„Kuningas Ubu”. Alfred Jarry ainetel dramaturgia, lavastus ja kujundus: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Tõlkija: Inge Eller. Kostüümid: Ene-Liis Semper. Psühhofüüsiline treening: Giacomo Veronesi. Valgus: Rommi Ruttas. Helilooja ja helikujundaja: Jakob Juhkam. Grafiti: Jimmy Löst. Lavastaja assistent: Oliver Reimann (EMTA). Kunstniku assistendid: Ksenia Verbeštšuk (EKA) ja Anita Kremm (EKA). Dramaturgi assistent: Joosep Lõhmus (EMTA). Esitavad ja seestuvad EMTA lavakunstikooli 32. lennu üliõpilased: Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Triin Brigitta Heidov, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Robi Varul ja Carolyn Veensalu. Lavastuses on kasutatud töötlusi Jarek Kasari lauludest Teater NO99 lavastusele „NO91 Kuningas Ubu” aastast 2006. Esietendus 20. IX 2025 Eesti Draamateatri suures saalis.
I
Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo tõid koos EMTA lavakunstikooli 32. lennu tudengitega 2025. aasta sügishooaja esimese värske tööna Eesti Draamateatris lavale Alfred Jarry „Kuningas Ubu”. Kriitikute reaktsioon sellele on olnud rõõmuvaene. Eesti Päevalehes nenditakse paradokslevalt, et „Ubu” „…kellad, viled ning aegumatu, kuid ajastuspetsiifiline alltekst on vahva ja peaaegu häirimatult toores, kuid klounaad ja määrdunud esteetika mõjuvad Draamateatri juugendmotiivide keskel võõristavalt”. Samas arvatakse, et teos jääb turvaliseks ega „riku norme nii radikaalselt, kui lubaks provokatiivne vorm”.1
Kas soovitakse siis vähem transgressiivsust või hoopis rohkem piirideületust, aga kusagil mujal, mitte Draamateatris? Ka Postimehes küsitakse: „Kas teater peab olema karjumine, ilastamine ja ropendamine, publiku taluvuse proovilepanek?”, kurtes juurde, et „lavastus on igav, sada korda nähtud, vähe on ideid”.2 Üksmeelel ollakse selles, et trianglil puudub mõte, tähendus, osutus. Päevaleht toonitab: „Üldstruktuurilt on värske „Kuningas Ubu” keskpärane, kummitama jääb tühjus”. Postimehes kaheldakse: „Kas lavastusel oli ka sõnum?”
2006. aastal lavastasid Ojasoo ja Semper Jarry avangardismiklassika tähtteose ka teatri NO99 suvelavastusena. Seda kiidavad värske töö arvustajad jätkuvalt. Rõhutatakse esimese „Ubu” „ühiskonnakriitilist alatooni, täpsust, valusat mõju ja tohutut sügavust”. Kiltsi angaarides nähtu olnud punk ja rokkinud täiega. Paraku ei täpsustata, kuidas ja mis aspektist just ammu nähtu kõnetas. Kuidas tagasivaatavalt suhestuda Kiltsis etendatud pikkade groteski- ja pulliküllaste stseenidega, mis kujutasid Ubu heitlusi vene karuga? Kas kunagine lavastus viis mõtted vene ohu populistlikule ärakasutamisele Eesti sisepoliitikas? Või totralt valla päästetud Iraagi sõjale? Terendusid vaadates ehk Stalin ja Hitler, Savisaar ja Rüütel, või kooliaegne füüsikaõpetaja, nagu Jarry puhul?
Mis lummab noort Päevalehe arvustajat tema lasteaiapäevil tehtud lavastust videost vaadates? Kõik see jääb omaaegse lavastuse sügavusest rääkijate puhul saladuseks. Igal juhul pelgan, et meie kahe „Ubu” paremusritta järjestamise püüd ei ole arupärane. „Ubud” nägid ilmavalgust täiesti erinevas teatri- ja ühiskondlikus situatsioonis, mis muudab need osalt kattuva teksti, tegijate, kostüümide ja muusikaga lavalood sisult eriaineliseks ja kõrvutamatuks.
