Lepo Sumera, Märt-Matis Lille ja Marina Kesleri ballett kahes vaatuses „Sisalik”. Libreto: Marina Kesleri Andrei Petrovi teksti ja Aleksandr Volodini samanimelise näidendi ainetel. Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd. Dirigent: Lauri Sirp. Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler. Kunstnik: Reili Evart. Valguskunstnik: Rasmus Rembel. Esietendus 28. III 2025 Rahvusooperis Estonia.
Lepo Sumera. Foto: Eesti muusika päevad
Lepo Sumerat võib pidada üheks mitmekülgseimaks eesti heliloojaks ning oma kuue sümfoonia ja muude teostega sümfooniaorkestrile kindlasti ka üheks silmapaistvaimaks sümfonistiks. Mitmekülgseks selle poolest, et tema loomepärandis on teoseid vist kõikides žanrites, alates soolo- ja muudest väiksematest kammerteostest kuni ulatuslike sümfooniliste ja lavateosteni, elektronmuusika- ja multimeediateosteni, tõsistest kuni huumorist pakatavateni, aga ka mitmesuguste tehnikate ja stiilide kasutust. Uudishimuliku loojanatuuri ja avatud suhtlejana lõi ta kiiresti kontakte, tema eluajal oli ta teoste ettekandeid nii Eestis kui välismaal. Eesti Muusika Infokeskuse andmetel on Sumera teoseid esitatud enamikus Euroopa maades ning USAs, Kanadas, Austraalias, Jaapanis ja Kuubal. 1989. aastal oli ta Glasgow’ festivali „New Beginnings” resideeriv helilooja ning 1993. aastal Norrtälje kammermuusika festivali (Rootsi) ja uue muusika festivali „Sydney Spring” (Austraalia) põhihelilooja. 1988. ja 1989. aastal esines Sumera loengutega Darmstadti uue muusika suvekursustel. Rootsi plaadifirma BIS plaadistas Paavo Järvi juhatusel peaaegu kogu tema orkestriloomingu.
See kõik toimus helilooja eluajal. Kuidas on Lepo Sumera muusika aga edasi elanud? Millegipärast tundub mulle, et see pole pärast tema lahkumist kuigi sageli kontserdisaalidesse jõudnud, või kui, siis tema tähtsamate sünniaastapäevade puhul. Püüdes sellele tundele faktilist kinnitust leida Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri arhiivist, tõdesin, et ERSO kavas on tema sümfoonilisi teoseid ikka aeg-ajalt olnud: viimase kahekümne viie aasta jooksul on Sumera teoseid esitatud 39 korral1, neist enim on kõlanud „In memoriam” (5 korda), „Musica profana” ja 6. sümfoonia (4 korda), 1. ja 4. sümfoonia (3 korda). On seda vähe või palju? Ülevaate Sumera loomingu käekäigust 2010. aasta seisuga tegi helilooja 60. sünniaastapäeva puhul Merike Vaitmaa ajalehes Sirp2 ja see kokkuvõte ei anna põhjust muretsemiseks. On näha, et tema loomingut siiski tahetakse uuesti kavadesse võtta, see on mingi regulaarsusega repertuaaris ega ole piirdunud vaid esiettekannetega. Sumera eluajal juhatasid tema teoseid ERSO ees peamiselt Peeter Lilje ja Arvo Volmer; viimastel aastatel on Sumera loomingu ette võtnud praegune ERSO peadirigent Olari Elts, kes on möödunud nelja aasta jooksul esitanud tema teoseid kaheksal korral. Pärast 2023. aastal esietendunud ning Eesti teatri auhinnaga pärjatud Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Olari Eltsi lavastust „Macbeth”, kus kõlasid Sumera „Pikseloits” ja katkendid kõigist tema sümfooniatest, kuulsin siiski imestavaid arvamusi, et miks ta muusikat kontserdikavades nii vähe kuulda on. Lavastuse arvustuses3 kirjutab Indrek Koff: „Kui õnnelikud me, eestlased, oleme, et meil on Lepo Sumera muusika! Olgu peale, tegelikult võib selle üle õnnelik olla kogu inimkond, aga kuivõrd Sumera oli ikkagi siitkandi mehi, siis on meil lootust tema muusikat mõista ehk kröömi võrra paremini kui kõigil teistel.”
Olen nõus, et Sumera loomingul on eeldusi olla kuulajale mõistetav, ja mitte ainult eesti kuulajale, vaid ka rahvusvaheliselt. Selles on eriliselt mitmekesine palett värve ja varjundeid, fantaasiat, mängu, huumorit, jutustamisoskust, aga samas ka süvenemist detailidesse ja ühe motiivi või muusikalise idee oskuslikku arendamist, tugevat vormi- ja dramaturgiavaistu, mis teeb ühe muusikateose kuulajale jälgitavaks. Sumera muusikal pole rahvust, tema muusikalised vahendid võiksid olla mõistetavad igal pool, kuigi mõnes teoses võib ka leiduda muusikalisi nalju, mis on seotud just siinsete olude või kindlate isikutega.
