Riho Västrik septembris 2025.
Harri Rospu foto
Augusti alguses tähistas Riho Västrik oma kuuekümnendat sünnipäeva. Alates septembrikuust on ta BFMi direktori kohusetäitja. Tööd on tal sel aastal jagunud hoogsalt ka režissöörina, kevadel linastus Västrikul dokumentaalfilm „Päikese kodanik”, mis avas kompromissitu loomingulise isiksuse ja totalitaarse süsteemi vastasseisu kaudu vendade Urbide, eelkõige Tarmo Urbi elukäiku. Sügisel linastub Västrikul loodusfilm „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast”.
Kohtun Riho Västrikuga BFMis augusti esimeses pooles; istume tema kabinetis ja Riho meenutab, et enne jagas ta seda Hagi Šeiniga, nüüd on kõrval Olle Mirme, kes juhendab nüüdismeedia televisoonimagistrantuuri. BFMi teemal meie jutt liikuma lähebki.
Küsin, kui palju BFMis töötajate ja üliõpilastega kokku kaadrit on. Västrik ütleb, et ligikaudu tuhat inimest. Umbes 800 üliõpilast, sadakond akadeemilist töötajat, lisaks tehnilised tugitöötajad ja käsunduslepingu all töötavad spetsialistid.
Sina astusid BFMi 2006. aastal ja õppisid rahvusvahelises filmiosakonnas produtseerimist. Seejärel, aastast 2009 asusid BFMis tööle juba õppejõuna.
Jah, 2009 kevadel tegin produktsioonikursuse magistriõpilastele ja 2009 sügisest tegi Jüri Sillart mulle ettepaneku luua dokumentaalfilmi magistrikursus.
Ja sealt edasi, millised astmed sa läbi oled teinud?
Olen olnud dokumentaalfilmi õppeprogrammi kuraator magistritasemel. Algul oli see kahasse telemagistrantuuriga ja siis iseseisvus täiesti. 2017 reformisin Hagi loodud audiovisuaalmeedia õppeprogrammi; sooviti, et see pööraks oma palge rohkem filmi poole. Ja seejärel olin neli aastat ka selle programmi kuraator.
Räägi veidi lähemalt, milliseid kursusi oled üliõpilastele andnud.
Õpetan erinevaid dokumentaalfilmi loomise ja mõtestamisega seotud aineid. Alustasin produktsiooniloenguga „Ideest paketini”, hiljem lisandus režii ja doki ajalugu.
Nüüd oled BFMi direktori kohusetäitja.
Praegu, augustis olen veel dokumentaalfilmi professor, aga jah, selle vestluse ilmumise ajaks Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi direktori kohusetäitja. Direktorikonkursil ma ei osalenud, aga kuna see kukkus läbi, keegi kandidaatidest ei osutunud valituks, siis pöördusid kolleegid minu poole. Oli päris suur surve ja eks ma siis mõtlesin, mis mul elus praegu käsil on ja millest ma loobuma pean.
Millest sa loobuma pead?
Paljust. Ilmselgelt ei saa ma lähiajal praktiliselt tegeleda filmiloominguga. Sügisese Matsalu festivali ajaks loodan valmis saada oma uue filmi „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast”, mille nn musta rida sa oled ka näinud. Muidugi läheb sellega ebanormaalselt kiireks, pean veel kompositsiooniliselt ja dramaturgiliselt igasugu nüansse vaatama, aga ega mul siin valida anna. Filmiterviku läbitunnetamine nõuab eraldi aega. Suvel saan selle aja veel leida.
Alates ajast, mil sa BFMi õppima asusid, kuni tänaseni — kuidas sulle tundub, millise arengu on see kool läbi teinud?
2006 olime rendipinnal Sütiste teel ja Tondil, kus oli suur paviljon. Algusaastatel oli improviseerimist ja võimalust selleks väga palju rohkem. See ei olnud halb, me lahendasime asju leidlikult. BFM moodustati ju mitme kooli baasil ja ma arvan, et ka Tallinna Ülikool polnud oma reglementi siis veel lõpuni lihvinud. Kui süsteem aastate jooksul korrastub, siis vabadus väheneb, see on fakt. Teisalt, meil on nüüd uus maja, ja kui kõrvutada BFMi teiste Euroopa filmikoolidega, siis me oleme tehnoloogiliselt igati arvestatav. Mida kõike siin teha ei saa. Õppeprogrammid on kõik paika läinud. On oma õpetajate kaader ja koolilõpetajate kaader. BFMis ei õpita praegu ju üksnes filmi ja meediat, siin on ka palju muud — koreograafia, kunst, kommunikatsioon… Aga kui rääkida ainult filmi poolelt, millega mina lähemalt kokku olen puutunud, siis oleme ennast tõestanud. Kui vaadata näiteks aasta lõikes eesti filmiprojektide tiime, siis üle seitsmekümne protsendi on meie kooli vilistlased. Ja see protsent tõuseb kindlasti veelgi.
Vahetan nüüd teemat ja küsin veidi lähemalt sinu kujunemistee kohta. Mis on sinu esimene mälestus?
Esimene mälestus on dateeritav. Minu venna äratoomine Abja-Paluoja sünnitusmajast — ta on minust aasta ja kümme kuud noorem. Mäletan selgelt, kuidas ta siputas ja kuidas teda mähiti ja mina vaatasin teda ja teadsin, et see on vend. Ema on rääkinud, kuidas ma marssisin palati uksest sisse; öeldi, et siia ei tohi tulla, aga mina vastasin, et ma lähen oma venna järele.
Riho ja Leho. Riho esimene dateeritud mälestus pärineb 1967. aastast, kui Abja-Paluoja sünnitusmajast käidi vend Leho ära toomas. Riho oli alla kahe aasta vanune.
Kuidas möödus lapsepõlv?
Lapsepõlv oli helge. Elasime Mõisakülas ja kuigi see oli juba siis hääbuv ja taanduv asula, on see mulle väga armas. Kui sain kaheksa-aastaseks, kolisime Türile, aga see linn ei hakanud mulle kunagi Mõisakülaga võrdselt meeldima. See polnud isegi seotud inimestega, lihtsalt lapsepõlv ongi ilus ja teistmoodi. Pärast põhikooli läksin õppima Tallinna Polütehnikumi. Tallinn sobis mulle kohe esimesest päevast.
