„Ühemõõtmeline mees”. Režissöör ja stsenarist: Andres Puustusmaa. Operaator: Mait Mäekivi. Produtsent: Katerina Monastyrskaja. Helilooja: Priit Pajusaar. Kunstnikud: Ervin Õunapuu ja Johannes Valdma. Monteerijad: Andres Puustusmaa ja Mihhail Tkats. Helirežissöör: Indrek Soe. Osades: Raul — Juhan Ulfsak, Raul lapsena — Leonard Puustusmaa, Raul noorena — Franz Malmsten, Viktor — Mait Malmsten, Ema — Jaanika Arum, Yu Xiao — Yang Ge, Jana — Julia Aug, Uurija — Elmo Nüganen, Asula politseinik — Tõnis Niinemets, Bandiit — Pääru Oja, Agent — Andres Puustusmaa jt. Mängufilm, kestus 102 min. ©Leo Films. Esilinastus 26. IX 2025.
Neetud inimesed. Ära neetud, sest kannavad kaasas vanemate, esivanemate koormat ega suuda seda oma elu jooksul maha jätta. Annavad selle oma lastele edasi kanda. Kõik inimesed kannavad midagi sellest. Kes kui palju?
Liigume lähemale sellele filmile, millest siin püüan kirjutada. See on Andres Puustusmaa mängufilm „Ühemõõtmeline mees”. Filmi alguses on ära toodud selline kiri: Eesti NSV-s nagu ka kogu Nõukogude liidus hoidis inimesi kontrolli all KGB. Luure- või pealekaebamise struktuuridega võis seotud olla igaüks. Sageli ei teadnud seda isegi lähemad pereliikmed. Vanemate jälgedes käisid sageli ka nende lapsed. Kirjaviis muutmata.
Ja algabki film, mis minu jaoks on film needusest. Kuidas KGB ohvitser Viktor (Mait Malmsten) on kasvatanud/kasvatab oma pojast Raulist (Juhan Ulfsak, lapsena Leonard Puustusmaa, noorukina Franz Malmsten) endale järeltulijat. Kuidas poeg käibki isa jälgedes ja kuhu need jäljed ta lõpuks viivad.
Aga kõigest nüüd veidi täpsemalt.
Film liigub kolmes ajas. Esimene, n-ö nullaeg on lähedal meie praegusele ajale. Eesti Vabariik on tööle saadud. Mis võib aastanumber olla? 1998–2004? Täpne aeg on arvajale lahtiseks jäetud. Sõnumeid saadetakse veel vanamoodsate nuputelefonidega. Autos töötab kassettraadio. No jääme umbes selle aja juurde. Teine aeg on aasta 1980. See on filmis endas ära nimetatud. Ja kolmas samuti — aastad 1990 ja 1991. Esimene veel laguneva Nõukogude Liidu, teine veel mitte toimima saadud Eesti Vabariigi aeg.
Ajahüppeid on üksjagu palju. Kahekümne ligi lugesin kokku. Ikka „tänasest” ajast erinevatesse minevikuhetkedesse, et „tänasesse” naasta. Kõik need hüpped viivad meid eelkõige väikese või noore Rauli kasvamist ja kujunemist mõjutavate elusündmuste aega, et naasta täiskasvanud Rauli heitlemist jälgima. Et veel kord ja veel kord osutada, miks elab ta „tänases” päevas just sellist elu, nagu ta elab.
Raul on kagebiidist isa jälgedes end uues ajas ummikusse elanud. Jõudnud noorukina aidata isa agenditöös. Käinud isa ülesandel nõukaaja lõpus ja uue alguses Moskva vahet. Seal vist ka giidina töötanud. Nüüd, „tänases” ajas töötab ta giidina ühes Eesti reisibüroos ja käib vahepeal pakikandjaks. Võtab kusagilt midagi, seob pakki ja viib kuhugi. Näiteks prügikasti. Eemaldub tagasi vaatamata. Keegi tuleb ja tõstab prügikastist musta kilekotiga välja kogu rämpsu — ka toodud paki. Kelle heaks Raul töötab? Vene või Hiina luure jaoks. Mõlemad variandid jäävad õhku.
