110 HELLETUST JA 100 MEEST KONTSERDILAVAL

2025. aasta on rikas eesti heliloojate (pool)ümmarguste sünni(aasta)päevade poolest. Ei hakka neid kõiki siin üles lugema, kuid üks tähistatumaid on Veljo Tormise oma, kellel tänavu oleks täitunud 95. eluaasta. Tormise muusika osakaalust eesti kooride repertuaaris täpset statistikat ei ole ja seda on ilmselt võimatu ka teha, sisetunne aga ütleb, et midagi on temalt laulnud peaaegu iga Eestis tegutsev koor, kas või juba seoses laulupeol osalemisega, sest  sel sajandil on kõlanud eri kooriliikide esituses vähemalt üks Tormise teos igal laulupeol.

Kooriliikumine on nii mõneski mõttes kogukondlik tegevus. Tore on käia koos, et siis igal aastal mõne ülesastumisega — vähemalt jõulu- ja kevadkontsertidega — publiku ette tulla. Tugevamatel kollektiividel on esinemisvõimalusi loomulikult rohkem, osaletakse ka konkurssidel, laulupeost rääkimata. Olles ka ise laulnud mitmes kooris, tean, et enamiku kooride kontsertide kuulajaskond koosneb siiski peamiselt sõpradest-tuttavatest-sugu­lastest ning laiemat kõlapinda leiavad need harva. Seetõttu tuleb eriliselt kiita Tartu kooride — E STuudio Kammerkoor, Kammerkoor Helü, Kammerkoor Kolm Lindu, Tartu Ülikooli Kammerkoor ja Vox pUNT leidlikku ideed ühendada jõud Tormise loomingu esitamiseks. Tõenäoliselt ei oleks ükski neist kooridest eraldi suutnud publikuga täita selliseid kontserdipaiku nagu EMTA suur saal ja Eesti Rahva Muuseum ega saanud võimalust oma kontserdi otseülekandeks Klassikaraadios. Silmatorkav oli ka ürituse reklaam — efektne pealkiri, kaunilt kujundatud plakat ja sisukas kavaleht, rääkimata oma šokolaadi- ja T-särgimeistritest. Ehk siis võib  tuntud lauset parafraseerides öelda, et „suuruses peitub jõud”, mida kinnitas ka kontsertide üks kunstilistest juhtidest ja kammerkoori Kolm Lindu dirigent Kärolin Tuisk: „Varem ei ole sellist suurt ühisprojekti tõesti ette tulnud. Kõige suuremad kooride kohtumised on laulupeod, vahel esinevad koorid ka paarikaupa. Meie tahtsime vaadata, kui detailseks me viie sarnase tasemega kooriga saame minna. Et mis ikkagi muusikaliselt juhtub või juhtuda saab, kui 110 inimest laulab näiteks „Raua needmist” koos.”¹

Kontserdi pealkirja „110 helletust” tuleb mõista ülekantud tähenduses — 110 tähistab lauljate arvu laval ja iga laulja hääl on kui helletus. Ühisprojekti repertuaarivalik oli omamoodi üllatav — ebatavaliselt suure osa moodustas Tormise „omalooming”, nii et rahvaviisidel põhinevad teosed jäid vähemusse. Seda siiski vaid arvuliselt, mitte tähtsuselt. Lisaks sai kontserdil kuulata helilooja enda häält, kui Tormis laulude vahele mängitud klippides oma lapsepõlve meenutas.

