Tänavune festival Eesti muusika päevad (25. IV — 4./10. V) Tallinnas, Tartus ja Viimsis) keskendus tähtpäevadele ja selle alapealkiri „Sada” viitas Eesti Heliloojate Liidu 100. aastapäevale. Mistõttu oli seekordsel festivalil ka teatav retrospektiiv: lisaks ajalooliselt oluliste teoste taasesitamisele avaldati sellel ühtlasi austust viimase saja aasta mitmele silmapaistvale isikule. Tolles retrospektiivses lähenemises tekkis mul oma isiklik vaatenurk. Minul oli see kümnes kord EMPi kontsertidest osa saada; see pani mind mõtisklema oma kümne aasta pikkuse kogemuse üle eesti nüüdis- (ja ka varasema) muusikaga, tuletades meelde, et ma tunnen end siin endiselt väga algajana.
Festivali avas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Artur Lemba 1. sümfooniaga, teosega, mis on komponeeritud 1908. aastal. See eesti klassikalise muusika üks alguspunkte ja varasemaid ning ambitsioonikamaid näiteid tekitab mõnes mõttes rohkem küsimusi kui vastuseid. Selle veenva ja haarava sümfoonia maine ERSO esituses ja Michael Wendebergi dirigeerimisel oli vaieldamatu. Arvestades eesti muusikale omast katkendlikku sidet Euroopa klassikalise muusika arenguga ja eesti rahvaviisi omapärast vormi, on mul raske öelda, kus on selle sümfoonia juured ja miks ei järgnenud sellele kohe sama ambitsioonikaid teoseid teistelt eesti heliloojatelt. Ja miks eesti rahvusliku sümfoonilise muusika traditsioon sai tugevama põhja alles Heino Elleri ja Eduard Tubina loomingus 1920.–1930. aastatel.
Lemba sümfooniale järgnesid esiettekanded, mis kõik kujutasid endast austusavaldust mõnele varasemale eesti heliloojale. Rasmus Puuri teos „Kust sa kord tulid, sinna kord lähed”/„Where You Once Came From, That’s Where You’ll Go” (hommage Tarmo Lepikule, 2025) demonstreeris paraku taas autori kummaliselt segast lähenemisviisi kompositsioonile: selles näib küll olevat ideid, aga samas takistab teose orkestratsioon neil edasi areneda (sama probleem vaevab ka tema Sümfooniat), või siis naaseb muusika mingisse lihtsustatud tühjusse, mis ei haara kuulajat. Mari Vihmandi „…pitsatiks kollane päike”/„…the golden sun as seal” (Eino Tambergile mõeldes, 2025) oli oma helikeelelt nii konservatiivne, et seda oli aastal 2025 tõeliselt veider kuulata kui midagi väidetavalt „uut”, Timo Steineri teos „Räätsaga kohvil”/„Coffee with Rääts” (pühendusega Jaan Räätsale) hiilgas oma tavalise vahu ja lapseliku pompoossusega vürtsitatud lihtsa lähenemisega muusikale.
Suurepärased teosed — ja õnneks oli ka neid — olid kirjutanud Märt-Matis Lill ja Tatjana Kozlova-Johannes, kaks järjepidevalt silmapaistvat eesti heliloojat. Kozlova-Johannes on viimastel aastatel järginud iseäranis sünget muusikalist joont ja teataval määral jätkas seda ka tema uus, Helena Tulvele pühendatud teos „Valgus siseneb läbi prao”/„Light Enters Through the Crack” (2025), mis ammutab inspiratsiooni Tulve varasest teosest „Öö” saksofonikvartetile, eriti selle lõpust, kus (korrates teose algust, kuid aeglasemalt) korduvad valjud klastrid nagu tüütu äratuskella helin. Nagu Tulve, nii ehitas ka Kozlova-Johannes oma muusika üles klastrite kordustele, mis, olles algselt kerged ja väledad, muutusid jõuliseks ja dissoneerivaks. Järgnev tekstuuriline sekvents, kus soolopuhkpilli fraasid viisid tiheda kihistunud helikangani, kulges sama teed pidi. Peaaegu igasuguse rütmilise sisuta muusika suubus närvilise pingega segatud mõjuvasse vaikusse.