Tänavu, Lepo Sumera 75. sünniaastapäeva puhul kõlab ehk tema loomingut rohkem. Viimastel Eesti muusika päevadel oli Sumera teoseid kavas päris mitmel kontserdil. Sünnipäevakuul oli neid kontserdikavades veelgi rohkem. Ja Rahvusooper Estonia võttis nõuks lavale tuua Sumera mitukümmend aastat oma aega oodanud balleti „Sisalik”.
Märt-Matis Lill. Kuvatõmmis Youtube’ist
Oma loomingulise tegevuse vältel on Sumeral õige mitu korda tulnud tegemist teha lavamuusikaga. Peale ühevaatuselise multimeediaooperi „Olivia meistriklass” (1997) on tal mitu tantsulavastusele loodud muusikateost. Enne „Sisalikku” oli tema tööde hulgas vaid üks suurem lavateos: kümme aastat varem valminud ballett kolmes vaatuses „Anselmi lugu” (1977–1978), mis etendus oma valmimisaastal Estonias Mai Murdmaa lavastuses. 1981. aastal etendus Vanemuises Kalle Kure lavastatud pantomiimiõhtu „Mimeskid” ühe osana vanamuusikapillidele loodud Sumera „Pantomiim” ehk toonase pealkirjaga „Pärjaballaad”. 1980-ndate teisel poolel tegeles ta koguni kolme tantsuteatriteosega: „Sisaliku” kõrval kirjutas ta muusika veel Bonnie Sue Steini ja Marika Blossfeldti kolmeosalisele multimeediatantsudraamale „Kaleva” (1988) ja Bonnie Sue Steini ühevaatuselisele balletile „Teekond” (1989). Mõlemad tantsuteosed esietendusid USAs New Haven Artists’ Theatres. Kõige hilisem Sumera teos selles vallas on muusika Mai Murdmaa ühevaatuselisele balletile „Piiratud ruumiga” (1999), mis tuli lavale 2001. aastal, juba pärast helilooja surma. Niisiis on ta oma elu kolmel viimasel kümnendil pöördunud tantsuteatri juurde mitu korda.
Lepo Sumera muusika on inspireerinud mitmeid koreograafe kasutama tema teoseid oma tantsulavastustes. 1999. aastal etendus Estonias Anu Ruusmaa ühevaatuseline tantsulavastus „Rohi kasvab must läbi”, mille muusikalise kujunduse tegi Sumera ise. 2000. aastal tuli Vanemuises lavale Dmitri Hartšenko kammerballett „Undiin” Sumera muusikale ja tema loomingust inspireeritud klaveriimprovisatsioonidele ning Estonia talveaias etendus Anu Ruusmaa moderntantsulavastus eesti klaverimuusikale, mille hulgas oli ka Sumera loomingut.
Marina Kesler oli juba varem Sumera loomingule koreograafiat loonud, näiteks balletis „Libahunt” (2007) kasutas Kesler muu hulgas ka Sumera muusikat. Koreograaf Teet Kask tõi 2014. aastal Vanemuises lavale balleti „GO — mäng kahele”, milles kõlas mitmekesine valik Sumera kontsertteoseid. Peale selle on tema muusikat kasutatud ka paljudes sõnateatrilavastustes.
„Sisaliku” käänuline tee lavale
Balleti „Sisalik” saamislugu ja käänulist teekonda lavale on Rahvusooper Estonia lavastuse kavalehel tutvustanud Sumera loomearengut põhjalikult jälginud muusikateadlane Merike Vaitmaa. Toon selle põhjal välja peamised faktid. Teose idee tuli Moskva Suure Teatri koreograafilt Andrei Petrovilt, kes koostas ka balleti libreto tuntud näitekirjaniku Aleksandr Volodini 1982. aastal valminud samanimelise näidendi-mõistujutu alusel, mida on ka näidendina Eestis lavastatud4. Balletimuusika otsustas Petrov tellida Sumeralt, olles kuulnud vinüülplaadilt tema 1. sümfooniat ja „Pantomiimi”. 1985. aasta kevadel sõlmitigi NSVLi kultuuriministeeriumi ja Sumera vahel tellimisleping. 1990. aastal lahkus Petrov aga Suurest Teatrist, moodustas Kremli Balletiteatri ja sai selle kunstiliseks juhiks. Balleti idee võttis ta endaga kaasa, pannes selle esietenduse 1993. kevadhooaja kavasse, kuid teatri raske majandusliku seisu tõttu kadus „Sisalik” sealsetest plaanidest. Tõenäoliselt mängis rolli ka asjaolu, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel muutusid kultuurisuhted Venemaaga keerulisemaks.
