On aasta 969. Kusagil praeguse Prantsusmaa ja Šveitsi alade kloostrites kõlavad ühehäälsed ladinakeelsed psalmid, hümnid ja antifoonid Looja kiituseks. Samal ajal ümisevad läänemeresoome rahvaste suitsustes kodades indoeurooplase jaoks kummalist keelt kõnelevad inimesed monotoonseid ühehäälseid katkematu ringliikumisena mõjuvaid ahellaule. Mõnda loomislugu näiteks. (Palju hiljem saab selline ahellaul nimeks regi- ehk runolaul.) Tuhat aastat hiljem satub üks noor otsiv helilooja Nõukogude Eesti pealinnas plaadipoodi, kus raadiost kostavad gregooriuse laulu helid. See mõjub ilmutuslikult. Kolmekümne nelja aastane ummikteele sattunud komponist, Paides sündinud ning Rakveres elanud ja õppinud Arvo Pärt saab olulise impulsi hilisemaks loominguks. Vana ja unustatu mõjub uue ja värskena.
Paarkümmend aastat enne seda on aga väikesele ummikteele sattunud tema lühiaegne õpetaja, köstri poeg, kel oreliõpingud pooleli jäid, kuna uus riigikord oli otsustanud konservatooriumis oreliklassi sulgeda. Peale suruti sotsialistlikku sisu ja rahvuslikku vormi, rahvalaule lausa kästi heliloomingus kasutada. Lihtsa maapoisina võttis too noormees asja fookusesse, kuigi selleks ajaks oli arhailise rahvalaulu muusika peaaegu ära kuivanud, regilaulust oli järel vaid sõna. Kümme aastat otsinguid ja katsetusi sümfoonilise- ja vokaalkammermuusika valdkonnas ja siis äkki — pahh!
On 1958. aasta suvi. Meie teine peategelane ses loos, Tormise Veljo Kuusalu kihelkonnast, satub ehedasse Kihnu pulma, kus kolm päeva järjest kõlab (rattas lauldes) üks ja sama viis. Mõlemad heliloojad on leidnud väga vana ühehäälse laulu ja asuvad uut indu saanuna kirglikule rännakule, mõtestades ning tõlgendades üsna vastandlike traditsioonide olemust. Mõlemad tõdevad, et sõna on siin esmane, alles siis tuleb viis, meloodia, muusikaline väljendus. Nad on leidnud oma niši. Nende hilisem looming, mis on saanud nõnda äratust, kõlab sadades kontserdisaalides, raadiojaamades, plaadimasinates ja filmides üle maakera, mõjutades paljusid nende edasisel loometeel.
„Alguses oli sõna. Igas mõttes, kas siis piibellikus mõttes või minu rahvalaulu seadete mõttes. Mõlemal juhul on minu jaoks tähtsam sõna. Ja kui sõna kaotsi läheb, siis on kahju,” tõdeb Veljo Tormis loeng-raamatus „Lauldud sõna”. Ja veel: „Rahvalaul kasutab mind, et kõlada edasi meie tänapäevases professionaalses muusikas, professionaalses kultuuris.”1 „Sõnad kirjutavad minu muusikat,” on aga tsitaat Arvo Pärdilt.2 Mõlemad loovisikud on niisiis tugisambaks võtnud vanad tekstid.
Hasso Krull mõtiskleb regilaulust rääkides, et vana rituaalset keelt väärtustati meediumina, mis võimaldas kiiremat ja otsesemat ühendust esivanemate maailmaga ja kogu ennemuistse ajaga. Iga laulu vormis on sees loomise vägi, laulmine on aga rituaalne toiming, millega keele ja maailma kosmiline ühtsus täide viiakse. Lauljatele on kõige tähtsam laulmise rituaal, laulu vorm ise. Sõna ’laul’ on Krulli käsitluses mitmetähenduslik, märkides keele loovat ja teisendavat jõudu.3 Runolauluga seoses räägitakse laulu ’mõnust’. Korralik runolaul kestab ikka oma 10–20 minutit ja kes seda kogenud on, saab aru, mida laulu mõnu all mõeldakse. Etümoloogiasõnaraamat ütleb, et ’mõnu’ võis vanemas keeles tähendada ka ’tooni’ või ’meloodiat’ ja see võis olla arenenud sõnast ’minema’. Kuidas saame laulu paigalt minema? Tooni (mõnu) abil!