II
2006. aastal oli meie teatripilt veel üsna ennemuistne, post- jm pöörete eelne. NO99 oli alles alustanud, Põhuteatrit tuli veel viis aastat oodata. Von Krahli teater tegutses äärealal, kuhu „päristeatri päriskriitikud” alati ei sattunud, või siis kohkusid sealnähtust sedavõrd, et väljastasid pejoratiivseid hinnanguid. Teatri väärtustamisel andsid paljuski tooni psühholoogilise draama kõrgaja mõõdupuud. 2006. aasta „Ubus” oli Marika Vaariku ja Tõnis Mäe dialoogiski kohati veel Šapiro serveeritud, Tšehhovi stiilis mõõdetud maneerliku repliigivahetuse kaja.
Transgressiivsus, mittekonsensuslik poliitika jms ootas alles teatrikeelde panemist, karnevalisegune hübriidne vorm väljaarendamist. Mardi Valgemäe, Hasso Krulli jt õpetlaste abiga püüdis teater NO99 esiti üldse avastada, mida piiride ületamine, šokk ja patafüüsika tähendavad ning lavavormis võimaldavad. Sellises situatsioonis oli lihtne postmodernset pulli teha ja punki panna. Semperi ja Ojasoo esimese „Ubu” vormikarneval mõjus noorele ja avatud vaatajale ilma sisulise mõttetagi erutavalt nagu puuks Kivirähki „Kaka ja kevade” lasteaiaealistele lugejatele.
Pakun, et nimetatud asjaolu oligi valdavas osas verisulis NO99 trupi töö rokkiva menu taga. Suurejooneline totruse- ja pikantsuserohke veiderdamine Tõnis Mäega peaosas ei olnud teatris veel igapäevane. Sisult oli Semperi ja Ojasoo aastakümnetetagune „Ubu” üksjagu hajevil ja ebamäärane. Tegu oli pigem stilistilise, modernismi- ja postmodernismi-ainelise järeleaitamistunniga teatrivaatajaile kui selge fookusega ühiskonnakriitilise lavastusega.
1998. aastal ilmus ajakirjas Vikerkaar Alfred Jarry „Ubu künkal” tõlge. Järelsõnas viidatakse Jarry patafüüsika traditsioonist rääkides Alain Sokali afäärile ja Paul Feyerabendi anarhismi jutlustavale teadusfilosoofiale.3 Sokal saatis teadupärast kultuuriuuringute ajakirja suuresõnalist jama. Nii püüdis ta paljastada postmodernse žargooni tühisust ja pilada hingeldavalt pikkade ja keeruliste lausete taha peituvat mõttetust. Feyerabend vastupidi üritas teadmisele läheneda dadaistlikult, soovides range ja sügava jahumise kõrval rehabiliteerida teisigi tunnetusviise. Need vastandlikud, ent viljelejate meelest ühtviisi valgustuslik-progressiivsed pürgimused iseloomustasid ka meie esimest „Ubu” lavastust.
2006. aasta teatrisituatsioon ja toonane „Ubu” olid vaatamata postmodernsele stiilide sulatamisele ja upsakusele hierarhiate osas veel suuresti modernsed. Tõnis Mäe kehastatud Ubu, aga ka teiste monoloogides ja laulus leiab omajagu siirusenoote, ehedaid sisekaemushetki. Lõpuni pole soovitud maski ja selle taguse, hea ja halva, tõe ja vale jms piire segada. N-ö jamaga püüti saavutada ja hoida kriitilist distantsi. Patafüüsika abil paljastatakse totrusi, näeme palju paroodiat ja võõritust, brechtilikke niite. Ent see „tõsine” tegevus viiakse läbi anarhistlik-dadaistlikus, hullavas ja tõsidust trotsivas laadis.