Kui kujunemise kohta küsid, siis Türil käisin kergejõustiku trennis, tegin mitmevõistlust, treeneriks oli Leonhard Soom. Tema on kindlasti üks oluline inimene minu elus. Soom on vastuoluline isiksus ja pealtnäha ei saanud me ka väga hästi läbi. Ta ikka kordas „Ära targuta, Västrik”, aga mina olin oma arvamusega inimene juba lapsest saati. Kuid kui tehti Järvamaa albumit, mille jaoks Järvamaa inimesed pakkusid välja endale olulisi paiku ja sündmusi, pakkusin mina välja Soomi — kirjutasin loo temast ja sellest, kuidas ta on mind kujundanud. Soom tugevdas minu põikpäisust mitte alla anda. Mulle see meeldis. Soomi põhimõte oli, et ei ole teostamatuid asju. Ja loomulikult sai ta siis vahel ka piki pead, sest mõned asjad ikkagi olid teostamatud, või siis teostasime neid nii, et saime selle eest piki pead. Aga samas ka tegime asju ära.
Näiteks üks seik — Türil olid tulemas rajooni meistrivõistlused, aga meil ei olnud staadionil teivashüppe kasti. Soom otsustas, et me teeme selle ise. Ehitasime kasti, pandi poroloonikotid, vedasime vajaliku puru… Õhtul, kella kümne-üheteistkümne paiku tulid vanemad oma lapsi otsima — meie lihtsalt nivelleerisime veel rada. Ja teivashüppevõistlus toimus.
Muide, lapsepõlv ja kujunemine on olulised ka erialaselt, ka oma üliõpilastega tegelen nende teemadega.
Räägi sellest natuke lähemalt.
On selline kursus nagu isiklike filmide tegemine. Ja ka sissejuhatus dokumentalistikasse algab sellest, et püüame süvendatult mõista, kus on meie juured, mis on meie moodustajad, kes me sellised oleme. See võib aidata tulevikus aru saada, milliseid teemasid on autorina mõistlik käsitleda — inimene haakub paremini teemadega, millega tal on ühisosa või emotsionaalne side. Igal inimesel on ikkagi mingi soodumus. Hiljuti tehti mulle seoses uue ametiga ka isiksuse nõustamine ja vaata kuidas tahes, DNA ja lapsepõlv on väga olulised — inimene võib üritada neid unustada, aga kuskil on need ikka alles. Ja nõnda me püüame ka oma kursusel selle peale mõelda, ajas tagasi minna. Ma teen siis kõike üliõpilastega koos, „valgustan” ka iseennast läbi.
Mida sa enda kohta teada oled saanud?
Kui olen püüdnud visualiseerida või kujundlikustada seda, kes ma olen, siis olen leidnud, et kõige paremini iseloomustavad minu kirgi Jack Londoni teosed. Kõik need kõnnumaa lood ja sealt edasi, isegi vaimsete teemadeni. Mingis mõttes nagu tüüpiline character driven [tegelasest lähtuva — Toim.] filmi süžee, mille kangelasel on eesmärk, mille poole pürgides ta kohtab takistusi, lahendab neid ja jõuab, või ei jõua, lõpuks eesmärgile. Sa tahad minna, otsida, kohtuda, kogeda, selleks on mingi sisemine surve… Ja lähed ja teed ja kohtad takistusi…Kuni üks etapp saab läbitud ja sa astud uuele tasemele, loodetavasti parema inimesena.
Jack London on ka parandamatu romantik.
Kindlasti. Ka minus ja mulle lähedastes kolleegides on paras annus romantikut. Eriti Vassili Sarana, tema on nii romantik, kui üldse olla annab. Ma näen seda ka oma laste juures, neil jätkub samuti seda soont. Nad mõlemad, Ekke ja Helen, on käinud ka Elbrusel ja tutvunud Siberiga.
Ekke töötab samuti filmi alal, helirežissöörina. Kas ka tütar on filmitegemisega seotud?
Ekke on helirežissöör ja ka helilooja. Ta lõpetas BFMi helirežii ja pärast seda käis veel EMTA bakalaureuse- ja magistriastme läbi, praegu alustas heliloojana doktoriõpingute neljandat aastat EMTAs. Ta tegeleb elektroakustilise muusikaga. Helenil on kõrgharidus fotograafia ja uue meedia erialal. Ta on natuke teinud ka operaatoritööd, aga rohkem seotud heli- ja lavastuskunstiga.
Jack Londonist rääkides jõudsime vestlusega punkti, kust hargneb korraga mitu teemat. Sinu loodusehuvi ja ajakirjandus, alpinism ja Siberi ekspeditsioonid, neid kõiki saadab sinu puhul filmitegemine. Aga enne, kui vaatame neid tahke lähemalt, räägi veidi veel oma noorusest ja õpingutest. Tean, et Polütehnikumi ajal mängisid ka punkansamblis Kopli Otell.
Pärast põhikooli kaalusin erinevaid variante: minna näiteks Luuale metsandust õppima või Pärnusse sõudma… Aga sõudmiseks pole mul piisavalt pikkust. Tulin 15-aastaselt Tallinna Polütehnikumi ja eks see oli mässaja iga, olin ka punkar. Oli aasta 1980 ja see oli kõva pungisuvi. Propeller andis kontserte üle Eesti ja vastse tallinlasena käisin kohe ka nende 22. septembri kontserdil Kadriorus, sain neist sündmustest osa. [22. septembril 1980 toimus Tallinnas Kadrioru staadionil meelelahutuslik jalgpallimatš Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio võistkonna vahel. Mängu vaheajal esines ansambel Propeller. Kontsert pidi jätkuma pärast mängu, kuid võimud keelasid selle ära. — Toim.]
Muidugi jagub sest ajast tagantjärele toredaid lugusid. Kui Polütehnikumi sisseastumiseksamitele tulin, suitsetasid hoovi peal kaks kutti. Need olid Armin Karu ja Ivo Uukkivi. Ka nemad olid mõlemad sisseastumiseksamitel. Karu veel kutsus, et mis teed õhtul, lähme Pirtale, vaatame inimesi ja seal on õlleautomaadid… Nende mõlemaga jäin hiljem episoodiliselt suhtlema. Karu elas kooli vastas, täpselt üle tee. Mulle räägiti kord sellist lugu: ühes joonestamistunnis küsis keegi, kus Karu on. Ja õpetaja ütles: „Näe, vaata aknast välja; Karu on kodus, tõmbab hommikumantlis akna peal suitsu.”
