Johann Straussi operett „Nahkhiir”. Karl Haffneri ja Richard Genée libreto Henri Meilhaci ja Ludovic Halévi vodevilli „Le Réveillon” järgi. Libreto ja laulutekstid eesti keeldetõlkinud Piret Pääsuke.Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer.Dirigendid: Lauri Sirp ja Jaan Ots.Lavastaja: Andrus Vaarik.Kunstnik: Kristjan Suits.Valguskunstnik: Priidu Adlas.Koreograaf: Marina Kesler.Koormeister: Heli Jürgenson.Osades: Gabriel von Eisenstein — Rasmus Kull (Vanemuine) või Reigo Tamm; Rosalinde, tema naine — Arete Kerge või Kadri Kõrvek; Adele, Rosalinde kammerneitsi — Elena Brazhnyk, Kadri Nirgi või Kristel Pärtna; Ida, tema õde — Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi; Alfred, lauluõpetaja — Rafael Dicenta või Heldur Harry Põlda; dr Falke, notar — Tamar Nugis või René Soom; dr Blind, advokaat — Mart Madiste või Mehis Tiits; Frank, vangladirektor — Rauno Elp või Jassi Zahharov; prints Orlovski — Helen Lokuta või Karis Trass; Ivan, printsi kammerteener — Andres Kask või Sander Kõiv; Frosch ehk Konn, vangivalvur — Mart Laur või Andrus Vaarik jt. Rahvusooperi Estonia koor, Eesti Rahvusballett ja Rahvusooperi Estonia orkester. Esietendus Rahvusooperis Estonia 30. V 2025, nähtud etendused
1. ja 11.VI 2025.
Kui heita pilk aastasse 1874, mil Viinis jõudis lavale Johann Straussi operett „Nahkhiir”, ja sellel perioodil toimunule Euroopas, siis leiame põhjenduse, miks on juba kaheksandat korda Eesti ooperimaja lavale toodud valsikuningas Straussi helidega lummav lugu, sellest hoolimata, et see oma libretoga just ei hiilga. Toon siin ära paar märgilist tsitaati lavastuse kavaraamatust (koostanud Liina Viru). Esiteks lavastaja Andrus Vaariku viite Viivi Luige mõtteterale: „Me elame unikaalsel ajal, kus rumalus ei ole häbiasi.” Ja teiseks Vaariku enda mõtte: „Esmapilgul jaburana näivasse libretosse tuleb suhtuda sama tõsiselt kui Ibsenisse või Tšehhovisse. (—) Tegelikult pole komöödiat kui žanrit olemas — komöödia on teise inimese tragöödia, mida meil on võimalik pealt vaadata.”
Vast saame siin tõmmata paralleele sündmustega, mis on mõjutanud Eestimaad, alates eelmise sajandi algusest kuni tänaseni. Elame taas äreval ajal. Alljärgnevad daatumid tähistavad hooaegu Estonias, mil lavale tuli operett „Nahkhiir”:
1912/13 õhk oli paks peagi algava I maailmasõja ohust
1917/18 revolutsioon Venemaal
1940/41 II maailmasõda jõuab Eesti pinnale
1953/54 Jossif Stalini surm
1972/73 umbne stagnatsioon Nõukogude Liidus
1996/97 rahapesumöll Eestis
2010/11 taas probleemid majanduses
2024/25 sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas
Ehk on „Nahkhiire” lavale toomise tõukejõuks olnud soov anda publikule igapäevaprobleemide unustamiseks hingetõmbehetki valsitaktis kaunite meloodiatega? Meenub Leelo Tungla soovitus Marta Pulga dokumentaalfilmist „Leelo: Ükskord me naerame niikuinii!”: „Kui sind miski vihastab või naerma ajab, siis vali naer!”