Ka Lille teosed on sageli enigmaatiliselt sügavad — see iseloomustas ka tema austusavaldust Lepo Sumerale teoses „Epiloog”(2025).1 Selle sünge ja müstiline, isegi pahaendeline laad lasi aimata küll meloodia ilmumist — aga ei, selle asemel võttis teos hoopis tõsiselt pahaendelise suuna. Oli see epiloog või epitaaf? Muusika muutus pühaliktõsiseks, isegi grave’likuks, osaliselt kattuvate liinide fragmentideks, mida artikuleerisid summutatud vaskpillid ümbritsetuna timpanite ja basstrummi löökidest ning „hõljuvatest” keelpillidest, mis muutsid kogumulje jäiseks ja karmiks. Enne kui jõudsin arugi saada, oli muusika täielikult vaibunud. See oli ülimalt mõjuv teos sügavamõttelisest ja provokatiivsest rahutusest.
Austusavaldusi varasematele kolleegidele lisandus kontserdil Tartu Jaani kirikus, kus esines Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja dirigeerimisel (enneolematult võimekalt). Õhtu oli pühendatud ühele kõige elavama karakteriga eesti heliloojale Raimo Kangrole (srn 2001) ja tema õpilastele. Otsekui väljakutsena alustati Kangro „Ülemlauluga” (2001; sõnad: Ülemlaul, piibel, laused ptk-st 1–4), lummava seguga hüpnotiseerivatest kordustest ja pikematest meloodiaahelatest, mis kätkes tohutut energiat ja avaldas mõju veel ka siis, kui Kangro selle peatas ja mõtlikumaks muutus.
Paraku ei ilmutanud mitte kõik teosed sel kontserdil niisugust kosutavat kujutlusvõimet. Ei Aare Kruusimäe lihtsustatud vastused rahvaviisidele — „Mu süda, ärka üles” (2007, Pühalepa vaimulik rahvaviis) ja „Ma tänan Sind” (Pärnu-Jaagupi rahvaviis, sõnad: psalm 30: 6b) — ega ka Timo Steineri „Tarkuselaulud” /„Songs Of Wisdom” (2024, tekst: Saalomoni õpetussõnad, piibel), kohati huvitavad, kuid samas geneerilised ja stilistiliselt ebakindlad teosed. Ja kindlasti mitte ka Tõnu Kõrvitsa „Kuu triptühhon”/„Triptych of the Moon” I, II, III (2020, sõnad Doris Kareva luuletusest „Täiskuu bluus”) ja „Do Not Go Gentle into That Good Night” (2024, Dylan Thomase sõnadele). Olen varem imetlenud Kõrvitsa loomingut, aga kurb oli näha heliloojat mitte ainult loorberitel puhkamas, vaid nende sees lausa talveunne jäämas. Ta mõjus nagu Eric Whitacre, kes paiskab välja etteaimatavaid pehme tühjuse ja magusa pudru laineid. Koor oleks võinud laulda mida iganes — see muusika ei püüdnudki tabada teksti mõtet ega emotsioone, neid väljendada või neile reageerida.
Selle kontserdi kõrghetki — ometi midagi hunnitut — pakkusid Ülo Krigul ja Tõnis Kaumann, kaks heliloojat, kelle muusika kujutab endast kentsakat segu emotsionaalsest sügavusest ja ülemeelikusest. Vähem vallatu neist pärines Kaumannilt. „Hanna kiidulaul”/„Song of Hannah” (2021, sõnad: 1. Samueli raamat 2: 1–10, piibel) kulges harmoonilise stabiilsuse ja libisevate passaažide vahel, milles tõusid esile soolod ja väikesed soolorühmad, mis olid juurdunud värssrefräänilikku struktuuri, mida tõhusalt õõnestas ebaregulaarne pulss. „Moria mai” (2024) kujutas endast uhkete ja ootamatute harmooniate kaleidoskoopi, suutes sisendada turvalisust, kuid jäädes samal ajal ebastabiilseks ja lõppedes mänglevate rütmidega, korrates lõbusalt, justkui palavikulise mantrana nime „Raimo”.
Kriguli lühiteos „Das ist des Jägers Ehrenschild” („See on jahimehe au kilp…”, 2024) on loodud Oskar von Riesenthali samanimelisele luuletusele, mis on trükitud likööri Jägermeister pudelisiltidele. Kuigi selle luuletuse sõnad kõnelevad eetilistest jahipraktikatest, oli Krigul asetanud rõhu pigem alkoholiga seotud kontekstile. Seetõttu laulis koor neid sõnu jõuliselt, nii et need kõlasid eriti mehiselt. Muusikas tekkisid samaaegselt erinevad tempod, kuid lõpuks ühtlustus koor otsekui suureks joomapeoks. Suurepärane.
