Tänavune suvi oli täis kõikmõeldavaid ja eri stiilis festivale. Kõigil neist ei ole võimalik osaledagi — ainuüksi džässile ja bluusile pühendatud üritusi on ridamisi: peale festivalide „Juu jääb”, „Taff:fest” ja „Augustibluus” pakuvad elamusi ka festivalid „Sõru jazz” Hiiumaal, Narva-Jõesuu džässifestival, „Kukejazz” Philly Joe’sis ja tõenäoliselt nii mõnigi veel. Ma alustan tänavust ülevaadet džässisuvest nende festivalidega, mida olen juba aastaid külastanud.
„JUU JÄÄB” MUHUMAAL 10.–13. VII
Esimesena toimus festival „Juu jääb” järjekorranumbriga 29. Tänavune ilm üritust ei soosinud: nii tugevat äikest, kui oli 11. juulil Muhus, ma selle festivali ajaloos ei mäleta. Kuna tegemist on vabaõhuüritusega, piiras see külastajate arvu oluliselt ja kohal olid vaid tõsised fännid.
29. „Juu jääb” tõstis esile eesti esinejaid, väliskülalisi seekord ei olnud. Tegelikult oli see päris huvitav mõte, sest vaheldusrikka kava kokkupanemiseks on Eestis piisavalt eri laadi heal tasemel muusikuid. Esimest korda toimus festival ilma selle asutaja Villu Veskita, kes on varem alati külalistega mõne ühise loo mänginud. Ehk oli põhjus selles, et tänavu astusid festivalil üles vaid eesti muusikud, kellest enamikuga on ta juba koos mänginud? Esinejate seas oli mitmeid üllatajaid: meil siiani vähetuntud, kuid tähelepanuväärse rahvusvahelise karjääriga Natalie Viks, samuti aastaid erinevais bändides pianistina esinenud Mati Vaarmann, kes näitas seekord oma taset Hammondi orelil. Seega vaatamist-kuulamist oli piisavalt. Kahjuks ei õnnestunud mul kuulata esimest kontserti, duo Siim Aimla ja Artis Boris esinemine oli mängijate taset ja nõudlikkust arvestades kindlasti elamuslik.
11. VII, Muhu Muusikatalu, kell 19.00
Kontserdil „Hammond Organ Hour”, kus esinejaks oligi juba mainitud Mati Vaarmann, olin ma juba kohal. Mati Vaarmann, kes demonstreeris Hammondi oreli võimalusi, esitades vägagi erinevaid lugusid ja rütme, kuulub kindlast meie mitte just arvukate Hammondi-mängijate paremikku. Lausa lust oli kuulda selle suurepärase pilli stiilset ja meisterlikku käsitlust.
Teisena astus üles tuntud kitarristide kollektiiv Keelepeksjad omapärase kavaga eesti rahvalaulude töötlustest. Huvitav ja tänuväärt idee, kuid sel korral ei õnnestunud neil kava rosinat välja tuua — see jäi minu jaoks lahjaks.
Järgmine esineja oli mulle täiesti tundmatu Natalie Viks — Prantsusmaal sündinud, kuid G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis hariduse saanud, paarkümmend aastat Euroopas karjääri teinud ning nüüd taas Eestis elav laulja. Tema kavasnimega„Avec l’Amour” kuulsime stiilses ja temperamentses esituses maailma džässi- ja popiklassika laule, alates Ray Charlesi kuusaks lauldud „Georgia On My Mindist” kuni prantsuse šansooniklassikani. Väga heal tasemel ja maksimaalselt originaali jäljendav esitus. Natalie saatis ise kõiki oma lugusid klaveril ja tegi seda harvanähtavalt hea tehnika ja stiilitunnetusega. Psühholoogide väitel on vaid umbes viis protsenti lauljatest suutelised end ise klaveril nii saatma, et see laulmist ei sega. Natalie sai sellega suurepäraselt hakkama ega lasknud end äikesetormist segada. Siin tuleks kompliment teha ka eespool mainitud Hammond Organ Quartetile, kes oskas Natalie kava täiendada väga diskreetse saatega. Haruldane kuulamiselamus!
12. VII, Muhu Muusikatalu, kell 18.00
Laupäeval oli ilm juba üsna hea, päikegi tuli aeg-ajalt välja. Päeva alustas Orelitrio — Mati Vaarmann, Meelis Saueauk ja Caspar Salo —, mis esitas nii džässiklassikat kui ka omaenda muusikat. See oli omapärane ja sugugi mitte igav kava, kuid kannatas siiski (eriti lõpu poole) sisemise energia puudumise all.