Staatilises — monotoonses, mantralikus, šamanistlikus, loitsivas — laulmisaktis võib tekkida tunne, et ollakse ühenduses millegi suurema või vaimsega. See on nagu rännak või moodsamas slängis tripp, kus võib tekkida isegi transiseisund. Sedasorti laulmine tekitab rütmistatud hingamise, sarnanedes meditatsioonide puhul rakendatavate hingamistehnikatega, mis võivad esile kutsuda varjatud teadmiste esilekerkimise. Joogafilosoofias on hingamisharjutused värav sügavama teadlikkuse ning keha, meele ja vaimu ühenduse poole.4 Teatud meditatsioonide üks eesmärke on sisemonoloog katkestada. Muusika kuulamine või selle esituses osalemine on hiilgav võimalus tavapärane mõttevoog tagaplaanile tõrjuda. Laulu lummus on nagu hüpnoos, millest väljudes tunneb inimene end puhanuna. Omaloodud sõnade lihtsale viisile sobitamist-riimimist on peetud heaks teadvuse puhastamise ja tuulutamise vahendiks.5 Regilaulu peab kogema, olema protsessis, soovitavalt seltskonnaga koos lauldes. Rahvalaulik Meelika Hainsoo räägib mulle eravestluses, et kusagil laulmise seitsmenda-kaheksanda minuti ajal juhtub midagi. Kui on ületatud teatav väsimus, tekib rahu seisund, mõnus kulgemine ning ühtne hingamine ja rütmitaju. Veelgi kauem lauldes tekib aga uus energia ning aktiivsustaju. Vahel aitab aga ühe laulu kaua aega järjest laulmine ennast ümbritsevast välja lülitada, tekitades laulja(te) ümber justkui kujuteldava kupli.
Muusikateadlane Toomas Siitan on juhtinud tähelepanu, et nii nagu ei saa jääda märkamata sõna äärmiselt oluline roll Arvo Pärdi tintinnabuli-muusikas, on märgiline ka selle peaaegu täielik puudumine tema varasemast, modernistlikust loomingust kuni aastani 1968. Veel lisab ta: „Pärdi suhet muusikasse ja tema ainulaadset komponeerimislaadi on aga kindlasti raske mõista, tundmata helilooja aukartust sõna vastu.”6 Hämmastav on asjaolu, et ka paljude Pärdi instrumentaalteoste aluseks on sõnad, konkreetsed tekstid peamiselt õigeusu liturgiast. Objektiivse (rangelt matemaatilise) hoiaku saavutamiseks tuletatakse tekstidest komponeerimiseks vajalikud struktuuriüksused, võttes aluseks vormi parameetrid: silpide arv, sõnarõhud ja kirjavahemärgid.7
Kas võib siis mõelda nii, et instrumentaalteoste „Trisagion”, „Lamentate”, 4. sümfoonia „Los Angeles”, „Für Lennart in memoriam” jt kuulamisel kohtume teose autori valitud konkreetse vaimuliku teksti eeterliku, transtsendentse olemusega? Meile edastatakse sõnade taha jääv tunnetuslik, emotsionaalne, rütmiline ja religioosne kontekstipõhine informatsioon, palve olemuslik sisu. Julgen oma arutluses müstikasse kalduda, kuna Pärt on dokumentaalfilmides hämmastanud asjast huvitatuid selgitusega, mis tundubki müstiline: ta luges aastate kaupa psalme ning kirjutas kohe — ilma ratio sekkumiseta — noodireale helikõrgusi, lootes, et nende vahele tekib side. Ilmselt tekkiski, sest muidu võinuks sellest kogemusest sündinud looming jääda marginaalseks eksperimendiks, mis poleks laiemat kõlapinda leidnud.
Neljamõõtmeline kontiinum, mis tekstide kaudu avatakse, ulatub mõlema helilooja loomingus üle mitme aastatuhande ning mõtestab inimeseksolemise maist, talupoeglikku kogemust ja metafüüsilist vaimsete otsingute sfääri. Seejuures ei kasuta Tormis kristlikke tekste ja Pärdi loomingust ei leia kokkupuudet soome-ugri eelkristliku pärandiga. Mõlema loomingu kohta sobib aga inglasest koorijuhi Stephen Laytoni sedastus „Kõige loodu pühitsemine”.8
Surutis ja vastupanu
„1960. aastatel seisid paljud selle põlvkonna heliloojad eksistentsiaalse küsimuse ees, kuidas leida oma suhe selle paljudest eri tehnikatest üle koormatud ning üha enam killustuva modernistliku nüüdismuusika maailmaga. Nii Tormise kui Pärdi muusikalistest otsingutest näeme intuitiivset vajadust mingi sügavama, kaasaja lainetustest võimsama ja püsivama allhoovuse järele, millele rajada oma muusikaline eneseväljendus.”9 Nii tõdeb muusikateadlane Kristina Kõrver.