Kontsertettekanded
Kuna 1990. aastate alguseks oli Sumeral valmis kirjutatud juba suurem osa balleti muusikast, esitati osi balletist või helilooja enda kokku seatud süiti mitmel korral kontsertettekandes. Esimest korda kõlasid kolm katkendit balletist „Sisalik” 22. novembril 1987 varajase ja nüüdismuusika festivalil Estonia kontserdisaalis ERSO esituses Paul Mägi juhatusel ning kohe järgmisel aastal kaks korda Peeter Lilje juhatusel: märtsis Bulgaarias Rusas, festivalil „Martenski muzikalni dni”, ja aprillis Raadioteatris, „ERSO stuudiotunnis”. Viimase esituse eel autoriga tehtud intervjuust5 selgub, et seda muusikat ei tohiks nimetada süidiks, vaid tegemist on kahe lõiguga tulevase balleti II vaatusest. 1987. ja 1988. aasta ettekannetel kõlasid balleti eri osad, mistõttu võib mõlemat pidada selle muusika esiettekandeks.
Uuesti toodi balletimuusika kontserdisaali lavale juba süidi nime all 1. oktoobril 1991 Eesti muusika päevadel Vitali Katajevi juhatusel. Valminud viieosaline süit6 ei kõlanud tervikuna, vaid esitusele tulid selle esimesed kolm osa. Paraku järgmist ettekannet enam Lepo Sumera ise kuulda ei saanud: balleti 1., 3. ja 17. stseen kõlasid 30. aprillil 2010. aastal helilooja 60. sünniaastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis Arvo Volmeri juhatusel.
Tänavu, viisteist aastat hiljem, Sumera 75. sünniaastapäeva puhul tehti kummardus heliloojale ka Eesti muusika päevade avakontserdil: Estonia kontserdisaalis kõlas katkend balleti „Sisalik” uuest versioonist Michael Wendebergi juhatusel.
„Sisaliku” tee Estonia lavale
Pärast arusaamist, et ballett Moskvas ettekandele ei tule, lootis Lepo Sumera seda Estonias esitada, pakkudes seda Mai Murdmaale, kes aga ei vaimustunud libretost7, ja nii helilooja seda paraku laval ei näinudki.
Järgmise katse tervikballetti lavale tuua tegi Estonia teater. Kui Arvo Volmer sai 2004. aastal rahvusooperi kunstiliseks juhiks, oli tal kohe soov „Sisalik” lavale tuua. 2000. aastate alguses Moskva Suures Teatris juhatamas käies kohtus ta isegi Andrei Petroviga, et olemasoleva materjali ja salvestiste kohta rohkem infot saada, aga Petrovile paraku palju sellest ei meenunud. Volmer alustas noodimaterjali tervikuks kokku panemisega, kuid see osutus arvatust suuremaks tööks ning nõudis rohkem aega ja jõudu, kui Volmeril tol korral oli. Probleem oli ka selles, et mõned stseenid puudusid balleti muusikast täiesti. Volmeri mälestuste kohaselt8 ei plaaninudki Sumera balleti jaoks kogu muusikat välja kirjutada — teatud üleminekukohad pidid jääma ansamblile improviseerimiseks. Aastate jooksul oli mingi osa käsikirjadest ka kadunud. 2010. aastal tegi Timo Steiner ETV saates „MI” isegi üleskutse käsikiri üles otsida9. Tundub aga, et kadunuks see on jäänudki.
2019. aastast alates on Arvo Volmer taas Estonia kunstiline juht ja peadirigent ning sellest ajast peale on töö „Sisalikuga” jätkunud. Mõttes on olnud mitmeid suundi, kuidas sellest materjalist lavateos kokku panna: kasutada ainult Sumera valmis kirjutatud muusikat ja esitadagi ballett n-ö lõpetamata kujul; leida tema muust muusikast sobivad lõigud puuduolevatesse kohtadesse; paluda mõnel teisel heliloojal kui kaasautoril puuduvad osad juurde komponeerida. Volmerile tuli appi Jaan Ots, kes koostas Sumera muusika põhjal ühe variandi. Siis aga jõuti arusaamisele, et teosele peaks lähenema värskelt ning kui vaja, siis kirjutama ka uue libreto ja uue muusika. Nagu me nüüd teame, otsustati viimase kasuks ning esimese valikuna kutsuti seda tööd tegema helilooja Märt-Matis Lill kui Sumera viimane ja kauaaegne õpilane. Kogu lavastusprotsessi ettevalmistamine koreograaf-lavastaja Marina Kesleri ja Märt-Matis Lille koostöös võttis aega umbes aasta.
„Sisaliku” libreto enne ja nüüd
Balleti esialgse libreto aluseks võttis koreograaf Andrei Petrov toona üsna värskelt, 1982. aastal valminud näidendi „Jaštšeritsa” („Sisalik”) tuntud näitekirjaniku Aleksandr Volodini sulest. Volodini tekst on eesti lugejale ka kättesaadav Eesti Teatri Agentuuri kaudu Reet Soonpere tõlkes. See on mõistulugu kahe eelajaloolise hõimu, piisonite ja skorpionite vahelistest suhetest: võõravihast, mõistmatusest, armastusest ja armastuse ärakasutamisest, truudusest ja reetmisest. Omamoodi on see Romeo ja Julia lugu kahe rivaalitseva suguharu vahelises konfliktis, kuid igavese truu armastuse asemel heitleb peategelane oma hõimule antud vande ja võõra vastu tärkava armastuse vahel. Suutmatus otsustada, mis on õige, toob kaasa mõlema poole mõistmatuse ja hülgamise, lõpuks ka peategelase surma. Praeguse aja kontekstis on see teemadering ju väga aktuaalne.