Kopli Otelliga tegin aga ainult ühe kontserdi, Nõmme kultuurimajas. Kui tuli suvi, ootas mind EÜE Moldaavias. Uukkivi ütles: „Ära mine EÜEsse, Kuimetsas on samal ajal punk-pildistamised? Või mine pärast pildistamist, lennukiga.” Mina vastu, et mis punk-pildistamised? Mul on EÜE Moldaavias, juba teist aastat…Ja sedasi mu Kopli Otelli karjäär lõppes.
Ja sealt edasi?
Pärast Polütehnikumi lõpetamist läksin pedasse matemaatikat õppima, aga sain ruttu aru, et see ei ole minu koht. Sel perioodil tahtsin väga näitlejaks saada. Sõjaväest käisin linnaloaga ka lavakas sisseastumiskatsetel; jõudsin päris kaugele, aga sisse ei saanud. Hiljem läksin peda näitejuhtimise nullkursusele, sealt kukkusin mingil hetkel välja, aga sain pedas kevadeni käia rahulikult eesti keele, kirjanduse ja ajaloo loengutes.
Samal ajal tehti VAT Teater, algse nimega VAT Tudengiteater, ja nad kutsusid mind oma tegevuses kaasa lööma. See oli tore aeg, neli aastat minu elust. Aga ma tundsin, et võiksin siiski veel otsida ja õppida. VATi esimesel aastal nägin lehes kuulutust, et Tartus võetakse vastu ajaloo nullkursusele, läksin katsetele ja sain sisse. Õppisin paralleelselt teatritööga.
Ühiskonnas olid toona tormilised ajad ja kui Eesti taasiseseisvus ning mulle Eesti Raadios Noorteraadio peatoimetaja kohta pakuti, jäid ajalooõpingud Tartu kaugõppes pooleli. Jätkasin neid 1995. aastal statsionaaris ja siis sain kõrvale õppida juba ka ajakirjandust.
Olemegi otsapidi jõudnud sinu ajakirjanikukarjäärini.
Noorteraadios töötasin aastatel 1991–1993. Algul oli meil väike toimetus, aga peaaegu iga päeva peale anti saade ja me laienesime jõudsalt; Noorteraadiost sai tõsine tegija. Paljud inimesed on sealt ka ilusti edasi lennanud, näiteks Marko Reikop, Kaarel Kose, Elo Selirand… Meil oli äge noortekamp, saime teha, mida ise tahtsime, ja me tegime palju.
Kuidas sa ajakirjanikuna keskkonnateemade juurde jõudsid?
Loodusehuvi on mul juba lapseeast peale. Viiendas klassis saatsin fenoloogiliste vaatluste perfokaarte Tallinna, vist Pioneeride Majja: esimene paiseleht sinu piirkonnas, esimene põldlõoke… Ja Türil oli ka matkaring, neljandas klassis käisin n-ö matkakoolis ja sain siis matkaorganisaatori nimetuse. Hiljem jäid need asjad kuidagi soiku, aga olid minu sees olemas. 90-ndate alguses kohtusin Valdur Lahtveega, tema juhatas mind keskkonnateemade juurde. Hakkasin ajakirjanikuna sinnapoole liikuma ja käisin ka erinevatel koolitustel. 90-ndatel oli näiteks keskkonnaministeeriumil üsna ambitsioonikas koolitusprogramm ajakirjanikele, kus seda valdkonda võeti läbi teemade kaupa. Töötasin ETVs ja tegin ajakirjanikuna AKle muu hulgas ka looduseteemalisi lugusid, kuni 2001. aasta lõpul õnnestus võita riigihange keskkonnamagasini tegemiseks. Sellest sai ETVs iganädalane saade „Tasakaal”. „Tasakaalu” tegime kaheksa aastat. Algus oli muidugi raske. Esimesel hooajal elasime peost suhu, meil ei olnud ka mingit arhiivi. Ühe sõbra abiga ostsin kiiresti montaažiprogrammid ja muud vajalikud värgid, aga majas, mille linnalt rendile võtsin, vool kõikus ja programm jooksis iga natukese aja tagant kinni — sellised asjad. Ja vahel oli nii, et režissöör nuttis ja ütles, et ei saa saadet üleandmise ajaks valmis. Aga saated valmisid ja 2006. aastaks, kui BFMi astusin, oli tiim juba laienenud. Oli kolm montaažituba ja maja huugas, tehti dokke ja saateid.
Sul oli siis korraga käsil palju tegemisi?
Jah, ma suutsin õppida, teha filme ja telesaadet.
Põikame korraks tagasi sinu ajalooõpingute juurde. Mis oli su diplomitöö teema?
1995. aastal jätkasin Tartus ajalooõpinguid. Oma uurimisteema leidsin aga nii — Tiina Jõgeda kirjutas Eesti Ekspressis artikli Nõukogude Liidu kohtu poolt tagaselja surma mõistetud Tartu koonduslaagri komandandist Karl Linnasest. Loo lühike kokkuvõte oli selline, et kuni eesti ajaloolased pole Tartu koonduslaagri ja Karl Linnase teemat piisavalt uurinud, ei saa me rahulikult jõulusid pidada. Mõtlesin, et hakkame siis uurima, ja tegelesin selle teemaga süvitsi viis aastat.
Kuhu sa välja jõudsid?
Jõudsin tulemusele, et Karl Linnase pärast küll jõulusid pidamata ei pea jätma.
Kuidas see töö sulle vaimselt mõjus?
Vaimselt oli erinevaid hetki. Tihtilugu töötasin öösiti ja kunagise Eesti Julgeolekupolitsei neljakohalisi telefoninumbreid vaadates tekkis vahel tunne, et võtaks telefoni, valiks numbri ja vaataks, kas saab rääkida Ain-Ervin Mere või Martin Sandbergeriga.
- aasta märtsis sai kogu Västrikute pere kokku, kui sündis tütar Helen. Uhked vanemad, nende lapsed ja Soomest toodud Datsun 100 ADU.
Kõrvale tegid ka ajakirjanikutööd?
Jah, mingil hetkel tulin juba tagasi telesse ja hakkasin „Hommiku TV” uudisteankruks. Siis nägi mu päev välja nii, et läksin hommikul kella viieks tööle, kell üheksa hommikul „Hommiku TV” lõppes, siis läksin koju, magasin kaks tundi töötoas välivoodil ja siis läksin arhiivi. Töötasin, kuni arhiiv kinni pandi, siis valmistasin ette järgmist telepäeva ja pärast seda läksin magama. Hommikul pool viis oli jälle äratus.