Tuleb meeles pidada ka ajaloolist konteksti. Noorem lugeja ilmselt ei mõista seda taustsüsteemi, tumedat surutist ja paranoilist õhustikku, mis Nõukogude Liidus valitses. Julm sõda oli jõujooned paika pannud. Repressioonid ja küüditamised peksid oimetuks vähesegi allesjäänud vastupanu. Lisaks viis pagulus siit palju võimekaid inimesi ja punane ideoloogia määras igapäevaelu. Lähima analoogi sellele õudusele leiab vallutatud Ukraina aladel toimuvatest sündmustest ja Mordva vangilaagritest. Loomerahva nõiajahti, häbiposti panemist, terrorit ja kohanemist on reljeefselt kirjeldatud raamatus „Kultuurigenotsiid Eestis”. Võõras tahe surus loomevaldkondadele peale sotsialistlikku realismi, kuulutades klassikaliste printsiipide eitamise ja keerukamad, disharmoonilised kompositsioonivõtted formalistlikuks, kakofooniliseks, kaootiliseks helide kuhjamiseks ning seega ka sobimatuks.10 Loovisikud koondati ideoloogiliselt kontrollitud loomeliitudesse. Paljud ei pääsenud sinna sisse või heideti sealt ka välja ja nõnda tühistatuna kaotasid reaalse võimaluse loomealaseks tegevuseks. Stalini surm tõi leevendust, helikeele piirangud lõdvenesid, kuid suures plaanis ei muutunud midagi.
Need, kes liitudesse kuulusid, pidid aeg-ajalt kirjutama ideoloogilisi teoseid, pääsu polnud. Pärdil on selliseks teoseks oratoorium „Maailma samm” (1961), mille kohta Toomas Siitan tõdes vestlusringis „Vennad muusikas”11, et sellel on Enn Vetemaa loodud vaimukas, ent plakatlik tekst. Poliitiline surve nõudis selliseid teoseid. Pärt sai teose eest preemia, võites koos kantaadiga „Meie aed” (1959) 1962. aastal üleliidulise noorte heliloojate ülevaatuse.12 Samal ajal oli ta loonud üsna radikaalse helikeelega orkestriteose „Nekroloog” (1960), mida NSV Liidu Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov oma 1962. aasta ettekandes sõimas…
Tormis kirjutas näiteks 1972. aastal kantaadi „Lenini sõnad”, kus on selgelt paradoksaalne, riigivastane sõnum: „Rahvaste täielik üheõiguslus, rahvaste enesemääramise õigus…”(V. I. Lenin). Uinutav pealkiri, mille kontekstist välja võetud tekst oli ideaalne kahemõttelise teose loomiseks.13 Hilisem sedalaadi teos „Mõtisklusi Leniniga” (1982, V. I. Lenini sõnad) keelati aga juba eos.
NSV Liit oli ideoloogiliselt ateistlik riik, kus kommunistlik partei pidas religiooni kodanlikuks igandiks ja takistuseks kommunismi saavutamisel. Sellelaadne tegevus oli tugevalt piiratud, kontrollitud ja sageli represseeritud. Jõule ei lubatud tähistada, kuusk toodi tuppa aastavahetuseks ehk näärideks. Kes jõululaupäeval kirikusse läks, oli juba kahtlane isik. Osa kirikuid muudeti spordisaalideks või raamatukogudeks.14 Nuhkimine ja pealekaebamine olid igapäevased nähtused. Veel kaheksakümnendate keskel oli meie inimestel reaalne hirm KGB töötajate ees.15 Muusika, nagu ka kogu muu professionaalne looming, pidi ses süsteemis olema lojaalne, ideoloogiliselt õige ja kuulekas.