Ootasin Sofia Rubina välja kuulutatud Marju Kuudi loomingule pühendatud kava „Sofia Rubina Funk Unit tribute to Marju Kuut”. Seda oleks kindlasti olnud huvitav kuulata. Paraku toimus kavas muutus ja lubatu asemel esitas Sofia Rubina koos Artis Borisiga hommikul kokku pandud ja varem ette valmistamata kava. Kuigi mõlemad esinejad andsid oma parima ja Sofia sai isegi publiku kaasa laulma, ei saa seda võrrelda Estonian Funk Unitipõhjalikult kätte õpitud kavaga. Kahju!
Tekkinud tühimiku täitsid Siim Aimla Jazzkvartett feat. Marianne Leibur. Ja nende esinemisele ei saa midagi ette heita: head seaded heade muusikute suurepärases esituses. Marianne on kindlalt teel meie džässilauljate esiritta, ju on siin ka geenid mängus — tegemist on Kalju Terasmaa järeltulijaga. Nende kava oli kindlalt üks selle festivali pärle, mille kohta saab vaid ülivõrdeid kasutada. Suur tänu!
13. VII, Muhu Katariina kirik, kell 14.00
Nagu viimastel aastatel kombeks, lõpetas festivali kontsert Muhu Katariina kirikus. Ka seekordne kirikukontsert ei olnud džässi radadelt. Esines duo Virgo Veldi saksofonil ja klarnetil ja organist Ulla Krigul. Mõlemad on juba tunnustatud muusikud. Nende kava arvestas kiriku akustiliste eripäradega ja kõlas eelneva tormilise meeleolu järel rahustavalt ja kokkuvõtvalt. Kuulsime Schuberti, Eespere, Tõnu Kõrvitsa ja Grigorjeva loomingut. Neist Eespere „Flatus gratus” ja Kõrvitsa „Hümn sinisele taevale” on pühendatud Veldi ja Kriguli duole. Omanäoline ja rahustav elamus, mis aitas igapäevaellu tagasi tulla.
„Taff:fest” HAAPSALUS 18.—19. VII
2020. aastal Haapsalus alguse saanud „Taff:fest” toimus tänavu viiendat korda. Festivali initsiaatoril, tuntud saksofonistil ja akordionistil Raivo Tafenaul on oma visioon, kuidas ühendada erinevaid muusikastiile ja säilitada seejuures džässile omane vabadus. Kava koostamisel otsib ta värskeid kooslusi ja kutsub kokku muusikuid, keda iga päev koos lavalaudadel ei näe. Nii on alati kavas midagi uut ja huvitavat. Tänavuse festivali kohta võiks naljaga pooleks ütelda „Ei saa me läbi Kassita!”, kuna kolmes neljast esimesena üles astunud bändist osales Peedu Kass!
18. VII
„Miljardid” on alternatiivrokki harrastav ansambel koosseisus Marten Kuningas, Raul Ojamaa, Peedu Kass ja Kristjan Kallas. Paraku nende kava ehk n-ö kammerlikum versioon, „mis pole vaid kuulmiseks, vaid ka kuulamiseks” eriti mõjule ei pääsenud. Kõik oli nagu korras, kuid sädet jäi puudu. Kiitust väärib asjaolu, et kogu kava oli eestikeelne.
Raivo Tafenau ja Priit Aimla kvintett koosneb meie praeguste džässmuusikute paremikust: peale eelmainitute mängivad selles veel Mathei Florea klaveril, Peedu Kass kontrabassil ja Ramuel Tafenau trummidel. Kvinteti etteaste kujutas endast isikupärast muusikalist diskussiooni kahe saksofonisti vahel. Aimla tutvustas end seekord ka baritonsaksofonistina.
