Alustaksin ametinimetusest: sinu kohta võib öelda vocal coach, korrepetiitor, maestro collaboratore, aga kas ilusat eestikeelset nimetust ei ole ega tulegi ja kas see peaks olemas olema?
Olen juba aastaid mõelnud, kuidas seda elukutset ilusas eesti keeles nimetada, aga ei olegi leidnud. Kui öelda „pianist”, oleks justkui tegu soolopianistiga, aga see töö hõlmab veel palju teisi alasid — on ta siis laulutreener või proovipianist? Eestis kasutatakse sõna „kontsertmeister”. Siin, Vanemuise teatris [vestlus toimus Vanemuise teatrikohvikus 27. aprillil — L. K.] nimetatakse mind väga uhke nimega „vastutav kontsertmeister-repetiitor”. See nimetus üritab olla eestikeelne, aga ei ole. Eesti inimene ei saa võib-olla aru, mis asi see repetiitor on. Répétiteur (pr. k) tuleneb ju sõnast „kordama” või „harjutama”, nii et selle kandi pealt võiks see olla näiteks „harjutuspianist”, aga see pole ka päris õige sõna. Viimasel ajal on rohkem levinud vocal coach. Kunagi oli see väga selgelt pianist, kes töötas lauljaga. Ingliskeelses maailmas on ta see, kes teeb ooperis lauljatega muusikalist tööd, prantsuskeelses ruumis nimetatakse seda chef de chant. Uuemal ajal on vocal coach rohkem lauluõpetaja. Nii et see ongi eesti keelekeskkonnas nimeta amet.
Aga kuidas sa ise eelistad, et sind nimetataks?
See on väga hea küsimus, ma ei oskagi sellele vastata. Mulle ei ole oluline, et mind nimetataks pianistiks, aga ma tean, et paljudele mu kolleegidele on see tähtis. Minu jaoks on pianist keegi, kes läheb lavale ja mängib Beethoveni sonaati või Rahmaninovi kontserti. Saan aru, kui öeldakse lied–pianist [lied — saksa kammerlaul, mille klaveripartii võib olla vokaalpartiiga samaväärne]. Aga minu töö on hoopis teiselaadne. Näiteks itaalia keeles on väga tore nimetus maestro sostituto, nii-öelda „asendusmaestro”, see on juba lähemal. Teatris on maestro sostituto dirigendi assistent, kes valvab selle üle, et lauljad laulaksid oma partiid õigesti: õigel ajal, õigete sõnadega, õige rütmi ja tekstiga. Loomulikult peab ta olema võimeline proovides klaverit mängima, aga ta on ka see, kes käib lauljatel pärast proovi noodiga järel, et vaata, sul on siin vale rütm ja siin sa ei ole orkestriga koos ja siin maestro palus öelda sulle seda, teist ja kolmandat. Dirigendil ei jää tavaliselt ooperiproduktsiooni puhul aega kõigiga nii detailselt tegelda, tal on vaja orkester, koor, kogu värk kokku panna. Minu ülesanne siin Tartus on tegelda lauljatega ka personaalselt, jälgida igaühe arengut ja partii hetkeseisu. Nii et olen assistent lauljate alal, üldisesse muusikalisse interpretatsiooni ma ei sekku, selleks on produktsioonis muusikaline juht ja mitu dirigenti, balansi ja muude küsimustega tegelevad nemad.
Mulle meeldib ennast nimetada käsitööliseks, kuna ma ei õpeta kunsti. Kunstnikud on need, kes on laval — lauljad, dirigent, nemad interpreteerivad, aga mina tegelen sellega, et oleks mingi plaan. Vaatan nooti: fraas läheb siia, siin on piano, siin on forte, siin diminuendo [muusikaline termin, mis tähendab „vaibudes”], siia on helilooja seda kirjutanud, meloodia läheb nii, õige sõnarõhk on siin, see sõna on lauses tähtis. See ei ole kunst, kunst algab sealt edasi. Kui laulja hakkab rääkima psühholoogilisest mõjust, ütlen: okei, sa tahad seda efekti, kuidas me selle saavutame? Näiteks kui retsitatiivis läheb teksti tempo paika, siis ongi õige väljendus käes. Ma leian, et emotsioon on muusikas juba sees. Kui näiteks esitan Puccinit vaba tooniga, õige dünaamikaga, tekst kõlab loomulikult, siis kuulaja saalis juba nutabki. Sa ei saa oma emotsiooni inimesele peale suruda, sest igaüks tunneb isemoodi. Aga sa saad tekitada sound’i, mis sügavalt puudutab.
Draamanäitleja saab võib-olla rohkem häälega emotsioneerida, aga ooperilauljal on laval nii palju muid ülesandeid: vaadata dirigenti, jälgida oma laulutehnikat, realiseerida muusikat — ta ei saa täiesti teise dimensiooni minna ja seda polegi vaja. Me kuulame muusikat ju kogu oma olemusega, mitte ainult kõrvadega. Kui vaba resonantsiga tekitatud heli paneb kogu meie keha vibreerima, siis tekib see, mida me saali tulles tahame saada — elamus. Mäletan, kuidas ma käisin hästi ammu kuulamas Daniela Dessì laulmist „Boheemis”. Oli küll kehv lavastus ja mitte kõige parem dirigent, aga ta laulis sellise sound’iga, et ma käisin pärast kolm päeva ringi, nagu oleksin maast lahti tõstetud. See kõla ise läks mulle niivõrd korda — seda oli kuidagi nii palju ja samas oli see midagi väga kerget. Me peame tekitama kuulajas emotsiooni. Pianist ei pea ise meeletult lainetama, tema puhul on tähtis mäng, heli, mis klaveri seest välja tuleb, see läheb sulle hinge. Vaatan tihti videolõikudelt Artur Rubinsteini mängu — see on täiesti rahulik (imiteerib Rubinsteini), aga ei saa öelda, et ta mängiks masinlikult. Super ju! Ka lauljana peab su „pill” olema täiesti rahulik, veelgi enam siis, kui muusikas käib tohutu möll — muidu oled poole tunniga „läinud”. Katsu „Tristanis ja Isoldes” või „Elektras” olla emotsionaalne! Tohutu läbielamise taotlus võib tuleneda nõrgast koolist, mõnikord kompenseeritakse sellega tehnika puudumist.