Koorikontserdid on alati olnud ühed Eesti muusika päevade tipphetked, kuid seekord toimus veel vaid üks üritus vokaalansambliga (millegipärast ei esinenud sel aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Vox Clamantis). Festivali viimasel päeval astus üles ansambel The Vincentino Singers. Suurt osa selle kavast olin ma kuulnud juba tänavu varakevadel Helsingis, festivalil „Musica nova”, mistõttu tekkis huvitav võrdlusvõimalus. (Seekordne mäng oli keerulisem, kuna enamikku laulutekste ei olnud kavas ära toodud.)
Helsingis oli mulle muljet avaldanud kooriversioon Helena Tulve teosest „Sina ja mina”/„You and I” (2017, sõnad Rūmi luulest, tõlge ingl k Jonathan Star). Nüüd oli see teos uuesti läbi mõeldud, seda oli täiustatud ning see esitati vaid kuuehäälseks koosseisuks taandatud ansambliga kuivas akustikas. Tallinna Kloostri Aida üsna klaustrofoobse ruumi akustikas, mis ei olnud isegi mitte kuiv, vaid täiesti olematu, oli selle kõlaline efekt suurem. Klastrid tõusid nüüd selgemini esile kui kunagi varem, nagu ka voolavus, millega muusika harmoonilise selguse ja ebaselguse vahel liikus. Teos muutus valusalt intiimseks, piinavalt taktiilseks. See on pannud mind mõtlema, kas ei vii kogu kõlaline rikkus, mis saavutatakse suurte kooride esituses suurtes ruumides, millegi niisuguseni, et see kaotab oma tähenduse. Võib-olla on see kogu koorimuusika fundamentaalne proovikivi: esitada seda muusikat täiesti ilma kajata ja kuulata, mis tegelikult toimub.
Ansambel The Vicentino Singers tegi ka Liina Sumera teose „L’infinito” (2025, sõnad Giacomo Leopardi, tlk Maarja Kangro) esiettekande. Liina Sumera on helilooja, kelle muusikat ma oleksin tahtnud palju rohkem kuulata ja kes lõpuks — miks see nii kaua aega võttis? — näib olevat saanud rohkem võimalusi. Algusest peale oli teoses kõik võimas, dünaamiliselt vaos hoitud, kuid intensiivsest kirest pakatav; naishääled sulandusid omavahel nii, et meenutasid ühtainust häält, mis oli jagatud kolmeks. Muusika edenedes see mulje avardus, nii et sekstett näis nüüd koosnevat kuuest isikust ja ühest grupist, kelle kokkupuutepunkte värvis peen harmooniline mitmetähenduslikkus. Meeshäälte droonisuminaga paigal hoitud naishääled alustasid metsikuid sööste ja ulgumisi, mis andis „L’infinitole” ootamatult madrigali kvaliteedi, meenutades täpselt Gesualdo fokuseeritud intensiivsust, eriti teose lõpus, kus kõik kuus häält koos liugu lasevad. See on veel üks tõestus, et Liina Sumera on üks eesti radikaalsemaid ja tulevikku suunatumaid heliloojaid, kes vääriks palju suuremat tähelepanu.
Eesti muusika päevade raames toimub igal aastal kaks väga huvitavat kontserti, mis keskenduvad üliõpilaste teostele. Üks neist, konkursi „Noor helilooja 2025” lõppkontsert toimus Tartus Heino Elleri nimelise Muusikakooli Tubina saalis. Seekord tuli kirjutada teoseid häälele, saksofonile ja klaverile. Žüriisse kuulus kolm heliloojat: Madli Marje Gildemann, Liisa Hõbepappel ja Mari Amor. Finaali jõudnud heliloojad olid üsna erinevas vanuses, seega tõi see muusika esile ka autorite erineva pädevuse ja isikupära.
Iris Oja (metsosopran), Emily Urla (saksofon) ja Jorma Tootsi (klaver) ette kantud kümnest teosest olid eriti tähelepanuväärsed kolm. Aino Rahel Aimla „Väikese öölaulu” muusika vastas Andres Ehini tekstile, järgides sõnu, selle asemel et neid ette planeeritud kavandiga sobitada. Seetõttu oli see teos nii rapsoodiline, et omandas peenelt teadvusevoo kvaliteedi (mis on üldiselt iseloomulik eesti nüüdismuusikale). Üks peamisi põhjuseid, miks ma nautisin Lars Erik Lendi teost Georg Trakli luuletusele „Die Tote Kirche” („Surnud kirik”), oli selle haarav posttonaalne helikeel. Ühelt poolt oli see helikeel selgelt laenatud 20. sajandist (tuues meelde Zemlinsky), kuid Lend kasutas seda autentsuse ja spontaansusega, mis tundus veenvalt isiklik. Kahjuks kumbagi neist kahest teosest auhindadega ei pärjatud, kuid huvitav oleks näha, kuidas need heliloojad tulevikus arenevad.