Ajaloo bakalaureusekraadi sain 2000. aasta talvel. Läksin seejärel ka magistrantuuri. Teise aasta plaanisin teha Helsingi Ülikoolis, aga siis selgus, et võitsime keskkonnaministeeriumi riigihanke ja algas „Tasakaalu” tegemine.
Siin on koos hulk juhuseid. Ma sattusin juhuslikult raadiost televisiooni, see tekitas soovi teha visuaalselt pikemaid lugusid. Paralleelselt, ajaloolasena, töötasin Lennart Mere moodustatud inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni rahvusvahelises uurimisrühmas. Sain kõike ilusti ühildada, käisin tööl, tegin uudised, samas uurisin ajalugu… Aga tahtsin teha filme.
90-ndatel hakkasid käima mägedes ja võtsid kaasa ka videokaamera. Sinu esimesest kuuest filmist (vahemikus 1997–2001) on viis mägede teemal, need kajastavad ka sinu enda kogemusi. Kuidas sa enda jaoks mäed avastasid ja kas alpinism tõi su filmitegemise juurde?
Võib öelda küll, et filmitegemise juurde tõi mind alpinism. 1993 läksin esimest korda mägedesse, Mont Blancile, koos Jaan Künnapiga. Siis võtsin esimest korda ka videokaamera kätte. Vahetult enne mägedesse minekut lõppes mu töösuhe Eesti Raadioga ja kui tagasi koju jõudsime, pakkusin Mont Blancil filmitud materjali RTVle — see oli aeg, mil meil sündisid esimesed kommertstelejaamad. Muidugi oli minu filmitu täielik amatöörlus, aga asi lõppes sellega, et see materjal võeti RTVs vastu ja mind kutsuti ka RTVsse tööle. Hakkasin seal uudisteankruks ja toimetajaks ning monteerisin Pavel Ivanovi käe all ka oma esimese teleloo. Selle põhjal saan ma nüüd alati üliõpilastele rääkida, mis on filmi ja tele vahe. Pavel üles ikka, et „Riks ära muretse, tee montaažis põhjad valmis, küll mina katan”. See on totaalselt teistsugune kontseptsioon kui dokumentaalfilminduses, kus me töötame eelkõige plaanidega, mitte katteplaanidega.
Jaan Künnapiga oled sa mägedes käinud üksjagu. Tegid temast ka portreefilmi „Lumeleopard” (1999). Räägi veidi lähemalt ka Künnapist ja teie ühistest mägedeskäikudest.
Künnap on sada kümme protsenti selle taga, et mägedes käima hakkasin, ja ma arvan, et ajal mil alpinism oli meil madalseisus, aitasin tal seda ka omalt poolt propageerida. Mitte üksnes portreefilmiga, vaid ka mitmesuguste ajakirjanikele suunatud üritustega.
Mägedes olengi valdavalt käinud koos temaga. Korra Leninil käisin ilma Jaanita ja oleksin sinna peaaegu oma elu jätnud. Jäin seal kopsupõletikku ja olin ööpäeva teadvuseta. Aga Künnapist lähemalt rääkides… Kui ta hiljuti oma uut raamatut esitles [„Jaan Künnap. Mitu elu on parem kui üks”. Sirje Presnal. Jaan Künnapi Alpinismiklubi, 2025 — Toim.], pidasin väikese kõne, meenutasin oma esimest käiku Mont Blancile. Mul on meeles, kuidas esimest korda läksime aklimatiseeruma, sõitsime köisraudteega 3800 meetri peale ja siis laskusime lumetuisus mööda mäeharja orgu. Kui sinu esimene kogemus mägedest on selline, et sind viiakse rippraudteega üles ja sa pead hakkama mööda mäeharja alla tulema ja sealt saab kukkuda ühele poole kilomeeter ja teisele poole 300 meetrit, nii et vaata ja mõtle, kuhupoole sa tahad kukkuda, ja ümber möllab täielik purgaa… Esimest korda elus olid ka kassid [saabaste alla kinnitatavad lumerauad — Toim.] all. Lumi oli märg ja kassid korjasid klompe alla… Kui Mont Blancile läksin, oli meie noorem laps viiekuune ja naine saatis mu kodust ära pisarsilmi. See jäi ikkagi valusalt meelde ja seal mäeharjal ma siis mõtlesin, et kas nüüd ongi tõsine häda käes, kassidel on klombid all, ei tea, mis edasi saab… Ja siis tuli Künnap tormist ja küsis rämeda häälega: „Mis on? Sitt on või? Näe, tee nii.” Ja kopsas kirkaga oma kassi, klomp lendas minema, ja siis kopsas teist kassi. Asi oli nii lihtne. Ja siis ma sain aru, et kui see vend siin vabalt ringi liigub, siis ma ikka vist veel surema ei hakka. Selliseid juhtumeid on mul elus Jaaniga olnud mitmeid. Mäed on muidugi Jaani keskkond. Ja tal on ka väga tugev pedagoogivaist.
Jaan Künnapiga Himaalajas: Jaan Künnap ja Riho Khumbu liustikul. Enne Cho-Oyu nõlvale minekut harjutati kõrguses hakkama saamist matkates Mount Everesti baaslaagrisse.
See lugu kirjeldab Künnapit päris hästi. Kas sind tõmbab ka praegu mägedesse?
Mind tõmbab põhja. Ja kui seal on mägesid… Näiteks Teravmägedel sai viimati käidud. Eelmisel aastal käisin tütar Heleniga Haltil. Need pole muidugi sellised mäed nagu Elbrus, kus me sinuga käisime, aga matkajale sobivad. Eks pean endale ka aru andma, milline mu füüsiline seis parasjagu on. Asi pole isegi vanuses, jalgadele ei meeldi enam väga pikk käimine.
Aga kas ma tahaksin korrata Himaalajas-käiku, näiteks Cho Oyu ekspeditsiooni? Ei, see jäägu sinna aega, kus see oli.
Mainisid Elbrust. Ei saa ma siin ütlemata jätta, et minulgi oli kahel aastal rõõm koos Künnapiga mägedes käia — 1998. ja 1999. aastal Elbrusel. Esimesel aastal olite selles grupis, teiste seas, ka sina ja Alar Sikk, kes just siis oma alpinistikarjääri alustas ja hiljem esimese eestlasena Mount Everesti tippu tõusis. Minu alpinistikarjäär jäi pärast Elbrust pooleli. Oli küll tahtmine ja kahel aastal olin ka Lenini gruppi planeeritud, aga Leninile ei saanud. Esimesel aastal ei jagunud raha ja teisel aastal oli juba tervis kehv. Kokkupuute olen mägedega aga saanud ja armastan neid ikka. Mäed kutsuvad tagasi. Päriselt ei lähe see kunagi meelest ära.