Raul salvestab kogu aeg oma elu — räägib seda kaasaskantavale kassettsalvestajale. Isa oli öelnud, et salvesta kogu aeg. Ja poeg salvestab. Aastatega on kohvritäied kassette kogunenud. Ühel heal õhtul kutsub kontaktisik (Andres Puustusmaa) Rauli välja ja ütleb talle, et tema teeneid ei vajata enam. Miks? Ma ei ole ju midagi halba teinud, ehmub Raul. Kas te likvideerite mu? Ei likvideeri. Võrgustik on vahele jäänud, kokku kukkunud. Kuhu ma lähen, küsib Raul. Siia ma ei saa ju jääda. Venemaale? Ise tead. Kao lihtsalt ära. Raha sul on, vastab kontaktisik. Raul saab viimase rahanutsaka ja on „vaba” mees. Käib hooldekodus seniilseks jäänud, ratastoolis isa vaatamas. Tõmbab isal proteesid suust, loputab kraani all ära, topib tagasi.
Vaba mees Raul muidugi ei ole. Ta on oma elu nurka elanud. Filmi sündmustikku hakkab edasi vedama episood, kus Raul leiab jalakäijate tunneli otsast veriseks pussitatud noore hiinlanna. Tema nimeks pakub film Yu Xiao (Yang Ge). Raul leiab endas jõudu ja inimlikkust naine oma agendikorterisse lohistada.
Seikluslikkust lisandub. Iseasi, kui palju see kaasa veab. Raadiouudised räägivad tapetud mehest ja sellest, et vaenlase luuretegevus ei ole kuhugi kadunud. Paljastatud on spioonist ministeeriumitöötaja. Uudiseid kuulab oma kabinetis uurija (Elmo Nüganen). Räsitud, vist maha jäetud, alkoholi küüsi jäänud mees.
Ajahüpe. Aasta 1980. Isa Viktor sõidutab väikese poja Ajakirjandusmaja juurde. Kohtumine emaga. Viktor sõimab naist, kes oli öösel ära olnud.
Tagasi nullajas. Hiinlannaga toas… Selle järel ajahüpe. Taas aasta 1980…
Nõnda hüppab aeg filmis veel palju kordi ja film muutub ühel hetkel „tänasesse” naastes juba teekonnafilmiks. Eesti politsei jälitab Rauli ja Yu Xiaod. Kuhu nad püüavad jõuda? Sellele filmis ei viidata.
„Luure- või pealekaebamise struktuuridega võis seotud olla igaüks,”kirjutab Puustusmaa filmi algustekstis. Võis, aga ei olnud. Kuid on selge, et need, kes olid, sageli ka nende järeltulijad, on midagi või isegi palju oma nuhi- ja koputajaenergiast uude aega kaasa toonud. See energia toimetab ka meie praeguses ühiskonnas. Päris põnev oleks teada, kui paljud nendest, kes süstemaatiliselt ala- ja naeruvääristavad praegu Eesti Vabariiki, on kunagiste koputajate järeltulijad. Aga me ei saa seda teada. Kadunud see energia ei ole, oma tööd teeb see edasi. Needus, olgu ta neetud.
Mis filmis on ja mida pole
Dokumentaalfilmide tegemine pakub sageli inimeste eredaid, kordumatuid hetki, reaktsioone. Sageli sünnivad need vahetus suhtluses, peegelduses minuga, kes ma kaamera taga olen. Need võivad olla üliväikesed nüansid, vaevumärgatavad, ent siiski mõjusad asjad, mida filmi kokku pannes saab suuremaks mängida. Sageli ambivalentsed, üheselt tõlgendamatud. Valu ja rõõm, kibedus ja leppimine, lootus ja pettumus, ehe ja võlts läbi põimunud ühes hetkes. Dokumentalistina on mul mängufilmi näitlejate tööd raske arvustada. Eelkõige püüab mu tajuaparaat kinni klišeed. Ma ei räägi ainult Eesti mängufilmidest. Olen mõttes koostanud Hollywoodi filmide klišeekogumiku. Väliselt on need vaevumärgatavalt eristatavad ehedast, originaalsest. Ometigi registreerib sisemine baromeeter, et tegemist on millegi võltsiga. Võltsist eemaldumiseks võiks olla abiks selle võimendamine, mängu nihestamine, sellest ebaehedusest väärtuse loomine, loobumine „psühholoogilisest realismist”, taotlusest olla ja mängida „loomulikult”. Umbes sellest olen kunagi siinsamas Teater. Muusika. Kinos kirjutanud teatriga seoses („Nagu päris. Aususe lõks”, 2019, nr 12). Mäng on mäng, mängi sa kinos või teatris.