Pärdi dissonantsed ja rajud „Nekroloog” (1960) ja „Pro et contra” (1966) mõjusid toona ilmselt kirgliku süüdistusena, kui parafraseerida muusikateadlast Leopold Brauneissi. Selles taustsüsteemis mõjub aga religioosse sõnumiga teose „Credo”16 (1968) kahekordne esiettekanne (mida poleks pidanud reeglite järgi üldse juhtuma) kui orkaani möire, millele järgnes pikk ja piinarikas otsingute periood. Serialistlik muusika oli end meetodi ja kommunikatsioonivahendina ammendanud. Toonasele nomenklatuurile oli see teos muidugi liig. Paradoksaalselt oli Pärdi hilisem tintinnabuli-tehnika aga liig lääne avangardmuusika eliidile, kes pidas seda liiga lihtsaks. Harjumine tuli pikkamööda…
Tormise vastupanu valitsevale surutisele ja ideoloogiale on tema loomingus läbiv ja ilmneb eriti jõuliselt 1981. aasta teostes „Stagna-aja laulukesed”,17 mille kohta ta ise ütleb nii: „See oli neljakümne esimene allkiri Neljakümne kirjale”18.Protest, trots ja vimm venestamise vastu süvenes. Tormise meetod võitlemiseks oli (nt Runneli) sarkastiliste tekstidega muusikaline torge, vahe iroonia. Kõnekaim sellelaadne näide on teos „Rahvaste sõpruse rapsoodia” (1983), kus sobivas ideoloogilises kontekstis kõlas meeskooridele loodud teos, milles vali vene rahvalaul lämmatab liiduvabariikide vaiksed rahvalaulud.19
Poliitika on võimas, kuid muutuv, teisenev nähtus. Impeerium tundus paljudele igavene — ega muidu poleks üle liitriigi püstitatud tuhandeid igavesi tulesid. Reaalsuses said need lõkked põleda vaid viivu ja punnitatud igavikumõõde oli sunnitud tõdema oma ajalikkust. Kunstmuusika, mida lämmatava poliitika ajal loodi, jagunes kaheks: see, mis ajaloo paberihunti pudenes, ja see, mis kõlab veel kaua-kaua, laulu tuules, taevani tõustes üles, igavikku omale otsides…
Filmilik mõtlemine
Mõlemad heliloojad lõid nooruspõlves filmidele originaalmuusikat. Tormis kirjutas muusika umbes kolmekümnele, Pärt kolmekümne neljale filmile. Nende hulgas on nii anima-, dokumentaal- kui ka mängufilme. Pärdi taust enne seda oli muu hulgas ka lastelaulude loomine ja koostöö Eesti Riikliku Nukuteatriga. Karakteerne muusika oli tema leivanumber. Animafilmide meistrid, legendaarsed Heino Pars ja Elbert Tuganov, samuti paljud dokumentaal- ja mängufilmide tegijad olid ta loominguga väga rahul. Pärt kommenteerib, et lisaks stsenaariumile ja pildile määras filmimuusika olemuse ka režissööri hingelaad.20 See kõneleb helilooja empaatilisest natuurist. Paljud Tallinnfilmiga seotud inimesed räägivad oma mälestustes nagu ühest suust, et Pärdiga oli mõnus koos töötada, ta oli täpne ja fantaasiarikas. Vaid paari viimaseks jäänud mängufilmi puhul on monteerimisel tekkinud vastuolusid. Ju siis saigi filmitöö aeg tema jaoks ümber. Filmile „Ukuaru” loodud valss elab aga senini rahva südames.
Tormis töötas samuti kiirelt ja operatiivselt. Tema originaalmuusikat mängufilmile „Kevade” võib pidada meie selle valdkonna üheks suurimaks meistritööks, mille üle oli autoril ka aastaid hiljem varjamatult hea meel. Filmimuusika loomise töö eeldab paindlikkust, kohanemisvõimet, head dramaturgiatunnetust, eri stiilide valdamist, kiiret reageerimist ja tehnilist meisterlikkust. Tormisel on ette näidata ka veenev rollisooritus neljaosalises telefilmis „Lindpriid”21. Film ei saanud Eesti Telefilmi ega Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkonna käest esitusluba, pandi 1971. aastal riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus see siiski päästa ning kaheksateistkümneaastase hilinemisega jõudis see ka publikuni.22
Siin-seal mainitakse ikka ja jälle, et toona kirjutati filmimuusikat raha pärast.23 Seda kindlasti ka, tasud olid ju soliidsed. Üks „kasulik” minut muusikat tõi sisse veerand kuni pool keskmist kuupalka. Sageli unustatakse aga ära tõsiasi, et mitte igaühele ei pakutud filmidele muusika loomise võimalust. Isikuomadused mängivad siin olulist rolli, tähtsad on koostöövalmidus ja paindlikkus, kvaliteet loomulikult ka. Ükski režissöör ei ole huvitatud käpardlikest lahendustest. Helilooja peab tegema keeruka psühholoogilise tehte, jättes oma loomingulise ego ukse taha, et saaks sündida just selle filmi jaoks sobiv materjal. Ajaloos on kuhjaga näiteid sellest, kuidas algselt loodud muusika hästi ei sobinud ja filmi juurde toodi kiiresti uus helilooja.24