Aleksandr Volodin.
Pavel Markini foto
Sumeral oli raske leida balletile eestikeelset pealkirja. Vene keeles tähendab jaštšeritsa küll sisalikku, kuid venekeelsena sobis see hästi näidendi nõtke ja osavalt painduva naispeategelase nimeks. Eestikeelsel sõnal sellist nimepotentsiaali pole, mistõttu otsiti teisi võimalusi: näiteks oli 1988. aasta „ERSO stuudiotunni” kavas pandud teose pealkirjaks „Siug”, mis aga samuti heliloojat ei rahuldanud10. Igal juhul peaks pealkiri sisaldama Volodini näidendis rõhutatud peategelase ülipainduvat keha, mis viitab ka tema otsustusvõimetusele ja saatusele vingerdada heitluses kahe poole vahel.
Volodini näidendist võttis Petrov libretosse põhiliini ja peategelased, juurde toodi uus liin — filmivõtted kaasajas ja sellega koos muinasjutu- ja päriselu, lava- ja kolleegisuhete segunemine. Nimelt viiakse vaataja kõigepealt pisut ulmelisse maailma, kuid see katkestatakse järsku, kui selgub, et tegemist on filmivõtetega. Sellega eemaldutakse jõuliselt Volodini näidendi tekstist, luues uue reaalsuskihi.
Estonia versioonis tugines lavastaja Marina Kesler algsele libretole, tehes selles väikseid muudatusi. Sisalik oli algselt pärit piisonite hõimust, kuid praeguses versioonis on tema kodurahvas nimetatud sisalikeks ja hoopis vastasleer kannab piisonite nime. Nimevahetuse taga peitub hõimude iseloomude vahetamine, mis on tõenäoliselt jutustuse loogilise arengu huvides. Volodini näidendis oli Sisaliku hõim — piisonid — tugev, elujõuline ja riiakas, olles tunginud korduvalt kallale oma naaberhõimule, nõrkadele kuid kavalatele skorpionitele. Sumera balletiversioonis järgitakse üldjoontes seda ideed ja hõimud on libretos nimetatud näidendi järgi. Estonia lavastuses on need karakterid vahetatud. Vaataja pannakse sellega esialgu positiivse kangelasena tutvustatavale peategelasele ja tema hõimule kaasa elama.
Kaasajastatud on ka hõimude varustust. Kui Volodini näidendis oli naaberhõimul uus relv, vibu, millega sai nooli kaugemale lennutada, ja kui Andrei Petrovi libretos polnudki piisonitel relva ja skorpionite uueks relvaks olid nooled, siis Estonia versioonis oli sõja võidukaks imerelvaks droon. Laval lennutati pesuehtsat drooni ja projektsiooni abil näidati efektset droonisõda. See projitseeriti lava eesosale laskunud läbipaistvale kangale, mis koos taustal kumava, kõrbemaastikku kujutava dekoratsiooniga tekitas justkui kolmemõõtmelise pildi. See efekt mõjus filmilikult, tekitades päriselt käimas oleva sõja foonil tõelist õõvastust.
Lepo Sumera/Märt-Matis Lille ja Marina Kesleri ballett „Sisalik”. Eesti Rahvusballett, 2025. Sisalik — Ketlin Oja ja Röövel — Finn Adams.
Huvitava kolmanda mõõtme on Marina Kesler otsustanud balletti sisse tuua tegelaste nimede kaudu. Lavastuse peategelaste rollinimedega filminäitlejatena — Tiina, Margus ja Mari — viitab lavastaja August Kitzbergi näidendile „Libahunt”, millega Marina Kesler meenutab oma esimest balletilavastust Estonias, talle väga olulist ja südamelähedast tööd11. Nii lavastuse kavaraamatus kui etendusele eelnenud vestluses on ta viidanud mõlema teose tuumale, armastuskolmnurgale, kus peategelased peavad tegema valikuid kas südame või mõistuse hääle järgi, ja ka võõraviha ja sallivuse problemaatikale.
Uut moodi on Marina Kesleri lavastuses lahendatud ka Režissööri karakter. Siin on balletti lisatud sõnaline osa: Marko Matvere häälega loetud ja salvestatud repliigid. Vastavale tegelaskujule on antud ka hääle omaniku nimi — Marko. Kui muidu kõneldakse balletis ainult kehakeele abil, siis nüüd võib Režissöör Marko lavastamist ja võtetega seonduvaid repliike ka kuulda. Alguses mõjus tuttava hääle kuulmine võõristavalt, tekitades küsimusi, kas see andis lavastusele midagi juurde või võinuks seda kõike ka ainult tantsukeeles väljendada. Etenduse teistkordsel vaatamisel tundus see aga juba lavastuse orgaanilise osana.