Siinkirjutatu ei puuduta eraldi ja eriliselt „Ühemõõtmelise mehe” näitlejatöid. Tegelikult on need peaaegu kõik head sooritused, veenvad selles eesti filminäitleja ajas välja kujunenud mängukonventsioonis, mida me ikka filmist filmi näeme ja mille omaks oleme võtnud. Sügavamõttelised, depressioonile ja väsimusele viitavad pilgud. Emotsioonide virvendused näol, mille all „päris” emotsiooni vaataja sageli ei taju. Ei peakski tajuma, kui lavastaja ja näitleja ei eeldaks vaatajalt selle uskumist, kaasa tundmist. Aga — nad eeldavad seda. Veel kord — kirjutan siin filminäitleja rolliloome alustest üldiselt, mitte konkreetsest filmist. Kui püüan meenutada eesti mängufilmist mõnd näidet rollisooritusest, mis ei pretendeerinud psühholoogilisele identsusele päriseluga, kuid läbistas minu kui vaataja, meenub Arvo Kukumägi Peeter Simmi „Ideaalmaastikus”. Veenvalt nihestatud külvivoliniku roll. Küllap neid näiteid on veel palju.
Mait Mäekivi on operaatorina olnud aus ja ehe, nagu tal kombeks. Ei midagi liigset, ei midagi puudu. Priit Pajusaare kujundusmuusika veab ja kannab emotsiooni nii palju ja nii hästi, kui muusika kanda saab jääda.
„Ühemõõtmeline mees” on (aja-)hüplik. Mitte et hüpete ajal toimuv segaseks jääks. Episoodid ei sulandu, ei sobitu alati üksteisega, mitmed neist mõjuvad ebaorgaaniliselt. Hiinlanna, kellest me ehk ei peagi palju teada saama, mõjub kunstliku päästikuna, kelle peamine funktsioon on tuua filmi peitmist, põgenemist, seikluslikkust. Aga ei usu, nagu ütles Stanislavski. Ei peakski uskuma, kui film oleks algusest lõpuni üles ehitatud seiklusfilmina. Seda ta siiski ei ole. Ei usu ka episoodi oma naise, lapse ema vägistamisest Viktori poolt ja ema äraviimisest, kadumisest. Traagelniidid paistavad stsenaariumist välja paljudes kohtades. Lõputu salvestamine, mida Raul harrastab. Mis tähendust see on mõeldud kandma? Viitab see salvestaja võimalikule autismispektris olemisele? Sundkäitumisele, mille juured on noorena alustatud agenditöös? Selle teraapilisele funktsioonile?
Mõne kuu eest arvustasin Sirbis Andres Puustusmaa suvelavastust „Vihmana ma sajan” vendade Urbide elust. See oli hea, elus lavastus, sellest oli hea kirjutada. Sellegi süžee oli erinevaid aegu pidi rändav, aga lõi minu kui vaataja jaoks toimiva terviku. See oli TUNNE, tundesse peidetud ajastu vaim, mis mõjus. Seda filmi läbivat köitvat tunnet „Üheplaaniline mees” ei tekitanud, ajastu vaimu, milles olen kasvanud ja elanud, üles ei äratanud. Viga võib olla minu tundeelus, mitte filmis. Aga ainult enda tunnetest saangi kirjutada. Kellegi teise omi ma tunda ei saa ja mõtteid, mis ei ole tunnetest kantud, nendega seotud, ma kirja panna ei taha ega oska.
