HELJO SEPP JA ELLERI „KODUMAINE VIIS” — MIDA NÄITAVAD KÄSIKIRJAD?

27. novembril möödub kümme aastat pianisti ja pedagoogi Heljo Sepa (1922–2015) surmast. Heino Elleri ja tema abikaasa Anna Elleri õpilasena on tal hindamatuid teeneid Elleri loomingu interpreedina ja selle tutvustajana kirjasõnas. Eriti oluline on tema roll Elleri ühe populaarseima teose, klaveri- ja orkestripala „Kodumaine viis” tekkeloos. Käesoleva kirjutise eesmärk on täpsustada, osalt vähetuntud käsikirjalise materjali najal, mõningaid selle palaga seotud asjaolusid.

Heljo Sepa trükis ilmunud mõtteavaldustes on „Kodumaist viisi” puudutatud vähemalt kolmel korral. Raamatus „Heino Elleri klaverilooming”¹räägib ta, kõrvuti teiste miniatuuridega, kolmest sellenimelisest palast, kuid seda vaid üldsõnaliselt, ilma üksikuid palu eraldi käsitlemata. 1987. aastal ilmunud, Mare Põldmäele antud inter­vjuus² on juttu ainult tuntuimast, „Kodumaisest viisist” E-duur. Heljo Sepa 90. sünnipäevaks koostatud raamatus „Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”³ on juba põhjalikumalt räägitud kõigist kolmest palast.

Alljärgnevad tsitaadid eelnimetatud trükitud ja veel paarist käsikirjalisest allikast on viitamise hõlbustamiseks nummerdatud. Neist kolm esimest pärinevad aastast 1987.

[1] „Töö [„Heino Elleri klaverilooming”] veelkordsel läbikirjutamisel sattusin käsikirjaliste algmaterjalide läbivaatamisel haruldasele pärlile — nimetule klaveripalale 1918. aastast. Eller ise kommenteeris julmalt umbes nii: „Sa leidsid siis selle säält vana prahi hulgast või.” Nimetasin pala „Kodumaiseks viisiks”. Luues terviklikku pilti Elleri klaveriteostest, jälgides tema käekirja väljakujunemist heliloojana, osutus see viisike nagu juurestikuks, millel 1940. aastal võrsusid tema „13 klaveripala eesti rahvamotiividel”. Rahvalaulu intonatsiooniringi oskuslikus kasutamises ja edasiarendamises pean neid palu eesti klaverimuusika üheks tipuks. Olgu nimetatud, et esmakordses trükiväljaandes 1955 pühendas Eller selle pala mulle kui „avastajale”.”⁴

Ajalehes Sirp ja Vasarilmus 8. aprillil 1987 järgmine sõnum: „Balti Instituudi küllakutsel viibis aprillikuu algul kümmekond päeva Rootsis Heljo Sepp, kes mängis Heino Elleri teoseid Kuningliku Muusika Akadeemia väikeses saalis ja Örebro Muusikakoolis.”⁵ Teatri- ja Muusikamuuseumi Heljo Sepa fondis leidub tolle reisi materjalide hulgas kaks tekstikatket, mis puudutavad kas üht või kõiki kolme „Kodumaist viisi”. Need on järgmised:  

[2] „1950.–1960. aastail tegeles Eller palju ka oma varasemate teoste redigeerimisega. Näiteks Elleri populaarseim teos, „Kodumaine viis”, on laialt tuntud keelpilliorkestri variandis. Tegelikult leidis pealkirjata, 1918. aastal Peterburis kirjutatud klaveripala Elleri õpilane Heljo Sepp 1950. aastate algul juhuslikult oma õpetaja käsikirjade seast. Heljo Sepa pandud on ka pealkiri. Nüüd on see viimane, 5. osa tsüklis „Viis pala keelpilliorkestrile” (1953).”⁶

