Käesolevas ajakirjanumbris kirjutavad Vahur Laiapea ja Donald Tomberg Andres Puustusmaa filmist „Ühemõõtmeline mees”, arutledes muu hulgas ka selle üle, kuidas muutunud kriteeriumid üldse tänasel päeval tõde ja selle sõnastamist mõjutavad. Nende teemade üle sundis mõtlema ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo hiljuti esietendunud lavastus „Kuningas Ubu”.
Kuna olen ise lubanud lavastust põhjalikumalt arvustada Sirbi veergudel ning plaanis on seda kajastada ka Teater. Muusika. Kinos, ei hakka siinkohal põhjalikumalt süvenema lavastuse erinevatesse kihtidesse ja nüanssidesse. Küll aga püüan teha ülipõgusa mõtteharjutuse, kuidas praeguses tõejärgses kontekstis üldse tõest kõnelda.
Mitu kolleegi on oma arvustustes juba laitnud lavastuse liigset allapoole-vööd-füüsilisust ning sellevõrra kasinat ideestikku: kõike seda olevat juba nähtud ja kogetud. Olen sellega osaliselt nõus. Lavastuse ideepuuduse osas vaidleksin küll vastu, kuid emotsionaalse mõju poolest tundsin teatrisaalis aeg-ajalt tõesti tüdimust.
Ometi ei saa see olla etteheide lavastajatele, kes on pealegi sarnast võttestikku viljelenud enamikus oma varasematestki lavastustest. Näidendi autor Alfred Jarry kõneles patafüüsikast, mis suhtub metafüüsikasse samamoodi nagu metafüüsika füüsikasse. Ta tegi seda 1896. aastal ja sümbolistlikul teatrilaval, esitades sel moel uusi küsimusi nii reaalsuse performatiivse taasloomise kui ka selle tajumise kohta.
1896. aastal šokeeris sõna „merdre” isegi Pariisi kultuurisalongi, see kehtestas kunstiteosele justkui uued raamid. Enam ei saanud rääkida „tõest” ja millegi „olemusest” staatilistes kategooriates, vaid elu olemus ilmneski dünaamilise ja mängulisena. See polnud „tõejärgsus”, sest sellele järgnenud 20. sajandi ajaloosündmused ainult kinnitasid elu sellist olemust. Patafüüsikal oli vähemalt võimalus avada publiku tajukanaleid.
2025. aastal roppus enam ei šokeeri: kui valitsejad ütlevad „merdre”, siis saab sellest kampaania või telesaade, mitte skandaal. Tänane Ubu ei vääna tõde, ta kasutab tõe väändumist oma võimu legitimeerimiseks. Ta ei mässa metafüüsika vastu, vaid valitsebki justkui patafüüsika seaduste järgi, tühistades ka selle performatiivse ja teraapilise väe.
Selles olukorras tuleb leida uus patafüüsiline käik, mis mõjuks prohvetlikult ega laseks pelgalt tõdeda, et see, mis toimis kunagi kirgastava karnevalikultuurina, ongi nüüd reaalsus ja sõnum. Tõde ei peitu sõnades, vaid vastutuses sõnadest ja tegudest sündinud tagajärgede suhtes. Tõde ilmnebki suhtes, mis ei tähenda aga suhtelisust. Kui rahuldume tõdemusega, et karneval ja grotesk oma roojaretoorika ning banaalse seksuaalsusega on saanud harjumuspäraseks ja muutunud lausa tüütuks, siis oleme valmis endale tõejärgse ajastu vaimus ise diagnoosi määrama ning loobumagi otsimast uudset ja värsket patafüüsilist suhet tänase (meta)füüsikaga koos kõigi tema painajatega.