Rahel Talts Ensemble feat. Karmen Rõivassepp. Siin tuleks mainida, et taas lõid geenid välja — Rahel Talts on Helmut Aniko lapselaps. Kahjuks ei õnnestunud mul sel korral kuulata Karmen Rõivasseppa — tal oli hääl ära ja Rahel oli sunnitud kava välja tooma ilma oma esindussolistita. Mugav see just pole, kuid Rahel sai eeskujulikult hakkama. Viimase aja moe järgi kuulus nende ansamblisse ka keelpillikvartett, kes haakus ülejäänud rahvusvahelise koosseisuga hästi. Ja nagu reklaamis lubatud: nad tuletasid kuulajaile meelde, et „meloodia pole kaasaegsest dzässist kuhugi kadunud”. Teeksin komplimendi ka Rahelile pianistina ja teistelegi bändi liikmeile, kes kõik said soleerimise võimaluse ja näitasid head taset. Sellised rahvusvahelised koosseisud on just noortele oma teed otsivaile/alustavaile muusikuile vajalikud.
Ellipi esinemise puhul lubas reklaam „Noort energiat ja lahedat gruuvi esimese päeva lõppu. Moodne biit koos kõikvõimalike dzässi mõjudega, mis on vürtsitatud geniaalsete toruseadetega”. Ansambel koosseisus Ellip (vokaal), Artis Boris (klahvpillid), Kusti Lemba (kitarr), Peedu Kass (kontrabass), Tobias Tammearu (saksofon) ja Ramuel Tafenau (trummid) kuulub meie nooremate džässitegijate paremiku hulka ja sai oma ülesandega hakkama. Seekord jäi vaid Ellipi osa kesiseks — kõik päevad ei ole parimad.
19. VII
Laupäev algas Jason Hunter Baltic Quarteti kontserdiga. Kuulda sai tõesti õiget ameerikalikku džässi. Selles oli džässile nii vajalikku sädet, millest eelmistel bändidel kohati vajaka jäi. Jason demonstreeris oma laitmatut tehnikat ja džässitunnetust ja Allan Kaljaste (altsaksofon) oli talle vääriline partner. Positiivselt üllatas mind lätlasest Hammondi oreli mängija Atis Andersons, kes demonstreeris väga head jalatehnikat.1 Üks selle festivali suuremaid elamusi!
Kuigi reklaami järgi said Aloneti kavas kokku „laia silmaringiga ja targad džässmuusikud ning otsustasid esitada popmuusikat”, siis, vaatamata sellele, et bändi koosseis oli lootustandev — Anett Tamm (vokaal ja akustiline kitarr), Erki Pärnoja (kitarrid ja vokaal), Robert Rebane (basskitarr ja vokaal), Raun Juurikas (klahvpillid) ja Martin Pertemann (trummid) —, jäi tulemus pisut kahvatuks. Tundus, et kava traagelniidid olid kohati nähtaval ja muusikud ei saanud oma potentsiaali avada. See kehtis ka Aneti kohta. Tema kevadine esinemine „Jazzkaarel” jättis hoopis sügavama mulje.
Trygve Seimi kava „Helsinki Songs” puhul pean nõustuma reklaamis tooduga: „Kui me räägime džässist kui helikunstist, siis Trygve Seimi helikeel võib olla üheaegselt nii minimalistlik kui ka maksimalistlik”. Rahvusvaheline koosseis Trygve Seim (saksofonid), Kristjan Randalu (klaver), Mats Eilertsen (kontrabass) ja Markku Ounaskari (trummid) suutis luua sõnulseletamatu atmosfääri, alates ülivaiksest filosoofilisest mõtisklusest kuni tormilise kulminatsioonini. Trygve demonstreeris oma võimeid erinevatel saksofonidel, tehes seda väga sisendavalt nii üksi kui bändis, ja ka teised ansambli liikmed, eriti Kristjan, astusid üles ulatuslike sisukate soolodega, mis moodustasid ühtse terviku. Nende esinemine polnud mitte üksnes selle festivali, vaid aasta džässifestivalide suurim elamus! Tänu teile!
Kooslus Liisi Koikson, Marianne Leibur & Raul Sööt Band, kus peale eelmainitute musitseerisid ka Jürmo Eespere (klahvpillid), Ain Agan (kitarr), Mihkel Mälgand (basskitarr) ja Petteri Hasa (trummid), tegi kummarduse Joni Mitchelli muusikale. Lootsin elamust, ent kui päris aus olla, siis jäi see etteaste minu jaoks pisut lahjaks. Selles võib osa süüd panna julgesti ka eelmiste esinejate ideaalsele kavale, millest toibumine võtab aega.
Estonian Dream Bigbänd feat. Marvi Vallastevalmistas tõelise üllatuse ja lõpetas festivali võimsa diskokavaga. Bänd hiilgas kooslusele omase kõlaga, saates võluvat lauljatari Marvi Vallastet. Kavas oli terve rida diskoklassikat („Veenus”), aga ka diskolikke eesti muusika töötlusi („Must mees”). Ja kõike seda esitati ehtdiskoliku energiaga! Stiilne noortepärane lõpp õnnestunud üritusele.
