SUVETEATER 2025: GESAMTKUNSTWERK, RAHVUSPOLIITILISUS JA STAMBID

Suveteatri eraldumine ülejäänud teatriaastast ja sellele osaks saav meedia tähelepanu jäävad mulle tänini üsna arusaamatuks. Kergema sisuga ja vabas õhus etendatavaid lavastusi on küll rohkem kui tuumatalvel, ent veidi jääb tunne, nagu oleks suveteater kui selline kujunenud iseväärtuslikuks sündmuseks, lausa brändiks. Miks tehakse meedias lausa suveteatrite alalehti kriitikute soovitustega ja kaartidega, ent hooaja kestel sellist sündmuslikkust pole? Kas asi on tõepoolest teistsuguses repertuaaris? Samas ei pea paika, et suvel saab ainult palagani ja kommertsi, sest möödunud suvel esietendunud „Rahamaa” ja „Kes kardab Virginia Woolfi?” pälvisid mitmeid teatriauhindade nominatsioone (mitte et üksnes see oleks märk heast lavastusest). Pod­­casti „Teatrist Nuutrumiga” suveteatri episoodis arutlesid Karin Allik, Paavo Piik ja Kristjan Suits, et suvel võiks teatritel olla rohkem võimalusi katsetada eri koosluste, vormide ja ruumidega. Allik tõi välja aja- ja elulooliste lavastuste süveneva tendentsi ning Piik ja Suits avaldasid lootust, et sellistele sõnateatri tükkidele lisandub rohkem ka etenduskunsti. Neid märksõnu meeles pidades läksingi teatrisuvele vastu, suuremate ja väiksemate busside, rongide ja kondiauruga. Nädalad trajektooriga stiilis Tallinn–Setomaa–Tartu–Tallinn–Võru said tavaliseks.

Suveteatri mõiste all käsitlen seekord suviseid lavastusi, mis irduvad teatri hooajasisesest tegevusest. Näiteks ei tihka ma pidada „Juulikuu lund” (lavastaja Juhan Ulfsak) suveteatriks, olgugi et see esietendus Endla teatris 13. juunil ehk de facto suvel. Toimus küll küünis, aga üksnes nime poolest. Eks ole see mõneti ka tunnetuse ja omavoli küsimus.

Tänavuse suvehooaja ukse lõi pauguga lahti Tartu Uue Teatri gesamtkunstwerk „Tapty 1985. Laskumine orgu” (lavastaja Ivar Põllu). Kuna kiiremate ülevoolav kiitus oli juba sotsiaalmeedia kaudu minuni jõudnud ja uudishimu tõttu lugesin end ka lavastuse logistikasse eelnevalt sisse, teadsin enam-vähem, mida oodata. Kõrvaklappide kasutamise võte oli teatris esindatud ka mullusel festivalil „Hungerburg 2024” Narva-Jõesuus — pealkiri viitas juba toona kultuuripealinna programmile ja viitab vast selgi aastal. Küll aga mõjus uudselt kolme sektsiooni lahendus: näitlejad tegid igas vaatuses läbi sama etenduse, ent publik koges iga vaatust tribüüni eri paigast ja kuulis üksnes oma sektsioonis toimuvat. Keskpark (mida kutsun ise juba mõnda aega Süku pargiks, kuna siis saavad ka Tartu-kauged inimesed aru, millest jutt käib) ja sinna seatud etendusala tribüüni ja kohvikuga töötab suurepäraselt, kuna puhub üsnagi mahajäetud alale viimaks elu sisse — kõnnitakse mööda ja nähakse, et siin midagi toimub. Samasugune elu pandi kihama Narva-Jõesuu mahajäetud puhkekompleksi murenenud seinte vahel, nii et Uue Teatri tiimil on omapärane ja kadestamisväärne oskus, mida võiks kasutada ära mujalgi kui teatrite tarbeks.