Tõnu Tormise foto. ETMM M 238:1/60:46
Filmimuusika on sellegipoolest looming. Põnev ja spetsiifiline. See pole kunagi mõeldud eraldi kuulamiseks ja siin võibki arvustajatel segadus tekkida. Muusika ja pilt peavad narratiivseks tähendusloomeks moodustama orgaanilise terviku. Filmimuusika peab jätma ruumi dialoogile ja narratiivile, seega on see sageli üsna hõre, selles on nagu midagi puudu, see on sageli taustaks ning selle ülesehitus lähtub välisest. Ja see just sobibki. Toonase plaanimajanduse kontekstis oli filmimuusikal aga kontsertmuusika ees üks suur eelis. Nimelt see, et seda ei tsenseeritud. See võimaldas tegeleda eksperimenteerimise ja loominguliste ideede läbimänguga, ilma et oleks pidanud valikuid selgitama. Andekatel noortel muusikaloojatel olid tegutsemiseks vabad käed: serialism, aleatoorika, arendatud orkestraalne muusika, džässi elemendid jne. Eklektiline polüstilistika on siin Pärdil selgelt nähtav. Tema sõbral, helilooja Alfred Schnittkel, kes samuti palju filmimuusikat kirjutas, kujunes sellest lausa komponeerimiskeel.25
Pärdi tintinnabuli-loomingut on kasutatud paljudes filmides, hinnanguliselt umbes 600 filmis.26 (Nüüdseks on neid kindlasti palju rohkem.) Kaire Maimets-Volt on sellele pühendanud oma doktoritöö.27 Kui sageli räägitakse muusikat analüüsides kompositsioonitehnikast, struktuurist ja vormilisest aspektist, siis Maimetsa kirjatöös
(lk 201–202) tuuakse esile Pärdi muusika kõlakogemuse emotsionaalse mõ-
ju eripärasid. Oluline on näiteks selle mitte sentimentaalne, vaid kaine emotsionaalsus, õrnus, kristallselgus, rahustav leevendus, mahedus, nõtkus, melanhoolne embus, rahulikkus, õhulisus, nukrus ja lihtne idüll. Tormise muusika puhul on aga tihti kasutatud näiteks märksõnu loitsiv, rituaalne, rütmiliselt hüpnootiline, dramaatiline, intensiivne, šamanistlik, igatsev, looduslähedane, müstiline, nostalgiline, melanhoolne ja mõtlik. Mõlemat loovisikut ühendab erakordne dramaturgiataju, mis just filmimuusikas esile tõuseb. Pärdi õpetaja Heino Eller, kes muide nooruses ka kinomuusikuna töötas, arendas oma õpilastes dramaturgiatunnetust. Miski pole juhuslik, kõik ebaoluline visatakse kõrvale. Eller otsis seda üht ja õiget nooti, Pärt hiljem ka.
Muutuse väljakutse
Enda muutmine on väljakutse. Keskne sõnum suurtes religioonides on, et pühadus, virgunu, jumalik alge, universaalne teadvus, taevane kõiksus on meie endi sees.28 Selleni jõudmiseks tuleb püüda praktikate abil vaigistada sisemonoloog, sisemine pärdik ehk turuplatsi mõttelaad. Liikumine vaikuse poole on vaevaline, kuid võib avada täiesti uue arusaama eksistentsi olemusest, igikestvast tarkusest. Tarkuse tuum on see, et lisaks tavapärasele füüsilisele maailmale eksisteerib ka ajatu ja igavene, teadvuse, vaimu ehk tao maailm, milles me osaleme, kas siis teadvustatult või teadvustamata. Vaim, isedus, puhas teadvus, budaloomus, intuitsioon on meis vaikimisi olemas. Kui leiame sobiva tee koos vastavate praktikatega, võib see meid viia vahetu mõistmise ja kogemiseni. Ego paljastamine aitab eemale tõrjuda elumurede pudi-padi, et teha ruumi pühadusetajule, rõõmule, kaastundele ja õndsusele, mille kirjeldamiseks kasutatakse termineid valgustatus, lunastus, fana, ärkamine, satori, nirvaana ja ruaḥ ha-qodesh. Vaenlase armastamine on sellistes praktikates alandliku meele kultiveerijana sageli oluline aspekt. Religiooni mõjul tekkida võiv vaimne ärkamine võib kesta lühikest või ka pikka aega. Sageli toimub sel puhul muutus, kus kõik negatiivne pudeneb inimesest eemale.29