2006. aastaga võrreldes on teater tundmatuseni muutunud. Elan sellele kaasa, kuidas suurepärased etenduskunstnikud edendavad soo- ja võimuküsimuste diskursust leksikaga: „Ujumine lemmikspordiala. / Märjas tussis mängin kala. / Emmel on Nissan. / Kus sind vahel nussan.” (—) „Ilus maja, ilus tuss / Hea raha, hea nuss” jne. Ka kõige arglikumad lavastajad on teinud ära oma „Tšehhovi tsikli seljas”. Enam pole sugugi vaja „Ubu” „perskete” ja „türakute” toel punki panna, olgu Draamateatris või mujal.
III
Muutunud on ka ühiskond. Esimese „Ubu” lavastamise aegu võis veel hellitada mõtet, et dadaistlik šarlataanlus on ülespuhutud autoriteeti õõnestav relv kunstnike käes. Iraagi sõja asjaolude teatavaks saamine, 2008. aasta majanduskriis, sürrealistlik valitsemisviis Pennsylvania avenüül Washingtonis jms on näidanud, et patafüüsika on pigem suurepärane domineerimismeetod. Sa võid panna täiesti segast, kõigutada ühiskonna jalgealust ja jätkata probleemitult ka siis, kui pask ilmne ja massidel maoni on.
Maailma kõige esinduslikumal positsioonil troonib persoon, kes väljastabki edikte pahatihti „oma rohelise tati” alusel, nagu Ubu õpetas. Kui inimesed protesteerivad, lansseerib meie aja Ubu tehisintellekti abil video, kus loobib lennukist, kroon peas, inimestele sõna otseses mõttes sitta suhu.4 Valges majas žongleeriva üleilmse lemmik- ja murelapse ubulikud jooned — ahnus, kõlvatus, moraalitus, juhmus jne — pole saladuseks ja tema patafüüsiliste kangelastegude ampluaa on lai. Lamemaalike meditsiini jm teooriate väljapaistva edendaja valitsemist iseloomustavat kaoselähedane ebakompetentsus. Tema tegevuses nähakse sihilikku rünnakut ülikoolide, tervishoiu- ja turuasutuste vastu, kavakindlat kemplemist institutsioonidega, kes aitavad maailma arusaadavaks muuta.5
Hea raha, toredate tusside, ilusate majade, krabamiste ja nussamiste üle meeliskledes tuleb tähtsal isikul vahel mõttesse näiteks Island: „Miks see ilma sõjaväeta ja ebapiisava militaareelarvega kääbus on ikka veel NATOs?” hüüatab ta. Kui seletatakse, et Islandil on strateegiliselt oluline geograafiline asend, leebub onu suuremeelselt: „Olgu, las Island jääda.”6 Küsimusele „kellega räägid, kui vajad välispoliitikaalast nõu?” vastab valitseja aga hüperubulikult: „Kõigepealt iseendaga, sest mul on väga hea aju.”
Kellel muul kui just niisugusel härral peaks peatuma Nobeli rahupreemia jagajate pilk. Ei väsi ta ju korrutamast, et on lõpetanud „mingi kuus või seitse sõda” ja lahendanud „väga kohe” konflikte, mis on kestnud juba 600 või 3000 aastat. Üha enam tundub, et elame ubustuvas maailmas, kus aset leidva kõrval on Jarry patafüüsika lapsemäng. Elus endas ja sellest rääkivatel esikülgedel trambitakse nüüd nõnda, et selle kõrval on kirjanduslikel kangelastel keerukas sarmi säilitada.
Tiit Ojasoo fotod
IV
Uus aastatuhat on Ubu mõõtu ja haardega härrade esile kerkimiseks viljakam olnud. Neoliberaalne elu- ja maksukorraldus soosib miljardäriohtrust ja on kasvatanud ubustumisvõimeliste ja -kalduvustega inimeste hulka tuhandete kaupa. Cahal Moran kirjutab raamatus „Miks me vaesume?”7, et tema lapsepõlvemaailmas olid miljardärid haruldased. Viimaseid kutsuti pigem multimiljonärideks. Morani rikaste tuttavate vara väärtus olnud alla poole miljoni ning aastapalka arvestati pigem kümnetes tuhandetes.
