„Meister ja Margarita”. Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” põhjal. Režissöör: Mihhail Lokšin. Stsenaristid: Mihhail Lokšin ja Roman Kantor. Produtsendid: Leonard Blavatnik, Anatoli Akimenko ja Ruben Dšdišjan. Operaator: Maksim Žukov. Helilooja: Anna Drubitš. Kunstnikud: Ruslana Osmanova ja Jelena Petrova. Osades: Meister — Jevgeni Tsõganov, Margarita — Julia Snigir, Woland — August Diehl, Pontius Pilatus — Claes Bang, Azazello — Aleksei Rozin jt. Mängufilm, kestus 157 min. Venemaa. Esilinastus 25. I 2024.
Uus „Meister ja Margarita” on sündinud. Eepiku ja geeniuse Mihhail Bulgakovi maailmaklassikasse kuuluv romaan „Meister ja Margarita” (edaspidi „M ja M”) on sünnitanud järjekordse filmilapse, uue kunstiteose, mis paljusid kõige siiramalt vaimustab ja teisi samal ajal südamepõhjani vihastab.
Filmiga rahulolematuse lugu (Venemaal) on seekord tõepoolest rikkalik. Loometöö algas suurte lootustega, et teos jõuab rahvusvahelisele areenile, aga filmi edasise elu lugu kujunes hüsteeriliseks. Stsenaariumi kirjutati 2020. aastal ja juba 2021. aastal oli film n-ö purgis. Vene produtsent Ivan Filippov on avaldanud vestluses BBCga seisukoha, et enne sissetungi Ukrainasse oli Venemaa filmitööstus jõudnud etappi, kus sooviti siiralt tihendada koostööd lääne filmimaailmaga: sarju ja filme toodeti juba isegi koostöös Netflixiga. Ka „M ja M” kui rahvusvaheline koostööprojekt pidi jõudma maailma kinodesse, aga nii ei läinud.
Esimese treileri avaldas 2022. aasta veebruaris USA ettevõte Universal Pictures Russia pealkirjaga „Woland”. Ehk siis napilt enne Venemaa suursissetungi Ukrainasse — õnnetu ajastus, mis sai filmile saatuslikuks. Film jäi sel hetkel Venemaale vangi ja lootused suureks rahvusvaheliseks eduks purunesid. Ka Eesti kinodesse jõudmine ei tundu lähiaastatel tõenäoline.
Teose režissööri Mihhail Lokšini lugu on unikaalne. Lokšin on sündinud USAs, aga kolis juba viieaastaselt koos perega Venemaale kui varjupaigataotleja. Täisealisena on ta elanud nii Ühendkuningriigis kui ka USAs, kuid jätkanud samal ajal loometööd Venemaal. Seetõttu võib teda pidada vägagi sobivaks isikuks „M ja M-i” keerulise ja tundliku temaatika käsitlemisel — sünnilt ameeriklane, kes toimetab Venemaal ja mõistab selle rahva hingeelu. Aga Lokšin on ka inimene, kes sobib ideaalselt sõjaideoloogide peksupoisiks.
„Meister ja Margarita”, 2023. Režissöör Mihhail Lokšin. Margarita — Julia Snigir ja Meister — Jevgeni Tsõganov.
Vaippommitamine filmi tapmiseks algas Venemaal kohe ja jõuliselt. Selle mastaapsust ja otsustavust ilmestab näiteks suurpropagandisti Vladimir Solovjovi sekkumine, kes otsustas luuletada, et Lokšin rahastab Ukraina sõjaväge. Tegelikkuses kogus filmi režissöör raha hoopis Ukraina lavastajatele, aga mehele, kes on selgelt Venemaa sõjategevuse vastu, armu ei anta. Solovjovi arvamus, et film on nõukogudevastane, on vägagi koomiline, sest romaan, millel linateos põhineb, ongi selgemõtteliselt nõukogude korda kritiseeriv ja hukka mõistev. Sõjapropagandist Tigran Keosjan on aga öelnud, et kui Lokšin ikkagi rahastas Ukraina armeed, tuleb juhtumiga tegelda õiguskaitseorganitel.
