„Pulcinella”
Igor Stravinski ballett „Pulcinella” (lühiteoste õhtu „Pulcinella & Hispaania tund”). Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Dirigent: Kaspar Mänd. Lavastaja: Guillaume Gallienne. Koreograaf: Clairemarie Osta. Dekoratsioonikunstnik: Sylvie Olive. Kostüümikunstnik: Olivier Beriot. Valguskunstnik: John Torres. Osades: Pucinella — Finn Adams, Oscar Pouchoulin, Cristiano Principato või Connor Williams; Naine valges, Pucinella sõbratar — Laura Maya, Ketlin Oja või Anna Roberta; Naine mustas — Ami Morita, Abigail Payen või Sofia Zaman; Naine rohelises — Akane Ichii, Philippa McCann või Abigail Payne; Mees mustas — Sacha Barber, Antonio Gallo, Cristiano Principato, Liam Strickland, Hitero Tabe või Ali Urata; Mees rohelises — Antonio Gallo, Sacha Genet või Jan Trninic. Vokaalsolistid: Juuli Lill või Aule Urb (sopran), Rafael Dicenta või Yixuan Wang (tenor) ja Raiko Raalik või Priit Volmer (bass). Produktsioon: Opéra Comique/Eesti Rahvusballett, 2025. Esietendus Rahvusooperis Estonia 7. II 2025.
Kahest lühiteosest koosneva teatriõhtu „Pulcinella & Hispaania tund” esimeses osas etendatakse balletti „Pulcinella” Igor Stravinski muusikale. Stravinski on balleti muusika loomisel ammutanud inspiratsiooni barokiajastu helilooja Giovanni Battista Pergolesi (1710–1736) erinevate heliteoste fragmentidest ja andnud neile uue elu. Teatriõhtu teises osas etendatakse Maurice Raveli Franc-Nohaini (kodanikunimega Maurice Étienne Legrand) samanimelise näidendi ainetel loodud lühiooperit, muusikalist komöödiat „Hispaania tund”.
Lühiballett „Pulcinella”, mida ma käesolevas artiklis käsitlen, on olnud inspireeritud renessanslikest commedia dell’arte ideedest, „Pulcinella” on justkui muusika, tantsu ja laulu kaudu avalduv mäng. Stravinski muusika on värvikas, rütmiliselt mitmekülgne ja vaheldusrikas. See on üsna etteaimamatu, missugune rütm järgmisena muusikas avaldub. Vaatamata lavastuse kindlale koreograafilisele ülesehitusele on selles püütud luua illusiooni commedia dell’arte’le omasest improvisatsioonilisusest. See on siiski rohkem õnnestunud muusikas kui koreograafias, mis on täpselt paika seatud.
Lavastuse mitmetasandiline stsenograafia tekitab lavale abstraktse ruumi, mis viitab linnaväljakule, kus tegevus toimub. Valguslahenduses kasutatakse lavale kuivama riputatud linade abil loodud varjude mängu, mis annab võimaluse tuua osa tegelaskujusid eeslavale ja eksponeerida teisi lavasügavuses mustade siluettidena. Selline valgusteostus annab lavaruumile juurde õhulisust.
Commedia dell’arte paljudest tegelaskujudest on lavale valitud Pulcinella ja tema sõbratar ehk Naine valges ning kaks armastajapaari. Laulud, mida esitavad sopran, tenor ja bass, on pikitud enamasti tantsude vahele, kuid neid esitatakse ka samaaegselt tantsuga,
justkui luues sidusust muusikalise tervikuga. Prantsuskeelsed laulutekstid jäävad kahjuks lahti mõtestamata, sest puudub nende tõlge subtiitrites. Paraku ei sisalda ka kavaraamat laulude eestikeelset tõlget, mainitakse vaid, et neil polegi mingit sisulist sidet laval toimuva tervikuga. Laulude sidususest ja sellega seotud võimalustest terviklavastuses kirjutas Tiiu Levald põhjalikumalt ajakirja Teater. Muusika. Kino aprillinumbris.
Igor Stravinski ballett „Pulcinella” (lühiteoste õhtu „Pulcinella & Hispaania tund”). Opéra Comique/Eesti Rahvusballett 2025. Vasakult: Akane Ichii, Sacha Genet, Anna Roberta, Finn Adams, Abigail Payne ja Hidetora Tabe.