Kontserdi avaloona kõlas Külliki Joosingu juhatusel 1982. aastal valminud „Helletused” sopranile ja segakoorile, mille Tormis kirjutas oma samal aastal lahkunud õe Talvi mälestuseks. Või nagu ta ise on öelnud: „Ma kirjutasin selle tunde endast välja.” Teksti on helilooja kokku pannud Aino Tamme ja Miina Härma järgi ning seal on kasutatud helletusi ja huikeid Tarvastu ja Karksi kihelkonnast. Tartu kooride ja solisti Pirjo Jonase esituses kõlas see suurele koorile loodud dramaatiline, aga ka kergelt sentimentaalse hõnguga teos äärmiselt tundeliselt. Jonas oli oma partii jaoks otsekui loodud — tema kerge vibrato’ga, aga hõbedaselt helisevas hääles oli midagi vanaaegset, mis sobis imeliselt teosega, kus on seosed Aino Tamme ja Miina Härmaga. Koor ja solist olid heas kõlalises tasakaalus ja hoolimata koorilauljate arvukusest tõusis soprani rikkalikult kaunistatud partii tänu väga kõrgele registrile kenasti esile.

Pirjo Jonas kandis Piia Paemurru saatel ette veel 1958. aastal loodud neljaosalise laulutsükli „Nukrad viivud” Minni Nurme sõnadele. Eraldi tahan ära mainida teisena kõlanud „Sügislaulu”, mis jäi meelde oma isikupärase meloodia ja napi, kuid ilmeka klaveripartiiga.

Kaheksast tuntud eesti laulust koosnev tsükkel „Nostalgia” (1985) oli ära jagatud kahe dirigendi vahel: nelja esimest juhatas Karita Käesel, viimaseid Patrik Sebastian Unt. Mõlemad on noored dirigendid, kuid tasemelt üsna erinevad. Käeselile sooviks vabamat ja elavamat juhatamisstiili — lihtsalt taktilöömisega lauljate silmi särama ei pane ja see kajas vastu ka koori esitusest. Käeseli juhatatud laulud olid kõik enam-vähem ühes dünaamikaskaalas — mezzoforte’st forte’ni — ja ka meeleolult kukkusid need välja üsna sarnased, kuigi nii ei peaks olema. Olgu näitena toodud ideaalis rõõmuhõiskena mõjuv „Kui mina alles noor veel olin” ja oma nukruses südantliigutav „Kord mõtetes istus”, mõlemad olid üsna meeleolutud ega andnud seekord edasi ei rõõmu ega kurbust. Veel hakkas kõrva praegu dirigentide hulgas populaarne võte keelata fraaside vahel hingamine ja kasutada ahelhingamist. Mõte on iseenesest hea, aga mõnikord muutub see kunstlikuks ja eesmärgiks omaette, nagu juhtus ka laulus „Meil aiaäärne tänavas”, kust jäidki meelde ebaloomulikult esile tõusvad fraaside kokkuvedamised. Palju küpsema ja musikaalsema mulje jättis Patrik Sebastian Unt, seda nii dirigeerimistehnika kui läbimõeldud tõlgenduste poolest. Laulu „Vaikne kena kohakene” esitus oli lihtne ja soe, nautida sai kaunist 110 laulja piano’t ja pianissimo’t. Tore oli ka laulu „Mats alati on tubli mees” ettekanne: läbipaistev faktuur, värvikad karakterid ja kena puänt salmis, kus selgub, mis põhjusel Mats mõnikord ikkagi mütsi peast võtab.

Külli Lokko juhatamisel tulid ettekandele neli osa 1964. aastal valminud tsüklist „Sügismaastikud”. Sügavaima mulje jätsid dramaatilised ja kontrastirikkad „Tuul kõnnumaa kohal” ja „Kanarbik”. Teises osas, „Üle taeva jooksevad pilved”, oli natuke liiga palju intonatsiooniprobleeme ja ähmaseid esimesi noote. Esimest osa, „Hilissuvi”, kuulates tekkis aga tunne, et lugu vajaks väiksemat koori — liiga raske ja läbipaistmatu oli see tegelikult äärmiselt kerge ja õhuline looduspilt.

Noort Tormist sai kuulda 1948. aastal loodud laulus „Noore suve muinasjutt” tsüklist „Kaks laulu Ernst Enno sõnadele”, dirigent Küllike Joosing, mis jäi selgelt, aga arusaadavatel põhjustel alla 1998. aastal loodud kaunile laulule „Kuulmata kuskil kumiseb kodu”. Nagu „Hilissuve” puhul, nii tekkis ka siin soov väiksema koosseisu järele, et kõik põnevad faktuurikihid oleksid selgemalt välja tulnud. 