Lokšin on tõepoolest olnud varjamatult sõjavastane, ta on nimetanud Venemaa tegevust selgelt sissetungiks Ukrainasse ja kirjutanud sõjavastaseid postitusi, sõjapropagandistide arvates aga valetanud Butša sündmuste kohta ja solvanud (sõjahulluses) venemaalasi. Temast on saanud nüüd paljude arvates russofoob ja on mainitud, et Stalini ajal karistati russofoobiat mahalaskmisega. Liikumine Zov Naroda on nõudnud Lokšini väidetavate feikide uurimist ja pöördunud kaebusega ka FSB poole, soovides, et Lokšin tunnistataks terroristiks ja ekstremistiks. „Lokšini küsimust” on väidetavalt uurinud ka Venemaa Riigiduuma. Filmi on teiste hulgas hukka mõistnud Venemaa idaortodoksi kirik.
Mõned Telegrami kanalid on olnud pöördes, sest lisaks lavastajale on ka mitmed sõlmnäitlejad — ennekõike muidugi Wolandit mängiv sakslane August Diehl, aga ka Pontius Pilatuse rolli kandev taanlane Claes Bang — välismaalased ning üldjuhul on ka nemad Venemaa sõjategevuse hukka mõistnud.
„Meister ja Margarita”. Woland — August Diehl.
„Meister ja Margarita”. Pontus Pilatus — Claes Bang. Kaadrid filmist
Pärast filmi luubi alla võtmist on pihta saanud ka linateose rahastamisega seonduv, sest otseselt on mängus Vene riigi raha. Filmi valmimisjärgus peeti Venemaal loomulikuks, et kuulsa vene kirjandushiiu Bulgakovi käsitlemist toetatakse. Sõjasündmuste tõttu ei saanud esialgset liini aga enam järgida. Bulgakovi tõlgendamisvabadus sattus piirangute alla, nii totter, kui see ka ei ole. Z-kogukonda on ajanud tõsiselt närvi, et teose valmimisele kulunud 1,2 miljardist rublast saadi 500 miljonit Venemaa kultuuriministeeriumi eelarvest. Ja kuigi film teenis kohe esimeste päevadega sadu miljoneid rublasid, jäi süüdlaseks ikkagi kultuuriminister Olga Ljubimova, kes rahastas mittepatriootilist filmi.
Teose linastumiseks tuli kremli seltskonda veenda terve aasta, ja kuigi pääseti täielikust ärakeelamisest, määrati teosele kategooria 18+ (noored ei tohi ju saada mõjutatud „väärast” ideoloogiast) ning televisioonis keelati filmi reklaamimine.
Tegelikult pole kogu seda mastaapset kampaaniat põhjustanud mitte niivõrd vale ajastus kui filmi toon, selle selge sobimatus praeguse Venemaa ajalookäsitlusega. Sest stalinism ei ole Venemaal enam ühemõtteliselt põlu all. Paljusid vene inimesi võib ka häirida, et filmis vihjatakse üsna otseselt praegusele režiimile ja Ukraina sõjale, mida kusagil Moskva seltskondades on nii mugav eirata. Aga olgem ausad, ka nüüd tohib rahval Venemaal olla vaid üks „õige” arvamus.
Kiire ja paratamatu vahepõige romaani juurde. Paljudele oleks lihtsam, kui seda teost poleks kunagi sündinud. Bulgakov alustas kirjutamist 1928. aastal ning töö kestis kaksteist aastat. Selle protsessi vältel tekkis mitu käsikirja ja kogu loometee kujunes heitlikuks pingutuseks, kust ei puudunud erinevad versioonid ja isegi käsikirja ärapõletamine. Raamatusse salvestas Bulgakov oma loomingu kvintessentsi ja eluaja loometingimuste tuuma. Seetõttu ta 1940. aastal surres vaevalt imestas, et ka see teos ei sobinud stalinistlikul Venemaal avaldamiseks. Aga „käsikirjad ei põle”, nagu autor romaanis sõnastab, ja väärt raamat ilmus aastakümneid hiljem. (Esimene tsenseerimata väljaanne ilmus Nõukogude Liidus siiski alles 1973. aastal.) Aja jooksul sai teos Venemaal kohustuslikuks kirjanduseks ja pälvis üleüldise vaimustuse (mis on veidi imelik, sest kuidas ikkagi suutsid ateismiajastu kasvandikud hakata üleöö hindama ja mõistma selle teoloogilist ja metafüüsilist raamistikku), mis nüüd on putinistlikul Z-Venemaal aga probleemiks, sest ajaloospiraal on teinud uue ringi ja jõudnud taas totalitarismi ajupesumülkasse, kus bulgakovlikud teravused on uuesti oi-oi kui päevakohased. Nüüd tuleb venelastel hakkama saada skisofreenilises olukorras, kus „meie suur Bulgakov” ei sobitu enam päevakohase poliitilise joonega, aga suurmehest lahti ütlemine ei ole ka niisama lihtne.