Varasemast erinevalt on lahendatud ka loo lõpp. Petrovi libreto tugineb rohkem Volodini näidendi sündmustele: Sisalik põgeneb oma hõimu vangistusest ja hukkub naaberhõimu noole läbi oma armastatu käte vahel. Filmivõtete tegevuskihis aga ei pane keegi tähele, et võtete lõppedes lebab surnult maas ka Sisalikku kehastanud näitlejanna. Kesleri versioonis on filmi tegevustikust peategelase surm ära jäetud. Mõlema hõimu poolt hüljatud Sisaliku lavaelu muutub äkki päriseluks: peategelase elukaaslane Režissöör Marko on andnud Sisaliku rolli oma armukesele, naaberhõimu pealiku tütart kehastanud näitlejannale. Võtete lõpumelus kõlab äkki lask. Mõlema variandi puhul jääb lahtiseks, kelle käe läbi Sisalikku kehastav näitlejanna sureb, kuid Marina Kesler on surmahetke ja -viisi rohkem konkretiseerinud. Keslerile tundub olevat olulisem jutustust detailides edasi anda, süžeeliinid vaatajale pisinüanssideni ära kirjeldada. See puudutab ka tantsukeelt — tantsijate emotsioonid, aga ka nende kõne on detailselt, peaaegu iga sõnani tantsukeelde üle kantud.
Lava- ja päriselu põimumine on huvitav võte. See viitab üsnagi levinud nähtusele teatri- ja filmimaailmas, kus näitlejate suhted saavad alguse lavarollidest või mõjutab laval kogetu mingil muul moel näitleja või tantsija isiksust. Sisalik/Tiina on üks nendest ülitundlikest natuuridest, kes jääb oma rolli kinni, ja see viib ta hullumiseni ja lõpuks hukuni. Kõigil põhitegelastel tuleb selles loos oma valikutega rinda pista, kuuletuda kas südame või mõistuse häälele — see on libreto üks põhiküsimusi ja -teemasid.
Mari — Ami Morita, Režissöör Marko — Ali Urata ja Eesti Rahvusballeti tantsijad.
Rünno Lahesoo fotod
Muusika kui jutustus: Sumera ja Lill
Libreto järgi peaks tegevustik toimuma eelajaloolisel ajal, kuid lavakujunduse ja kostüümilahenduste tõttu liigub minu mõte tahtmatult mõne tänapäeva ulmefilmi juurde. Meenub USA menufilm „Düün” oma liivaväljade ja kõrgtehnoloogiliste sõjastseenidega; samasuguseid assotsiatsioone tekitavad ka Sisaliku kaunilt sädelev „nahk” ja hõimurahvaste fantaasiaküllased ulmelised kehakatted. Lepo Sumera nelikümmend aastat tagasi kirjutatud muusika sobitus sellesse konteksti nagu valatult. Sumera on meister helides jutustust looma. Tema balletimuusika kõneleb, samas toimib see ka iseseisvalt, kontsertmuusikana, ilma et midagi kaduma läheks. Seda tõestas ta balletimuusika üksikute osade esitamisega kontserdilaval, hiljem ka spetsiaalselt kokku pandud süidiga. Minu meelest peitub selles universaalsuses suur võlu.
Märt-Matis Lille lähenemine Lepo Sumera partituurile tundub väga delikaatne. Esimesel kuulamisel mõjus kõik orgaanilise tervikuna, Lille enda looming ei tekitanud Sumera materjaliga mingit vastuolu, kuigi nende käekiri on üsna erinev. Lille eristumine on põhjendatud, on ju lavastus üles ehitatud kahe maailma, filmisüžee ja filmivõtete, paralleelsele kulgemisele ja need maailmad peavad olema ka muusikaliselt selgelt erisugused. Just erisugusena soovis ka Sumera neid kujutada, nagu olemasolevate käsikirjade põhjal arvata võib. Lillega tehtud intervjuudest12 on selgunud, et filmisüžee maailma täidab Sumera looming ja filmivõtete muusika on Lill juurde kirjutanud. Uusversioon on kokku pandud Estonias hoiul olevate käsikirjakoopiate põhjal, mille hulgas oli mingi osa balleti käsikirja koopiast ja Sumera enda koostatud käsikirja koopiatest kompileeritud süit. Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivis on selgelt käsikirjalisi partituure rohkem13, seega pole kogu Sumera valmis looming olnud Lille kasutada. Sellegipoolest tuli Lille sõnul Sumera materjali kõvasti kärpida, vajadusel ka teistmoodi kokku panna. Lille eesmärk oli süstematiseerida temaatiline materjal muusikaliste karakterite kaupa, nende iseloomujooned veel selgemalt välja tuua ja neid vajadusel edasi arendada, anda neile tämbriline vaste, et moodustuks dramaturgiliselt sidus tervik. See oli üks mahukamaid töölõike peaaegu kolm aastat kestnud tööprotsessis.