Teen katse heita pilk lavale toodu õnnestumise nimel suure töö teinud meeskonnale, kuhu kuuluvad korrepetiitorid, koor, orkester, solistid ja dirigendid, kunstnik, valguskunstnik, koreograaf, lavastaja assistendid, koormeister… Mul õnnestus näha lavastuse kahte koosseisu ning dirigendipuldis kahte dirigenti — Arvo Volmerit esimesel ja Jaan Otsa teisel etendusel. Mõlemal etendusel oli selgelt tajutav, kuivõrd tõhus on olnud Andrus Vaariku kui näitejuhi lauljatele ulatatud abikäsi. Teatavasti olid tema abilisteks ka Helgi Sallo ja lavastaja assistent Oliver Reimann, kes on küll alles EMTA lavakunstikooli III kursuse tudeng. Eriline rõõm oli nende lauljate pärast, kes said niimoodi oma rolliloomele kindlama aluspõhja, kus tasemel laulmisele lisaks on ülioluline sõna valdamine ning mis peamine, suhtlemisoskus partneriga.
1. juuni etendusel oli häid üllatusi rohkelt. Eesriide avanedes kõlas lavatagusest uskumatult kõrge kvaliteediga tenori laul ja üllatusi jätkus terveks esimeseks vaatuseks — nimelt esitas kooriartist Rafael Dicenta kirgliku Rosalinde austajana terve galerii kõige populaarsemaid numbreid tenorite repertuaarist. Tema loodud rolli koomika oli vaba igasugustest stampidest. Järgmine üllatus tuli Rosalinde rolli esitanud Arete Kergelt. Arete Kerge on juba mõnda aega lummanud kuulajaid oma sametiselt sooja ja lopsaka sopraniga küll suurvormides, küll kontserdilavadel, kuid suurel teatrilaval, täiemõõdulises ja kaalukas rollis oli teda võimalik kuulata-vaadata esmakordselt. Kapriisse, kuid naiselikult kindlameelse naise roll oli veenev igas stseenis ja ka küllaltki nõudlik tšaardaš ballistseenis kõlas lummavalt.
Vanemuises mitmeid säravaid koomilisi rolle laulnud Rasmus Kulli tenorihääl kõlas krutskitega Gabriel von Eisensteini rollis Estonia akustikavaesusest hoolimata üllatavalt hästi. Rollikujunduses oli samuti tunda näitejuhi suunamist ja stambivabadust. Olen jälginud Kulli kujunemist lauljana Vanemuise laval alates tema veel kaunis haprast esitusest Mozarti rollis Rimski Korsakovi ooperis „Mozart ja Salieri” (2016), uskumatult grotesksest ja intensiivsest nimiosalisest Sondheimi muusikalis „Sweeney Todd” (2018) kuni kelmika Josefini Johann Straussi „Viini veres” (2018) ja väga veenva Sestoni Händeli „Julius Caesaris” (2024). See on hea näide sellest, kui oluline on pidev edasiviivate rollide saamine ühe laulja arengule. Kristel Pärtna Adele rolli küpsemine seisab aga ilmselt veel ees. Lisaks säravale kõrghelide valdamisele on selles rollis vaja väljendada lihtsast keskkonnast pärit tütarlapse kavalust ja petlikku elegantsi, mille abil ta üritab jõuda teenijanna seisusest teatrilavale.
Olen nõus Andrus Vaariku tõdemusega, et selle opereti peategelased on ikkagi Rosalinde ja Adele — naised, kes juhivad mängu. Kuigi Eisensteini notarist sõber dr Falke on täis usku, et tema väike „etendus” nimega „Nahkhiire kättemaks” krahv Orlovski ballil on talle n-ö trumpässaks, et maksta kätte eelmisel aastal juhtunud alandava sündmuse eest, jääb naiste nutikus võitjaks. Tamar Nugise (dr Falke) ja Jassi Zahharovi (Vangladirektor) rollilahendused sobisid žanri stiiliga ja nende laulmise heas kvaliteedis pole vähimatki kahtlust.
