Andres Puustusmaa filmist „Ühemõõtmeline mees” kirjutab selles TMK numbris ka Vahur Laiapea. Nõnda pole mul põhjust ekspositsiooni uuesti esitada, vaid saan kohe peateema juurde minna. Sõnastaksin selle küsimusena: mis vormib inimese selliseks nagu Raul, kes käib oma KGB ohvitserist isa Viktori jälgedes?
Kohe võib ju vastata, et Viktor. Aga mis vormis Viktori?
„Ühemõõtmeline mees” areneb laias plaanis kahel ajaväljal — A) Aktuaalne aeg. Isa jälgedes käinud, nüüdseks täiskavanud Rauli spioonielu, tema kõrvaleheitmine välisluurevõrgustikust, küllap FSBst, ja sellele järgnev. B) Filmi punktiirselt läbivad tagasivaated, mis näitavad Rauli kujunemist läbi lapse- ja noorukiea. Tagasivaated kujunemisele on ühtsel joonel — Rauli isa elab KGB vaimus ja see „vaimsus” määratleb igakülgselt ka Rauli ümbritseva keskkonna. Raulil just nagu polegi valikut, tema elus pole midagi, mis KGB maailma sisimale ühemõõtmelisusele alternatiivi või vastasseisu pakuks. Siiski, mingi aimdus on ka teistsuguse maailma võimalikkusest. Mingil perioodil on ju ema ja isa ka hästi läbi saanud ja isa viib Rauli vahel kõrrejooki jooma.
Rauli kodune elu pole tundetu, tundeid väärastab lihtsalt KGBlik eluhoiak. Ühes episoodis laseb isa KGB töötajatel oma naise, Rauli ema ära viia. Üks põhjus on armukadedus, teine aga ideoloogia. Teises episoodis on isa noorukist pojale nagu piinatavale koti pähe tõmmanud ja materdab teda profülaktika mõttes kodukoridoris, et poeg oleks raskusteks valmis, kui elu hakkab hoope jagama. Pärast aga kaisutab poega ja ütleb, et armastab teda… Küllap armastabki, ainult et väärdunud vormis, mis ei jäta inimlikkusele ruumi. Ja Raul kasvab ses filmis nagu mingis mullis — enda arvates ei tee ta spiooni pakikandjana midagi paha, vaid aitab isa, kes teda armastab ja kellest Raul hoolib.
Elab veel Beria
Kõrvalepõikena meenutan nüüd hoopis tänapäeva standardhoiakuid — mingit tegelikku tõde pole (sh moraalses mõttes), kõik on poliitika, oluline on eelkõige tundmus… Samas vaimus kehtib tänapäeval ka vaade ja hoiak, et inimene on üksnes ideoloogiline, sotsiaalne konstruktsioon. Aga kui nii, siis mille üle Rauli ja tema isa puhul kurta? Ideoloogiline konstrueerimine toimub ja osutatud standardlausungitega saaks Rauli isale ka takka kiita. Ometi me ju näeme, et toimub inimliku väärastamine. Mida aga väärastatakse, kui seda väidetavalt polegi, mida olemuslikult inimlikuks arvata?
Nende standardhoiakutega saab KGB vaimsust väga edukalt genereerida: kui pole (tegelikku) tõde, siis pole ka (tegelikku) valet. Ja siis pole ka valetaja valetaja ega laimaja laimaja. Okupeeritud Eestis oli väga tähtis tõel ja valel vahet teha, sest nii sai inimene endaks ja rahvas vaimselt püsima jääda. Täna võib inimene ehmatusega tõdeda, et kui tahab tõel ja valel vahet teha, toob see kaasa süüdistuse, sest… tõde pole, objektiivset reaalsust pole… Toimub vaid diskursuste ja narratiivide konstrueerimine ja heitlus, millist neist uskuma jäädakse… Nõnda, postmodernse õpetussõna vaimus, saab kergesti ehitada uutmoodi kafkaliku maailma, mida valitsevad hirm, tagurpidipööratus, asjade käänamine ja väänamine. Kas ja kuidas see inimest vormib? Muidugi vormib. Kui ta need tingimused omaks võtab, siis ongi vormitud. Milliseks? Ikka ühemõõtmeliseks.