Itaalias üldiselt õpetatakse muusikat ka teistmoodi, pragmaatilisemalt. Vahel panen mujal tähele, et lauluõpetajad alustavad uue loo õppimist just psühholoogilise poole pealt — jah, ma saan aru, et ka see on oluline, aga mulle on tähtis, et tekst kõlaks loomulikult ja õigesti ja mitte ainult diktsiooni mõttes. Et kogu keele muusika läheks käima, et laulja orienteeruks muusikas ja teaks, millise orkestripilliga ta ühes või teises kohas koos laulab, mida ta võiks kuulata ja nii edasi. Selline käsitöö aitab lauljal võimalikult rahulikult oma kunsti teostada. Kunst on lauljate endi asi, ma ei suru kunagi ennast peale, et siin peab olema nii. Kui minult küsitakse, et mis tempo siin peab olema, siis ütlen, et nii, nagu maestro näitab, sellesse ma ei sekku. Ja kui lauljal on soov teha midagi kiiremini või aeglasemalt, siis tuleb see dirigendiga kokku leppida. Ainuõiget varianti ei ole, küsimus on lihtsalt valikutes, aga mina neid ei tee.
Kui ametinimetuse juurde tagasi tulla, siis mind on nimetatud ka treeneriks. Kui ma näiteks valmistan lauljaga mingit rolli ette, enne kui see jõuab ooperiproduktsiooni, siis ma võin olla nagu treener. Sõna „õpetaja” ei tahaks ma enda kohta kasutada, sest ma ei tööta õpilastega, minuga töötavad suured isiksused, iseseisvad artistid. Treener on ühtlasi ka psühholoog ja laulmine on ju mõnes mõttes tippsport, mis on seotud sooritusega. Olümpial aitab treener sooritust nii tehniliselt kui psühholoogiliselt ja üldse igatpidi ellu viia. Jõudes ringiga tagasi, peab taas ütlema, et eestikeelset nimetust sellel ametil ei ole. Öeldakse ikka kontsertmeister, pianist-kontsertmeister, pianist-repetiitor, kontsertmeister-repetiitor.
Siis peabki mõisted alati lahti seletama, sest ka kõige tublim teatrikülastaja ei pruugi kavaraamatut lahti võttes aru saada, mis nende taga peitub.
Kui ma siin Vanemuise teatris olen vastutav kontsertmeister-repetiitor, siis tekib õigustatud küsimus, et mille eest ma siis vastutan. — Selle eest, et lauljad oleksid piisavalt harjutanud, et neil oleks lugu selge, et dirigent saaks oma tööd teha. Ma ei ole koordinaator, ei jaga teistele kontsertmeistritele tööd ega vastuta nende töö eest, aga meil kolleegidega on väga hea tiim, arutame asjad läbi. Peab lihtsalt olema keegi, kelle poole dirigent võib pöörduda, kui tekib mingi muusikaline probleem. Tavaliselt on neil, kes töötavad sellel erialal, ainult pianisti- või dirigendiharidus. Mina olen lisaks sellele ka väljaõppinud laulja ja võimeline inimesi ka laulutehnika teemal juhendama. Sellest tulenevalt on kujunenud nii, et ma ka vastutan lauljate eest. Saan anda nõu, kuidas nad vokaaltehniliselt mingitest karidest üle saavad.
Varem sa juba mainisid, et töötad erinevalt, sõltuvalt sellest, kas teed seda siin teatris või oma erastuudios, kas töötad nendega, kes lähevad La Scala lavale, või algajatega. Mis erinevused need on?
Sõltub inimesest. Ma üritan kõikides asjades olla nii arusaadav kui võimalik. Kui minu juurde tuleb uus laulja, siis küsin talt esiteks, mida ta minult ootab. Võime teha muusikalist tööd, vahel on vaja teha keelelist tööd — seetõttu peavad coach’il olema kõik peamised laulukeeled suus —, mõnel on vaja vokaalset abi. Kui on artist, kes läheb mingisse suurde produktsiooni, siis tal võivad ju olla mingid väikesed vokaalsed küsimused, aga üldiselt teeme me temaga muusikalist tööd, et asi saaks muusikaliselt täpseks ja loogiliseks. Päris algajatega ma ei tööta. Nendega, kellel on ehk mingid vokaaltehnilised probleemid, teeme tööd, mis on rohkem lauluõpetamise moodi. See kõik on väga individuaalne, mõnega teeme aeg-ajalt lauluõpetamist ja aeg-ajalt muusikalist tööd, see on kombinatsioon kõikidest asjadest.
Kui veel nimedest rääkida, siis mõnes produktsioonis olen olnud ka keelekonsultant või keele-coach ja tegelenudki ainult sellega, et aitan inimestel keelt omasemaks saada. Keel on tähtis aspekt minu erialal. Kui ma juhendan noori pianiste ja palun neil ooperiaaria teksti lugeda, vaatavad nad mind alguses suurte silmadega, et mis mõttes, et kas ma tõesti pean teadma, mis seal tekstis kirjas on. Aga kuidas teha ooperit, mille üks oluline osa on tekst, ilma teksti tundmata? Mina näiteks ei oska juhendada ooperit, mille teksti ma ei tunne või ei saa sellest aru. Olen siis nagu siil udus: midagi muusika järgi umbes teed, aga samas saad aru, et tegelikult on see võlts, midagi väga olulist on puudu. Võin kõik ära tõlkida ja ka hääldusest aru saada, aga kui ma ei taju selle konkreetse keele loogikat, siis ma ei oska. Imestan väga, kui inimesed suudavad lauljat niimoodi juhendada, et nad ei tea tekstist midagi. Uskumatul kombel on ka selliseid lauljaid, kes laulavad lihtsalt silpe, ja kui ma neile teksti selgeks teen, ütlevad nad (matkib): aa, oi kui huvitav, vaata kui põnev, kui ägedalt on kirjutatud.
Tegime siin Vanemuises just Purcelli originaalkeeles. Ma ei valda inglise laulukeelt ja võtsin ise tunde inglise keele asjatundjalt, et oskaksin lauljaid paremini juhendada. Legendaarne Jessye Norman ütles kunagi kuldsed sõnad: ma ei laula iialgi keeles, mida ma ei suuda rääkida. Laulja võiks tõepoolest osata keelt vähemalt sel määral, et saab lauseehitusest aru. Kindlasti on vaja itaalia ja saksa keelt, hea oleks ka prantsuse keel. Ainult häälduskursusest minu arvates ei piisa, sest hääldus on ainult üks osa keelest.