Uue aastatuhandete esimeste kümnenditega on aga miljonäride arv maailmas neljakordistunud, kasvades 15 miljonilt rohkem kui kuuekümnele, ning nende kogurikkus on viiekordistunud 40 triljonilt 200 triljonile dollarile. Miljonäride rohkusel pole siin ehk nii suurt tähtsust. Kuid nad moodustavad toetava kisakoori hoopis teise tasandi tegelastele, nimelt miljardäridele, kelle hulk on uue aastatuhande algusega kümnekordistunud 300-lt 3000-le ja kelle kogurikkus on kasvanud 500 miljardilt 15 triljonile. Asi pole siin vaid selles, et maailma rikkused on koondunud aina väiksema hulga inimeste kätte. Murettekitavam on see, et üleilmne võltstagasihoidlikkuseta toretsemine ja türatsemine pole ammugi enam kättesaadav pelgalt (suur)riigijuhtidele. Meie ühiskonnakorraldus on pakkunud viljakat pinnast selliste tüüpide esile kerkimiseks, kelle võime omavolitseda on suurem kui enamikul riikidest. Jeff Bezose vara kasvavat vahel 13 miljardit päevas. See on rahahulk, mida dollarikaupa loed kokku kuus-seitsesada aastat, einepausidega millenniumi. Ei pea imestama, kui kõnealuse portsu otsa sattumine muudab inimese eluvõõraks ja suunab pilgu kosmosesse, nagu Semper ja Ojasoo vihjavad. Bezose kõrval on nii juhtunud Elon Muski, Richard Bransoni jt-ga.
V
Neile wannabe-kosmonautidele mõeldes on raske juubeldada. Erinevalt muinasjuttudest, kus neoliberalism tõstab kõiki paate ja tehnoloogiamiljardäride heldelt tasutud pingutused lähendavad inimesi, edendavad demokraatiat, majanduslikku võrdsust jne, on miljardäride ajastul kõiki neid sfääre tabanud tagasilöögid. Otsekui loodusseadusena iseloomustab hundina rahameres murdjaid iha omada tublit kontrolli ja võimu inimmaterjali üle, soov inimmaterjaliga piiranguvabalt ringi käia.
Raharatsul rappudes võivad ajud pehmeks põruda, nagu on juhtunud Paypali Peter Thieliga, kes on pühendunud segastele esoteerilistele Aleksander Suure ning „Hitleri teise tulemise” uuringutele, heideldes Armageddoni ja antikristusega. Põrguline kiusab Thieli vahel Bill Gatesiks kehastununa, kuid sagedamini vara maksuparadiisides varjamist takistajate ja Greta Thunbergi kujul.8 Kuid mõnes asjas säilib rahakanalite rajajal selge pilk isegi saatana küüsis — võistlemine ja konkurents olevat Thieli arvates luuseritele, võitjad lihtsalt domineerivad.
Inimmaterjali käitlemine sujub parimini väljaspool Lääne komberuumi. Foxconnis, mis Steve Jobsi järgi on kena allhanget pakkuv tehasekett, ei jää Morani väitel peale töö, söömise ja magamise inimestele muuks aega. Jutt pole tööajal lubatud. Ühikates ulualust jagavad töötajad käivad ametis eri vahetustes, et ei tekiks inimlikku lähedust. Kongos ja Sambia toksilistes koobaltikaevandustes rügab trendikate tarkvaraettevõtete hüvanguks vägivalla ja seksuaalse ärakasutamisega silmitsi lapstööjõud. Niisugune „humanism” siis stevenpinkerite, mikksalude jt innukalt käibivat maailmakorraldust kaitsvate uusoptimistide ajastul.