Niisiis iseloomustab balleti uues versioonis kõiki peategelasi läbivalt mingi kindel pill või temaatiline materjal. Tekib justkui juhtteemade võrgustik, kus tegelaste omavahelised suhted kajastuvad ka nendega seotud muusikas. Selline temaatiline ühtsus liidab süžee tihedalt muusikaga, pannes kuulaja jälgima tegelaskuju arengut kogu teose jooksul ja tekitades äratundmist, aga suunates tähelepanu ka muutustele.
Sisaliku instrumentaalse tämbrikoosluse moodustab enamasti flööt koos harfiga. Peategelase painduva, vonkleva keha graatsiaga sobib õrn ja hapralt värelev flöödi-harfi värvipalett imeliselt, sulnidust annab edasi mõlemat pilli siduv ühtne meloodiline materjal: tertsikäiguga algav motiiv ja selle arendus, harfil on seesama meloodika esitatud minimalistlikul kordusteprintsiibil moodustatud jadana aeglasemates vältustes ja sammuva rütmiga.
Kuigi peategelase meeleolu on balleti alguses süütult rahulik, tema päikese käes unelemine kui idüll Debussy „Fauni pärastlõunast”, siis orkestratsioonis segavad seda ärevad, lutosławskilikud vaskpillide või madalate keelpillide signaalid, mis justkui tekitavad eelaimust, et see rahu ei kesta kaua. Olenevalt kontekstist võib Sisaliku motiiv ilmuda korraks mõne teise orkestripilli partiisse, näiteks sisalike hõimu sõjaplaani sepitsemisel, kui nad otsustavad kasutada oma kõige kaunimat naist spioonina. Samamoodi võib Sisaliku partii olla mõjutatud mõne teise tegelase teemast: näiteks ilmuvad naaberhõimu juurde spioneerima ja uut relva varastama saadetud Sisaliku flöödipartiisse Röövli vastassuunalised trioolikäigud, mis näitavad Sisaliku sisemist heitlust, ühtaegu nii poolehoidu kui ka kohustust Röövli vastu tegutseda. Selline teemade põimumine vastavalt süžee kulgemisele ja peen psühholoogia, mis on omane kõigi tegelaste ansamblikoosluste meloodilise materjali arendusele, on vaieldamatult Sumera tugev külg, mille väljatoomine ja edasiarendamine on Märt-Matis Lillel meisterlikult õnnestunud.
Sisalikuga seotud teemade hulgas tunneme ära ka Sumera varasemast loomingust tuttava vonklevate hüpetega meloodilise käigu (nt „Quasi improvisata”, „Boris Björn Baggerile ja tema sõbrale”), mis justkui jälgiks kogu balleti vältel peategelase saatust distantsilt, seisates selleks aja. Alguses on see meloodia värelev ja mõtlik (quasi candenza, senza metrum), teose lõpus aga traagiliselt kaasa elav (rubato).
Noore piisoni ehk Röövli pill on klarnet ja teda iseloomustatakse trioole sisaldava meloodiaga. Esimest korda kohtub Sisalik temaga metsas, kus ta seab end Röövlile söödaks. Nende koos veedetud hetked väljenduvad flöödi ja klarneti duetis, enamasti koos harfiga, algul ebakindlalt ja arglikult, hiljem kirglikumalt. Peategelaste esimeses armustseenis liigub kummagi teema teise pillipartiisse, luues otsekui dialoogi ja lähendades neid teineteisele. Röövli teemat kuuleme ka Sisaliku ja piisonite pealiku tütre vahelises võitlusstseenis, mis saigi ju alguse naiste armukadedusest.
Võtteplatsil annab kaameratagust elu edasi džässirütmide ja kontrabassi pizzicato kooslus. Džässi sissetoomise idee pärineb Sumera partituurist, kus selline hillitsetult hiiliv bassipartii oli täiesti olemas ja vajas edasiarendust. Selle üheks tulemuseks on Režissöör Marko muusika — teda iseloomustatakse fagoti ujuva kromaatilise meloodiaga ja keelpillide salapärase sekundharmooniaga džässirütmide ja trummisahistamise saatel, mis toob esile tema armukadeduse. See muusika on justkui David Lynchi „Twin Peaksi” Audrey tantsu salapärasem ja tumedam vorm. Kohati võime selles täheldada ka nende tunnete põhjustaja, Sisaliku kummituslikku flööditeemat.
Piisonite pealiku tütart kehastavale näitlejannale Marile on omistatud saksofoni tämber. Režissöör Marko võrgutamisstseenis moodustab tema meela ja salakavala olemuse meloodiline motiivistik dueti fagotiga, lähenedes Marko kromatisme sisaldavale meloodilisele materjalile, nagu sooviks Mari mehele meele järele olla. Võrgutamine muutub järjest julgemaks ja nahaalsemaks ning jõuab soovitud tulemuseni seksikas habaneeras, kus saksofonil on meloodia esitamisel kindel juhtroll, fagott vaid sekundeerib sellele kohati — mees on alistatud.