„AUGUSTIBLUUS” HAAPSALUS 1.–3. VIII
Tänavune „Augustibluus”, järjekorranumbriga 31, oli pühendatud bluusilegendi B. B. Kingi 100. sünniaastapäevale. Festival algas 31. juulil soomlaste Lazyman Blues Bandi sissejuhatava kontserdiga, kuhu ma ei jõudnud. Aga millestki olulisest ma ilma ei jäänud, sest järgmisel päeval esinesid nad uuesti.
1. VIII
„Augustibluusi” ametlik osa algas 1. augustil rannapromenaadi tantsulaval. Alustaja au oli seekord usaldatud staažikale augustibluusi esinejale Enn Vei bändile kavaga „A Tribute to Little Walter”,2 millega avaldati lugupidamist ühele aegade suurimale bluusi suupillivirtuoosile. Nagu mainis Enn Vei ise, oli see koosseis mõningal määral eksperimentaalne — kaasatud oli nimelt teine suupillimängija Alar Kriisa. Kaasa tegid veel Vilho Meier ja Ermo Leuska (kitarrid), Sergo Sorrok (basskitarr) ja Priit Kald (trummid). Kava oli Enn Veile omaselt hästi läbi mõeldud ja sama hästi ka esitatud, kusjuures ansamblis oli minu andmetel esimest korda kaks suupillimängijat, kes ka omavahel dialoogi arendasid. Huvitav elamus.
Teisena esines Vello Jurtom & All Jam feat. Indrek Tiisel ehk Raua tänava hobibänd, nagu Vello seda tutvustas. See oli kogenud muusikute humoorikas kava, kus kõik said võimaluse end välja elada. Peale Indreku paistis silma veel saksofonist Kalle Klein, kes on arenenud silmapaistvalt heaks bluesman’iks. Peale eelmainitute osalesid aktiivselt ka Vello Jurtom ja Jaak Arula (kitarrid), Argo Toomel (bass) ja Mark Shagall (trummid). Omapärane bänd, kus puudus vokalist, seega saksofonil ja suupillil oli seda tähtsam roll.
Kolmas esineja rannapromenaadi sissejuhataval kontserdil oligi Lazyman Blues Band Tamperest — trio, kes esindas bluusi rokilikku poolt. Trio liidriks on laulja-kitarrist Riku Jokinen, bassi mängis Sami Sarsama ja Trumme Vesa Salovius. Nende kava sisaldas nii Jimi Hendrixi ja Gary Clark noorema lugude töötlusi kui ka omaloomingut, st gruuv põimus tänapäevase lähenemisega. Kava oli küll hästi läbi mõeldud ja ka heal tasemel esitatud, kuid eelnevad esinejad jätsid mulle huvitavama mulje. Siin on paras aeg esineda väikese vabandusega: kahjuks pole mitte kusagilt leida bändide täiskoosseisu kuuluvate muusikute nimesid ja kava. Lavalt neid küll reeglina mainiti, kuid suurem osa läks vabaõhutingimustes kaduma. Keda tundsin, seda teadsin… Niisiis võrdsuse huvides ma edaspidi bändide koosseise ja kavu nimeliselt ei maini.
Pealaval astus esimesena üles USA/Soome koosseis Maurice John Vaughan & Highway. Neile oli usaldatud tänamatu soojendusbändi roll. Aga siinkohal oleks paslik meenutada Raul Ukareda sõnu: „Meil on peaesineja mõõtu artiste tänavu umbes kümme. Ilma naljata võiks suurem osa nii reedel kui laupäeval esinenutest olla õhtu naelaks!”. Maurice John Vaughan esindab/esitab klassikalist Chicago bluusi laulja, kitarristi ja ka saksofonistina, olles ise sageli ka autori rollis. Seekord astus ta üles koos tuntud Soome ansambliga Highway. Igati korralik esitus, kuid parimate hulka ma seda seekord siiski ei paigutaks. Võib-olla ei suutnud alguse napivõitu publik neid innustada?
