XXVIII laulupeol „Iseoma” tuli ERSOl Arvo Volmeri juhatusel 5. juulil esiettekandele Ülo Kriguli sümfooniline teos „Põrguwärk”, mis mõjus laulupeo esimesel õhtul värskelt ja elustavalt. Teos tekitas ühtlasi sotsiaalmeedias teravalt poleemilise lainetuse, kuna sõnal „põrgu” on kollektiivses alateadvuses veel hirmuäratav aura.
Kui vaadata laulupeo esimese õhtu kava, siis kõlas Ülo Kriguli fookustatud energiaga „Põrguwärk” täpselt õigel ajal õiges kohas, puhastades ja transformeerides stagneerunud energiaid kollektiivses alateadvuses. Ilma puhastumata ei saa tõusta uuele tasandile. Piltlikult väljendudes lasi see teos õhku piiranguid, stagneerumisi, ohvrienergiaid jms, et laulupeo teisel päeval saaksid võimsalt ankurduda kollektiivse loome uued energiaväljad.
Usundiloos on põrgu negatiivse ja hukatusliku tähendusega, igavene kannatusseisund. Meie piirkonnas on eelkõige kristlus vajutanud sellele sõnale oma pitseri. Kui vaatame eesti kristluse-eelset mütoloogiat, siis nii drastilist paika kui hiljem tekkinud mõiste „põrgu” me sealt ei leia. Eesti rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen (1857–1934) kirjutab: „Paganluse ajal esivanemad põrgut ei tundnud, vähemalt mitte ristiusu sarnast põrgut. Toonela ja Manala olid paigad, kuhu esivanemad paganluse ajal oma surnud saatsid. Sellepärast on raske oletada, et esivanemad põrgut juba enne ristiusku tundsid.”1 Sõna „põrgu” etümoloogia on iseäralik. Eisen kirjutab, et see tuleneb slaavlaste kõuejumala Peruni nimest, kusjuures Peruni võimuvallaks oli taevas. Loomulikult põhjustas see võimas paganate kõuejumal kristlikes võimukandjates suurt meelehärmi. Eisen: „Kuidas kirik ka Peruni vastu võitles, ei ole ta usku tema sisse täiesti rahva südamest suutnud kaotada. (—) Perunile olid hiied pühendatud. Ükski ei tohtinud neisse hiiepuudesse puutuda ega hiiest midagi tuua.”2 Eestikeelse sõna „põrgu” otseseks allikaks on aga leedulaste ja preislaste jumal Perkunos, keda samuti austati hiites: „Nagu Perun slaavlastel, oli Perkunos siingi müristamise-jumal; ta kuju ees põles jäädav tuli. Tule toiduseks tarvitati ainult tammepuid. Perkunost kujutati parajas meheeas, tulipunase näoga, musta habemega, vihase näoga ja tulekrooniga. (—) Eesti „pärgel”, „pergel”, „põrgel” ja „põrgu” juhatavad meid tingimata leedulaste Perkuni juurde. Esiti laenasid eestlased „pergell”, „pärgell”, siis aga selle asukoha põrgu. Eestlaste laenu kohta annab nimelt selgust Goesekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam” 1660. aastast. (—) Igatahes tuleb viimast sõna Perkuni „põrguks” muutmises ristiusu teenuseks arvata. Ristiusk lisas sellele põrgule kõik need omadused juurde, mida paganluse ajal ehk veel ei tuntud.”
Dualistlikus maailmapildis projitseeritakse kogu kurjus endast väljapoole. Sellega antakse ära vastutus oma reaalsuse eest ja langetakse ohvrikolmnurka (Karpmani draamakolmnurk). Freudi ja Jungi elutöö ning sellest pinnasest võrsunud transpersonaalse psühholoogia lähenemiste kaudu mõistame tänapäeval, et tegelikult saab põrgu eksisteerida ainult inimese enda alateadvuses, täpsemalt Varju arhetüübis, kuhu on surutud kõik, mis mingil põhjusel ei ole mahtunud kollektiivsesse normatiivsusse — nii destruktiivses kui ka geniaalses võtmes. See on väljapääsmatuse tunnet tekitav ahistus, nurkasurutus, lõhkemiseelne seisund. Ning psühholoogilises plaanis tekib see seisund emotsioonide allasurumisest, mida ellujäämisrežiimile keskenduvas ühiskonnas on peetud normaalsuseks. Seega eeldab põrgusse minek vaprust ja teadlikkust, et minna kohtuma Varju — allasurutud energia — väljapääsmatute olukordadega nii enda psüühes kui ka kollektiivses alateadvuses. Varjus on ühtlasi peidus ka allasurutud vägi, geniaalsus, senikasutamata potentsiaal. Selle ressursi vabastamine n-ö põrguahelatest kujutab endast Kangelase teekonda. Transpersonaalses psühholoogias nimetatakse laskumist põrgusse hinge pimedaks ööks ja sellest väljatõusmist individuatsiooniprotsessiks.