Kuid ka Läänes pissivad rühmajad Jeff Bezose juurutatud kümnetunniste jälgimise all toimuvate töövahetuste ajal pudelisse. Moran kirjeldab Muski juhitud Tesla tootmise argipäeva: enam kui 12-tunnised tööpäevad, tööõnnetusi ja tööohutusnõuete eiramisi kordi enam kui autotööstuses keskeltläbi, ridamisi kõikvõimalikke diskrimineerimisi, ahistavaid krabamisi jm. Seejuures kipub Musk, mootorsaag näpus, riigivalitsemise juurde, et panna raha ikka paremini enda poole voolama ja inimesed endale alandlikke tööraporteid saatma.
End „sõnavabaduse partei sõnavabaduse tiiva” esindajaks tituleeriv Musk ei ole meister pelgalt Tesla hädade kinnimätsimises. Saudi Araabias on „sõnavabaduse absolutisti” X muutunud mitte ideoloogilise mõjutamise vahendiks, nagu Läänes, vaid otse repressiivaparaadi tööriistaks.9 Seejuures ei unista Musk millestki vähemast kui „inimkonna teadmisepagasi kriitilisest ümberkirjutamisest puuduva info lisamiseks ja vigade kustutamiseks, et oma AI-mudel Grok siis ainult „tõelisele tõele” tugineval keelekorpusel ümber treenida ja inimkonnale õige mõtlemise kujundamiseks tagasi kinkida”.10
Nancy Rosenblum ja Russell Muirhead toovad USA poliitika värske suundumusena esile uuskonspiratiivsuse. Kui vanad vandenõuteooriad tuginesid keerulistele seletustele, siis nüüd on oluline vaid see, et väiteid jagataks ja korrataks. Nii muutuvad väärtusteks äärmuslik primitiivsus, idiootsus ja lõpmatu matkimine. Hannah Arendti nägemuses polnud totalitaarse valitsuse ideaalne subjekt veendunud nats ega pühendunud kommunist, vaid inimene, kelle jaoks fakti ja väljamõeldise vahet enam ei eksisteeri. Elonmuskilikul tõetööstusel on õnnestunud niisuguse subjekti kujundamisse tubli panus anda.
Ene-Liis Semperi foto
VI
Mõeldes ülalkirjeldatud aina ubustuvale maailmale, kõnetas Ojasoo ja Semperi värske lavatöö väga. Arvustajad, kelle nägemuses on püütud „Ubuga” „Draamateatri juugendmotiivide vahel midagi šokeerivat luua”, eksivad lavastuse motiivide ja olemuse osas. Kui toretsev onkel laval pröökab, et esimesena reformib ta kohtu- ja siis maksusüsteemi, nii et kõik asjatundjad oigavad, on ju lapselegi selge, millest jutt. Lavastusele sisutust ette heitev kriitika ei vaevu neid teemasid aga poole sõnagagi puudutama. „Ubu” dramatiseerigus tehtud sisulisi muudatusi ei kirjeldata ega kommenteerita. Ei mainita, et ohtrad sõjastseenid on tähelepanumajanduse tootevalikus lavastusest peaaegu haihtunud seksi jm naudinguliste tarbimisaktide uttu.
Värske lavakunstikooli lennuga tehtud „Ubu” on sisult selgem ja läbimõeldum kui 2006. aasta lavastus. Toonane veidi sinisilmne paroodia ja pastiši taha pugenud esteetiline avangardism on nüüd asendunud toore ühiskonnakriitikaga. Draamateatris on Kiltsi lavastuse grotesk üle tõmmatud düstoopilisele naudingupõrgule omase brutaalse lihalikkusega. Ihakaruselli esteetika on lummav. Pea- jt tegelaste omavahelises õrris on värskes dramatiseeringus vähendatud ülevoolavat paljusõnalisust, nii et see mõjub rämedamalt, ent rafineeritumalt. Välja on praagitud esimeses „Ubus” esil olnud operetlik element. Kiltsi angaarides snoobitsenud vallatu Onu Bella on Draamateatris segunenud kõrgvormis Psühhoterroriga.