Kirjeldasid enne, et vastutad Vanemuise teatris selle eest, et lauldaks õigeid noote õigel ajal õige dünaamikaga jne. Kas see töö käib muusikalistes proovides, dirigendi proovides? Kas istud, noot ees, ja jälgid, mida lauljad teevad, ning annad neile siis tagasisidet?
Jah, sest kui ma ise proovis klaverit mängin, ei suuda ma kõike nii täpselt kuulata. Muusikalises proovis jälgin ma põhiliselt dirigenti, jõuan ehk küll ainult mingeid dirigendi märkusi üles kirjutada. Kahjuks mul ei ole praegu oma „Boheemi” nooti kaasas, oleksin pidanud sulle seda näitama. Praegu on käimas lõpuproovid. Ma istun seal dirigendi selja taga. Mul on noodi vahel värvilised märkmepaberid, erinevate koosseisude jaoks on eri värvid. Pärast lähen teen lauljale märkusi või saadan talle vastavast leheküljest pildi — ma annan pidevalt tagasisidet. Lavastusproovides mängivad teised kontsertmeistrid, aga kuna seal läheb aur lavastamise peale, pole seal väga mõtet midagi öelda ja dirigent on niikuinii kohal. Lõpuproovides vaatan, et otsad läheksid kokku tagasi. Orkestriga koos laval lauldes tekib artistil ka uusi probleeme. Lauljatele võib see tunduda kohati tüütu, et ma käin neil järel ja ütlen, et sul on siin valesti, aga ma olen aru saanud, et neil on ka hea meel, kui tuleb hästi välja ja tekib omavaheline sünergia. Mõne inimesega siin produktsioonis olen ma töötanud pikemalt ja nendega käib taustal väike vokaalne töö. See on ka väga erinev, väga individuaalne.
Istusime 26. aprillil mõlemad Vanemuise suures majas Straussi „Viini vere” etendusel. Olid sa seal tööl või lõbu pärast? Mida sa seal täpsemalt tegid?
Ausalt öeldes ma nautisin etendust. See oli ka viimane etendus ja mina pole selle tükiga tegelnud. Muidugi kuulasin ma lauljate sooritusi, aga üldiselt on mul sees üks „tavateatrikülastaja nupp” ja ma olin siis tavaline teatrikülastaja ja lihtsalt nautisin õhtut. Tavaliselt olen tõesti tööl, kui käin reaetendustel. See salanupp on suurepärane, muidu ma ei saaks üldse teatris käia. Kui ma lähen vaatama ooperit, mida tean peast, siis ütlen uksest sisse minnes: nii, nüüd naudid etendust! Kõlab uskumatult, aga kui pärast keegi küsib enda kohta, et kuidas oli, siis ütlen, et väga hästi, aga tegelikult ma ei tea, sest siis ma ei jälgi etendust sellise pilguga. Kui juhtub midagi katastroofilist, lugu jääb seisma või midagi sellist, siis ma loomulikult märkan seda, aga mingeid väikseid vigu ma siis ei kuule. Muidu ma kuulaksin kõike nagu revident. Vahel mõni laulja pisut muretseb, kui ma saalis olen. Ütlen siis, et mina olen sinu kõige suurem fänn ja kõige suurem toetaja saalis, ma ei tule kuulama su eksimusi. Ma ei istu etendusel noodiga, jälgin ka lavastust ja loodan tavateatrikülastajana elamust saada. Kui mul on aga vaja kellelegi täpsemat tagasisidet anda, jälgin muidugi teistmoodi. Siis nuppu ei vajuta.
Oled nüüd juba mitu aastat hooti, meistrikursuste korras või konsultandina, Vanemuises käinud. Alates lõppevast hooajast 2024/25 on see töö süstemaatiline ja regulaarne, sa käid siin iga kuu, nagu ütlesid. Mida sa oled selle ajaga saavutanud või mis on muutunud, võrreldes sellega, kui sa alustasid? Kas kuuled lauljates oma töö tulemust?
See on väga raske küsimus, peaksid küsima kellegi teise käest. Mina ütlen sulle, et jah, ma tunnen ja näen erinevust. Seda on halb ise oma kaupa müües öelda, aga ma tõesti näen vahet. Isegi selles „Viini veres”, millega ma ei ole töötanud, näen vahet inimeste vokaalsuses ja fraseerimises. Varem käisin siin väga harva, paar korda aastas, ma ei jõudnud kõigega tegelda. „Boheemi” ettevalmistustöös osalesin rohkem ja siin on mul väga vähe näiteks keelelisi vigu parandada. Eelmisel aastal, kui siin tuli välja „Turandot”, töötasin samade lauljate keele- ja vokaalkonsultandina. Tegelesin näiteks sellega, et käisin inimestel järel, et öelge addio (hääldab itaaliapäraselt heliliselt rõhutades, „dd”) ja mitte adio (hääldab eestipäraselt helitult ja lõdvalt, „d”). Paljud sellised asjad on inimestel juba sees, nad juba teavad, et ma olen saalis ja kohe ütlen neile. Palju on seetõttu paremaks läinud.
Peab mainima, et Tartus on hästi vastuvõtlikud lauljad, kellega on väga hea koostöö, ja sellest on ainult suur rõõm.
Ütlesid, et fraseerimine on teistsugune, aga milline on vahe? Mismoodi teistsugune?
Seda ei olegi niisama lihtne seletada, fraasile lähenemine on teistsugune. See on pigem mõtte küsimus, sa ei mõtle noot noodi haaval, vaid suurema kaarega. (Toob näite „Boheemi” kuulsast Rodolfo aariast „che gelida manina”. Laulab esmalt „vertikaalselt” rõhulisi taktiosi välja tuues ja siis kõnepärase voolavusega kogu fraasi „horisontaalselt ühe kaare alla kokku tõmmates”.) See on suuna küsimus, tegelikult ülilihtne ja üliväike asi, aga kuna lauljatel on oma hääle kontrollimisega tegemist, jäävad nad ennast kuulama ja siis tihti fraseerimine ununeb. Seda peab kogu aeg keegi meelde tuletama. See on üks põhilisi asju, mida ma lauljatele ütlen: mõtle pikemalt, legato on üle noodi. Isegi kui mingis partiis tuleb see juba välja, siis uue teose puhul hakkab ta jälle noot-noodilt laulma, sest noote on vaja õppida, vaja on materjal endale tehniliselt häälde saada. Panen tähele, et see on läinud üldiselt paremaks. Nagu ma oma Instagrami kontol kirjutan, olen ma obsessed with legato. Ja kõik, kes vastu tulevad, ütlevad umbes nii, et ja-jah, jälle see legato, ma tean küll. Legato ongi fraas ja hingamine, me ju räägime legato’s, mitte nagu robotid, silpe eraldades (imiteerib robotlikku kõnet), aga seda on vaja meelde tuletada. See kehtib nii itaalia kui eesti keele puhul ja ka saksa keeles on suurepäraselt võimalik teha legato’t — saksa keel on palju laulvam, kui arvatakse.