Õhtu kulminatsiooniks oli „Raua needmine” Kärolin Tuisu juhatusel ja see olevat dirigendi sõnul olnud ainus teos, mis oli kavas kohe, kui ühiskontserdi idee tekkis. Postimehele antud intervjuus kirjeldas Tuisk tööd selle Tormise ühe võimsaima ja tuntuima teosega: „See on väga suur kogus energiat. „Raua needmine” on suur ja tume teos, helilooja on sinna pannud lisaks muusikalisele ka erinevate hääleliste karakterite intensiivsuse. Lauljad lähevad sinna väga sisse, paljud laulavad seda lausa peast. Ma ei tea, kas keegi on seda varem kogenud, kui 110 inimest sinu poole lihtsalt karjuvad ja silmade välkudes rauda neavad, kümme minutit järjest. Dirigent peab ise ikkagi suutma mingisse seisundisse minna, et suuta muusikaliselt ja ideoloogiliselt seda kõike juhtida, selle sees olla. See vajab harjumist, samas tulemus on vägev.”² Tulemus oli tõesti vägev, kuigi algul tekkis mul kõhklusi, nähes noort rahvariides, šamaanitrummiga neiut koori ees. Kahtlus aga hajus esimeste taktidega, Tuisu tegevus oli šamaanile omaselt sugereeriv. Lisaks koori kõrgetasemelisele esitusele tuleb ära märkida ka väga head solistid, tenor Meelis Pihlap (E STuudio KK) ja bass Siim Kornel (TÜKK), kelle vägagi erineva tämbriga hääled suurepäraselt kokku sobisid.

Kontserdi lõpetuseks kõlas veel laulupeolt selgelt meeles „Meelespea” (dirigent Kärolin Tuisk), mis lauljatel siiski väga hästi meeles ei olnudki — nii mustalt ja ebakindlalt ei kõlanud ükski teine teos kogu õhtu jooksul. Kas oli põhjuseks sellest laulust tekkinud väsimus pika laulupeoprotsessi käigus või mindi „mütsiga lööma”, võta sa kinni. Siiski ei suutnud see üks ebaõnnestumine rikkuda head üldmuljet kogu kontserdist.

Tartu kooride ühisesinemine ei jäänud ainsaks septembrikuiseks suurprojektiks, ühiskontserdi andsid ka Eesti Rahvusmeeskoor ja Ylioppilaskunnan Laulajat Soomest, nii et Estonia kontserdisaali lava täitus umbes saja mehega. Kavas olid kaks naaberrahvaste suurteost: kontserdi esimeses pooles kõlas Einojuhani Rautavaara „Runo 42: „Sammon ryöstö” Pasi Hyökki juhatusel, teises pooles aga Veljo Tormise „Kalevala XVII runo” ehk „Vipuses käimine”, dirigeerisid Mikk Üleoja ja Pasi Hyökki. Mõlema teose algallikaks on Elias Lönnroti koostatud soome rahvuseepos „Kalevala”, kuid Rautavaara ja Tormise lähenemine muusika loomisele on diametraalselt erinev.

Eino Rautavaara teos (1974/1982) on žanrinimetuse poolest kooriooper ja see on loodud kahes etapis. Algselt valmis see pealkirja all „Runo 42” vokaalsolistidele, kolmele klaverile ja löökpillidele. Helilooja ei jäänud aga oma teosega rahule ja alles 1981. aastal võttis ta selle uuesti ette, kujundades sellest kooriooperi meeskoorile, solistidele ja helilindile. Eellindistatud saatepartiid soovis Rautavaara kasutada seetõttu, et oleks lihtsam ja saaks hakkama ilma orkestrita. Tegelikkus osutus aga sootuks vastupidiseks. Fonogrammi tegi Rautavaara ise öösiti Sibeliuse Akadeemia elektronmuusika stuudiot kasutades, kuid lõpuks oli salvestis nii keeruline, et orkester oleks tunduvalt vähem peavalu valmistanud. Ilmselt oli see ka põhjuseks, miks seda muljetavaldavat teost kanti viimati ette 1990. aastatel ja miks selle ainus salvestus pärineb 1995. aastast. Nüüd aga võtsid Ylioppilaskunnan Laulajat ette suure töö ja digiteerisid kõik vanad lindid, tänu millele on nüüd võimalik ooperit lihtsama vaevaga ette kanda.