2006. aasta lavastuse peategelaseks oli Ubu, kes lehvitas vaataja ees bravuurika, meeldejääva ja ehk ka mõtlemapaneva loosungiga „Sööge sitta, intelligendid!”. Toonane „Ubu” oli siiski tolvan ja publikut loodeti valgustuslikult äratada. Värskes lavastuses on maailma kasvava ubustumise leitmotiivi taustal peategelaseks ja tolvaniks ekspluateerimise kasvu kogev, ent tunnistada mittesooviv mass, keda hoitakse ohjes primitiivsete ihadega manipuleerimisega, mis muutub üha labasemaks ja monotoonsemaks. Oma osa saavad intelligendid ja klikijanus solpavad literaadid, kes hoolitsevad, et maksud, ebavõrdsus jm teemad meid ealeski ei köidaks.
Loomulikult ei meeldi kellelegi, kui hõõrutakse nina alla haledust, läbikukkumisi, kaotusi. Nii nagu Bolti sohvri jaoks on meie maksukorraldus ju nii kenasti ettevõtlikkust võimaldav ja seda heaolu võimendavad teabevahendites levivad kaunid muinasjutud Silvia Ilvese katsumusterohkest, ent ometi nii imelisest elust, ihkab Berk Vahergi „Ubu” ja pungi asemel „vähem vingumist ja rohkem hoolivust”11 (mida kuulsal noorte kaunite kirjutavate tüdrukute ja Taylor Swifti kummardajal on jagunud teadupärast enim ikka pilkupüüdvate vampide vastu, kui need veel noored on).
Tehnoloogiamiljardäride ja neoliberaalide kujundatud maailma peale mõeldes kaldun usaldama siiski pigem Ojasoo ja Semperi düstoopilisi instinkte kui Vaheri musi-filosoofiat ja mikksalulikku laulu: „Isand Ubu on puhas mõttes ja teos, ei valeta kunagi, on nõrgemate eest seisja. Suudab ainuisikuliselt enda alla võtta kohtud, maksud, sotsiaalhoolekande.” Laiadel hulkadel on sitt iga päev üha paksemalt mokal, praegu sama palju kui varem, kuid papp voolab neist üha ülekohtusemalt eemale. Ei teeks paha, kui pisut rohkem taipaksime, kui ohtrasti me mingite miljardäride hüvanguks paska paneme ja järame.
Viited:
1 Emel-Elizabeth Tuulik 2025. „Kuningas Ubu” — mis kunagi oli punk ja progressiivne, mõjub iseloomutuna. — Eesti Päevaleht, 29. IX.
2 Heili Sibrits 2025. Kas meie maailm on vaid roojamine, õgimine ja üksteisele taha panemine, nagu Semper ja Ojasoo näitavad? — Postimees, 30. IX.
3 Alfred Jarry 1998. Ubu künkal. Vikerkaar, nr 1-2.
4 Kevin Schofield 2025. Donald Trump Has Posted An AI Video Of Himself Dumping S**t On Protesters. Huffpost, 19. X. — https://uk.news.yahoo.com/donald-trump-posted-ai-video-062046140.html
5 William Davies 2025. A critique of pure stupidity: understanding Trump 2.0. — The Guardian 2. X.
6 Jens Stoltenberg 2025. ‘I’m leaving,’ Trump said. ‘There’s no reason to be here any more’: inside the meeting that brought Nato to the brink. — The Guardian, 4. X.
7 Cahal Moran 2025. Why We’re Getting Poorer: An insider’s guide to our economy. William Collins.
8 Johana Bhuiyan, Dara Kerr, Nick Robins-Early 2025. Inside tech billionaire Peter Thiel’s off-the-record lectures about the antichrist. — The Guardian, 10. X.
9 Jacob Silvermann 2025. Money talks: the deep ties between Twitter and Saudi Arabia. — The Guardian, 9. X.
10 Tanel Mällo 2025. Inimene masina ees I. — Sirp 3. X.
11 Berk Vaher, Äkki on hoolivus punk? 2025. ERRi kultuuriportaal, 6. X. — https://kultuur.err.ee/1609821747/berk-vaher-akki-on-hoolivus-punk