Ma ei saa Vanemuise lauljate edasiminekut muidugi ainult enda arvele panna, sest tulemused sünnivad ju ikkagi koostöös ja dirigendil on siin suur osa. Vanemuise muusikajuht Risto Joost on väga nõudlik fraseerimise suhtes ja on sellega palju töötanud. Meil on Ristoga selles mõttes väga hea klapp, saame muusikast ühtemoodi aru ja nagu temalegi, meeldib ka mulle tõsiselt proovi teha, et lõpptulemus oleks võimalikult heal tasemel. Näen vahet ka inimeste laulutehnilises valmisolekus ja saan aru, et lauljatele on sellest abi, et ma siin käin.
Kuidas sa iseloomustaksid eesti lauljaid? Kas eksisteerib selline asi nagu eesti laulukool? Kas 20. sajandi jooksul on jõudnud tekkida ka mõni koolkond?
On alles küsimus! Mis see laulukool on? Kool on tehnika. Aga mis on tehnika? Tehnika on see, et tead, mida teed — siis võib seda nimetada kooliks. Kui sul on pragmaatiline konkreetne oskus, et sa lauljana teataval viisil teatavaid asju tehes saavutad sellise taseme, et sul üheksakümne viiel protsendil kordadest kõik õnnestub. Kool on see, mis peab andma vabaduse ennast väljendada ja oma kunstilisi ja muusikalisi ideid teostada. Pole tähtis, mis meetodit keegi kasutab, aga meetod peab sind viima selleni, et sa saad oma partiisid kunstiliselt vastuvõetavalt esitada. Ma ei taha väita, et see meetod, mida õpetan mina, on kõige õigem, see lihtsalt meeldib mulle endale ja annab minu kogemuse põhjal kõige vähema vaevaga kõige paremaid tulemusi. Aga mina ei ole maailma tõe kandja, on igasuguseid tehnikaid ja saab igat moodi laulda, peab lihtsalt olema midagi, mis töötab.
Mis puutub eesti lauljatesse, siis Eestis on erakordselt palju väga ilusaid hääli — ja ma ei ütle seda mitte sellepärast, et olen eestlane. Alati, kui ma siia tulen, panen seda väga tähele. Üks hääl on ilusam kui teine. Lõunamaa hääli võib olla mõnevõrra lihtsam ohjeldada, aga neil ei ole nii huvitavaid värve. Eesti lauljatel on väga head häälelised võimalused, aga puudu jääb vahest knowhow’st. Tihtipeale uurib mult keegi, et kas mul on oma töös mingi nipp. Aga nippi ei ole, on pidev töö täpselt samal moel kogu aeg ja iga teosega, iga keelega, ükskõik mis repertuaaris.
Mulle tundub vahel, et Eestis armastatakse lauljaid sildistada — laulad barokki, sest sul on barokihääl, kui laulad lied’i, siis on sul „kammerhääl” või siis „Mozarti hääl” või „Puccini hääl” jne, ja et häält justkui peaks erinevas repertuaaris kuidagi erinevalt tekitama. Mina jälle väidan, et hääle tekitamise mehhanism on kogu aeg üks ja seesama. Kui mängin klaveril Bachi, Brahmsi või Liszti, siis mu pill ja mängu baastehnika, see, kuidas ma sõrmi klahvi peale panen, ju ei muutu. Muudan oma mängustiili, aga mehaanika jääb samaks. Nii ka laulmisel peab mehaanika olema üks ja siis võin teha ükskõik mida, siis olengi vaba ja laulan ühel päeval Puccinit ja teisel Vivaldit. Jah, sellel, kes tunneb end Verdis hästi, hakkab Vivaldis võib-olla pisut kitsas ja see ei ole nagu päris tema asi, aga ei ole nii, et ta ei saa seda laulda. Vahel tuleb minu juurde mõni suuremat sorti häälega noor sopran — ma ei räägi siin ainult eesti lauljatest — ja kui ma palun tal näiteks koloratuure pisut kergemalt laulda, vastab ta, et ei-ei, ma ei saa, mul on liiga suur hääl. Esitan siis alati sama küsimuse: kes laulab Norma või Leedi Macbethi koloratuure? Selle peale nad tavaliselt ei vasta mulle. Hääle suurus ja võime laulda koloratuure pole vastuolus, igat moodi saab, peab lihtsalt oskama. Ma leian, et küsimus pole selles, et sul on liiga raske hääl, vaid et sa laulad liiga raskelt, need on kaks eri asja. Ka Wagneri laulja peab laulma kergelt, aga seda keegi ei usu. Ma räägin nelja tuule poole, et mida kõvemaks läheb volüüm, seda kergemalt pead laulma, siis on tunne, et hääl on saali keskel. Aile Asszonyiga oleme pikalt töötanud. Kui Aile laulab Elektrat — seal ikkagi on natuke [st väga palju — L. K.] laulda —, siis lavalt maha tulles räägib ta normaalse inimese häälega. Inimesed küsivad, et kuidas ta niimoodi pärast etendust normaalselt rääkida saab. Aga kui kasutad laulmiseks vaba resonantsi, siis hääl ei väsi. Seetõttu propageeringi, et kool peab andma vabaduse ennast väljendada, teha ka näiteks piano’sid. Palju räägitakse, et ei, mina ei saa piano’s laulda, mul on liiga suur hääl — ma ei usu sellesse.