Helid ja muusika on läbi aegade olnud eelnimetatuga tihedalt seotud. Instrumentaalmuusikat on peetud ideaalseks meele vaigistamise vahendiks. Üks muusikaline heli kannab endas hämmastavat korrapära, mida on võimalik ka visuaalselt demonstreerida.30 Ülemhelirida, mis ühes korrapärase võnkega helis sisaldub, moodustab intervallide jada, kätkedes endas muu hulgas meile nii kodust mažoorkolmkõla. Lisaks on seal dissonantseid intervalle kuni veerandtoonideni, mis on kasutusele võetud ka lääne kunstmuusikas. Pythagoras õpetas, et muusikaline harmoonia allub arvusuhetele ning samad suhted määravad taevakehade liikumise — kontseptsioon, mida tuntakse sfääride muusikana. Pütagoorlaste jaoks ei olnud jumal isikustatud jumalus, vaid pigem kord, proportsioon ja harmoonia, mis avalduvad looduses ja universumis arvude kaudu.31
Antroposoofia rajaja Rudolf Steiner on öelnud oma ettekandes Dornachis 1923. aastal: „Moodne inimene peab jõudma uude meelelaadi. Avades oma hingelise kogemuse vastavad jõud, peab ta jõudma punkti, kus ta taasavastab selle, mis kunagi on kaduma läinud. Ma ütleksin seda nii: inimene peab arendama teadvust, et leida tee jumalik-vaimsesse. Näiteks muusika valdkonnas saavutatakse see siis, kui meloodias kogetud sisemine tundeküllus avastatakse ühel päeval üksikus helis, mil inimene kogeb üksiku heli saladust. Teisisõnu ei koge inimene enam ainult intervalle, vaid suudab kogeda üksikut heli sama sisemise rikkuse ja kogemuse varieeruvusega, nagu ta täna kogeb meloodiat. Praegu ei suuda inimene veel ette kujutada, milline see kogemus võiks olla.”32
Eelneva valguses on lihtsam mõista „kõrgema objektiivsuse müsteeriumi”, millest Leopold Brauneiss oma raamatus „Pärdi tintinnabuli-stiil” kõneleb: oluliseks sai taandamine, arvud, range lihtsustamine ning selle kaudu universaalse, lihtsa ja inimliku tuumani jõudmine. Ego surm on eeldus inspiratsiooniks jumaliku armu valguses.33 Sellele kõigele lisandub veel visuaalne ja geomeetriline väljenduslaad partituurides ja teoste kontseptsioonis.
Egost loobumine sai Tormisel ilmsiks hetkest, kui ta ei peljanud enam oma loomingus regiviise üks ühele kasutada. Sündigu sinu tahtmine, regilaul! See on enda andmine millegi suurema ja igavikulisema teenistusse. Ohvriand, kahi. Kõige selle juures tekib aga hea tunne ja… mõnu! See oleks nagu rahva koondamise missioon poeesia kaudu. Regilaulu pikaajalise säilimise üheks põhjuseks ongi poeetilise süsteemi sidusus.34 Ants Johanson mainis mulle eravestluses Tormise mõjutajana Jaan Kaplinski artikleid35 ja ka seda, et regilaulu järjepidevuseks peetakse hinnanguliselt kahte kuni kolme tuhandet aastat. Tormis võttis teadlikult vana rahvalaulu propageerija hoiaku.
Huumor, siirus ja nõudlikkus
Kui mõtlen mõlema helilooja huumorimeelele ja siirale mängulisele lapsemeelsusele, tekivad paralleelid teatrimaailmaga. Kas armastada ennast kunstis või kunsti endas? See legendaarne Stanislavski sõnastatud eetiline dilemma tundub olevat ka Tormise ja Pärdi üks keskseid teemasid. Samuti kaitsekihtide mahavõtmise vajadus ja energia suunamine, millest paljud teatripedagoogid-lavastajad räägivad. Seda kõike selleks, et saaks avalduda lihtne ja mänguline algloomus, mida on laval ülipõnev jälgida ning mis on usutav ega mõju võltsina, teeselduna, mängitsetuna. Huumorimeel on kõige selle juures võtmetähendusega. Pärdi irooniat (nt viisnurgakujuline partituur), vimkasid ja keelenalju on palju tsiteeritud. Osales ta ju ka Kuldar Singi häppeningil, mis paraku skandaaliks kujunes. Hilisem parukaga pleenumil esinemine kompas aga tõsiselt süsteemi taluvuspiire, mida võib vaadelda juba poliitilise tegevuskunsti ilminguna.
Alles hiljuti, Pärdi 90. sünnipäeva puhul, avaldati raamat „Tänuga. Südamlikult. Armastusega. Muusikalised tervitused Arvo Pärdilt”, kus on ära toodud tema loodud vaimukaid ja mängulisi postkaarte. Neis sisalduvad noodid on kuuldavaks tehtud. Seal on muusikalist huumorit, äratuntavate klišeedega žongleerimist jpm. 11. septembri hommikul 2025, kui Pärt sisenes omanimelise keskuse fuajeesse, kõlas tema 90. sünnipäeva tervituseks ta enda loodud lastelaul „Mina olen juba suur”, mille järgi maestro tantsis ja liigutuste keeles end taas lapsena kujutas. Ring sai täis.