Aga räägime veidi lähemalt ka eestlaste esimesest ekspeditsioonist kaheksatuhandelisele. Sellest valmis sul ka film, „Cho-Oyu” (1998).
Cho Oyu oli ränk katsumus, see võttis ikka paljud läbi. Meie, eestlaste, grupist käisid lõpuks tipus pooled. Tarmo Riga, Arne Sarapuu, Margus Proos, Raivo Plumer ja Tõivo Sarmet. Riga ja Sarapuu käisid ära kõigepealt, nemad olid omaette klass. See võttis ka pinge maha, ekspeditsioon oli seega õnnestunud — meil oli ju päris palju sponsorrahasid taga, mis tekitas soorituse pinge. Ja siis läks ülejäänud kamp tippu. Mina magasin kaks ööd seitsme tuhande peal ja see laastas mind ikka tõsiselt.
Cho-Oyu-filmis olid sa küll rõõmus. Võrdlesite seal Jaaniga, kes on rohkem kõhnunud.
Jah, esimesel ööl, kui seitsme tuhande peal olin, siis olin äksi täis. Aga kaks ööd järjest tõmbas mul ikkagi nööri nii maha, et allaminemine toimus juba pooleldi sombistunult. Mul on meeles, kuidas üks šerpa tuli mulle vastu, nägi minu olekut ja ütles: Go home man, this a high mountain. Rääkisin seda pärast poistele, nad said irvitada.
Kui seitsme tuhande pealt alla tulin, olin nii läbi, et ei läinudki kohe baaslaagrisse (5700 m), vaid jäin taastuma mõnisada meetrit kõrgemale, ühe järve kaldale, kus oli ka telk. Köhisin ja nägemine oli hägune, silmad olid kahjustada saanud. Aga kui meie tipugrupp kümme päeva hiljem alla tuli, siis olin nii palju taastunud, et käisin neil sama järve ääres vastas ja aitasin kotte tassida.
Kui meie grupp alla tuli, oli neil ka varustusega probleeme. Mingid tüübid olid varastanud laagrist nende trekisaapad, aga viimane etapp oli 400 meetrit järsku moreenkallakut. Jalgadel polnud mingit kindlat pinda, kõik veeres. Ja mööda moreeni plastiksaabastega tulla on veel eriti jäle.
Keegi varastas kõrgmägedes?
Jah, keegi šerpadest. Aga siis tuli sinna mingi laama, võttis šerpad kokku, pidas neile kõne ja varastatud kraam toodi tagasi.
Kas teil Cho-Oyul oli hapnik ka kaasas?
Ei. Meie süsteemis seda ei kasutatud. Osa kommertsekspeditsioone läks hapnikuga ja selle tulemust me nägime ka väga dramaatiliselt 7100 peal. Üks šveitslane, kes ronis hapnikuga ja polnud aklimatiseerunud, suri ära, sest öösel magades oli tal hapnik otsa saanud. Kui me teise laagrisse liikusime, nägime, et käib mingi asjaajamine. Selgus, et ekspeditsiooni korraldajad suhtlesid satelliittelefoni abil surnu omastega. Hommikul, kui hakkasime laskuma tagasi baaslaagrisse, nägime väikest protsessiooni — magamiskotti köidetud laip lohistati kaljuseinale ja lasti sealt pärast lühikest sõnavõttu alla. Olid sugulastega kokkuleppele saanud, et jääb sinna.
Mingil hetkel jõudsid rännakute ja ka filmitegemisega Siberisse.
Siberi ekspeditsiooni filmid on mulle olulisemad kui alpinismifilmid. Ma olen selle üle palju juurelnud. Alpinismifilmid tõid mind küll filminduse juurde, aga Siberi-filmidega tekkis tunnetuses mingisugune jäävus. Ma võin Siberi materjale vaadates kõike olnut uuesti läbi elada, keegi ei saa minult neid kogemusi võtta.
Kui ma palun sul kõrvutada mägesid ja Siberit, siis mida ütleksid?
Mõlemat ühendab see, et tegemist on väikestviisi enese proovilepanekuga ja laiemas mõttes teadmistejanuga — sa näed uusi paiku ja inimesi, uusi käitumismustreid ja tunnetad seda läbi isikliku kogemuse. Lihtsalt mägede puhul on sportlik sooritus esikohal, Siberi puhul on vaimne sooritus võib-olla tähtsam.
Räägi veidi lähemalt, kuidas sa Siberisse ja Siberi-teemani jõudsid.
Ihtüoloog Jaak Tambets rääkis mulle kord, et peaks tegema filmi Middendorffi ekspeditsioonist. [Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894) oli baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa teadlane; 1842–1845 korraldas ta teadusekspeditsiooni Siberisse: Taimõri poolsaarele, Sahha poolsaarele ja Amuurimaale. — Toim.] Tol ajal ei teadnud ma Middendorffist veel midagi ja mul polnud ka aega teemasse süüvida, kuna tegime siis populaarteaduslikku filmi „Kaali saladus” (2003, rež. Urmas E. Liiv), millele olin produtsent. „Kaali saladus” oli ühtlasi mu tootmisfirma Vesilind [asutatud 1996 — Toim.] esimene rahvusvaheline koostöö ja selle peal töötasid inimesed, kes olid filmitegemist ka õppinud. Nägin seda kõrvalt, liigutasin kõrvu ja hakkasin väikestviisi filmiasjadest juba ka aru saama. Vestlus Tambetsiga jäi aga meelde ja kui Kaali-film valmis sai, rääkisime temaga sel teemal uuesti. Siis hakkasin juba ka omal käel Middendorffi kohta uurima ja lugema.