Järgmisena oli kord Krissy Matthews & The Viking Blues Bandi käes. Noor briti kitarrivirtuoos koos vilunud norra bluesman’ide, trummar Kåre Amundseni ja bassisti Trond Hanseniga. Krissy Matthews on erakordse lavastaažiga artist — tema karjäär algas juba kaheteistkümneaastaselt! „Augustibluusil” säras ta kitarristina, vokaalne pool jäi pisut tagasihoidlikumaks. Aga huvitav kuulamine sellest hoolimata.
Järgnes Toomas Rulli ja ansambel Serviti „maailma esimene avalik ülesastumine” — nad tähistasid Toomas Rulli 60. sünnipäeva! Seega veel üks ümmargune tähtpäev tänavusel juubelirohkel aastal! Selle kontserdi tegi huvitavaks asjaolu, et Toomas astus üles hoopis vokalistina! See polnud siiski esmakordne katse — mäletame teda ju kõik ka Kiigelaulu Kuuikust —, kuid solistina esines ta siiski esimest korda. Kontserdil esitleti ka bändi järgi nimetatud esimest albumit „Serviti”. Nagu tutvustuses teada anti, sammutakse ansambli Ultima Thule jälgedes, ehk mängitakse valdavalt eestikeelset bluusilikku rokkmuusikat, ja ansambli kavas kõlab alati ka Ultima Thule loomingut. Ansambli nimi tuletati Jüri Leesmendi 40 aastat tagasi kirjutatud Kalevipoja-ainelise luuletuse uusversioonist. Intrigeeriv taust, mis pani neid huviga kuulama — seda enam, et ansamblis esinesid kõik tuntud muusikud. Huvitav kava. Paraku jäi trummivirtuoos Rull laulja Rullile (veel?) oluliselt alla. Aga eks me näe, mis sellest kooslusest tulevikus saab. Huvitav igatahes!
Stefan Hauki (Austraalia) võib julgelt pidada bluusroki imelapseks: kitarrimänguga nelja-aastaselt alustanud, andis ta esimese kontserdi juba üheteistkümneaastaselt! Sellest alates on muusika olnud tema elu keskmes. Hauki virtuoosne kitarrikäsitlus ja hingestatud vokaal koos oskusega publikut vaimustada teevad temast suure tulevikutähe kogu maailmas. Hauk oli vaieldamatult üks selle „Augustibluusi” tähti, seda nii kitarristi kui lauljana. „Augustibluusi” publik polnud siin erand — Stefani esinemine kutsus suure osa festivali publikust kohe lava ette. Loomulikult ei pääsenud ta lisapalast. Üks selle festivali elamusi.
Suurimate elamuste hulka paigutaksin ka festivali järgmise esineja Curtis Salgado. Tema võimas ja hingestatud hääl koos meisterliku suupillimänguga on lummanud publikut juba rohkem kui nelikümmend aastat ja „Augustibluus” polnud erand. Salgado soolokarjäär sai hoo sisse 1980-ndate algul, mil kujunes välja tema oma stiil — mõnus segu bluusist, soulist, R&B’st, gospelist ja funky’st. Ka „Augustibluusil” kuulsime tema esituses kirglikult ausat ja emotsionaalset bluusi, mis tekitas kohe ka emotsionaalse sideme kuulajatega. Ja lavaesine täitus mõne hetkega sadade kuulajatega, kes soovisid kõike lähemalt näha, aga paljud ka selle järgi jalga keerutada. Pole ka ime — on ta ju kolmel korral pärjatud B. B. Kingi aasta artisti tiitliga ning tal on ette näidata kokku 11(!) Blues Music Awardsi, mis teeb temast ühe tänapäeva bluusimaailma enim tunnustatud artisti. „Ta ei esita lihtsalt bluusi — see on tema elu. Tema esitus meenutab meile, miks see muusika oluline on.” — Nõustun selle reklaamlausega täiesti. Nagu öeldud — üks selle festivali suurelamusi!
Õhtu viimaseks esinejaks oli meie Lexsoul Dancemachine, end juba tõestanud kuueliikmeline tantsumuusika bänd. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et eks oli siingi sel hilisel tunnil nende põhiülesanne nooremat publikut tantsutada. Palju siin bluusi oli? On ju Robert tunnistanud, et klassikalist 12-taktilist bluusi ei hakka Lexsoul Dancemachine kunagi mängima, see pole nende taotlus. Aga nad püüavad lähtuda bluusilikust tunnetusest. Antud juhul oli küll rokilikku tunnetust rohkem, mis väljendus kas või helitugevuses, mis tegi tekstidest arusaamise üpris võimatuks. Aga käesoleval juhul oligi nende põhiülesanne vihma ja tuulise ilma tõttu külmetav publik liikuma saada. Selle ülesande täitsid nad suurepäraselt.