Kui enne küsisid eesti lauljate kohta, siis olen istunud konkursi žüriis või jälginud seda interneti vahendusel ja näinud, et mõne laulja muusikaline viimistlus on kohati nõrk. Tundub, et sellele ei pöörata tähelepanu, kogu aur läheb vokaali moodustamisele. Kui juba konkursile minna, siis peaks muusikaline töö olema tehtud.
Sa käid EMTAs aeg-ajalt saateklassi üliõpilasi juhendamas. Kas oled ka lauluüliõpilastega tegelnud?
Saateklassi raames olen tegelnud ka lauljatega. Vahel tulevad sinna lauljad koos oma pianistidega, siis ma juhendan neid koos. Tegin kunagi EMTA ooperistuudios tööd „Figaro pulma” lavastuse juures. Aga üldiselt olen seal lauljatega väga vähe tegelnud. Rohkem olen juhendanud saateklassi üliõpilasi, õpetanud neile itaalia ooperi põhirepertuaari ja seda, kuidas lauljatega proovisaalis töötada. Ka lihtsalt laulutunnis mängimine on omaette kunst, sest ei tohi sekkuda, nii nagu ka dirigendi proovis, seal oled lihtsalt orkester. Mul võib igasuguseid ideid tulla, aga kuna ma olen ise olnud laulja, siis tean, kui tüütu see on, kui oled laulutunnis ja pianist hakkab vahele segama.
Minu töös peab tegelikult olema väga kaval. Näiteks tuleb suur diiva proovi ja teatab, et ei taha, et ma ta laulmise kohta midagi ütlen. Võin teha täiesti sellise näo, et ma ei räägi laulmisest, aga muusikalist tööd tehes räägin samas ka laulmisest. Laulja ütleb pärast: oi, mul tuli nii hästi välja! Tihti ütledki inimesele „näe, fraas!” ja kõik läheb paika, ka laulmine, ükskõik mis tehnikaga ta siis laulab. Laulmine on ju liikumine, fraas on liikumine, fraas on hingamine. Kui see kõik läheb liikuma, siis läheb ka muusika liikuma.
Laulja elu ongi selline, et keegi kogu aeg ütleb sulle midagi, eluaeg. Dirigent ütleb, lavastaja ütleb, coach ütleb, mingi muu asjamees ütleb… Kõik tahavad midagi. Sa pead juba algusest peale õppima sellega hakkama saama, kõrgkooli astudes võiks algaste juba läbitud olla. Peadki õppima realiseerima seda, mida sinult oodatakse.
Seega peaks laulja juba õpingute ajal võtma vastutuse ja omandama võime hinnata, kas see on tema partii ja kuidas ta seda laulab, et ei tekiks sõltuvust väljastpoolt tulevatest hinnangutest?
Väga hea, et selleni jõudsime. Ka artistid, kellel on suur karjäär, on inimestena väga tundlikud ja toetuksid laval olles meeleldi mõnele tugiisikule. Tegelikult peab maast-madalast õppima seda, et laval oled sa üksi, mitte keegi sind lahti ei laula. Tahan olla selline coach, kes on kohal, kui teda vajatakse, aga samas ma ei suru ennast peale. Töötan paljude lauljatega ja tunnen väga huvi, kuidas neil läheb ja mida nad teevad. Aga kui nad on mingis produktsioonis, siis ma ei küsi, et kuidas teil seal läheb. Mitte sellepärast, et mind ei huvita, vaid ma ei taha tekitada neis tunnet, nagu ma arvaksin, et nad ei saa üksinda hakkama. See on võtmeküsimus ka õpetamisel, et jätad ukse lahti, aga ei seo õpilast enda külge. Muidugi võib juhtuda, et midagi on pahasti (enamasti tervisega) ja artist võtab ühendust: helistame korraks, kuula, kuidas ma kõlan. Tavaliselt ütlen, et sul ei ole seda vaja, sa saad hakkama. Kui on olnud väga ekstreemsed olukorrad, siis olen ma nõusoleku andnud, aga ma ei taha seda kuidagi soodustada. Ma ei taha tekitada selliseid karke, et laulja nendeta ei saagi.
Õpetajad on meeleldi need kargud: nad laulavad sind etenduse päeval lahti ja kui on mingi tähtis kontsert, pead neile helistama. Tihti kirjutavad õpetajad ja coach’id ise lauljale, et nüüd sul tuleb see roll, kas sa oled valmis. Mina jätan sellele küsimusele vastamise absoluutselt laulja enda hooleks. Üks suurt karjääri tegev laulja, kellega meil on olnud pikem koostöö, ütles mulle kord, et sa ju ei kirjuta mulle kunagi, sul on ükskõik. Ütlesin siis, et mul ei ole absoluutselt ükskõik, aga ma ei taha sinus tekitada tunnet, nagu sa ise ei saaks. Sest ma tean, et sa saad, laval oled sa üksi ja pead saama, sul pole kellelegi teisele loota. Teine asi on, kui lauljad kutsuvad mind kuulama produktsiooni lõpuproove ja tahavad pärast loo korraks läbi lapata, et kõik oleks korras. Aga ma kaon pärast seda kohe minema ega tee etenduse päeval iialgi ühegi lauljaga enam midagi, sest ma tean, et see on tema asi, tema peab seda tegema. Kui ta siis teeb ära ilma kellegi abi kasutamata, annab see egole võimsa boost’i, see psühholoogiline külg on ka väga oluline.
Ma ei saa tagasisidet andes valetada, samas pean õppima ütlema asju niimoodi, et ma inimest ei muserda, vaid vastupidi, avan teda — see on omaette kunst. Ma pean õppima rääkima õigete sõnadega, et panna inimesi õigeid asju tegema. Väga ohtlik on öelda lauljale või ükskõik kellele, et sul on see. Tuleb keegi uus inimene, kuulab natuke — aa, jah, sul on see. Ma ei ütle iial midagi sellist. Tegelen situatsiooniga ja teeme seda paremaks, aga ma ei ütle kellelegi, mis tal on. Ma võin ise mingi „diagnoosi” panna, aga ma ei taha sellest rääkida. Tihtipeale tulebki mõni laulja, et oh, mulle öeldi, et mul on see, kas see on õige? Ma ütlen, et ei tea, ei oska öelda. Inimesele jääb ju see lause eluks ajaks meelde ja ta hakkabki olema see — ja see on väga ohtlik.