Lavastuse süžee ja atmosfäär isiklikku nostalgiat ei tekitanud, kuna minu sünnini oli seal ligi paarkümmend aastat aega — ometi tunnen neid inimesi, meelsust ja olusid, nii et mingi äraspidine igatsus, villase pintsaku lõhn ja köögilinoleum jõudsid ka minuni. Lugude mosaiik oli kirju, ent dramaturgiliselt otsekui koreograafiana üles ehitatud. Fookusse tõusis stseen ühe või paari näitlejaga, tõmbas endasse ja hoidis kaasas, kuni n-ö kaadrist välja liikus. Seda, mida nad taamal edasi rääkisid või miks järsku lippudega vehiti, sai teada alles mitu tundi hiljem (või vargsi klappides kanalit vahetades, ehkki siis läks enda ees toimuv kaduma). Muusikaline kujundus täiendas seda puudealust atmosfääri ja lavastuse punane vinüül mängib mul õhtuti praegugi, hoides sügiseses Tallinnas alal Tartu suve. Eriti sügav kummardus kostüümi- ja grimmikunstnikele, sest trupi ajastutruu välimus on muljetavaldavalt kitš ja igale etendusele eelnenud suure töö tulemus.

Tartu suveteatriga jätkates viib suund järgmistele tribüünidele: Keskpargist teisele poole silda, ülikooli staadionile. Musta Kasti „Stseenid!…” (lavastaja Peeter Volkonski), pikema nimega „Stseenid ühest abielust Ingmar Bergmani tekstile ja ühest spordivõistlusest John Cage’i muusikale” võtab aluseks Ingmar Bergmani suhteklassika ja John Cage’i klaveritsükli „Four Walls”. Cage’i minimalistliku helikeelega muusikaline kujundus läks suures vabaõhuruumis ja kõige muu seas osaliselt kaduma, eriti võrreldes sellega, kuidas Must Kast ja Volkonski „Carmenis” Bizet’ muusikat esile tõid. Bergmani ja kergejõustiku vaheline hõõrdumine (magneesium­karbonaati kasutamata) kannab endas sõnumit ja kujund „paarisuhe kui sport” pakub katsetamisvõimalusi küllaga. Cage mõjus lavastustervikus veidi nagu Marianne ja Johani vahele ilmunud Paula — põnev lisandus, aga teised kaks on ikka põnevamad.

Lavastuse liiga ühetaoliseks jäänud struktuur pidi andma kontseptsioonile loobumisvõidu (rohkem spordinalju ei tule). Ülesehituses kasutati valemit „stseen–trenn–stseen–trenn”: näiteks palus Johan järsku Mariannelt lahutust ja suundus siis jooksuringi(de)le. Vahetrenn aitas näitlejapaaridel metafoorne teatepulk teistele orgaanilisemalt edasi anda, kuna nii palju kui ma mäletan ei kehastanud Johanit ja Mariannet kahes järjestikuses stseenis kunagi samad näitlejad. Spordialadele oli lisatud ka selgesti tajutav sümboolsus (näiteks aborditeemalisele vestlusele järgnes kuulitõuge). Ehkki Bergmani etendamine Tartu staadionil ja spordiriietes peaks juba iseenesest mõjuma piisavalt jaburalt, hakkas see täiel määral töötama alles siis, kui Marianne ja Johani vahelise tüli kulminatsioonis hakkas kallama paduvihma. Kuna trupp näis võtvat  nii stseene kui ka sporti üsna tõsiselt, imetlesin ma vaatajana pigem nende spordimehelikkust, jättes kõrvale distantseeritud iroonianaudingu. Kaeblik „ma tahan koju-u-u, ma olen Paulast nii väsinu-u-ud” mõjus selle taustal oma just õige annuse melodraamaga. Kuna stseene etendati psühholoogilise teatrina (st taotluslikku võõritust ma ei tajunud), olid kõigi näitlejate Marianned ja Johanid ka veidi erinevad nii iseseisvalt kui ka omavahelise dünaamika poolest. Seeläbi süvenes tunne, et see lugu on oma tuumas niivõrd üldlevinud ja klišeelik, et võiks toimuda igas teises peres — ja võib-olla toimubki.