Kriguli „Põrguwärk”, kirjutatud sümfooniaorkestri kahesele koosseisule — rikkaliku lööpillide arsenaliga pluss sämpler (valikulisena) —, algab klaasiklirinat meenutavate klastritega. Tekib kujutluspilt klaasist akvaariumi purunevast seinast ja sealt vallanduvatest stiihilistest energiavoogudest. Klaasist akvaarium kangastub selles kontekstis kui ellujäämisele keskendunud olemisviis, kõik need vanad lood orjameelsetest eestlastest ja muud taolised, piirangutest aheldatud narratiivid — ohvriteadvuse paradigma —, mille aeg on ümber saamas.
„Põrguwärgi” partituuri on helilooja kirjutanud: „Selle lühikese sümfoonilise hüüatuse muusikaline materjal on tuletatud erinevate rahvaste lahingulauludest ja võitlusviisidest.” Siinkohal jagan huvitavat mõttekäiku ungari etnomusikoloogi Balazs Weyeri 24. septembri ettekandest tänavuselt IAMICi aastakonverentsilt Belgradis, kus ta viitas neurobioloogi ja kognitiivse psühholoogi Daniel Levitini uurimustele. Nimelt mängisid lahingulaulud iidsetel aegadel sõjapidamises väga olulist rolli. Mida vägevamad olid lahingumuusikud, seda edukamad kippusid olema sõjakäigud. Millest järeldub elegantselt see, et meie oleme omal ajal sõjalistes konfliktides ellu jäänud parimate muusikute järeltulijad. Ja nüüdses maailmas on selle ajaloolise funktsiooni mälestusmärkideks sõjaväeorkestrid. Helilooja Ülo Krigul kirjutab saatesõnas lahingulauludest veel niimoodi: „Lähemal vaatlusel selgub, et küll justkui erinevat päritolu, on nende meloodiajoonised ja intervallika võrdlemisi sarnased. Nii et kui laulmiseks läheb, ei pruugigi enam aru saada, kes viisi üles võttis või kust ta täpselt pärit on. Rääkimata sellest, millega laul ükskord lauldud saab. Liiatigi, nagu lahinguväljadelgi, võivad algselt selged motiivid tegevuse käigus tundmatuseni moonduda. Kui asjaolud ja ümbritsev tundub täiesti arusaamatu ja jabur, hüüatatakse vahel, et „Mis värk on?!”. Olgu see teos üks võimalik vastus sellele küsimusele, mis paratamatult tekib praeguses eluajas ja ilmaruumis ringi vaadates.”
Kriguli „Põrguwärk” on küll lühike, aga ülimalt kontsentreeritud ja intensiivse energiapotentsiaaliga teos. Selles on dramaturgiliselt kaks lainet, millest esimest, pikemat, nimetaksin kujundlikult laskumiseks põrgusse ning teist, lühemat, ülestõusmiseks uuele tasandile. Esimeses lõigus võib leida arhetüüpse sonaadivormi kokkusurutud printsiipi, kus nelja temaatilise materjaliga ekspositsioon osutub ühtlasi tihedaks töötluslikuks arenduseks, mille vältel konflikt jõuab plahvatuslikku staadiumi ja ammendub.