Niisiis on su töös väga oluline, kuidas sa inimesega räägid, mis sõnu valid, kuidas viitad puudustele nii, et ta jõuaks äratundmise või uue kvaliteedini. Samad sõnad ei toimi ju kõigi peal ühtemoodi, see, mis ühega töötab, võib tekitada teisel hoopis muid assotsiatsioone.
Absoluutselt, see on väga hea teema. Üks asi on see, millest me enne rääkisime, et erinevate inimestega on erinevad tööd, aga sama tööd erinevate inimestega teed ka veel erinevalt, sest inimeste aju on väga erinev. Me kõik õpime väga erinevalt ja minu ülesanne pole mitte niivõrd õpetada, kuivõrd luua proovis selline keskkond, kus laulja saab ise õppida. Tahtsin jõuda ka selleni, miks ma väga ei taha endast rääkida. Näen, et paljud coach’id ja lauluõpetajad kuulutavad muudkui sotsiaalmeedias, et minu õpilane laulab seal ja seal. Mu töö oleks täiesti mõttetu, kui ei oleks artisti, kelle anne ja instrument omandatu ellu viib. Leian, et see artist seal laval on kogu oma elukogemuse, oma muusikalise ja professionaalse elu tulemus, ta ei ole minu õpilane. Paljud lauljad tänavad, et kuidas ma neid aitasin. See on väga tore ja ma olen selle eest siiralt tänulik, aga ikkagi: laulja peab selle asja laval läbi viima, mitte mina. Olümpiavõitjale antakse medal, mitte treenerile. Selles mõttes ma võtan ennast pildilt ära. Ma ei ole see, kes ütleb: tule minu juurde, siis saad ka selliseks. Ei saa, ise pead olema artist, kes saab. Minu ametis peab olema endaga klaar ja saama hakkama sellega, et ma ei ole seal laval. Ja ma ei tahagi laulja asemel seal olla. Leian, et see on oluline omadus, et mul ei ole ambitsiooni ise seal olla.
Kas oma rolli tähtsustamine võib tulla mingitest realiseerimata unistustest, nagu neid tavaliselt omistatakse lapsevanematele?
Ambitsioon on vajalik, aga sa pead olema laulja ambitsiooni teenistuses, pead aitama tal tema eesmärkideni jõuda. See on minu töö, mitte see, et ma tahan ise midagi saavutada, pildile pääseda. Vahel mõni küsib mu käest, et kas ma ei tunne aplausist puudust, ja ma võin öelda, et tõesti ma absoluutselt ei tunne, et peaksin olema keset lava ja kummardama. Ma ei tea, isikuomadused on vast sellised. Teen vahel hea meelega mõne kontserdi, kord aastas või isegi harvemini. Aga see on teistmoodi, olen seal turvaliselt teisel plaanil, kuna laulja võtab põhitähelepanu endale. Ega ei tulda ju pianisti kuulama. See situatsioon mulle sobib. Kui olin ise laulja, oli laval olemine mulle suur eneseületamine. Olen väga õnnelik, et ma lavalt ära sain, alles praegu saan aru, kui vähe ma sinna sobisin. Mul ei ole vajadust või julgust(?) olla üksi laval ja oma häält ja isiksust saali projitseerida. Aga mul on väga hea meel, kui ma näen, et mingi etteaste, millega oleme koos töötanud, õnnestus; sellest mulle piisab.
Ühel mu õpetajatest oli tuline õigus, kui ta kord ütles, et tegelikult on coach see, kes kuuleb alati kõige kõrgemat kunstilist taset, sest proovisaalis vahel ikka lahvatab miski, mis ei ole veel lavale jõudnud. Tavaliselt on proovis sooritustase pisut kõrgem, see järjest kasvab ja lõpuks jõuab ka lavale, aga sellega läheb natuke aega. Tähtis ongi sedasama laval teha. Ütlen ka lauljatele, et ei piisa sellest, et käid proovis. Ei, sa pead seda realiseerima publiku ees laval, ainult siis sa arened. Mingist hetkest alates hakkab lava olema õpetaja.
Rääkisime enne laulja vastutusest ja sõltuvuse ohtlikkusest. Samas, isegi inimesed, kes ise võib-olla laulmisega kokku ei puutugi, on kuulnud, et lauljad õpivad eluaeg. Instrumentalistid lõpetavad õpingud, saavad diplomi ja siis nad on valmis muusikud, mängivad tšellot või mida iganes ja enam tunnis ei käi, aga laulja peab käima eluaeg tunnis. Kuna tema ei kuule ise oma häält, peab keegi talle kogu aeg selle kohta midagi kõrvalt ütlema. Mida sina sellest arvad?
See on õige. Ma olengi nagu peegel, annan tagasisidet, sest lauljal on tõesti raske aru saada, mida ta valesti teeb. Hääl on ikkagi keha sees olev instrument ja ei ole nii lihtne sellega ringi käia. Eks laulja saab iseseisvalt ka töötada, aga kui tahad täisvõimsusega ja täisinterpretatsiooniga laulda, ei saa samal ajal klaveri taga istuda. Minu töö on ühest küljest see, et kui partii hakkab juba valmis saama, aitan ma seda sisse laulda. Tuleb lihtsalt laulda-laulda-laulda läbi ja vaadata, kuidas stamina areneb, järjest läbi lauldes vigadest õppima, mitte jääma kuhugi väiksesse fraasi kinni. Mingil hetkel peab aru saama, et kuskilt tuleb järele anda, ei saa kõike kogu aeg maksimaalselt teha, me oleme siiski inimesed, mitte masinad. Eks see kõik ole sihuke laveerimise töö.
Missugune on sinu nägemuses hea laulutehnika?