Tormise iroonia ja kibe huumor tuli juba jutuks seoses kogumikuga „Stagna-aja laulukesi 1978–1982” (Eesti Muusikaühing, 1990). Aeg oli selline, et tekitas kibedust, vimma ja jõuetut jonni. Eriti irooniline on Tormise kooriteos „Küsimus on…”, kus Olaf Uti ideoloogiline sõnavaht kohtub stihhiiriga.36 Uue vabariigi ajal, näiteks õppejõuna EMTAs, oli Tormis aga muhe ja vahetu, vahest üllatavgi oma mängulise käitumisega. Tema loomealane nõudlikkus on aga lausa legendaarne. Tuli tundma õppida oma rahva vana laulukultuuri olemust.37 Selleks et tekkinud kõlaideaale saavutada, tuli olla nõudlik, teha pingutusi ja lõputult selgitada. Eks see tekitas ka laupkokkupõrkeid ja isegi kaebekirju, et Tormis tahab lauljate hääleaparaati ruineerida. Ka Pärt otsis kaua oma uut laadi teostele sobivaid esitajaid. Lõpuks osutus sobivaks Hilliard Ensemble. Noodipaberil võivad olla lihtsad märgid, kuid ilma keskendumiseta ja vaimse pingutuseta ei puhke see looming õide.
Mõlemat heliloojat on kirjeldatud oma loomingu suhtes kirglikuna, mõlemal on lähtekohaks meditatiivne alge. Mõlema muusikas on siirust ja lihtsust, ent ka kargust, mis ei ole kooskõlas sentimendi ega paatosega. Noodid paberil on nagu sõnad näidendis — jäämäe veepealne osa, skelett. Selleks et kirjapandust saaks kvaliteetne kunstiteos, tuleb teha põhjalikku tööd, otsida allteksti ja järgida autori juhiseid.
Seesama jõgi
Varem on esile toodud, et Tormise ja Pärdi helitööd on seotud ajaloo ja minevikuga, seega millegi vana, arhailise ning ürgsega. Aga äkki on see illusioon, lahti rulluva ajatelje narratiivne vemp? Võib ju mõelda ka nii, et näiteks jõgi, mis linna läbib, on küll vormilt ürgne, kuid sisult kogu aeg uus. Nendele, kes samasse jõkke astuvad, voolab aina uus vesi. Loodud ja loodav moodustavad tonosfääris igavikulise terviku. Selle kinnituseks ja mõtterännaku lõpetuseks toon kaks tsitaati.
Arvo Pärt: „See on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks 1. Tema väärtus on küll 1, aga inimestele on ta kätte antud äärmiselt keerulise paljutehtelise murdarvu kujul, mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endil oma eluga ja see on muidugi lõputult pikk tee. Kogu tarkus seisneb taandamises ja üleliigse äraviskamises… Õige lahendus 1 on midagi enamat kui ainult üksiku murru või kaasaja või elu lahendus, ta on samal ajal ka kõikide murdude, kaasaegade ja elude õige lahendus ja ta on seda alati olnud. Järelikult sellele õigele lahendusele jäävad kitsaks üksiku murru või kaasaja piirid — ta läheks nagu läbi aegade.”38
Veljo Tormis: „Regilaul on elu osa. Ta pole esinemiseks, vaid osalemiseks. Regilaul on tegelikult meist kõigist isiklikult kõrgelt üle. See kulgeb kogu aeg meie ümber, meie lülitame end aeg-ajalt sellesse.”39
Viited ja kommentaarid:
1 Veljo Tormis. Lauldud sõna. Koost. Urve Lippus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000,
lk 218 ja 238.
2 In Principio. The Word in Arvo Pärt’s Music. Editors: Hedi Rosma, Kristina Kõrver, Kai Kutman. Arvo Pärt Centre, 2014, lk 13.
3 Hasso Krull 2014. Loomise mõnu ja kiri. — Pesa: Tekstid 2000–2012. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
4 Regitund IV: vestlus Õie Sarve ja Aleksander Heintaluga. — ERR, 4. I 2007. — https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/regitund-iv
5 Erkki Lehtiranta 2017. Todellisuuden lukutaito — vinkkejä valaistumisen varalta. — Viisas Elämä, nr 7, lk 67.
6 Toomas Siitan 2014. Sissejuhatus raamatule „In Principio. The Word in Arvo Pärt’s Music”. Arvo Pärt Centre. — https://www.arvopart.ee/arvo-part/artikkel/sissejuhatus-raamatule-in-principio-the-word-in-arvo-parts-music/
7 Leopold Brauneiss 2017. Artiklite kogumik „Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria”. Koost. Saale Kareda. Arvo Pärdi keskus.