Õnneks pälvis kontserdi kõige haaravam teos esikoha. Eelmise aasta lõppkontserdil avaldas mulle muljet Georg Jakob Salumäe teos ja just tema uut teost „not unto us…” („Mitte meile, Issand…”, sõnad: psalm 115:1) hindas žürii õigustatult parimaks. Vaatamata psalmi kasutamisele oli see kaugel ootuspärasest ja tuttavast ülistuslaulust. Salumäe edastas psalmi teksti meeleheitliku, mõnevõrra katkendliku ja pingelise lausungina, kohati materjali loop’ides, justkui oleks see rutiini kinni jäänud. See sobib väga loomulikult paljude psalmide emotsionaalse sisuga, kus positiivsed ja negatiivsed tunded on teineteisest lahutamatud ja lepitatavad. Salumäe muusika oli fantaasiarikas ja originaalne ning kuna tema auhinna osaks on tellimus komponeerida midagi järgmise aasta Eesti muusika päevadele, siis ootan põnevusega, mida ta välja pakub.
Teine noorte heliloojate kontsert toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus EMTA Sinfonietta Toomas Vavilovi juhatusel esitas kaheksa
EMTA tudengi loomingut. Kolm neist olid väga head, üks oli huvitav, kolm ei olnud midagi erilist ning üks teos, Igor Jaćimovići „An Adriatic Fairy Tale…” („Aadria muinasjutt…”) oli täiesti mõttetu neoromantiline pastišš, mille liiga pikk kestus muutis kuulamise talumatuks. Tundub, et see üliõpilane peaks oma õpetajale palju rohkem tähelepanu pöörama. Astra Irene Susi „Wave Toward an Eclipse” („Laine kirgastumisse”) võttis aeglase, kergelt pühaliku, kuid mitte kurva protsessiooni vormi, muutudes oma keskmes kontrapunktiliseks ja lõppedes kergelt (kuid tahtlikult) monotoonse kulminatsiooniga. Xu Dongi „Erosiooni” esimene osa oli mõnusalt korratu meloodiakeermete sasipundar, kus Dong hoidis asjad selgena suurte paisutuste kaudu, mis hääbusid pehmeks praksumiseks ja hõõrumiseks. Teine osa tõi kaasa muusika liikumise horisontaalliinidelt akordidele, ühes aeg-ajalt vilksatavate lõtvade, üürikeste meloodiahetkedega. Selle aeglane jõuline laad muutus järsult, pöördudes salapäraseks ning lõppedes — ei millegi muuga kui torude keerutamisega tagaplaanil. Kõik oli väga mõjuv.
Selline pealkiri nagu „Antifoon” tekitab tunde millestki mesimagusast, aga Erik Rauki „Antifoon” oli algusest peale täidetud pulbitseva ja püsimatu energiaga. (Ahvatlev on lugeda selle teose pealkirja poolitades: „anti-foon”.) Hüpeldes mööda militaartrummi punktiirrütme, põikas see klastritele, enne kui reipalt ja entusiastlikult pikoloflöödiga tagasi jalutas. Täiesti muretu muusika? Või tantsimine kuristiku serval?
Kontserdi kõrghetkeks oli Merilyn Jaeski ahvatleva pealkirjaga teos „Klaashelbed vaikuse äärel”. Seda kummaliselt pingestatud ansambliteost läbisid repetitsioonid, mis kajasid vastu elektrooniliste sähvatustena. Erinevate liinide keeriseid lõikasid läbi tasakaalustavad seisakud ja kõik teoses viitas huvitavale mõtteprotsessile, mis oli lõpuks valmis laskma pimedusel võimust võtta.
Tallinna muuseum Vabamu ei olnud just kõige sobivam koht Serbias sündinud ja Eestis elava akordionisti Momir Novakovići kontserdile. Kava oli väga kirju. Jug Markovići „Fleece Beats” („Pehmed löögid”, 2022) pakkus välja midagi etüüdilaadset, mõjudes tremolando’de, crescendo’de, kiirete korduste ja kiirenevate akordide harjutusena. Episoodid olid üsna primitiivselt kokku pandud ja lõpuks muutus see üsna igavaks. Veelgi vaieldavam oli Aleksandr Žedeljovi teose „1984” (2025) esmaettekanne, lihtsakoeline vastus kõigele, mida see muuseum esindab, taandades peamiselt elava, meetrilise materjali ja aeglasema, improviseeritud muusika vahel edasi-tagasi kõikudes vastupanu ja vabaduse idee rutiinseks — kõik see oli dünaamika poolest lame ja ebahuvitav.