Paar näidet, mille üle maksab ühemõõtmelisuse teemal kaasaja kontekstis mõelda: A) Lapsed, kes peavad end hoopis kassideks ja koerteks ja ajavad nõnda asju ka koolitunnis. Kui asi puudutab tundeid (ja vastavat trendi), siis ei pruugi eeldusena kehtida ka inimeseks olemine — igatahes ei saa seda lastelt nõuda. See tähendab, et vabadust mõistetakse olemusliku puudumisena. Aga kust selline arusaam pärineb? Ja mis siis, kui „koer” ei taha mitte üksnes tunnis haukuda, vaid vahetunnis ka „kassi” pureda? Koer, kes kassi pureb, ei tee koeraks olemise osas midagi valesti. Ja midagi need lapsed sellise trendiga ju ühiskonnale tagasi peegeldavad.
B) Meid aitab Stalin. Koroonaajal kuulsin, nagu me kõik, hinnanguid nende kohta, kes end ei vaktsineerinud. Headusest kantuna hüüdis üks, et sellistele tuleks kuul kuklasse lasta, teine pakkus, et neist võiks tankidega üle sõita jne — noh, kohe näha, et inimesed tunnevad teadust. Aga kord kuulsin suisa ootamatut mõtet: tuleks ikka kõik ära süstida, Stalini ajal oleks kõik ära süstitud, kelleltki poleks küsitud. Kindlasti nii olekski Stalini ajal olnud. Aga et ühtäkki hüppab Stalin nimeliselt välja nagu eeskuju, see pani mõtlema. „Elab veel Beria,” laulis J.M.K.E kunagi. Ja mis hetkes „see asi” siis uuesti, nagu põõsast välja kargab?
Ja kui A ja B kõrvuti panna, võib imestada, et sellised asjad toimuvad praktiliselt samal ajal.
Kõik on poliitika
Rauli KGB ohvitserist isa on kontsentreeritud näide sellest, kuidas kõik on poliitika, tõepoolest kõik — ka see, mida pidada inimlikkuseks, sest inimeseks olemisele pole võtta mingit teist alust, pole mingeid muid tasandeid. Ja selles vaimses pärandis seisnebki täiskasvanud Rauli ühemõõtmelisus, lineaarsus, milles ta elab ja mis on teisipidi nagu tema oma mull. Ja kuna ajad on muutunud, elab Raul nagu vaakumis.
Filmi lõpp räägib illusoorsusest ning tõe ja tunde kooslusest. Mõistagi on illusoorsus olemas. Niisamuti on selge, et tõde on seotud tunnetuse ja ka taipamisega. Ja mõistagi on alati asjaolud ja nendega seotud tunded jne. Filmi lõpus näeme sedagi, et kuigi isa ja poja elu on totaalselt määranud poliitika (KGB), ei puuduta küsimus illusioonist ja tõest poliitikat, vaid isiklikku tundeala, mida politiseerida ei saa.
Ütleksin, et tegelikult me ikkagi näeme ja tunneme oma elus ära mingi orgaanilise headuse, vabaduse ja sisima rõõmu, mis tahab head. Küsimus pole siis selles, kuidas need peaksid ideoloogiliselt ilmnema, vaid kas headusel ja rõõmul on inimlikul tasandil üldse võimalus. Kas säärane suhtlus saab üldse sõna. Kui saab, siis ei ole selle juures midagi teha krampliku juraga, et kõik on poliitika.