Ja siis paralleelselt, meist sõltumatult, kirjutas Dudinka [Taimõri piirkonna keskus — Toim.] koduloomuuseumi asedirektor romantilistel ajenditel Tartu Ülikooli rektorile kirja, soovides teha koostööd. Geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar sai selle kirja rektori käest kätte ja ütles: väga hea, teeme koostööd. Sealt filmi „Middendorffi jälgedes” (2006, rež. Liina Triškina-Vanhatalo ja Riho Västrik) praktiline ettevalmistus algaski. Ajasin pundi kokku — kahjuks Tambetsil ega Tammiksaarel sellega liituda ei õnnestunudki — ja läksime oludega tutvuma. Olime siis neljakesi: vana matkamees ja geobotaanik Jaanus Paal, zooloog Tiit Hunt, üks väliseestlane Mait Dumki ja mina. Mu arvamised ja ootused olid siis veel üsna diletantlikud, umbes nii, et kohtume ehk põdrakasvatajatega ja šamaanidega, kellele pakun piibutubakat… Igatahes läksime ja langesime üllatuslikult Dudinka koduloomuseumi asedirektorile kaela. Olime piiritsoonis ilma lubadeta ja tekkis küsimus, mis edasi saab. Aga asedirektor aitas meid ja meil lubati jääda Dudinka ümbrusse. Ja nagu Venemaal ikka, esimesed kaks päeva ollakse ärevad ja hoitakse sul silma peal, aga pärast ei huvita enam kedagi, mida sa teed. Ning lõpuks on ikka nii, et kui sa ise ei ole lurjus, siis hakkad heade inimestega kokku saama. Kuu aega me n-ö juurdusime seal ja tekkis väga hea suhtlusvõrgustik, saime ka tundrasse minna. Järgmisel aastal juba teadsime, mis meie võimalused on. Siis muutus ka tiim, minu ja Jaanus Paali kõrvale tulid zooloog Ivar Jüssi ja operaator Arvo Vilu.
Birjulka talvel 2012. Riho ja tema poeg Ekke koos siberlase Gennadiga Leena ülemjooksul külma kogemas. Plaan oli testida, kuidas erinev tehnika pakases töötab.
Kas oled Siberisse armunud?
Ma olen Siberisse väga armunud. Ennast analüüsides olen leidnud, et Siberi periood on olnud kõige õnnelikum aeg minu elus.
Middendorffi-filmi tegime kolm aastat; viimasel aastal, kui jõudsime kõige kaugemale põhja, koos Vassili Saranaga. Milline kompetents sel mehel on! Geograaf, Moskva Ülikooli haridusega, sel ajal tegi ta oma kandidaaditööd.
Ja milline kogemus see oli ja kuidas me navigeerisime neis muutuvates tingimustes… Filmi „Middendorffi jälgedes” tegemise käigus korraldati mitu ekspeditsiooni, millest viimane oli väga kallis. Seal oli hädavajalik sõita pikk teelõik edasi-tagasi helikopteriga, kogu eelarvest võttis see umbes kolmandiku. Tohutu risk, sest kui hiljem midagi viltu läheb, on sul kolmandik filmi eelarvest kadunud ja seda pole tagantjärele võimalik mitte kuidagi katta.
Ühel hetkel sain aru, et mul on oluline hulk materjali juba olemas, et nüüd saan selle filmi igatahes kokku. Siis hakkasin muretsema videokassettide turvalisuse pärast. Olud ei olnud lihtsad. Näiteks oli meil vaja Taimõri järvel üks sopp ületada. Oli tugev tuul ja tormilained. Meil oli mootoriga kummipaat, millel taga väiksem kummipaat varustusele. Istusime paadis neljakesi: Arvo Vilu, Vassili Sarana, Valeri Fidirkin ja mina, ja loksusime lainetes. Varustusepaat, mis oli viimseni täis tuubitud, kõikus taga. Ja seal oli ka meie filmimaterjal kassettidel. Mõtlesin, et kui see paat nüüd ümber läheb, siis lindid hävivad ja pole enam Middendorffi-filmi. Ning et niisamuti võib ka meie paat ümber minna ja me võime surma saada — kui ümber läheme, jõuab helikopter parimal juhul viie tunniga ja selle ajaga külmume igal juhul surnuks. Nõnda tekib aga vendluse tunne, mis inimesi ka sõjaväljal ühendab. Arusaamine, et meil ei ole siin kedagi teist kui meie ise, üksteise kõrval. Ja meie enda keemiast sõltub, kui hästi me läbi saame, kas jääme ellu ja kui mõnus meil kõige selle juures on.
Ümber me ei läinud, ei läinud kunagi ka lepitamatult tülli.
Hiljem olen mõelnud, kas poleks võimalik pöörata see õnnepalg uuesti ette, jätkata Siberis filmide tegemist ja õnnelik olemist. Aga olen aru saanud, et asjad on seotud terve hulga teguritega ja täpselt samasugust vaimset ja füüsilist seisundit uuesti esile kutsuda ei õnnestu. Aga Siberi-periood oli päris pikk. Sama nelikuga, minu kõrval Arvo Vilu, Vassili Sarana ja Valeri Fidirkin, ja nii, et sadade kilomeetrite ulatuses pole teisi inimesi, olen tundras tähistanud ka oma neljakümnendat ja neljakümne viiendat sünnipäeva.
Selfi ajast, mil see veel moes polnud. Kummipaadiga Leena deltas.
Taga (vasakult) Valeri Fidirkin ja Vassili Sarana. 2010. aasta.
Nimetan siin Eesti Filmi Andmebaasi abiga ka selle neliku koostöid. Geograafi, režissööri ja operaatori Vassili Saranaga oled teinud filmid „Middendorffi jälgedes”, „Muskusveise tagasitulek” (2008), „Suur jõgi 1: Retk Leena lättele” (2010) ja „Suur jõgi, 2: Delta” (2011). Geograaf Valeri Fidirkiniga samad filmid, välja arvatud „Retk Leena lättele”. Operaator Arvo Viluga samad filmid mis Saranaga ja lisaks „Tulekahju paine” (2013), „Maastiku mustrid” (2014) ja „Päikese kodanik” (2025).
Nad kõik on mulle väga lähedased inimesed. Valeri on nüüd n-ö süsteemist kadunud, jäi Venemaale. Vassili on praegu tagasi Ukrainas, me suhtleme regulaarselt. Ta tahab mind ka praegu oma filmile produtsendiks, aga taas — ma ei saa pöörata tagasi aega, kõiki neid tingimusi ja seda ajaakent, mis oli siis.
Sinu filmide tiimides, sõltumata sellest, kas oled režissöör või produtsent, on tihti samad inimesed. Varem nimetatute kõrval näiteks Mirjam Jegorov, Liina Triškina-Vanhatalo, Remek Meel…
Lauri Laasi, Kadriann Kibus, Ekke Västrik, Seppo Vanhatalo…
On sul kujunenud oma meeskond?