Tatjana Kozlova-Johannese „Silmapiir, aimamisi” (2025, esiettekanne) meenutas pisut mõningaid aspekte tema orkestriteosest „Valgus siseneb läbi prao”, mis kõlas festivali alguses ERSO kontserdil. Aeglaselt liikuvad, komplekssed harmoonilised konfiguratsioonid tekitasid valdavalt tunde, et kõigi klastrite taga või all on midagi tõelist ja et see, mida me kuulsime, on selle ähmane versioon. Teose kese näis seda kinnitavat või vähemalt sellele vastavat, muutudes lõikavaks, kui kõrged nurgelised kujundid võtsid bassdrooni saatel kindla kuju. Kas see oli see, mis varem hägune tundus? Muusika vajus taas klastritesse, lõppedes mõistatuslikult kusagil stratosfääri kõrgustes ja nõrkade värinatega allpool.
Võib-olla oli minu lemmikteoseks selles kavas Mariliis Valkoneni „Kronostaas” (2025, esiettekanne), kus Novakovićiga liitus veel neli akordionisti (Darius Gustaitis, David-Ovid Komlev, Darja Golberg, Renats Vanags), kes paigutusid ümber ruumi. Inspireerituna võimalusest manipuleerida ajatajuga kõikus teose materjal survestamise ja vaos hoidmise, tantsulise ja ettevaatliku vahel. Teose arenedes anti ajale rohkem vabadust pikkades rütmilistes episoodides, mida segasid meelelahutuslikus, masinliku korrapära ja mängulisuse koosmõjus toimivad tihedad akordigrupid ja vaikselt pulseerivad klastrid.
Kuigi sooviksin, et olukord oleks teistsugune, ei saa ma Eesti muusika päevi pidada rahvusvaheliseks festivaliks. See on vaieldamatult — ja isegi uhkelt — eestimaine: kohalikud ansamblid esitavad kohalike heliloojate loomingut kohalikule publikule. Seega oli Arditti kvarteti esinemine omamoodi (väga teretulnud) kõrvalekalle normist. See oli mitmes mõttes festivali kõige vapustavam kontsert, seda tänu Arditti ilmselgele ja hämmastavale virtuoossusele, mis muutis kõik viis kavas olevat teost äärmiselt haaravaks.
Toshio Hosokawa „Silent Flowers” („Vaikivad lilled”, 1998) oli ilmekas ja elav näide ahistavast stressist koos üleüldise deformatsiooni- ja ebamugavustundega. Isegi siis, kui helikõrgused püsima jäid, kõlasid helid aneemiliste, desorienteeritud ja dissonantselt paisuvatena, muutudes seejärel kleepuvaks, justkui oleksid mängijad neist vabaneda püüdnud. Midagi sarnast toimus ka Nina Šenki haaravas teoses „To see a World in a Grain of Sand” („Näha maailma liivateras”, 2022). Pärast ägedat võitlust helikõrguste tiheda lainetuse ja keerukate passaažide vahel ning partiide spiraalset lendutõusu näis see filigraan lõpuks end ammendavat ja kokku sulavat. Kuid ometi fragmenteerus see kohe taas meeletult tarmukas sekventsis — kvartett näis nagu midagi taga ajavat —, kuni taas üheks sulandus, nüüd juba kindlalt unisoonis. Teose lõpp oli kummaliselt vaos hoitud (koondudes ümber madalas registris aeglase mikrotonaalse tšello), endine filigraansus kõlas kaugelt nagu mälestus.
Arditti kvarteti kontsert pakkus ka haruldast võimalust kuulata kahte keelpillikvartetti silmapaistvatelt eesti heliloojatelt Toivo Tulevilt ja Helena Tulvelt. Tulevi kakskümmend viis aastat tagasi loodud teos „Neither this or the further shore” („Ei see ega teine kallas”, 2000) oli kaunis oma kiirelt voolava materjali ja näiliselt spontaanselt tekkivate tardumistega. Selle kvarteti muusika elab sageli piiripealses ruumis, kus turbulentsi ja vaikust võib tajuda kui vastandeid, mis samas teineteist täiendavad. Ja nii oli see ka siin: ootamatu stabiilsus asendas kiire liikumise ja püsimatuse, justkui oleks selle kõige all midagi väärtuslikku ja ajatut. Järgnev jättis aga siiski tunde võitlusest selguse ja ebastabiilsuse vahel, rõhutades frustratsiooni valjude korduvate aktsentidega, justkui püüdes midagi kellelegi pähe taguda. (Teose kooda, mis sisaldas lindilt öeldud sõnu, oli kummastav ja ebavajalik lisand nii hästi läbi mõeldud ja teostatud muusikalisele narratiivile.)