Me kõik hingame, oskame suurepäraselt hingata ja meie keha oskab suurepäraselt hingata, ilma et ise sellesse sekkuksime. Nii-öelda teadlikult peame ära kasutama naturaalset hingamisimpulssi, mida meie keha niikuinii teeb, ilma et ehitaksime sinna peale mingisuguseid struktuure. Ka ainuüksi mõte võib olla struktuur ja tekitada ebavajalikke pingeid. Olen oma õpetusterminoloogiast jätnud välja kõik terminid, milles on staatika. Näiteks kui öeldakse „hoia lahti”, siis juba see, et ma hoian midagi, põhjustab staatikat ja pinget. Niisugused väiksed asjad, kõik peab olema dünaamiline, ka mu keelekasutus peab olema dünaamiline. Tänapäeval unustatakse hingamine tihti nagu ära, räägitakse lihastest ja lihaste kontrollimisest, keegi mõõdab veel hertse [helilaine võngete mõõtühik — L. K.]. Inimese hääl on niivõrd seotud hingamisega ja hingamine on midagi nii hoomamatut, et sa ei saa seda mikroskoobiga uurida. Meie hingamine toimib ju suurepäraselt, kui me magame. Seesama hingamine on vaja tuua laulmisprotsessi. Põhiliselt selle pealt ma töötangi. Isegi kui stressirohkes igapäevaelus muutub hingamine pingestatumaks, on meis see loomuliku vaba hingamise alge alati olemas. Raskus on selles, et tehnika peab olema teadlik, sa pead saama sellest protsessist teadlikuks, aga teadlikkust on tihtipeale raske kanda — selles on probleem. Lihtne on öelda, et hoia siit lahti ja hoia kõri all ja säti suulagi üles — see kõik on sadakonna lihase sünergia. Kui tahame tekitada võimalikult väikese pingega häält, ei saa me seda niimoodi, lihaseid tahtlikult kontrollides koordineerida.
Samas ei saa rääkida suvalist udujuttu, sest lauljal on vaja abi, ta peab teadma, mida on vaja teha. Seda niinimetatud udujuttu võib ajada siis, kui süsteem on selge, ja siis see ei olegi enam udujutt. Ma kasutan väga palju metafoore. Aeg-ajalt kirjutan Facebookis laulmisest ja saan aru, et mu väljendusviis ütleb midagi ainult inimesele, kes tunneb taustsüsteemi. Teen seda rohkem nalja pärast ja mõne lauljaga tekivadki pikad diskussioonid. Tihti küsitakse, kas saab tulla tundi kuulama. Mul on alati sama vastus: kui laulja on nõus, siis ma ei ole vastu, aga üldiselt ei soovita. Sellel on mitu põhjust. Üks on see, et esiteks laulja ei ole siis enam samasugune, kui keegi kuulab, teiseks pole ka mina enam samasugune. Ma ei saa talle kõike öelda, pean alati mõtlema, kuidas ma midagi ütlen, sest teise inimese häälega tegelemine on väga intiimne tegevus. Mul võib endal tulla peale tahtmine näidata, kuidas ma õpetan, hakata esinema, ja seda ma ei taha. See tund siis ei täida enam oma eesmärki. Kui üldse, siis tulebki teha näidistund, mängida kellegagi tunni tegemist. Kolmandaks, see keegi, kes tuleb kuulama, ei pruugi midagi aru saada, sest meil on lauljaga nagu mingisugune oma keel. Kui tehnilised peensused on selgeks räägitud, võin talle näiteks öelda, et see kõrge noot ei ole lõpp-peatus. Mis see sulle ütleb? Mitte midagi, arvad, et Kaldaru ajab mingit jura. Aga laulja teab väga hästi, mida see tähendab.
Kord tuli mulle üks laulja tundi, et noh, ma tulen uue asjaga, pole seda eriti veel vaadanud. Töötame ja äkki ta küsib: kas see sõna oli õige värviga? Ütlesin, et kulla inimene, vaatame kõigepealt, mis noodid siin on, ja teeme selle asja muusikaliselt loogiliseks, siis tegeleme värvidega. Ei saa alustada kriminaalromaani lugemist viimaselt leheküljelt. Värvi küsimus on üsna viimane asi; seda võib öelda dirigent, et kuule, kas saad mulle siia mingit sellist värvi teha, lavastaja võib selle kohta midagi öelda. Aga mina teen lihtsamat, nii-öelda musta tööd, et sina saaksid pärast öelda, et vaat kui saaks siia sellise värvi. Mina siis ütlen, kuidas saab.
Kas sa teed endale reklaami? Kas pead seda tegema või käib asi soovituste kaudu? Kas sa keskendud pigem püsiklientidele või oled avatud uutele koostöödele? Kas oled kunagi mõelnud ka päris lauluõpetajaks hakata?
Kõige huvitavam töö on minu jaoks ikkagi coach’i töö; mulle meeldib töö ooperiga, ooperirollide ettevalmistamine lauljatega, kes juba oskavad. Laulu õpetamine on väga spetsiifiline ja raske, peab teadma repertuaari ja kuidas millisele häälele läheneda, see on omaette teema. Ma ei näe ennast sellena. Mind huvitab see, kuidas saame hääle muusikasse panna, töö eelkõige muusikaga ja sealt kõrvalt ka vokaaliga, mulle sobib selline kombo. Itaalias mulle ei meeldiks teatris töötada, seal peaksin lihtsalt proovides mängima ja etendustel subtiitreid näitama, poleks kontakti lauljaga. Seal on küll pianisti töökoht, aga süsteem on teine: laulja tuleb kohale ja tal on partii juba olemas, ta on ise selle koos oma coach’iga ette valmistanud, teater seal sellist teenust ei paku nagu siin. See töö siin Vanemuises mulle väga meeldib, sest saan lauljatega rolli kallal töötada samuti nagu oma eratöös.
Mul on tunne, et reklaami pole mõtet teha, reklaam on läinud inimeselt inimesele. Ma pole ennast eriti reklaaminud, aga tööd mul on; otseselt kedagi ära ajanud ei ole, aga mõnikord ei ole lihtsalt aega. Vahel mõni küsib, et kas sa oled nõus mind võtma. Seda küsimust ei saa üldse tekkida, et ühe võtan ja teist ei võta, kui aega on.
See on huvitav küsimus, et kas on vaja teha reklaami. Eks mingil määral on ilmselt ikkagi vaja, selles mõttes, et tänapäeval peab olema pildil. Ma olen sotsiaalmeedias väga halb [ei pea paika, Toomasel on lisaks väga heale koduleheküljele tegusad Facebooki ja Instagrami kontod — L. K.], teen midagi, aga tahan ka seal olla lava taga. Muidugi on mul oma kindlad lauljad, kellega jätkuvalt töötame. Ma tahaksin tegelikult kõiki aidata, selles pean end pidurdama. Vahel vean kalendrisse mõne nädala peale pika juti ja kirjutan punasega juurde off, et ma ei võtaks sinna midagi. Vabakutselise asi, keegi küsib ja no kuidas ma ei aita, mul on natuke nagu päästja sündroom. Leian, et igal arenguastmel saab töötada, aga võib-olla peaksin mõnikord tõesti rohkem valima.