Jaa, muidugi. Teatavate asjaolude tõttu on see aegade jooksul natukene ka muutunud. Näiteks Liina Triškina-Vanhatalo hakkas ise edukalt mängufilme tegema ja tal ei jätku aega nagu varem, aga me oleme ikka head sõbrad.
Eks meeskond kujunebki mõnes mõttes katse-eksituse teel. On inimesi, kellega teed ühe või kaks projekti, kes on väga andekad, aga siis on mingil põhjusel teed lahku läinud. Ja on inimesed, kellega teed filme järjest ja tahadki nendega teha, sest see on kuidagi mõnus. See on kujunenud mingi veregrupi või ühiste väärtushinnangute järgi.
Sinu tootmisfirma Vesilind on teinud mitmeid rahvusvahelisi koostöid. Kuidas sa koostöödeni jõudsid?
Kõigepealt tegime läti produtsendi Uldis Cekulisega filmi „Kaali saladus”. See oli nii tootmise kui asjaajamise mõttes minu jaoks suur samm edasi. Ma arvan, et see oli tol hetkel üks paremaid populaarteaduslikke filme Eestis üldse, ka festivalidel sai ta auhindu. Uldis teadis, et ma olen alpinismiga tegelenud, ta tegi koostööd ka Leeduga ja pakkus mind produtsendiks Audrius Stonyse filmile „Naine ja liustik (2016). Sealt kasvas välja korralik koostöö Leeduga. Audriusega olen teinud kaks filmi ja tema tütrega ühe. Mirjam Jegorov, kes oli „Naise ja liustiku” üks monteerjatest, sai pärast seda samuti Leedust hulga pakkumisi.
Ksenia Ohhapkinaga kohtusime Peterburis ühel keskkonnafestivalil, kus olin žüriis ja andsin talle üle auhinna. Hiljem kohtusime Moskvas ja ta võttis siis mul ise nööbist kinni, et kas ma ei tahaks olla tema filmi produtsent. Võtsin pakkumise vastu ja edasine on ajalugu. Oleme Ksenjaga teinud kaks filmi, „Tule tagasi vabana” (2016) ja „Surematu” (2019), ning need on olnud tõsiselt edukad.
Millised filmid on kõige raskemalt tulnud? Kas mõni on seetõttu ka erilise tähendusega?
On olnud juhtumeid, kus režissöör kaob mõneks ajaks levist ära ja produtsendina mõtled, et mis saab siis, kui ta üldse alt ära hüppab. Aga mul ei ole produtsendina õnneks midagi lõpetamata jäänud. Mõne projektiga oleme jätnud töö pooleli varasemas faasis, kui on selge, et asjaolud ei võimalda enam edasi minna.
On filme, mis on tehtud suure riskiga, sellised on kõik mu Siberi-filmid. Ja muidugi on filme, mis on teistmoodi raskelt kätte tulnud. Kas või Ksenja Ohhapkina viimane film „Surematu”, mis on üks kõvemaid filme, milles on minu osalus olnud. See film on praegu nii täpselt teemasse, kui olla saab, prohvetlik, aga meil polnud seda siin sugugi kerge läbi suruda. Ka selle tegemine oli täielik nööril kõndimine, loovisikud pole natuurilt kerged. Ja kui see siis lõpuks valmis sai ja kui see valiti ilma meiepoolse erilise panuseta A-klassi festivalile Karlovy Varys, kus see võitis grand prix, siis oli muidugi hea vaadata kogu meie tiimi, kellel vahepeal oli tööprotsessis vere maitse suus ja tahtmine loobuda. Aga siis ma jälle keelitasin kedagi, sest „Surematu” materjal oli algusest peale filmitud väga selge visiooniga, seda filmi ei saanuks lõpule viia keegi teine, n-ö kõrvalt tulles. „Surematu” kandideeris ka Oscarile. Enne koroona aega saime sellega teha veel korraliku festivaliseeria. Muidugi on tore pöörelda lõpuks kõvadel festivalidel ja tõdeda, et meie filmi tahetakse ja et ise ei peagi selleks suurt midagi tegema, lepi ainult tingimustes kokku. Sellised asjad on töövõit, aga selle taga on kõva töö.
Surematu tiim Karlovy Varys. Üks Riho Västriku professionaalse karjääri tipphetki oli „Surematu” grand prix Karlovy Vary festivalil. Heas tujus tiim sisenemas esilinastusele. Vasakult: kaasprodutsent Uldis Cekulis, helirežissöör Aleksandr Dudarev, režissöör Ksenija Ohhapkina, Riho, Riho abikaasa Ülle ja kommunikatsioonijuht Kadriann Kibus.
Töövõit ja edulugu on kindlasti ka „Muskusveise tagasitulek”.
Selle filmi rahvusvaheline edu tuli mulle tohutu üllatusena. Ilma, et oleksin omalt poolt pingutanud, hakkasid äkki tulema pakkumised — „Muskusveise tagasituleku” ostsid Saksa ja Austria telekanalid, see läks Artesse ja veel igale poole mujale. Selle edu avas meile uksed. Kui sain esimese e-kirja ostmissooviga, arvasin, et keegi teeb minu kulul lolli nalja.
Räägime ka sinu seni viimastest režissööritöödest. Kuidas jõudsid filmini „Päikese kodanik” (2025, rež. Riho Västrik)?
Ikka juhuslikult ja nii, et üks asi viib teiseni. Tulin Los Angelesest „Surematu” kampaaniat tegemast ja sattusin vendade Urbidega samadele lendudele. Lennud hilinesid ja meil oli aega suhelda. Sama lennu viimasel etapil Varssavist Tallinna sain ühelt teiselt tuttavalt ettepaneku teha film Patarei vanglast.
Kui tegin filmi „Patarei” (2021, rež. Riho Västrik), kohtusin juhtumisi uuesti Toomas Urbiga. Ta ütles, et Tarmo istus samuti Patareis ja võib sellest lähemalt rääkida. Kui siis Tarmoga kokku sain, rääkis ta oma kogemustest ja vihjas enesestmõistetavalt Harri Sirola raamatule „Kaks linna”, milles kõik pidi kirjas olema. Lugesin Sirolat ja tundsin, et see teema kutsub. Juttu oli 80-ndatest, minu elu ühest ilusamast ajast.
Värsked dokumentaalfilmi magistrid 2018. aastal koos õppejõudude ja juhendajatega kursuse lõpupeol Järvekülas.