Põrgu lõigu jagaksin omakorda neljaks alalõiguks. Klaasseina purunemist meenutavaile avaklastritele järgneb rütmiliselt pulseeriv esimene temaatiline materjal, mille vältel sisenevad peatselt kõrgemas registris pikad kandvad noodid puhkpillidelt ja esimestelt viiulitelt, mida nimetaksin Vaatleja temaatiliseks materjaliks ning millel on teoses tähendusrikas roll. Arhetüüpse sonaadivormi kontekstis oleks Vaatleja puhul tegu kõrvalteemaga. „Põrgu põhiteemana” siseneb järgmise temaatilise materjalina karakteerselt agressiivne, kuueteistkümnendikest koosnev „sakilise” meloodiajoonega motoorne liikumine, toetatuna iga veerandnoodi alguse markeerimisega kontrabassidelt, mis toob silme ette pidurdamatu hooga peale tungivad pahalaste hordid. Samal ajal jätkub Vaatleja materjali arendus ja teise alalõigu lõpul lisandub faktuuri uuesti ka pulseeriv esimene temaatiline materjal. Kolmanda alalõigu alguses liitub „põrgu põhiteemale” „teine põrguteema” — ülevalt allapoole laskuvad, kromaatilisi intervalle sisaldavad motiivid, algul kuuenoodilised, siis järjest pikenevad kuueteistkümnendikest meloodiaahelad, mis loovad ettekujutuse üha rohkem peale rulluvatest sõjakatest vägedest. Kulminatiivses faasis kõlavad faktuuri erinevates kihtides ka kõik teised temaatilised materjalid. Põrgulaine neljanda alalõigu alguseks on ülevalt alla liikuva põrgumasina kineetiline energia ammendunud ja justkui nurka surutud positsioonis algab viimane alalõik alt üles liikumisega, teine põrguteema ringipööratuna ja sünteesituna esimese põrguteemaga ning assisteerituna pulseerivast esimesest temaatilisest materjalist. Neljanda alalõigu vältel me Vaatleja temaatilist materjali ei kuule. Neljas alalõik on kui lüüasaanud sõjasalga viimne meeleheitlik võitlus, mis päädib pulseeriva temaatilise materjali agooniaga, pärast mida kukub agressioon kokku. See murdumine toimub kuldlõikepunktis, mida markeerib fermaadiga paus kõigil akustilistel instrumentidel, sel hetkel kõlab ainult sämpleri tehislik heli.
Teose teine dramaturgiline laine algab üheaegselt kahe temaatilise materjaliga — Vaatleja madalas registris (kontrabassid, tšellod, tamtamm, suur trumm, tuuba, kontrafagott ja fagott) ning samal ajal surmaheitluses viskleva pulseeriva materjali jäänused kõigil teistel instrumentidel. Sämplerilt kuuleme reminissentse avaklastritest, mille klirin on nüüd summutatud. Teine dramaturgiline laine koosneb ühest pikast hüpnootilise mõjuga crescendo’st Vaatleja temaatilisel materjalil. Vaatleja materjal laieneb järk-järgult ja võimsalt üle kogu sümfooniaorkestri ning pulseeriva materjali vastupanu raugeb. Teise laine 19-taktiline crescendo on komponeeritud mõjuvõimsalt, wagnerliku kõlajõu ja sugestiivsusega. Apoteooslikule taevasse tõusmisele lisandus laulupeol ka veel õnnistus looduselt — keset kulminatsioonile minekut kõlasid sookurgede kirglikud häälitsused neli korda ja teose lõppedes veel kaks korda. Aukartust äratav sünkroonsus!
Vaatleja on Looja vaim inimeses, kes siia ilma kehastudes võtab ette sukeldumise pimeduse teadmatusse ning satub kõigepealt ego-mängude ja eraldatuse illusiooni põrgusse. Individuatsiooniprotsessi läbinuna jõuab ta enesetundmisse, mis tõstab ta uuele teadvusetasandile, kus ta kogeb ühtsust Looja ja kõige olemasolevaga. Kriguli „Põrguwärk” on selles mõttes üks vapustavalt tuumakas, dramaturgiliselt kaasa kiskuv ja muusikaliselt aktiveeriv teos, millel oli laulupeol täita oluline energeetiline roll.
Viited:
1 Matthias Johann Eisen 1920. Eesti uuem mütoloogia, ptk Põrgu. Tsiteeritud allikast: https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_uuem_m%C3%BCtoloogia/P%C3%B5rgu
2 Siin ja edaspidi on tsiteeritud sama peatükki „Põrgu” Eiseni sulest.