Helena Tulve „nec ros, nec pluvia…” („ei kaste, ei vihm…”, 2004) oli samamoodi heitlik, tegeldes helidega, mis kõnelesid, ja nendega, mis ei kõnelenud. Tulemus oli pingeline ja lainetav, kiirates nii kirglikkust kui ebakindlust. Edasi kulges teos mingit laadi deformatsiooni suunas, kus iga mängija väljendas sama ideed, kuid erineva nurga alt, tekitades muusikas nihestumise. Tähelepanuväärselt võis selle liini ähmaseid jälgi aimata ka teose lõpus — vajudes ja tõustes, helikõrguse ümber kõikudes. Rabav.
Viimase kümne aasta jooksul, mil olen üha sügavamalt sukeldunud eesti nüüdismuusikasse, olen jõudnud punkti, kus arvan, et võin olla enam-vähem kindel selles, mida üks või teine helilooja teeb või ei tee. Ometi mainisin ma eespool, et tunnen end ikka veel väga algajana, ja justkui selle tõestuseks esitasid mitmed heliloojad, keda olen imetlenud, selle aasta festivalil teoseid, mis tekitasid hämmeldust või olid lihtsalt halvad.
Kõige süüdimatum neist oli Madli Marje Gildemanni teos „Ürgmetsa ulm” (2019) kahele klaverile ja elektroonikale. Gildemanni muusikaline keel on varem mõjunud intrigeerivalt, kuid seekord oli see üsna neutraalne: ambientset droonisuminat elavdasid ebamäärased helivärelused klaveritelt ja korduvad hüüded elektroonikalt. Samamoodi mõjus „Liivi kood” (2025, esiettekanne) — uus teos ansamblile ja elektroonikale ühelt eesti eksperimentaalsemalt heliloojalt Liisa Hirschilt, mis osutus veidralt inertseks ja igavaks uurimuseks abstraktsest kõnest.
Veel problemaatilisem teos oli „Noise Cancellation Failure” („Mürasummutusrike”, 2025, esiettekanne; sõnad Ege Ello ja Malle Maltis) tavaliselt usaldusväärselt Malle Maltiselt. Tema pooleldi lavastatud ooper jutustas Odysseuse kohtumisest sireenidega. Paraku oli lavastus täis veidraid lisandeid — kammkarbikujulised müra summutavad kõrvaklapid, sildid, mis keelasid laeval banaanide söömise või õlle joomise —, mis koos isikupäratu helikeelega tekitasid üsna imeliku ja (ma oletan, et) ettekavatsematult naljaka kogemuse.
Lauri Jõelehe muusikas olen viimastel aastatel palju nauditavat leidnud, eriti mis puudutab seda, kuidas ta on põiminud oma loomingusse huvi varasema muusika vastu. Paraku ei öelnud tema uus neoromantiline Tšellokontsert (2024–2025, esiettekanne, pühendatud Alfred Schnittkele), mille esitas Marcel Johannes Kits koos Tallinna Kammerorkestriga Valle-Rasmus Rootsi juhatusel, midagi uut millegi vana kohta.
Järgnevad ettekanded Tallinna Kammerorkestri kontserdil köitsid mind rohkem. Marianna Liigi uue teose „Lahtirullumine” klaverile ja kammerorkestrile (2025, esiettekanne, solist Tähe-Lee Liiv) osas olen endiselt kahevahel. See teos algas veenva, üsna õrritava suhtega solisti ja orkestri vahel: solisti ideed levisid aeglaselt kogu orkestris, kuid lõppesid üsna kujutlusvõimetute tekstuuriliste episoodidena.
Lepo Sumera (8. V 1950 — 2. VI 2000) sünnist on möödas 75 ja surmast 25 aastat. Kuigi kumbagi aastapäeva festivalil otseselt ei tähistatud, oli tema 1998. aastal valminud teose „Symphōnē” ettekanne põnev austusavaldus helilooja erilisele lõõmavale energiale. Rütm oli kõikjal, alates mõõdukatest markeeritud pulsatsioonidest kuni raevukalt kihutava hooni, mida perioodiliselt katkestasid veidralt aeglased episoodid, justkui oleks kõik dramaatiliselt aeglustunud ja filtreerunud, paljastades sisemised kiired figuurid. Isegi siis ei kadunud energia hetkekski, see oli vaid pooleldi külmunud, ja teose tampiv lõpp tõestas taas võimsalt selle kohalolu.