Aga nüüd filmist endast. (Niisiis peame silmas, et „M ja M” on romaan, mis ei ilmunud isegi mitte Hruštšovi kuulsa sula ajal, seega oli filmi lähtematerjal venelastele kaua aega tabu ja veel nüüdki võib sügavam pilguheit „M ja M-i” põhjustada vene hinges kaose.) Teose tegevus rullub lahti 1930-ndate stalinistlikus Moskvas, kus käimas on hiiglaslikke mõõtmeid võtnud linnaehitus. Moskva kujutamine loo taustana hüperstalinistlikus suurushullustuses on tähtis ja läbimõeldud ülevõimendus, aga vaatajale ka nauditav ja põnev aines. Monumentalistlik hoonestus, mida meile näidatakse, ei ole aga pelgalt autorite lennuka kujutlusvõime vili, vaid midagi hoopis ainulaadsemat. Konsultandina on selle suure arhitektuurilise filminägemuse taga Moskva muuseumi teadlane Aleksandra Selivanova.
Arhitektuuriloolane Varvara Ljubova väidab, et Moskva kujutamine filmis on enneolematu, aga siiski detailideni läbi mõeldud. Tema sõnul on ultrasotsialistlikud hooned, mis pärinevad justkui fantaasiamaailmast, just sellised, mida linna ümberehitajad oleksid soovinud 1930-ndatel Moskvas näha. Arhiivitööle toetudes on näidatud hoonestust, mis tõepoolest pidi rajatama, aga hiljem püstitati (osaliselt sõja tõttu) siiski midagi tagasihoidlikumat. Filmikaadrite tänavasaginas on aimatav ka olukord, kus lahmakaid hooneid liigutatakse rööbastel mõnikümmend meetrit algsest asukohast eemale, et linnaruumi avarust suurendada. (Sarnaseid fantaasiaid näeb ka 1938. aasta A. Medvedkini filmis „Novaja Moskva”, kus samuti kujutatakse õitsva sotsialismiajastu superlinna.)
Ja ometi on paljude hoonete fassaadid laenatud Moskva ja Peterburi üldtuntud maamärkidelt, kuigi eksterjöörid ja interjöörid ei vasta teineteisele — põnev äraarvamismäng neile, kes soovivad minna süvitsi. Haigla protseduurituba kajastab oma võimsuses vabrik-kööki, kus inimestki käsitletakse masinasarnase objektina, keda saab vajadusel muuta, ennekõike muidugi uueks kommunistlikuks superolendiks. Treppideta ringkoridorid, mida filmis näeme, on samuti osa fantaasiaajastust, mil inimest kui poolmasinat hoiti treppide eest, sest kõike olemasolevat pidi ratsionaliseerima (sarnased ehitised on ka tegelikkuses olemas). Kokkuvõttes näeme Moskvat kui uue ajastu sümbolit ideoloogilises ümbermõtestamises, mille eest ei ole pääsu kellelgi.
Teose peategelane Meister (Jevgeni Tsõganov) on selles ekraniseeringus vägagi märgatavalt Bulgakovi enda moega. Seetõttu loob film kohati tunde, et peaosas näeme just seda inimest, kes 1930-ndatel koos oma abikaasaga Patriarhi tiikide ja Majakovski metroopeatuse lähedal elas ja ajastupõhist romaani kirjutas. Täpselt nii, nagu ta teeb seda ka filmis. Meistri puhul on autobiograafilist ainest filmis omajagu. Ja tõesti, teose loomiseks konsulteeriti ka Bulgakovi muuseumiga ning uuriti „M ja M-i” romaaniprototüüpide elulugu.
Filmi Meister on haruldane stalinismiaegne isiksus, kes erinevalt paljudest teistest tolleaegsetest kirjanikest on Meister just seetõttu, et ei lähe talle „suuremeelselt” pakutud kokkuleppele luua valitsusele sobivat absurdi ja säilitada oma positsioon ühiskonnas. See tähendaks oma südametunnistuse reetmist ja veelgi enam: Püha Vaimu solvamist, mida Jeesuse sõnade järgi ainsa patuna andeks ei saa — ei nüüd ega ka tulevastel ajastutel.