Marina Kesler teeb toreda kummarduse Estonia kauaaegsele lauljale ja praegusele näitejuhile Helgi Sallole, kellest on inspireeritud tegelaskuju Helgi Allo. Tema muhe liikumine ja oskuslik käitumine tujuka Markoga annavad aimu Helgi Sallo rollist teatris. Kogu kohvipausistseen tenorsaksofoni soologa ja džässivõtmes lõdvestava tantsuga, mida Sumera versioonis polnud, on humoorikaks hingetõmbepausiks muidu pingelises sündmustikus.
Sisaliku nn hullumisstseeni — kui Sisalik/Tiina satub meeltesegaduses kogemata teise filmipaviljoni, justkui teise aegruumi — on Sumera sisse toonud tõeliselt hoogsa ja bravuurse johannstraussiliku valsi. Marina Kesleri lavastuses on see lahendatud 1950. aastate stiilis rõõmsa roosavahuse nukutantsuna. Algul tekitas see küsimuse, miks muusika ja pilt ajastuliselt kokku ei lähe, kuid muusika mitmekordsel kuulamisel tundus, et lavastaja tahtis ehk selles hullumisstseenis vinti üle keerata, näidates maailma tühisust Tiina jaoks ja selle igiliikurina edasi kestmist, hoolimata üksikisiku heitlustest ja tunnete sasipuntrast. Üha hoogustuv valss kisub käest ära, sellesse trügivad järjest rohkem sisse vaskpillide teravkriipivad harmooniad ja signaalid ning järjest dissonantsem helimass. Muusika, mis on justkui saavutanud oma tippkiiruse ja -pinge, käib maha, valgub laiali, ebamääraseks, ja selle taustal kõlab lask, mis tekitab vaikuse — maailm peatub hetkeks, vaataja-kuulaja hakkab aja kulgu teisiti tajuma.
Mitmed võitlusstseenid vaskpillide terava tämbri, timpanipõrina ja sõjakate rütmidega on väga värvikad, rulludes lahti nagu jõuline sõjamasin ja kulmineerudes aleatoorsesse kaosesse. Sisalike pealiku spiooniplaani esitlemine või haavatud sõdalaste kokkukogumine võitlusväljalt mõjub oma glissando’de ja kromatismidega nagu muusikaline helimaal.
Võitlusstseenide rütmilisest muusikast on — aeglustatuna — välja kasvanud teema, mis ilmub tegevustikus, kus kaovad lava- ja päriselu vahelised piirid ja kus emotsioonid pole enam näideldud, vaid päris. Esimest korda liiguvad tunded lavaruumist eluruumi stseenis, kus Tiina ja Margus peavad Režissöörile esitama oma tegelaskujude tärkava armastuse dueti. Kõigi kolme tegelase sisepinged — Tiina ja Marguse keelatud tunded ning Marko armukadedus — väljenduvad siin vähendatud juhtseptakordi helisid mööda liikuva harmooniajärgnevusega, mille bassiliini moodustab Režissööri muusikast pärit väikese sekundi kaugusel oleva kahe heli vaheline kõikumine. Armukirgede ennastunustav vallapääsemine on rõhutatud koguni harfi glissando’dega, kuni see protsess justkui hangub stseeni lõpus aeglasematesse vältustesse ja bass ennast jõuliselt meelde tuletab.
Sellist väikeste tertside jada pidi liikumist kuuleme ka II vaatuses, kui Tiina heitleb kahe armastuse, värske ja tundmatu ning kindla ja turvalise vahel, kaotades mõlemad. Laval on solistide nelik — Tiina, Margus, Marko ja Mari —, kelle vahel tekkinud tunnete rägastik on valatud nii muusikasse kui koreograafiasse äärmise tundlikkuse ja läbitöötatusega, nii et vaataja-kuulajani jõuab karm reaalsus peaaegu füüsiliselt. Muusikas on aimata kõigi peategelaste intonatsioone, kuid need on oma vabas arengus ja koosmõjudes peaaegu tundmatuseni muutunud ning saanud hoopis uue mõõtme.
Teine kõige läbitunnetatum ja sügavam hetk kogu balleti muusikas on viimane stseen, kus surnud Sisaliku teemas on flöödi soolosse pikitud dialoogiliselt nii Röövli (klarneti) kui Režissööri motiive ja intonatsioone, mis annavad edasi nende kahetsust ja igatsust naise järele. Soolopartii on looritatud harfi monotoonsete klasterakordidega, mille tihedus muusika arenedes järjest kasvab, justkui tunnistades surma kohalolu ja lõplikkust. See palett värve leina, kahetsuse ja igatsuse tundeskaalal on hingekriipiv ja jääb kauaks kumisema.