Tallinna Kammerorkestri kontsert kulmineerus Kristjan Kõrveri teosega „Sõnatute õhkamistega”. See oli selles kavas ainus uus teos, mille kõlatunnetus oli täielikult arusaadav. Teose pealkiri viitab küll religioonile, aga muusika ei mõjunud absoluutselt religioosselt. Meid paisati abstraktsesse, kuid rabavalt tõelisse võitlusse: kord peatuvasse, kord vallanduvasse muusikasse, mis enesekindlalt edasi liikus, et siis jälle vaibuda. Väikesed repetitsioonimustrid, lainetused, lüürilised pursked, mis aga alati meetrumis püsisid, takerdusid näiliselt ja keerlesid ümber käitumismustri, kus varjatud frustratsioonile viitasid aeg-ajalt krigistavad lõigud. Katsetele tuua esile lüürilisust vastasid kontrabasside ähvardavad urinad. Kõik selles teoses kõlas valjult ja tõetruult, vaevaga loodud keeles, täis siirast, ent nurjatut eneseväljendust, mis vaigistati sobivalt järsu punktiga.
Tallinna Uue Muusika Ansambli kontserdil oli palju nauditavat. Kuigi üsna lihtne (ja liigsest bassivõimendusest häiritud), manas Einike Leppiku „Sang Softly to Me” („Laulis mulle õrnalt”, 2025, esiettekanne) videole ja elektroonikale esile pehme, kosutava woozy, milles õrnus käis käsikäes sisemise ärevusega.
Arash Yazdani teos „Gā Geriv” neljale flöödile ja elektroonikale (2020) ammutas oma idee helilooja kodumaa Iraani itkudest, kujundades osaliselt kattuvatest liinidest algelise mustri. Yazdani räägib kavalehe annotatsioonis neist nutulauludest kui lohutust pakkuvast muusikast ja tõepoolest, see muusika ei kõnelnud mitte niivõrd ahastusest kuivõrd millestki sügavalt sisemisest, nagu oleks sukeldutud (ja varjutud?) mingitesse minevikukajadesse.
Veelgi rohkem ilmnes seesama idee Justė Janulytė teoses „Psalmid” vioola d’amore’le ja elektroonikale (2008/2023). Pealtnäha ajatu ja vormitu, pidevas esilekutsutuse või tekkimise seisundis muusika mõjus nagu osaliselt kattuvate mälestuste kuulamine, nagu tabamatu — ja võib-olla ka kujuteldava — terviku kombatavad fragmendid. Aeg kaob olematusse, muusika võib kesta igavesti, ilma mingi jäljeta edasiliikumisest, tabatuna stasis’es.
Maria Rostovtseva kammerteostes on sageli uuritud grupikäitumist, kus grupi liikmed liiguvad koos ja üksteist jäljendades, hõivates mingi teistsuguse staatilise keskkonna. Nii oli ka tema uue teosega „Kannatuslille sädelev õnn” (2025, esiettekanne), kus ansambel rüseles, püüdes hõivata ühte ja sama ruumi. Liinide ja akordide fragmendid tõstatasid pidevalt küsimuse, kuivõrd omavahel seotud või iseseisvad nad on, tekitades tunde, et nad on sünkroonist väljas või segamini. On raske öelda, kas ajapikku muutus see kõik selgemaks või harjusime lihtsalt selle õrna hägususega. Samal ajal kui kuulaja mõtiskles selle üle, milline võiks see täielikus korrastatuses välja näha, viis Rostovtseva protsessi lõpule.
Marianna Liik ja Lauri Jõeleht olid hoopis paremini esindatud teostega Liis Jürgensi (harf) esituses festivali algul Arvo Pärdi keskuses toimunud ekstravagantse suurkontserdi „Ületus” triptühhoni esimeses osas. Jõelehe „Stella matutina” (klaverile, 2021; seade harfile Liis Jürgens, 2024) toimis harfiseades palju paremini kui klaverile loodud originaalina, mõjudes ülipeente tahkude ja servadega lihvitud objektina. Täielikult haarav, justkui vilkuv materjal, kus kiire vaheldus aeglasega, kuni need näisid lõpuks ühinevat.
Liigi „Miniatuur” harfile (2014) demonstreeris tema parimatele teostele iseloomulikku lendlevust. Siin oli see kanaliseeritud lüürilistesse ideedesse sel kombel, et nende õrnust katkestasid teravad aktsendid. Teos väljendas tugevat valguse ja pimeduse, õrnuse ja sünguse tunnet, kulmineerudes efektse kokkuvarisemisega.