Prints Orlovski roll on vist ajast aega lavastajatele probleeme tekitanud. Küll on olnud selles rollis tenor, küll metsosopran, küll lihtsalt atraktiivne operetiartist. Siinses lavastuses tuli, vähemasti minu arvates küll, väga selgelt esile selle rolli alltekst — endast vaimustuses oleva rikkuri bravuuritsev soov sündmusi juhtida, mida rõhutas ka ballikülalisi ehmatavate hiidkarude ballisaali toomine. Seda kontseptsiooni silmas pidades eeldaksin näha-kuulda selles rollis tugeva sisendusjõuga ja atraktiivselt mõjuvat isiksust. Antud juhul esitas hapra füüsisega Helen Lokuta küll efektselt ja temale omase veendunud vokaliseerimisega kupleevormis laulukese, kuid rollijoonis jäi tagasihoidlikuks.
11. juuni etenduse käivitas esimestest taktidest alates orkestri uskumatult ergas ja nõtkelt kõlav avamäng, dirigendiks Jaan Ots. Tema juhatatud muusikalise fraasi nõtkus, tempode sütitav olemus tuleneb tõenäoliselt tema eelnevast pianistiharidusest. See andis impulsi kogu etendusele.
Sellel etendusel tõusid säravalt esile kaks naisrolli — Kadri Kõrvek Rosalindena ja Elena Brazhnik Adelena. Ja seda kõigepealt oma täiusliku vokaliseerimisega. Tuumaka häälega sopran Kadri Kõrvek on noor laulja, kes on teinud üsna lühikese aja jooksul läbi uskumatu arengu, seda ilmselt tänu oma suurele töökusele ja ka talle väga hästi sobivatele rollidele: Liù Puccini „Turandotis” ja Musetta „Boheemis” Vanemuises ning Micaëla Bizet’ „Carmenis” Estonias. Tema Rosalindest õhkus naiselikku iseteadvust ja olukordade veendunud valitsemist, ning seda ilmselgelt iga lavahetke nautides. Tahaksin loota, et teda ootavad ka edaspidi ees õiged rollid.
Elena Brazhnik on särav nähtus meie vokaalmaastikul. Tema musikaalsus, hea vokaalikool, ülim siirus ja oskus oma tämbrirohke häälega publikule emotsioone edastada on garantii, et iga tema loodud roll jääb meelde. See, et ta ukrainlannana on siin usinalt eesti keelt õppinud, on erilist lugupidamist väärt.
Meeldiv oli tõdeda, et René Soom on püsivalt heas vokaalses vormis ja artistlik — on tal ju seljataga kaalukas hulk rolle rahvusooperi laval ja mitte väiksema tähtsusega draamarolle teatris Varius. Tema dr Falke nautis oma kättemaksu täiel rinnal. Heldur Harry Põldal aga polnud seekord ehk parim päev. On ju mõistetav, et päevad pole vennad ja küllap leiab tema Rosalinde austaja roll edaspidi oma raja.
Omaette nähtus Estonia laval on uskumatut häälelist ja humoorikate karakterite loomise potentsiaali omav tenor Reigo Tamm. Talle looduse poolt kingitud tenorihääl on erakordse tämbraalsuse ja kõlajõuga. See, et ta on meelelahutussfääris kõrgele tõusnud, on selge tunnistus, et tegu on andeka inimesega. Gabriel von Eisensteini rollis sai kuulda tema imelist tenorit, kuid tema lokkav koomika mõjus juba kui asi iseeneses. Lootusrikkalt ootan tema väärikamat suhtumist talle kingitud andesse.
Prints Orlovski rollis oli sel õhtul Karis Trass. Roll oli detailselt välja voolitud, kuid siin tekkis küsimus, kas see vajab Trassi mitmekülgseid andeid. Froschi roll oli mõlemal etendusel mõnusa huumoriga Mart Lauri kätes.
Kunstnik Kristjan Suits on oma fantaasiaküllase värvitajuga andnud ballistseenile art deco-aegse atmosfääri. Marina Kesleri grotesksed tantsuseaded vihjasid minu arvates irooniliselt omaaegses kõrgseltskonnas valitsenud arusaamadele, toetades ilmselgelt lavastaja kontseptsiooni. Kuna Estonia orkester ja koor olid taas suveräänselt heakõlalised, jääb vaid soovida teatrikülastajate jätkuvat huvi Johann Straussi tujutõstvate meloodiate vastu.