Kuigi commedia dell’arte oli maskiteater, on maskid käesolevas lavastuses siiski kõrvale jäetud. Küll aga on paaril korral kasutatud tekstiili tegelaskujude kujundlikuks väljendamiseks, näiteks Pulcinella tantsus oma pruudiga, kelle ta vormib linadest ja kellele ta asetab „pähe” kõvakübara. Samas võtmes on lavastatud ka Pulcinella näiline enesetapp: näiline tornist alla hüppamine, petmaks ülejäänud seltskonda. Selleks on kasutatud kaltsunukku, mis publikut ja lavastuse tegelasi ehmatades torni aknast püssikuulina välja lendab.
Pulcinella kostüüm ja koreograafia vihjavad õhkõrnalt Charlie Chaplinile, kuid ei rõhuta seda tantsulise kehakeele kasutuses. Näiteks ei ole koreograafias Chaplini kuulsat kõnnakut, suured kinganinad ja varbad väljapoole. Koreograafiliselt joonistub kenasti välja chaplinlik mängulisus, teiste tegelaste narritamine ja üle kavaldamine, aga ka õrna ja oma sõbrannat armastava mehe kuju.
Kahele armastajapaarile on antud erinevad karakterid, seda nii nende kostüümide värvide kui väikeste koreograafiliste nüansside abil. Lisaks klassikalise tantsutehnika elementidele on koreograafias tunda ka 20. sajandi esimesel poolel sündinud, tänapäeval klassikaliseks modernismiks peetava tantsutehnika mõjutusi. Klassikalise tantsutehnika range vormi sisse on pikitud impulsiivsemat käte ja jalgade liikumist. Niisamuti nagu muusikaski on koreograafias märgata erinevalt rütmistatud liikumisi, näiteks kaklusstseenis, mis koreograafias kulgeb lausa aegluubis, kuigi samal ajal toimub muusikas tihe ja kiires tempos liikumine.
Lavastus tervikuna mõjub kerge ja dünaamilise visandina, kuid paraku üsna igava meelelahutusena. Publik jalutaks justkui mingis commedia dell’arte’le omases laadaõhustikus lavast mööda, heites põgusa pilgu laval toimuvale ja suundudes siis edasi teatri puhvetisse…
Pulcinella kostüüm ja koreograafia vihjavad õhkõrnalt Charlie Chaplinile.Tenor — Yixuan Wang. Veljo Poomi fotod
„Kontrastid”
„Viiulikontsert”
Koreograaf-lavastaja: Georgia Toni Hyrkäs. Kostüümikunstnik: Mare Tommingas. Valguskunstnik: Kaspar Aus. Lavastuses kõlab Pjotr Tšaikovski Viiulikontsert D-duur, op. 35. Osades: Selma Strandberg, Caroline Maquignon, Andrea Johnson, Alexandra Heidi Foyen, Sarah Ross, Ana Maria Gergely, Elena Troisfontaines, Ilona Voloshko, Natalie Barbis, Olivia Lenssens, Alexander Germain Drew, Yuta Irikura, Benjamin Newman, Benjamin Kyprianos, Josef Jagger, Jack Fielding, William Halton, Hodaka Maruyama, Gustavo Pedro, Bradley Howell, Noah Wheatley ja Akihito Shimogata.
„Incipience”
Koreograaf-lavastaja, helikujundaja: Gus Upchurch. Kostüümikunstnik: Mare Tommingas. Valguskunstnik: Kaspar Aus. Lavastuses kõlab Woodkidi, Zach Hemsey, Hans Zimmeri, Jed Kurzeli, Mikael Karlssoni, WillGelli, FreshmanSoundi ja Dobrinka Tabakova muusika. Osades: Türann — Jevgeni Grib, Bradley Howell või Vladyslav Kalys. Hirm — Ana Maria Gergely või Sarah Ross. Teovabadus — Benjamin Newman, Akihito Shimogata või Yuta Irikura. Ohver — William Halton, Alain Divoux või Hodaka Maruyama. Armastus — Alexandra Heidi Foyen või Selma Strandberg. Vanemuise balletirühma tantsijad: Ana Maria Gergely, Caroline Maquignon, Sarah Ross, Maria Engel, Andrea Johnson, Ilona Voloshko, Sayaka Nagahiro, Elena Troisfontaines, Natalie Barbis, Selma Strandberg, Alexandra Heidi Foyen, Elisabeth Vereide Dvergsdal, Viktoriya Piekhotina, Olivia Lenssens, Charlotte Rose Carter, Yuta Irikura, Gerardo Avelar, Bradley Howell, Jack Fielding, Alain Divoux, William Halton, Josef Jagger, Hodaka Maruyama, Gustavo Pedro, Akihito Shimogata, Benjamin Newman, Vladyslav Kalys, Noah Wheatley, Benjamin Kyprianos, Jerome Bates, Bleiddian Bazzard. Esietendus 8. III 2025 Vanemuise suures majas.