Kas soovid nimetada mõnda tuntumat lauljat, kellega töötad või oled töötanud?
Aile Asszonyi on kindlasti kõige tuntum laulja, keda ka Eestis teatakse. Ailega oleme ammused sõbrad, temaga on mul on olnud eesti lauljatest kõige pikem koostöö, Estonia „Aidast” alates. Muu hulgas oleme ette valmistanud tema suured Wagneri ja Straussi rollid ja see koostöö jätkub. Detsembris tuleb meil ka esimene ühine täispikk kammermuusika kontsert Roomas, Tartus ja Tallinnas. Mõistagi ei võta ma au tema karjääri eest endale. Ega temagi ole seal, kus ta on, tänu sellele, et ta minuga töötab, see loominguline tuli on tema enda sees. Ta ise ütleb, et on saanud meie koostööst tohutult abi, aga kui instrumenti ja annet ei ole, ei saa coach midagi teha. Olen muidugi väga tänulik heade sõnade eest, võib-olla on tõesti mingid asjad, mida ta ei oleks ise välja mõelnud. Samas jõuame ikka selle juurde tagasi, et tema on laval ja peab neid oskusi realiseerima. Võin ju anda samasuguseid juhiseid kõigile, aga üks teeb, teine ei tee. Vahel öeldakse, et olen nagu arst, kes teeb kohvri lahti ja katsetab erinevaid vahendeid. Igaühel pole julgust ega oskust kõike proovida, aga Aile võtab selle vastu. Minu intuitsioon ütles, et temas on veel midagi rohkemat, mida ta ise võib-olla tol hetkel ei näe. Ütlen mõnikord, et olen nagu oraakel, kes näeb ette, mida tulevik toob, aga laulja peab selle ellu viima ja julgema vanadest veendumustest lahti lasta.
Kas oled sattunud mõnda meistriklassi juhendama? Nagu Maria Callas tegi — et saal on rahvast täis ja kõik jälgivad, kuidas sa parasjagu kellegagi töötad?
Kas tead, et olen 1990. aastate lõpus Pärnu Endlas osalenud lavastuses „Maria Callase meistriklass”? Olin seal pianist, asendasin Peeter Kaljumäed, Siina Üksküla mängis Callast. Selles mõttes olen osalenud meistriklassi läbiviimisel. Ükskord tegin Jaapanis midagi taolist ja rohkem vist polegi. Minu töö pole ju üldsegi glamuurne. Masterclass’is peab olema master. Kui tuleb näiteks Thomas Hampson või mõni teine suur staar, siis vaadatakse, kuidas see staar lähedalt paistab ja millest räägib, aga minu töö on nii tavaline, seal ei ole midagi vaadata. Pigem võiksin loengut pidada ja oma tööst rääkida, mitte et keegi peaks olema objekt, kellele ütlen, et tee see „e” niimoodi. Ma ei ole tõesti eriline meistriklassi fänn.
Mis on sinu meelest eesti ooperielu juures hästi ja mis võiks olla teisiti?
Ahah! Hästi on see, et Eesti on üks kõrgema per capita ooperietenduste arvuga riike maailmas, vist teisel kohal pärast Austriat. See on päris vinge tulemus. Et on kaks teatrit, kellel on püsiv orkester, koor ja solistid, pluss veel see, mis toimub väljaspool teatreid. Eestis tehakse tõesti palju, tahetakse teha ja ka kuulajaid jätkub — saalid on täis, see on suurepärane! Roomas elab neli miljonit inimest ja seal on üks ooperiteater, üks kontserdiorganisatsioon — seal võiks olla vähemalt kolm ooperimaja, aga on ainult üks ja seegi teeb ainult ühe produktsiooni kuus.
Mis on halvasti? Estoniale on vaja uut maja või vähemalt juurdeehitist. Võiks ju olla Eestis üks korralik lava, kus ooperit esitada, praegu on Estonial väga piiratud võimalused, piiratumad kui siin Vanemuises. Vahel ise alahindame kõike seda, mis meil on, ei pane enam tähele, kui palju tegelikult toimub ja mida tehakse.
Kas töötad meelsasti ka nüüdisrepertuaariga või eelistad pigem ooperi kullafondi?
Nüüdisaegset ei armasta. Töötan kõigega, aga kõige meelsamini repertuaariga Mozartist Richard Straussini.
Millest sa unistad — nii tööalaselt kui muidu elus?
Unistan ja loodan, et saan oma tööd edasi teha, ükskõik kus. Vahel küsitakse, kuhu ma tahan välja jõuda. Mingit konkreetset plaani mul ei ole, aga mulle meeldiks seda tööd veel kusagil teha, pole tähtis, kas olen Tartus või Roomas või New Yorgis. Mulle meeldib alati töötada inspireerivate inimestega, kellega koos saab midagi huvitavat teha. Elulised unistused on rohkem sedalaadi — vanus hakkab ka sinnamaani jõudma —, et loodan, et nii minu kui mu lähedaste tervis on kogu aeg korras, et maailm jääb paika. Praegu on sellised ajad, et tuleb loota, et kõik ei lähe lähema paari aasta jooksul uppi. Juba see, ma arvan, oleks hea saavutus praeguses ebakindlas maailmas. Loodame, et meil lastakse ikka oma kunsti teha, et töörahu kestab. See töö võib mingil hetkel ära lõppeda ka selle tõttu, et inimesed ei oska seda enam hinnata.
Kui kalendris on off-jooned, mida sa siis teed?
Siis ma ei harjuta ega kuula muusikat, see on põhiline! Siis käin kunstinäitustel, kui võimalik, reisin Napolisse, Maltale või mõnda Euroopa linna. Ma olen muide absoluutselt võimeline olema lihtsalt kodus ja mitte midagi tegema. Paljud seda ei suuda, tahavad kogu aeg midagi aktiivselt teha, aga mul pole seda vaja, mulle meeldib lihtsalt logelda, lugeda, vaadata häid filme. Loodusesse mulle ikka meeldib minna, aga oma maakodu mul ei ole. Ka reisides meeldib mulle võtta rahulikult, jälgida elu, näha uusi keskkondi ja inimesi; töö pärast reisides ei näe eriti midagi.
Vestelnud LIIS KOLLE