PS
Jätkates mõnes mõttes traditsiooni, lisan kaks verivärsket muljet meie laulumaastikult.
Esmalt 15. juunil EMTA saalis Tuuri Dede doktoriõppe lõppakordina kõlanud mahukas lied’i-kava, kus tema partneriks klaveril oli Kadri-Ann Sumera. Ainuüksi autorite loetelu, kelle muusika sel kontserdil kõlas, äratab lugupidamist: Kaija Saariaho, Alison Kruusmaa, Wolfgang Rihm, Ester Mägi, Libby Larsen, Atso Almila, James MacMillan, Karlheinz Stockhausen, Hanns Eisler, Eetu Ranta-aho. Laulja on kavalehele kirja pannud oma doktoriõppe teekonna, kuhu on peale huvitavate laulmiste mahtunud ka kolme lapse sünd. Kuulanud seda kava tema esituses, jääb üle vaid seda uskumatu sisendusjõu ja emotsionaalse laenguga interpreeti imetleda. Dede ülimalt mahukas, suure energeetilise laengu ja rikka tämbraalsusega hääl on juba varemgi kuulajaid lummanud. Seekordne värvirohke repertuaar oli kuulajale rikastav sellest hoolimata, et emotsiooni kaalukauss kippus kohati nukruse ja traagika poole. Ja taas sai kogeda, kui hea on meie Ester Mägi looming!
Minule tundmatu Libby Larseni (snd 1950) värvikas tsükkel „Love after 1950” ja James MacMillani (snd 1959) „Three Scotish Songs”, eriti selle viimane, verd tarretama panev laul „Children” mõjuvad oma sõnumitega võrdväärselt meie Linda Ruudi, Marie Underi, Helvi Jürissoni ja Betti Alveri luuletekstidega.
Teine mulje on hoopis eriskummaline. Nimelt anti mulle võimalus kuulata Mustpeade majas Haapsalu valgete ööde festivali kontserdi proovi (kontsert Haapsalu linnuse hoovis 28. VI 2025), kus musitseerisid Kristiina Poska juhatusel Tallinna Kammerorkester ja metsosopran Sandra Laagus. Esmakordselt kõlas Rasmus Puuri orkestratsioonis Eduard Tubina laul „Õnne ootel” Marie Underi sõnadele, Tõnu Kõrvitsa „Puudutus” Kristiina Ehini sõnadele ja Sesto aaria (Parto, ma tu ben mio…) ooperist „Tituse halastus”. Sandra Laagus on noor laulja, kellest on saanud noorsolist Berliini Riigiooperis, kus teda ootab sügisel ees Flora roll Verdi ooperis „La traviata”. Alates 2004. aastast on ta Berliini Riigiooperi Rahvusvahelise Ooperistuudio liige. Kuna olin juba möödunud hooajal kuulnud teda laulmas nimiosa Elmo Nüganeni lavastatud Händeli „Julius Caesaris” ja esinemas ühel soolokontserdil, kus kõlas väärikas kogum metsosoprani tuntud aariaid, oli mul suur huvi teada saada, mis on toimunud aasta jooksul tema kui interpreedi arengus. Elamus oli vapustav: Laaguse hääl kõlab kogu diapasoonis ühtlases, vaid temale omases tämbraalsuses, emotsionaalne laeng selles annab igale sõnale tähenduse.
Ei saa jätta ütlemata, kui suurt naudingut pakkus mulle viibimine prooviprotsessi juures, kus dirigent äärmise põhjalikkusega ikka ja jälle fraase kordas, andes kõigele, mis Eduard Tubinal ja Rasmus Puuril paberile pandud, peensusteni läbitunnetatud väljenduse. Selge on ka see, et Tallinna Kammerorkestri näol on tegemist äärmiselt tundliku värvitaju ja kõlakultuuriga orkestriga.
Lõpetuseks jääb tunda vaid rõõmu selle üle, et meie muusikute uues põlvkonnas on nii palju potentsiaali.