Kõigest toimuvast läbi vaatava rahuga paratamatult martüüriumi poole kulgeval Meistril puudub igasugune põlgusmeel, on vaid dharmapilk, mis ei mõista hukka, vaid ületab oma tarkusega kõik mööduva maailma näilised jõledused. Oluline on vaimus mitte hetkekski lõikuda allaandmise mõttega, näha toimuvat kõrvalt, sest oma loogilisuses on lõpptulemus niikuinii ette joonistatud. Kõik see kutsub vaataja mõtetes esile Bulgakovi enda elulõpu draama, mil lõviosa tema kirjutatust oli ära põlatud.
Hetkel mil mängu astub Margarita (Julia Snigir), saab Meistrist taas elule ärkav joobnu, nagu see ikka juhtub armunud meestega. Päriselu abielupaari Tsõganovi ja Snigiri armuromanss on täiuslikult välja mängitud, ei muutu hetkekski imalaks ega ka kuivaks. Sellele aitab kaasa Margarita otsekohene ja taltsutamatu iseloom, mis suurepäraselt tasakaalustab Meistri rahumeelset, muhedat, aga ka ausat olemust.
Margaritaga suheldes ei ole romaani harjumuspärasest vaesest ja vinduvast Meistrist filmis siiski jälgegi. Tema kirjutamisind hoopis kasvab. „Kui tõeline kirjanik vaikib, siis tähendab, et ta ei olnud tõeline. Kui vaikib aga tõeline kirjanik, siis tähendab, et ta saab loojana hukka.” Meistri poolkeldrikorrus, mille armsas boheemlaslikus segaduses asendavad suvalist koli raamatuvirnad ja mõnus ahi, loob meeli lõdvestava paralleelmaailma väljaspool toimuvale. Raamatute vahel andumine on kui universumi viimases pelgupaigas aset leidev maine müsteerium hetkel, mil välises maailmas variseb kogu endine tasakaal sekunditega kokku. Päevil, mil aina kiirenevas tempos lähenev katastroof on juba käega katsuda, pühendub Meister järjest muretumalt — vähemalt näiliselt — hetkes elamisele. Lõpuks ometi on võimalik viibida sisemaailmas, mida välised tingimused ei kõiguta. Vaat mida suudavad armastavad naised meestega korda saata!
Teoses ongi läbivalt esiplaanil Meistri ja Margarita teineteiseleidmise ja kosmilise ühekssaamise lugu, millesse aga sekkub koos oma kaaskonnaga otsustavalt saatanlik Woland, vallandades sündmusteahela, mis tipneb Kurjuse Kantsi, Moskva hävitamisega. Väidetavalt on Venemaa linastustel Moskva suurejooneline põlemine olnud välja lõigatud. Muide, ega filmis ju otseselt ka öelda, et näiteks proletaarluuletajast külahullu olemusega Bezdomnõi vemmalvärss Zatšem nam rai, mõ pojedem v Krõmski krai riivaks kaasaega, aga võimatu on ilmselgeid vihjeid vältida. Oma käsikirjades Bulgakov nii mastaapset Moskva põletamist ette ei näe, aga paras annus isiklikku solvumist riigikorra peale kumab sellisest kättemaksust (koos pealekaebajate põrgusse määramisega) ikkagi selgelt läbi.
Jevgeni Tsõganov, Julia Snigir ja režissöör Mihhail Lokšin.
Lokšini Woland on kahtlemata seni õnnestunuim filmi-Woland. Vene vaataja on tänu Vladimir Bortko kuulsale seriaalile võtnud Oleg Basilašvili Wolandi omaks kui vene keelt hästi valdava vanema härrasmehe, aga Lokšini Woland vastab Bulgakovi romaani Wolandile: neljakümnendates aastates šikk välismaalane, kes erineb selgelt oma nõukogude arhetüübist. August Diehl räägib vene keelt aktsendiga, aga valdavalt esitab teksti üleüldse saksa keeles (meie „tõeline Woland” on kaaperdatud!). Wolandit dubleeris muide tehisintellekt, nii et näitleja enda häält, aga vene keeles, kuulevad siiski ka vene vaatajad.