Tegemist on väga omapärase, võiks öelda, et isegi eksootilise teosega. Kuigi selle aluseks on „Kalevalast” pärit eepiline lugu võitlusest müütilise imeveski Sampo pärast, võib seal näha ka sidet tänapäevaste „imeveskitega”, olgu nendeks siis arvutid või tuumarelvad. Selle ideega sobib hästi kokku ka süntesaatoril loodud keeruline helilindilt tulev taust, mis vägagi meenutab 1980. aastate filmimuusikat. Ylioppilaskunnan Laulajate koorivanem Antti Asumaa on võrrelnud seda isegi tollase ülipopulaarse filmi „Blade Runner” soundtrack’iga. Rautavaara teose suurimaks tugevuseks on pidev areng ja pinge üleskruvimine, justkui põnevusfilmis, kus iial ei tea, mis juhtuma hakkab või millise pöörde tegevus võtab. Lugu jutustavad solistid, kes sel ettekandel olid kõik Soomest — Jasper Leppänen, Sampo Haapaniemi ja Ni­cholas Söderlund —, esitades oma rolle veenva meisterlikkusega kord rõdult, kord lavalt. Meeleolu loomisel olid aga olulised just lindilt tulev taust ja äärmiselt huvitava helikeelega meeskooripartii, mis kohati meenutas oma kõikumises ja lainetamises tuules hõljuvat kangast. Saab vaid rõõmustada, et selline väärtteos, mida peetakse Rautavaara üheks parimaks, on taas leidnud tee kontserdilavale.

1985./1994. aastal valminud Tormise „Kalevala XVII runo” meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele võiks liigituda koorisümfoonia alla ja on vist üleliigne lisada, et helilooja toetub siin rahvalaulule, nn Kalevala viisile. Kogu lugu jutustatakse kahe motiivi peal ja ette kantakse runo kõik 628 värssi. Teose ülesehitamisel ja pinge kasvatamisel kasutab Tormis talle iseloomulikke arendusvõtteid. Lugu algab justkui eimillestki, Väinämöisele viitavalt kandlehelidega, millele peagi lisandub koor, hakates seejärel järk-järgult, lainetena „tuure üles võtma”. Tiheneb faktuur, tõuseb tempo, toimub modulatsioon kõrgemasse helistikku, lisandub deklamatsioon ja kõik see kulmineerub viie šamaanitrummi ning mitmete teiste löökpillide (käristi, vurr, vuristi jm) saatel laulva kooriga, misjärel algab rahunemine, kuni teose lõpuni, mis haihtub olematusse.

Ei tea, kas oli põhjuseks Rautavaara kooriooperi äärmiselt kõrgetasemelisest esitusest saadud vapustav elamus või oli asi muus, aga seekord tundus Tormis kuidagi tuimavõitu. Üllataval kombel jäid meeskoorid aeg-ajalt pillide varju — ma pole varem märganud, et Eesti Rahvusmeeskooril oleks probleeme oma jõududega ükskõik millisest saatemuusikast üle laulmisega. Seevastu solistid Oliver Povel, Andrus Kirss, Andres Alamaa ja Arno Jürjens hiilgasid oma rollides. Nii et kokku võttes oli väikestest puudustest hoolimata tegu ikkagi vägeva ettekandega, lihtsalt seekord kaldus kaalukauss Rautavaara poole.

Viited:

¹ Viis Tartu kammerkoori teevad suure ühendkoorina kummarduse Veljo Tormisele. — Postimees, 15. IX 2025.

² Samas.