2. VIII
Järgmisel päeval toimusid kontserdid kaheksal laval, mis asusid üksteisest kohati suhteliselt kaugel, nii olin sunnitud tegema valiku, mida kuulata, lootes, et see vastab minu ootustele. Kuna varasematel aastatel on raudteejaamas olnud väga huvitavad kontserdid, eelistasin selgi korral seal kohal olla. Seda enam, et neid esinejaid polnud ma varem kuulnud.
Kalle Tikas, kes esimesena lavale astus, on muusikuna tegutsenud (nagu tutvustuses kirjas) juba paarikümne aasta ringis. Seni on ta huvitunud rohkem vabaimprovisatsiooni ja eksperimentaalmuusika projektidest, samuti on ta loonud muusikat nüüdisteatri etendustele. Ka on ta tegev olnud nn avant blues’i duos Ringold, tuues kuulajateni värske lähenemise elektribluusi žanris. Seega tõsiselt huviäratav muusik. Reklaam lubas, et „Augustibluusil” mängib ta talle omases fingerpicking’u stiilis modifitseeritud elektrikitarril ja akustilisel resonaatorkitarril. Seekordne kava oligi suurel määral pühendatud vanale bluusile ja esitatud eeskujuliku tehnikaga. Võimalik, et see on tingitud tema varasemast eksperimentaalsest (seega bluusile mitteomasest) lähenemisest, kuid minu jaoks jäi väheseks bluusitunnetust, et bluusis peab elama, millest lähtus näiteks Curtis Salgado. Ülihea tehnikaga esitus jättis mind seega hingeliselt külmaks. Kahju! Tahaksin loota, et selline kitarrivirtuoos omandab ka sisulise poole nüansid.
Tänavune festival torkas silma nii absoluutsete tippude kui Soome esinejate rohkusega. Jantso Jokelin on Soomes tuntud multiinstrumentalist, laulja ja laulukirjutaja, kel on eriline kirg erinevate suupillide vastu — ta on pälvinud 3. koha ka suupillimängijate maailmameistrivõistlusel! Ka Haapsalus demonstreeris ta mulle seni tundmatut suupillimängu tehnikat — laulis ja mängis samal ajal suupilli. Seekordne kava oli pühendatud vanemale Mississippi bluusile. Huvitav kogemus, kuid muusikaliselt vähepakkuv.
Kuna kolmandana kavas olnud Bottleneck Johni olin varemgi kuulnud ja festivali lõpupäeval esines ta uuesti, pidasin paremaks siirduda pealava ümbrusesse parkimiskohta otsima, mis oli keskmisest keerukam ülesanne.
Pealaval alustas päeva Tina Bednoff & The Cocktailers bänd. Soomlanna Tina on üks väheseid naisi R&B kitarristidest-bändiliidritest Soomes ja see oli nüüd küll bluus selle parimas tähenduses alates esimesest loost, soojendust vajamata! Kogu kava esitati ebapõhjamaiselt, bluusile iseloomuliku temperamendi ja kaasaelamisega. Kui pärast esinemist küsiti temalt eeskujude kohta, mainis ta kohe lauljatest Ruth Browni, LaVern Bakerit ja Big Maybelle’i ning kitarristidest Memphis Minnie’t. Seega väärikad mõjutajad ja hea õpilane, mida oli ka tema esitusest tunda. Igati sobiv algus festivali põhipäevale. Eeltoodud hinnang on küll selle võrra suhteline, et ühe peaesineja, Curtis Salgado kontsert oli juba eelmisel päeval ära olnud, kuid üldtasemelt oli see kindlasti festivali parim päev. Ja sama vaieldamatult ka oli Tina tänavuse festivali parim bluusitar! Meil ei ole praegu kahjuks kedagi talle kõrvale panna…
Ka järgmine esineja Knucklebone Oscar tuli lahe põhjakaldalt. See bänd on tuntud oma provokatiivse, kohati mässumeelse ja ülienergilise esinemise poolest. Seda energialaengut oli võimalus kogeda ka „Augustibluusi” külalistel. Nende muusikute esinemises võis tunda Little Richardi, James Browni ja B. B. Kingi mõjutusi rockabilly võtmes koos paraja annuse ehtskandinaavialiku eneseirooniaga. See oli show selle parimas tähenduses. Vahepeal tuli Oscar rahva sekka, ratsutades abimehe kukil ja soleerides samal ajal kitarril! Publik võttis nende tempoka esinemise tormilise aplausiga vastu.