„Päikese kodanikus” on näha sedagi, et arhiivitöö on sul hästi käpas. Mitu aastat selle filmi tegemiseks kulus?
Neli aastat. Arhiivitöö tegin kohe alguses ära ja sain aru, et mul on trumbid käes.
„Päikese kodanik” on minu arvates kenasti tasakaalus. Lihtne olnuks tekitada sinna paatoslikumat fooni ja laia pintsliga värvi lisada, aga seda teed sa ei läinud, hoidsid head tunnetuslikku joont.
Räägime veidi ka sel sügisel linastuva loodusfilmi „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” sünniloost.
See film on filmitud kotkaste toiduplatsil ja selle lähedale paigutatud rajakaameratega. Filmis Läänemaa mees Valeri Štšerbatõh. Valeri töötas varem metsanduses ja looduskaitses, tegeles fotograafiaga ja hakkas siis ka filmima. Minule rääkisid temast paar prominentset looduseinimest, ütlesid, et ta on aastaid filminud ja tal on superkaadreid, aga mure on selles, et need ei jõua kuhugi, või kui, siis ehk amatöörklippidena Youtube’i. Kas ma kohtuks Valeriga ja võtaks vaadata…
Mitu tundi materjali sa läbi vaatasid?
Tundidest on tänapäeval juba raske rääkida, sest kogu arvestus käib giga- ja terabaitides, keegi enam lindi pikkust ei näe. Kokku on materjali paarisaja tunni jagu. Ma võtsin selle filmi töösse ja esmalt vaatas materjali läbi kolm inimest. Algul vaatas minu eksüliõpilane Margaret Mäses, kes on varem õppinud Suurbritannias loomade käitumist. Siis vaatasin mina ja hiljem võtsime juurde veel ka värskelt BFMi lõpetanud monteerija Karl-Olaf Olmanni. Monteerisime Karl-Olafiga materjali läbi ja kaasasime Mirjam Jegorovi, kes andis filmile vajaliku voolavuse ja lihvi. Kuna ka Mirjam on BFMi vilistlane, on see hea näide vilistlaste koostööst.
Ka selle filmi kohta ütleksin kiidusõnu. Tavapäraselt näeb loodusfilm välja nii, et ühe looma või liigi kaudu hakatakse jutustama mingit standardset lugu. Narratiiv peab köitma ja n-ö kodustab seejuures ära nii looma, kes lugu kannab, kui ka looduse. Sedalaadi filmid on tarbijasõbralikud ja enamasti ei kanna neid ka loodusetunnetus. Sinu filmi vaatepunkt on teine, mingit lugu otseselt ei jutustata, vaade on antud justkui märkmetena kõrvalt ja ka metsa metsikuse tunnetus koos üllatustega tuleb mulle vaatajana sedasi kätte.
Selle filmi lõpliku vormi tingis filmitud materjali iseloom. Kohe oli selge, et siit ei tule mingit BBC peavoolu laadis loomafilmi, kus on konstrueeritud dramaturgia: mingid nunnud loomad, nende igapäev ja omavahelised suhted ja kohustuslikud pinged, näiteks et kas kole kiskja sööb kellegi ära või siis ei söö. Selline on loomafilmide tavapärane stsenaarne plaan, mida tõstetakse lihtsalt ühest filmist teise. Pannakse uued loomanimed sisse, uus võttekoht, ja läheb… Mulle oli selge, et meil tuleb teha just märkmik-tüüpi film ja töö käigus tekkis ka põhiidee, et see film peaks tekitama vaatajas kohaloleku tunde.
Eesti loodusfilmi traditsioon on tugev ja kaua aega oli nii, et kui öeldi „eesti loodusfilm”, siis mõeldi Maranit. Mida ütled sina eesti loodusfilmi praeguse seisu kohta?
Juhtivates loodusfilme tootvates riikides, näiteks Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Austria, on loodusfilmi tegemine muutunud mahupõhiselt tugevaks tööstuseks. Neil on jätkuvalt tellimusi ja piisav hulk inimesi, kes saavad sellest elatuda. Eestis sellist asja ei ole. Kaua aega elasime Rein Marani pärandi peal ja tootjana oli selles tuules ehk ka lihtsam loodusfilme produtseerida, nüüd on otsustajate seas toimunud põlvkondade vahetus. Maran on uue põlvkonna jaoks ajalooline isik; nüüd teatakse pigem Joosep Matjust, Ants Tammikut, Remek Meelt. Järjepidevus loodusfilmide tegemisel pole õnneks katkenud, meil on autoreid, kes üksnes või peamiselt loodusfilme teevadki. Ja on kirglikke operaatoreid, kes on valmis neid tegema, näiteks Mattias Veermets.
Mida sinu hinnangul toob tehisintellekti kiire areng kaasa filmikunstile? Ja filmitööstusele?
Tehisintellekt (TI) on tulnud, et jääda. Juba praegu on generatiivsete TI-programmide võimekus sellisel tasemel, et nendega võib luua reaalsusega sarnanevat sisu. Rääkimata sellest, et on võimalik luua stsenaariume ja esildisi. Mina kasutan TId praegu vanade arhiivikaadrite parendamiseks ja dialoogipartnerina mõtete formuleerimisel. Tallinna Ülikool on tunnistanud TI olulisust ja suunab ressursse selle valdkonna uurimisse ja rakendamisse. Usun, et kõik teevad seda. BFMis on projekt, mis on võimeline tuvastama TI abil filmis erinevaid isikuid, kohti, objekte — ja mis oluline, ka erinevaid tegevusi. Me oleme väga suurte arengute keskel. Minu sellekohane ettevalmistus on keskpärane, ei julge arvata, kuhu me välja jõuame. Korraga valdab nii erutus kui hirm.
Lõpetuseks. Kui saaksid valida, teades, et tiim, aeg ja raha pole probleem, kuhu sa filmi tegema läheksid?
Nüüd on probleemiks juba ka vanus. Aga kui saaksin aega tagasi pöörata oma neljakümnendatesse, siis… Omal ajal jäi tegemata film Eduard von Tolli ekspeditsioonist, kus ta otsis Sannikovi maad. Jõudsin küll Uus-Siberi saartele, aga sealt edasi hakkas Venemaal olukord halvenema ja sellist ambitsiooni, nagu meil Tolli filmiga oli, polnud võimalik ellu viia.
Tänan vestluse eest!
Vestelnud DONALD TOMBERG