Järgnevalt siinse Tartu ploki viimane, vormilt kõige klassikalisem sõnateatri näide, suisa Shakespeare. Tõsi, Shakespeare’i pakkus ka Kinoteatri „Romula ja Julia” — kui publiku ees on masinate mäss, on klassikaline dramaturgia sellele hea tasakaalustaja. Vanemuise „Richard III” (lavastaja Tanel Jonas) pakkus samuti rehvipuru ja -haisu, ent Kammivabriku laval olid siiski inimesed. Kammivabrikut on Vanemuine kasutanud varemgi, näiteks „1984” ja „Kirvetüü” etendusteks. Põhjus, miks „Richard III” just suvelavastus on, seisneb ilmselt selles, et kaasatud on lõviosa Vanemuise trupist. Sisult ja vormilt see hooajasisestest klassikalavastustest otseselt ei erinenud. Taas on kasutusel ekraanid, mis toetasid enim just Ken Rüüteli Richardit, kes sageli neljandat seina murdis. Richard, vanematest hüljatud poeg, troonipärimisvõimaluseta ja vigane igavene prints, ronib troonile kas või läbi vere ja üle laipade (ja neid jagub). Rüütel mängib Richardi psühhopaatlikuks maniakiks, kelle karikatuurne miimika ja kehahoiak meenutasid veidi 1920. aastate ekspressionistlikku teatrit. Tegelaste psühholoogia avaneb alles pärast mitut tundi ümbritsevatega manipuleerimist: alles pärast täielikku hävingut mureneb isehakanud kuninga psüühe meeldejäävas monoloogis. Rüütel lähenes Richardile robustse jõu ja toore kurjuse nurga alt, ent vahel tahtnuks näha selle maski tahtmatut langemist. Ohvrirollil on ju mitu nägu: ilmajäetus, mis on Richardi küüniliseks ja usaldamatuks teinud, võiks olla tuntav iseäranis stseenides tema ema, Yorki hertsoginnaga (Piret Laurimaa). Tekkis aga tunne, et trupp hoiab end pidevalt tagasi — seda iseäranis siis, kui räägiti valust, leinast ja kättemaksuihast. Sõnad on küll raevust laetud, ent keha seda edasi ei anna. Lapse kaotusvalu on üks teemadest, mille jõhkrus jõuab ka inimeseni, kes seda ise kogenud pole, kuid Raadi lennuangaari seinad imesid sellised intensiivsed emotsioonid kahjuks endasse. Küll aga annab nähtu lootust, et Tanel Jonas jätkab Vanemuises raskete, võib-olla isegi poliitiliste teemadega. Võimusõltuvus ja türannide kujunemine on uurimist väärt teemad — tahtnuks öelda, et eriti praegusel ajal, aga millal pole antropotseenis leidunud väärastunud võimu valedes kätes?