Vanemuises märtsis lavale tulnud balletiõhtu „Kontrastid” on juba teine samanimeline ballett selles teatris. Neist esimene jõudis Ülo Vilimaa käe all lavale juba 1967. aastal. Vilimaa lavastuse esimeses osas tulid esitusele Johann Sebastian Bachi muusikale loodud „Kontsert valges” ja „Kontsert mustas”, teises osas aga „Hispaania rapsoodia” Maurice Raveli muusikale ja „Džäss” Howard Brubecki muusikale.
Mõlemad nüüdse lavastuse koreograafid on Vanemuise noored balletitantsijad, kes teevad oma esimesi samme koreograafina. Mõlema lavastuse muusika jõuab publikuni helisalvestiselt ja kujutab endast valikut noorte koreograafide varem loodud tantsunumbrite muusikaliste ideede edasiarendusest. Mõlema lühiballeti loomisprotsessis on koreograafidel olnud vabad käed, mis annab väga hea võimaluse noore koreograafi arenguks.
„Viiulikontsert”
Balletiõhtu esimeses osas kõlab Pjotr Tšaikovski Viiulikontsert D-duur, op. 35, millele on koreograafia loonud Georgia Toni Hyrkäs. Mare Tomminga kujundatud kaunites pikkades tülledes baleriinid ja sinivalgetes kostüümides meestantsijad moodustavad ühtse terviku. Kostüümides ja ka koreograafias puudub viide pika tülle värvikale ajaloole: 1841. aastal esietendunud Jean Coralli ja Jules Perrot’ „Giselle’i” valgetes haldjaseelikutes 2. vaatust ning 1907. aastal esietendunud Mihhail Fokini „Chopinianat” lavastuses viitena ei ole. Ehk on lavastusel kõige rohkem ühist 1934. aastal esietendunud George Balanchine’i balletiga „Serenaad”, mis on oma stiililt lavastatud samuti neoklassika võtmes, kuigi tülled on siin veidi lühemad kui „Serenaadis”. Õrnades värvitoonides valgusmäng lava taustal toonib ka kostüüme ja loob erinevaid meeleolusid. Lavateos annab kogu trupile võimaluse tantsida puhast klassikalist tantsu, just seda, mida nad koolis on õppinud.
„Kontrastid”: Georgia Toni Hyrkase ballett „Viiulikontsert”. Teater Vanemuine, 2025.
Lavastuse ülesehitus on rikas ruumiliste jooniste poolest, selles kasutatakse kõikvõimalikke koreograafilise sümfonismi võtteid, mis on kooskõlas muusikaga. Noor koreograaf on teinud häid ja endale jõukohaseid valikuid, luues klassikalist koreograafiat, püüdmata anda edasi narratiivi kogu keerukust. Lühiballeti vorm mõjub puhtana, olemata üle koormatud kõikvõimalikest lisaülesannetest. Koreograafilise sümfonismi võtetena kasutatakse erinevaid võimalusi kordusteks, lainetust ja kaanonit ning ka muid sümfonismi võtteid. Kordustes näeme nii täpset jäljendamist kui ka variatiivset esitust. Algmaterjali täiendatakse pidevalt, näiteks kasutades basso ostinato’t (muusikas korduv bass või bassikäik), mida koreograafias seostatakse kordeballeti plastilise saatega soolo, dueti või trio taustal, mis tekitab ühe ja sama katkematu liikumise või lühikese tantsukombinatsiooni kordusi. Kogu lavastus on tantsutehniliselt tihe ja rikkalik, ta esitab tantsijatele tõsise tantsutehnilise väljakutse, kuid pakub publikule kauni muusikaga tantsuelamust ja kerget meelelahutust.
Vanemuise laval näeb üsna harva puhast klassikalist tantsu, kuid seda võiks olla repertuaaris järjepidevalt, kuna tantsijate põhioskused kinnistuvad just seda tehnikat õppides ja viljeledes. Klassikalise repertuaari pidev esitamine igapäevase tantsutreeningu kõrval lihviks tantsijate tehnilist baasi ja hoiaks neid heas vormis ükskõik millise balletitehnika sooritamiseks. Just sellest heast vormist jääb neil praegu veidike puudu, lisaks tantsutehnilisele ka esteetilises mõttes.