Woland on otsustanud oma silmaga näha ühiskonda, kus esimest korda inimkonna ajaloos on saanud religiooniks ateism. Ja ometi põlevad filmis nii Lubjanka kui valitsushooned — jumalaeitus, millega kaasneb vaimne vägivald, ei leia armu ja kuulub hävitamisele. Wolandi saabumisega hakkab filmis oma keskset osa mängima Goethelt laenatud mõte, millest saab filmi tunnuslause „Ma olen osa sellest jõust, mis igavesti soovib Kurja, kuid alati teeb Head”. Ehtbulgakovlikult lõikav paradoks sunnib küsima, kas lõppkokkuvõttes ei ole mitte Kuradi ja Jumala eesmärk sama — luua ilmaruumis harmooniat. Sest saatanlikud jõud on inimeste endi tegudes, mis annabki Wolandile võimu vääritu ja vägivaldse üle, mis tervikuna tähendab ju head. Seega süžee müstilisest ülesehitusest hoolimata tunnetab vaataja ka metalset elurealismi.
„M ja M-i” veidi apokrüüfilisena esitatud Jeesuse kannatusloo liin on samuti autobiograafiliste sugemetega. Ei saa eirata Meistri maise kannatusteekonna kõrvutamist Jeesuse kosmilise, inimkonda lunastava looga. Seesama Woland, kes kord vaatas varjatult kõrvalt Jeesuse kannatusi, sekkub nüüd Meistri ja Margarita maisesse ülendamisse, mis tipneb samuti ülestõusmise analoogiaga. Et Meistri eluülesanded saavad täidetud ja vaimne tuleproov osutub läbituks, avatakse mõlemale peategelasele maailma uus mõõde, mis ei vaja oma ebamaisuses ruumikonteksti. Jeesuslik võit — seekord küll vaid iseenda ja oma tegevusvälja üle — igavikustab Meistri ja Margarita armastusloo.
Vaatamata vähesele Pilatuse teemale pühendatud ekraaniajale on piibellikul liinil loos võtmeroll. Tervikuna võimsast viimsepäevakohtust rääkiv draama asetab kogu lahti rullunud müsteeriumi kosmilise õigluse ja kohtumõistmise altarile. Kui maailm ei tunneks Jeesuse ohvrit, millele tuginedes kogu hulluks läinud poliitilise võimu vastu seista, ei saaks sündida ka Meistri ja Margarita ühinemine ajatus õigluses.
Teose struktuuriline ülesehitus on oma mitmekihilisuses erakordne, raamjutustus(ed) ja erinevad sisuliinid ei sula lõpuni täielikult ühte, aga ikkagi töötavad häirimatult koos. Võimalik on tunnetada ühtimatute maailmade paradoksaalset koostoimimist. Kaadritagune jutustaja hääl loob mõõtme, milles vaataja saab sündmuste arengut jälgida justkui distantsilt. Meister, kes kogu lugu kirjutab, on allikaks romaanile, mida ta kirjutab. Ja ometi ei teki nende kahe liini eraldioleku tunnet. Kirjanik mõtleb välja ka armastusloo endast ja Margaritast, kes muusana hakkab kirjutatava romaani juhendajaks ja toimetajaks. Pilatus, kes kehastab kommunistliku riigi rohkeid argpükslikke tsensoreid, võimaldab võimsat võrdlust Meistri isikliku saatusega.
Seejuures on piibliliin ka näidend, mille proovidega film algab, juhatades sisse Stalini aja tagakiusamisdraama laia teema. Hullumajas oma lugu jutustav Meister näeb juba poolenisti argimaailma hüljanuna pealt ka iseennast.
Da zdravstvujet kommunizm! ütleb oma lõpliku toosti juba kirjanike liidust välja visatud Meister neile, kes silmakirjalikult soovivad „viia kunsti massidesse”. „Uue ühiskonna” ehitajatele, kes jätkuvalt õhtuti üheskoos šampanjat kummutavad, aga ei mõista, et Woland on juba saabunud ja nende üle on kohut mõistetud. Tõepoolest, eriliselt arg ja armetu on kedagi represseerida ja samal ajal ise seetõttu piinlikkust tunda.
Tsensuurist täiesti vaba ühiskonnakorda ei ole vist mitte kunagi eksisteerinud, seetõttu on „M ja M” kui kunstiteos — olgu siis romaan või mõni tema ekraniseeringutest — tänuväärseks lohutuseks paljudele. Bulgakovi vaim ei ole oma meeldetuletavat tööd õnneks lõpetanud.
„Meister ja Margarita”. Hetk võtteplatsilt. Meistri osas Jevgeni Tsõganov.