Blues Against The Machine on rahvusvaheline koosseis ehk nagu reklaam soovitab: „Võta kuus Euroopa bluusroki tipptegijat, kes on viimase paarikümne aasta jooksul vallutanud kõik Euroopa bluusilavad, ja pane nad kõik ühte bändi. Saad midagi enamat — ja nad on lühikese ajaga tõestanud, et see on vägagi võimalik”. Nende koosseis (kaks portugallast, norralane, hispaanlane, poolakas ja itaallane) moodustas kireva kultuuride sulami, aga pulbitses ka suurtest muusikalistest ideedest, mis kõik leidsid väljundi vanakooli bluusitraditsioonides. Neil on ette näidata võite nii European Blues Challenge’ilt ja Blues Top Awardsilt kui ka kõikvõimalikelt omamaistel auhinna jagamistelt, ning nad on püsikülalised suurtel bluusifestivalidel üle Euroopa ja kaugemalgi, nüüd ka „Augustibluusil”. Oli, mida kuulata, ja publik nautis seda täiega. Seekordsel festivalil oli rohkesti häid suupillimängijaid, Danny Del Toro nende seas.
Chris Caini iseloomustamiseks sobiks paar tsitaati bluusimaailma suurustelt: „Cris Cain? No teate, see poiss oskab kitarri mängida!” (B. B. King) või „Kahtlemata minu tänane lemmikkitarrist. Ta on täiesti uskumatu kuju, kes laulab nagu B. B. King ja mängib nagu Albert King!” (Joe Bonemassa). Chris Cane ongi äärmiselt omanäoline ja tehniliselt meisterlik muusik, kahtlemata üks tänase bluusimaailma säravamaid tähti. Ta esitab soulist ja džässist mõjutatud Memphise stiilis elektribluusi, mida iseloomustab B. B. Kingi meenutav vokaal ja originaalne ning mitmekülgne kitarrimäng. Ja pole ka midagi imestada — juba kolmeaastaselt käis ta B. B. Kingi kontserdil, kitarri mängima õppis omal käel kaheksa-aastaselt. Kuid Cainil on ka akadeemiline muusikaharidus — ta on lõpetanud San José City College’i, asudes hiljem samas õpetama ka džässimprovisatsiooni. Vähe sellest — järgnevatel aastatel omandas ta mitme pilli — klaveri, basskitarri, klarneti ning alt- ja tenorsaksofoni mänguoskuse. Mees nagu orkester! Ta on vaieldamatult üks tänase bluusimaailma ikoone. Lisaks sellele on ta aastate jooksul välja andnud 13 albumit. Seekord õnnestus ka „Augustibluusi” publikul nautida tema esinemist ja tõele au andes oli see mulle üks üle aegade meeldejäävamaid bluusmuusika elamusi, sest nagu Curtis Salgadogi, ei esita ta bluusi — ta elab selles. Vaieldamatult üks selle festivali tippe.
3. VIII
„Augustibluusi” lõpetamise ülesanne, mis eelnevate esinejate taset arvestades polnud sugugi lihtne, oli bluusikuningale pühendatud suurprojektis usaldatud festivalil osalenud kodu- ja välismaistest tippmuusikutest koosseisule, kus esinesid teiste hulgas ka Dave Benton, Emil Rutiku, Mikk Dede, Teele Viira, Aminata Savadogo, Raul Ukareda jt. Nagu eespool öeldud, ei saa ma kõikide esinenute nimesid välja tuua — tuul viis need merele… Meie omadest jätsid hea mulje nii Dave Benton, Emil Rutiku kui Teele Viira. Kokkuvõttes oli see päris stiilne lõpukontsert 31. „Augustibluusile”. Raul Ukaredal õnnestus selleks festivaliks kokku saada sellisel tasemel kava, et järgmisel „Augustibluusil” tekib tõsine probleem, kuidas veel paremaks minna.
Kommentaarid:
1 Teatavasti ei kasuta Hammondi oreli mängijad bassi — bassipartii mängitakse oreli jalgpedaalidel.
2 Silmas on peetud suupillivirtuoosi Marion Walter Jacobsit.