Sumera muusika oma rütmirägastike ja vahelduvate taktimõõtudega pole mängijatele kergete killast ja ka tantsijad tunnistasid14, et keerukas oli selle mittekvadraatse muusika järgi takte lugeda ja sellesse samme sobitada. Tulemus aga oli nii muusika kui tantsu osas suurepärane ja väga loomulik (kahel esimesel etendusel registreeris kõrv küll orkestri koosmängus paaris kohas rütmilist ebaühtlust). Tundus, et dirigent Kaspar Mänd on suutnud partituuri muusikutele ja ka tantsijatele omaseks teha.
Balleti „Sisalik” muusikal on potentsiaal saada ka kuulajale omaseks oma selguse, kergesti haaratavuse ja kommunikatiivsusega. Balletižanris on muusika ülesanne anda edasi jutustust. Seekord seati Marina Kesleri sõnul eesmärgiks edastada „päris inimest ehk lugu südamest südamesse”, kuid helikangast ei puudu ka teatav abstraktne ja üldistav tasand.
Oma 50. sünnipäeva puhul 2000. aastal Igor Garšnekile antud intervjuus on Lepo Sumera sõnastanud oma suhtumise muusikasse nii: „Ma olen ilmselt konservatiiv ning arvan ja loodan, et kunst, sealhulgas ka muusika, ei ole mitte ainult informatsioon, vaid meedium, mis seob kuulaja, see on siis inimese (me ei kirjuta ju nahkhiirtele) hinge, südant ja mõistust, ning ma olen üsna kindel selles, et hea muusika kätkeb palju positiivset energiat ja jagab seda energiat kuulajatele. Ta muudab kuulajad puhtamaks, paremaks ja võib-olla jätab neile illusiooni, et elu on palju ilusam, kui tundub.”15
Viited ja kommentaarid:
1 Andmed pärinevad ERSO andmebaasist seisuga 23. IV 2025. Loetletud on teoste esitamise kordi, mitte kontserte, st ühel kontserdil võis olla esitusel mitu teost (nt helilooja 60. sünniaastapäeva kontserdil oli kavas neli teost) ning ühte ja sama teost võib olla esitatud eri aegadel. Selle numbri seas on ka Eesti muusika päevadel jt kontserdikorraldajate kontsertidel ning välismaistel kontsertidel esitatu.
2 Merike Vaitmaa 2010. Kümme aastat hiljem. — Sirp, 23. IV.
3 Indrek Koff 2023. „Macbeth”: Sumera autoriõhtu Shakespeare’iga. — Teater. Muusika. Kino, nr 4.
4 1983. aastal tuli Volodini näidend lavale J. Tombi nim Rahvateatris (lav Ellu Puudist) ja 1987 Vene teatris.
5 ETV ja ERi ühissaade Raadioteatrist, eetris 16. aprillil 1988. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/erso-stuudiotund-lepo-sumera-sisalik
6 Süidi käsikirjakoopias partituur on saadaval kirjastuses Fennica Gehrman.
7 Intervjuu Mai Murdmaaga ETV saates „MI”, 6. mai 2010. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/mi-208
8 Artikli autori vestlusest Arvo Volmeriga 24. IV 2025 Rahvusooperis Estonia.
9 ETV saade „MI”, 6. V 2010. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/mi-208
10 Intervjuust Lepo Sumeraga „ERSO stuudiotunnis” 43, 16. IV 1988.
11 Marina Kesleri ballett „Libahunt” tuli Rahvusooperis Estonia lavale 2007. aastal; seal oli samuti kasutatud muu hulgas Lepo Sumera muusikat.
12 Kavaraamat; Sirp, 28. III 2025, lk 12–14 ja artikli autori vestlus 3. V 2025.
13 Eesti Ajaloomuuseumi/Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivi Sumera fondis on „Sisaliku” materjalide seas peamiselt balleti käsikirja koopiad. Originaalkäsikirjast on alles vaid üksikud stseenid. Samuti pidid olemas olema ka orkestripartiid, millest on tehtud mitmeid salvestusi: muuseumis asuvas Lepo Sumera enda koostatud teoste salvestuste nimekirjas on loetletud ka balletimuusika ülesvõtted DAT-kassettidel, mille asukoht pole praeguseks samuti selgunud. Olemas on balletimuusika salvestus kahel CDl, mis on üsna tõenäoliselt tehtud koostöös Sumeraga. Kahjuks pole plaadid varustatud kirjetega, kes on esitaja ja millal on salvestus tehtud. Kuhu need materjalid on saanud, selle väljaselgitamine seisab alles ees. Samuti pole ka töö balletimuusika taastamisel kindlasti oma lõplikku kuju saanud. Praegune versioon on üks võimalus teost lavale tuua. Loodetavasti see protsess jätkub ja kunagi ehk saab Sumera balletimuusika põhjalikult läbi töötatud.
14 Etendusele eelnenud vestlusel Eesti Rahvusballeti juhi Linnar Loorise, Marina Kesleri ning peaosatäitjate Anna Roberta ja Marcus Nilsoniga 31. III 2025.
15 Igor Garšnek 2000. Lepo Sumera — kulg läbi aja ja muusika. — Teater. Muusika. Kino, nr 6.