Üks minu oodatumaid suvelavastusi oli „Seto Odüsseia”, kuna olen muusikalide peal üles kasvanud ja igatsen lähemat sidet oma isapoolsete seto (ja mulgi) juurtega. Üdini setokeel­ne muusikal ei põhine aga mitte kohalikul eepikal, vaid „Odüsseial” ega kipu seda eriti originaalist eristama — lugu, sh nimed, jääb samaks, teine on vaid keel, milles see meieni jõuab. Etenduspaik (Anželika Mahetalu) oli väga hea leid, kuna selle asukoht on imeilus, künklik ja mitmekesine. Seal võinuks istuda niisamagi. Loodust kasutatakse lavastuses ka kõigiti ära, sest lisaks otse järvele ehitatud lavale liiklevad tegelased ka paatides. Valgesse riietatud koor (küll teistsuguse, musikaalsema rolliga kui Antiik-Kreeka teatris) seisis eraldi saarel, mis oli visuaalselt mõjuv ning võimaldas heita toimuvale kõrvalpilk. Näitlejatöö läbitunnetatuse ja omavahelise kontakti poolest paistsid silma Lauli Koppelmaa (Penelope) ja Ago Soots (Odüsseus), positiivselt üllatas Karel Käos (Telemachos). Nele-Liis Vaiksoo kaasamine oli üllatav, aga igati väärt otsus, kuna muusikalinäitlejal ja n-ö tavanäitlejal on suur vahe, alates diktsioonist ja lõpetades viisi täpsusega. Kuna Odysseuse lugu oli mulle tuttav, ei olnud seto keel süžee mõistmisel takistus, vaid hoopis nauding. Kripeldama jäi lavastuse puhul aga see, et n-ö setolikkus piirduski seto keele kasutamisega tekstis. Muidugi on setokeelne libreto iseväärtuslik (ehkki liigselt helge ja mažoorses laadis muusika jättis soovida, eriti kui taheti luua just rokkmuusikali), ent kuhu jäid seto motiivid lauludes, lavakujunduses, kostüümides? Juba ainuüksi ustava Penelope puhul saanuks mängida abielunaise ja neiu rõivaste sümbolismiga. On muidugi võimalik, et seto keele kasutamine ilma teiste, „kaasnevate” pärimuslike elementideta oli mõeldud selle keele argistamiseks, näitamaks, et seto keelt saab kõnelda ka teistsuguses keskkonnas ja et sellel on koht ka tänases Eestis. Niisugune sõnum töötaks võib-olla aga paremini kaasaegsema dramaturgia puhul kui „Odüsseia”, kus sõlgede asemel ometi toogasid kantakse.

Kuigi proovin suveteatrist rääkides hoiduda snobistlikest eelarvamustest, ei saa mööda ühest tõrvatilgast. Laitse Graniitvillas etendunud „Kalevipoja” (lavastaja Üllar Saaremäe) puhul tekib küsimus, kas lavastaja keeldus tagasisidest või ei hoolinud trupp oma tööst piisavalt, et evida kriitilist pilku ja mõni stseen ümber teha (või sootuks ära jätta). Võib muidugi vastata, et minu nähtu oli alles esietendus ja lavastus ei pruukinud selleks ajaks veel küps olla, ent pika ja kuluka reisi ette võtnud publikul ei oleks sellise teadmisega tagantjärele midagi teha. Lavastuse kirjeldus lubab eneseteadlikku, irooniatihedat ja poliitilist (!) pilget palagani- ja joogilembese rahva arvel. Aga paraku olid peamised publikunaerutajad pikad stseenid stiilis „alkohoolik ei saa endaga hakkama”, „külarahvas arvas korraks, et Kalevipoeg on homo ja muud taolised sõnad” ning „näitleja näeb füüsiliselt teistsugune välja, nii et paneme ta krabi- ja siilikostüümi”. Üheskoos teiste üle naermine ei ole minu teada eneseiroonia. Lavastuse toon püsis seejuures läbivalt sama — Kalevipoeg oli küll mõeldud sümpaatse antikangelasena, kes ühiskondlikele tavadele vastu seisab, ent tugevat vastandust kahe meelsuse vahel ei tekkinud; kõigist tegelastest oli eeskätt lihtsalt kahju. Tasakaaluks soovin küll välja tuua, et lavastuses kasutati etenduspaika igati hästi ära ja koor mõjus põneva lisandusena. Suvelavastusele iseloomulikult kõlas küll palju laule, aga Laitsest lahkudes kummitas peamiselt tekst, mis kaldus rahvaliku ja rabeda huumori juurest varjunditeta labase ja ärritava poole. Üldpilt mõjus kahjuks kakofooniliselt. Samas aplodeeriti seistes ja rahul olnute pärast on muidugi hea meel. Siiski jään seisukohale, et publik väärib enamat, olgu väljas kui tahes soe ja müügiedu kui tahes garanteeritud.