Klaustrofoobia ja lineaarsus
„Ühemõõtmelise mehe” füüsiline ruum on eelkõige kõle ja seda täiendavad-topeldavad peegeldused klaaspindadelt. Kui aga rääkida vaimsest ruumist, siis KGB „vaimsus” ahistab ja nõnda tekitas filmi esimene pool minus omamoodi klaustrofoobiat. Filmi teises pooles, kui Raul asub lootusetule autosõidule koos hiinlannaga, see tunne hajus, õhku ja ruumi tuli nagu juurde. Ja eks see sõit ole filmis ka kujundi kaaluga. Ühelt poolt tahab Raul hiinlannast nagu ohust lahti saada, teisalt tahab Raul Hiinasse pakku jõuda — seal, totalitaristlikus elukorralduses tunneks ta end hästi, vabana. Ühtlasi saab sellest autosõidust poolkogemata justkui lootusetu põgenemine.
Loos on ka teatud paradoksid — Raul päästab vargapunti kuulunud hiinlanna. Ta tegutseb kaastunde ajel (see pole enam ühemõõtmelisus) ja just see saab talle saatuslikuks. Kui Raul oleks ühtviisi ühemõõtmelisena jätkanud, oleks ta võib-olla pääsenud. Raul ignoreerib seda, mis õige-vale skaalal on väljaspool „oma tõde” ja/või „oma mulli”, tundub, et ignoreerib ka objektiivset asjade seisu, kui on juba vahele jäänud. Tema ignorantsus muutub kohati eksistentsiaalseks ja absurdseks, seda juba filmi alguses. Näiteks küsimuses, kas kodumaa reetmine puutub üldse asjasse. See küsimus pole Raulile tähtis, isegi kui selle esitas teine tegelane.
Harvadel hetkedel kaasneb tajutud absurdiga ka koomilisust, näiteks stseenis, kus Viktor kerib oma naisega armukadedat konflikti — mis „Tähekeses” ideoloogilises plaanis toimub, kes teil seal illustreerib…!
Raul räägib pidevalt diktofoni — talletab isa soovitusel nagu spioon kõike, mis tundub oluline, aga eelkõige on see tema võimalus rääkida iseendaga, sest pole kedagi teist, kellega isiklikul tasandil suhelda. Sõbranna Jana otsis küll armastust ja temaga oli läbikäimine, aga seegi tundeelult nagu vaakumis. Juhan Ulfsak mängib Rauli ühemõõtmelisuse otsapidi ka, nagu pääseteena, lapse maailmaks. Lapse maailm pole ühemõõtmeline ja teisalt ei pruugi laps eristada mingeid vastutuse tasandeid.
Viktor ja Raul on otsekui süüdlased, kes ei tea, et on süüdi, ega saa ka aru, milles. Aga süü, mis pole vaid sõnakõlks, seisneb inimlikkuse kõrvalejätmises. Ja see on KGB pinnas…
Mõnda veel
Pildikeel on lakooniline ja selge, annab maailma edasi selle kõleduses koos aktsentidega, ilma et midagi liigselt rõhutaks. Helilooja töö on selle filmi puhul kindlasti osa dramaturgiast ja selge õnnestumine. Toimub tunnetustasandite vaheldumine ning seostamine.
Stsenaariumis jääb mõndagi krüptiliseks. Saab küll järele mõelda ja otsi kokku sõlmida, aga tagantjärele, eelkõige intellektuaalsete sildadena. Maailmas, kus tunded küll on, aga ikka KGB võtmes, on kõik tegelased kuidagi külmad ja kauged. Kellele siis kaasa elada? Kellega samastuda? Samastutakse sellega, keda ja mida jaatatakse. Emotsionaalsel tasandil toimub nõnda mingi põrkumine — ja samas, kas peabki samastuma? Eemaletõukav KGB maailm ongi ehk pigem kõrvalt vaatamiseks? Näitlejad tunnevad oma tegelaste maailmu. Malmstenil õnnestub välja tuua, et isa armastab küll, aga saab seda teha enda arvates „vaid nii”. Ulfsak näitab, ja kohati üllatavalt hästi, et Raul elab justkui lapse maailmas. Aga kõik tegelased on nagu lõksus ja ilma soojuseta. Soojust pole ei neis ega ümbritsevas. Ja päris hirmus on mõelda, et nii võibki mingitel juhtudel olla. Soojus pole silmapaistev, ei too enamasti ka edu. Aga ilma selleta pole ka elu.