Selle kontserdi viimane osa, kus esines klaveriduo Talvi Hunt ja Kadri-Ann Sumera kena valikuga mitmesugustest „naljatükkidest”, osutus siiski pettumuseks. Lepo Sumera „Kümme kaanonit” (1985) kõlas nagu Šostakovitš, kui ta oleks elanud õnnelikumat elu; ebaveenev oli ka postromantism Aaro Pertmanni kollaažilaadses teoses „Tagasitee” (2025, esiettekanne), kus peaaegu iga kujund, žest, akord või ornament tundus laenatuna; Rein Rannapi „Elaan” (2025, esiettekanne) oli veider, pealiskaudne „kraam”, mis meenutas mingit klišeelikku muusikali, ja selgelt järk-järgult hääbuv, kuid teisalt raskesti tabatav narratiiv oli Lola-Mariin Hermaküla teoses „Ületus” (2025, esiettekanne).
Appi tuli 30 aastat tagasi surnud Kuldar Sink oma vapustava „Nelja kompositsiooniga” (1964). Kirjutatud ajal, mil eesti heliloojad hakkasid lõpuks süvenema eksperimentaalsematesse ideedesse ja tehnikatesse, kõnetas see teos oma muusika vahetu otsekohesusega, mis on võõras suurele osale eesti nüüdismuusikast. Esimese kompositsiooni käivitas ettevaatlikult tulevärgi jada, sellele järgnes mänguline segu rünnakutest ja repetitsioonidest, kuid see toimus peatustega, justkui iga sammu hoolega kaaludes. Kolmas pala oli hajusam ja aeglasem, kuid veelgi tugevamalt ründav (Talvi Hundi klaverimäng oli rabav) — samas kui ülejäänud palad olid rohkem sordiini all —, paljastades ülemhelid vankuvas struktuuris, mis säilitas pinge. Neljas kompositsioon oli täis kiireid tremolando’sid, mis olid kanaliseeritud raevukatesse voogudesse, kurjakuulutavatesse allhoovustesse, müratekstuuridesse ühes tõusvate ja laskuvate kõlaklimpide ja teravate klastrilöökidega, lõppedes tohutu mölluga bassiregistris.
Keskmine paneel, kus esinesid flötist Monika Mattiesen ja pianist Michael Wendeberg, pakkus õhtu kõige omapärasemat ja meeldejäävamat muusikat. Andrus Kallastu „Partikulaarid”, fantaasia flöödile (bassflööt ja pikoloflööt) ja klaverile (2025, esiettekanne) oli tõepoolest kogu festivali üks köitvamaid teoseid. Selle ülesehituse keerukuses, detailses materjalis ja Mattieseni ning Wendebergi omavahelises suhtes, mis tundus niihästi sümpatiseeriv kui ka erapooletu, oli midagi lummavat. See paradoks ei kujutanud aga endast probleemi ja veel vähem lahendamist vajavat mõistatust, sest muusika kõnetas oma tugevalt lüürilise häälega veenvalt, tungivalt, kirglikult ja äärmiselt originaalselt. See oli teos, mida tahtnuks kohe pärast selle lõppemist uuesti kuulata.
Samavõrra köitev oli Toivo Tulevi „Vahepeal lehtede hämarusest piilub olevus” flöödile ja klaverile (2025, esiettekanne). Ka see teos oli keerukas: artikuleeritud dubleeritud (twin-stranded) häälega, käivitatud ühisest tõsisest impulsist. Peaaegu kogu teos kõlas väga kõrges registris, muutes kohati madalad klaverinoodid eriti väljapaistvaks. Hiljem lahutas Tulev mängijad, Mattieseni pikoloflööt lendas akrobaatiliselt minema, kuid Wendebergi tasakaalukas klaver tõmbus ilmselgelt tagasi pikoloflöödi poole, naastes oma orbiidile ja moodustades seeläbi taas koosluse. Kuigi teost katkestasid ootamatud seisakud, oli selle lõpp valdavalt ornamentne, enne kui lõplikult vaibus, nii et kokkuvõttes oli tegu haarava muusikalise narratiiviga.
Tõlkinud TIINA ÕUN
Kommentaar:
1 Tegemist on fragmendiga Märt-Matis Lille lõpetatud Lepo Sumera balletist „Sisalik” (esietendus RO Estonias mais 2025): „…üht-
lasi on minu „Epiloog” ka sissejuhatus lõigule Lepo Sumera balletist „Sisalik”, millega olen intensiivselt viimasel paaril aastal tegelenud.” Märt-Matis Lill 2025. — Eesti muusika päevade kodulehekülg. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/kava/eesti-riiklik-sumfooniaorkester-dirigent-michael-wendeberg/—Toim.