Romantiliselt rõske Tapa raudteejaam on end tänaseks kinnistanud teatrite ühe suvise meelispaigana. Viimati käisin seal 2023. aastal, kui seal etendus Noorsooteatri „Hingest ja südamest”. Nuutrumi „Süütu” (lavastaja Priit Põldma) võttis samuti aluseks eestikeelse algupärandi, Madis Kõivu ja Sulev Keeduse filmistsenaariumi. Põldma dramatiseering on tundlik ja õrn, valus ja ülimalt ajastukohane. Grete Jürgensoni roll 1940. aastate lõpu Eestis elava ingerisoome naisena on tähelepanuväärselt võimas ja väärib igal juhul vaatamist, kui „Süütu” peaks uuesti lavale tulema. Teda toetab ka tugev trupp (Lee Trei, Sander Roosimägi, Aarne Soro, Robin Täpp ja Kaisa Kuslapuu klaveril). Roosimäe jõuline esitus Viidingu „Ööliblikast” võiks olla lausa salvestatud. Lavastus avab rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti, keele ja kultuuri säilitamise raskusi ajastul ja keskkonnas, kus võib iga keharakuga tajuda, et sa pole ooda­tud. Temaatiliselt haakub lavastus ka Draamateatri mulluse lavastusega „Üks helevalge tuvi” ja Musta Kasti kevadel etendunud lavastusega „Tükk maad”, mis puudutavad samuti rännet ja uuesti alustamist Eesti ajaloolises kontekstis. Iga teatriaasta lõpus arutletakse, millist teatrit meil praegu vaja on ja kas me teeme teatrit ehk liiga palju. Arvan, et sellist teatrit vajame praegu küll ja rohkemgi veel.

Üks omanäolisemaid ja erilisemaid suvekogemusi oli EMTA lavakunstikooli XXXII lennu diplomilavastus „Tähemõrsja” (lavastaja Anne Türnpu), mille nägemiseks tuli juba kella neljaks Vabaõhumuuseumi jõuda. Ehkki proovin endale (juba aastaid) konventsionaalsema tööinimese päevarütmi õpetada, käiksin sellisel kellaajal veelgi rõõmuga teatris. Türnpu lavastajakäekirjale omaselt oli lavastuse keskmes meie rahvapärimus, eeskätt selle riukalikum osa. Lisaks noorte näitlejate vastupidavusele väärivad esiletõstmist ka Kairi Mändla kirevad kostüümid ja Ingmar Jõela koreograafia. Hommikuudu ja sellest tekkinud eriline atmosfäär tuletasid meelde, miks saab just suvel omanäoline teater sündida — pole just palju sellist ilma, millega publik nõustuks enne päikesetõusu metsas kondama, värssposimist kuulama ja üksteise õlgadelt ämblikke ära pühkima. Nagu pole palju ka sellist aega, mil julgeks teha lõpustseeni, kus mitu noort näitlejat meres edasi-tagasi kõnnivad. Rännaklavastus, mis tõesti ka rännak oli!

Igal suvel on muidugi palju lavastusi, mis jäävad paratamatult nägemata. Näiteks on mul väga kahju, et ei jõudnud näha „Romulat ja Juliat” — kuulsin, et see isegi välismaa meediasse jõudnud autoperfo mõjus üllatavalt emotsionaalselt. Antropomorfeerimistung näikse meil sügavalt sees olevat, aga see on isegi loogiline, kui mõelda lapsepõlvemängudele ja Nukuteatri peal üles kasvamisele. Võib-olla saaks siit isegi uue loosungi: autod linnast välja ja lavale? Lisaks loodan, et järgmisel suvel kordub ürgne ja filosoofiline, tugevate rollisoorituste ja tiheda tekstiga „Puusselööja ja pilviskäija”. Kahjuks jäi nägemata ka „Vabaduse festival” Narvas, mille olulisust nii teatri kui ka poliitilises kontekstis ei maksa alahinnata. Kõike aga ei jõua, ei suvel ega hooaja kestelgi. Järgmisel aastal jälle!