„Incipience”
Õhtu teises osas näeme Gus Upchurchi lavastust „Incipience” (eesti k „algus”, „tekkimine”, „ilmumine”, „sünd”, „idanemine”), millega on püütud pakkuda publikule emotsiooniderohket ja mitmekihilist meelelahutust. Teos on tantsutehniliselt tihe, tempokas, nüüdisballetile omase koreograafilise keelega, mis loob vormilise kontrasti balletiõhtu esimese osaga. „Incipience” on hästi rütmiline ning sisaldab rohkesti duette, triosid ja erinevaid kooslusi. Esitus on intensiivne, emotsionaalne ja neoklassikalisele balletile omaselt suure üldistusastmega.
Lisaks tantsutehnilisele rikkusele on püütud sellele anda ka narratiivset sisu, mis jääb aga paraku üsna segaseks. Laval on viis peategelast ja balletirühm, peategelaste hulgas on kaks inimkarakterit: Ohver ja Türann. Neile lisaks on laval ka kaks emotsiooni, Armastus ja Viha, ning üks isikuomadust kandev tegelane nimega Teovabadus. Tegelaskujude koreograafiline keel on üsna sarnane, kõige selgemini joonistuvadki välja inimkarakterid. Kahjuks ei toimu tegelaskujudes ega nende emotsioonides dramaturgilist arengut, need jäävad kogu lavastuse jooksul ühetaoliseks. Tundub, et noor koreograaf on püüdnud panna oma lühiballetti palju sisukihte ja maksimaalselt tihedat koreograafilist teksti, mida on siiski ühe lühivormi jaoks liiga palju. Vaatamata huvitavale koreograafilisele mitmekesisusele ei loo ideede kuhjamine selget narratiivi. Narratiivi loomine ja dramaturgiline ülesehitus on keerukas ülesanne, mis nõuab teadlikku lavastajakätt. Noored tantsijad, kes teevad oma tantsijabaasilt esimesi iseseisvaid katsetusi, on arengu mõttes astunud küll pika sammu edasi, kuid neile tuleks kasuks ka edaspidine enesetäiendamine, lavastaja-koreograafi hariduse omandamine. Jääb vaid soovida neile enesearendamise järjekindlat jätkamist.
„Kontrastid”: Gus Upchurchi ballett „Incipience”. Teater Vanemuine, 2025.
Rünno Lahesoo fotod
Lõpetuseks
Tänapäeval tõstavad meie teatrid omaette väärtusena esile seda, et nende pakutava repertuaari näol on tegu kvaliteetse meelelahutusega. Nii Estonias esietendunud „Pulcinella” kui Vanemuise lühiballettide õhtu „Kontrastid” on loodud eesmärgiga just seda publikule pakkuda. Inimesed, kes on treeninud end tantsijaks, muutuvad kerge meelelahutuse osaks, „meelelahutus” on muutunud justkui omaette žanriks. Koreograaf mängib tantsijate tehnilise võimekuse piiridega ja pakub seda publikule. Kaunis muusika ja professionaalsete tantsijate kõrgetasemeline esitus on tõepoolest hea meelelahutuse alustalaks, kuid samas ei tasu alahinnata sellise lavastuse sisulist poolt. Meelelahutusel on mitmesuguseid võimalusi publikut puudutada, panna teda analüüsima, arutlema ja kaasa mõtlema, nii et see mõjutab vaatajat ka pärast teatrist lahkumist. Mida suudavad meie tublid muusikateatrid pakkuda tänapäeval mõtlevale publikule, kes ei tule teatrisse mitte ainult meelt lahutama, vaid saama ka sisulist elamust, millele kvaliteetne esitus on vaid lisaväärtuseks? Kuidas hoida ja arendada publiku head maitset ja taset kultuuri hindamisel? Repertuaaris võiks olla igaühele midagi, et publikul oleks võimalus valida kergemate ja sügavamate teemade vahel. Kuidas ja kas üldse mõeldakse tänapäeval publiku sisulisele harimisele, mitte pelgalt saali täituvusele? Olen üsna kindel, et publik on täiesti võimeline kaasa mõtlema ka tõsisema maailmaklassikasse kuuluva dramaturgiaga ja sotsiaalselt aktuaalsete teemadega ning sealjuures saab ka saal rahvast täis.