8 Tormise mustrid 8: Tormis inglise moodi. — ERR: Klassikaraadio 6. VIII 2025. — https://klassikaraadio.err.ee/1609752305/tormise-mustrid-8
9 Kammerlauljad. Eesti Filharmoonia Kammerkoor 40. Tallinn. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, 2022.
10 Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts 2005. Kultuurigenotsiid Eestis:Kunstnikud ja muusikud 1940—1953. Argo, lk 100.
11 Vestlus Eduard Tubina ja Arvo Pärdi seostest Arvo Pärdi keskuses 14. VI 2025.
12 Töörahva Lipp, nr 2, 3. I 1963.
13 Veljo Torimis. Lauldud sõna, lk 118.
14 Üheks selliseks näiteks on 1940. aastal pühitsetud Rakvere linna Pauluse kirik, mis oli alates 1951. aastast Kalevi võimla ja nüüd 2026. aastal avatav Arvo Pärdi kontserdimaja, uuema nimega Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru.
15 Mihkel Raud 2008. Musta pori näkku. Tammerraamat, lk 147–148.
16 Credo = usun. Ladinakeelse kristliku usutunnistuse esimene sõna (Credo in unum Deum…). Seepärast kasutatakse seda tihti ka usutunnistuse sünonüümina. Vikipeedia.
17 Stagnatsioon ehk seisak.
18 Selle kirja loost võib lähemalt lugeda raamatust: Sirje Kiin, Rein Ruutsoo, Andres Tarand. 40 kirja lugu. Tallinn: Olion, 1990.
19 Tormise mustrid 8: Tormis inglise moodi. 20 Arvo Pärt 70. 2. episood: Arvo Pärt ja filmimuusika. (Immo Mihkelsoni 14-osaline saatesari) — ERR: Klassikaraadio 1. X 2005. — https://klassikaraadio.err.ee/1127517/arvo-part-70-arvo-part-ja-filmimuusika
21 „Lindpriid”. Eesti Telefilm, 1971, režissöör ja stsenarist Vladimir Karasjov.
22 Lindpriid (film). — https://et.wikipedia.org/wiki/Lindpriid_(film)
23 Postimees AK, 6. IX 2025, lk 3.
24 Gergely Hubai 2012. Torn Music: Rejected Film Scores — A Selected history. Silman-James Press, 2012.
25 Gavin Dixon 2023. The Routledge Handbook to the Music of Alfred Schnittke. Taylor & Francis Ltd.
26 Arvo Pärt 70. 2. episood: Arvo Pärt ja filmimuusika.
27 Kaire Maimets-Volt 2009. Mediating the ’idea of One’: Arvo Pärt’s Pre-Existing Music in Film. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia väitekirjad 4. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.
28 Roger Walsh 2006. Vaimsuse põhitõed. Seitse keskset tegelust südame ja vaimu äratamiseks. Pilgrim.
29 Gunnar Aarma. Täiesti vaba mees. Koost. Ivar Tröner. Tallinn: SE & JS 2022.
30 Saale Kareda 2006. Nähtavad helid I, II ja III. — Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, 10, 11.
31 Quotations Pythagoras. — https://mathshistory.st andrews.ac.uk/Biographies/Pythagoras/quotations/
32 Rudolf Steiner. The Inner Nature of Music and the Experience of Tone GA 283; Lecture VII. — https://rsarchive.org/Arts/GA283/English/AP1983/19230316p01.html
33 Leopold Brauneiss 2017. Op. cit, lk 35.
34 Tiiu Jaago, Mari Sarv 2001.Regilaul-keel, muusika, poeetika. Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 76.
35 Jaan Kaplinski 1970–1972/1997. Rahvalaulu juurde jõudmine. Kogumik: Võimaluste võimalikkus. Vagabund.
Jaan Kaplinski 1969. Pärandus ja pärijad. — Sirp ja Vasar, nr 9, 28. II.
36 Veljo Tormis. Lauldud sõna, lk 126.
37 Veljo Tormis 1972. Rahvalaul ja meie. — Sirp ja Vasar, 16 VI.
38 Saatesari „Looming ja aeg 3: Arvo Pärt” (autor Ivalo Randalu). Eesti Raadio, 1968.
39 Tormise mustrid 19: Regilaul, Tormis ja meie (autor Ants Johanson). — ERR: Klassikaraadio, 21. VIII 2025. — https://klassikaraadio.err.ee/1609765559/tormise-mustrid-19