[3] „Tallinna Konservatooriumis (…) võeti [1949. aastal] vastu asjalik otsus saata noor muusik [Heljo Sepp] Moskva Konservatooriumi aspirantuuri uurima ja täpsustama olukorda. Heljo Sepp sooritas vastuvõtueksamid ja määrati kindlaks dissertatsiooni teema — muidugi eesti muusikast. Tööd alustades leidis H. Sepp Elleri vanade nootide seast kolm nimeta visandit (G-duur, e-moll ja E-duur). Helilooja nõusolekul andis ta kõigile kolmele esialgu nimeks „Kodumaine viis”, sest nad olid kuidagi soojalt kodused. Ent erilist tähelepanu pühendas Eller viimasele (E-duur) ja kirjutas sellele peagi vaheosa, mis ideaalselt liitub algmaterjaliga. Pala vormiskeem on seega A (29 takti) – B (31 takti) – A₁ (laiendatud repriis, 34 takti). Tänapäeval kannab see pala ainsana nime „Kodumaine viis”, ning ilmus trükis aastal 1955. Samal aastal oli mul au võtta vastu heliloojalt nii kõrge tunnustus, nagu loete mulle kingitud trükieksemplarilt.⁷ Sellesse oli helilooja märkinud aastaarvu 1918, lähtudes algmaterjali loomise ajast, ehkki pala sai pealkirja ja lõpliku vormi 43 aastat hiljem.”⁸   

Heljo Sepp õppis Moskva Konservatooriumi aspirantuuris aastail 1949–1952. Nagu ta on meenutanud jaanuaris 2006 käesoleva kirjutise autorile, valmis põhiosa tema raamatust „Heino Elleri klaverilooming” aastail 1952–1953.

Raamatus „Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee” ilmunud usutlused pole täpselt dateeritud, kuid on arvatavasti eeltoodud tsitaatidest ligi paarkümmend aastat hilisemad. Neis on kõnesolevatest teostest juttu üsna põhjalikult, kuid kohati leidub seal faktilist ebatäpsust, millele on juhitud tähelepanu järgnevates kommentaarides.

[4] „Heljo Sepp sõitis [pärast nõupidamist professor Heinrich Neuhausiga Moskvas] Tallinna, et vestluses Heino Elleriga tutvuda lähemalt tema loometöös veel kasutamata materjalidega, mis olid jäänud oma õiget aega alles ootama, kas siis eskiiside või juba küpsete teemadena. Nii kohtaski ta kolme teemat, mis tundusid mõtteliselt kuidagi üksteisele lähedased.”⁹

[5] [Heljo Sepp meenutab:] „1950. aastal jõudsingi helilooja vestlusse kaasa tõmmata. Ta oli natuke üllatunud mu dissertatsiooni teemavalikust, kuid heatujuliselt naeratades andis mulle vaba voli sorida oma kõrvalepandud ja mitte töötlusse võetud muusikalisi visandeid-teemasid. „Noh, vaata, ehk leiad ise midagi sealt kapi põhjast vana prahi hulgast.” Nõnda juhtusingi pilgu heitma kolmele pealkirjata visandile: G-duur 1917., E-duur 1918. ja d-moll 1919. aastast.¹⁰ Kõik kolm noodijoonist hakkasid kõlama lummavalt tuttavliku intonatsioonikaarega, tuletades meelde rahvaviiside struktuuri koos kõlapiltidega. Need olid nagu jätkuks varasemale „13 klaveripalale eesti motiividel”. Neist teemadest kaks, Re-minoorne ja Sol-mažoorne, olid teemadena fikseeritud, aga kolmas, Mi-mažoorne, leidis arenduse 28-taktilises laiendatud lauses, pingelise ja läbimõeldud tervikuna, mille lõpetas (…) kahekümne üheksandas (viimases) taktis esmakordselt ilmuv helistiku Mi-mažoori toonika. Jätkasin oma tööd dissertatsiooni materjale kogudes, aga olulistena panin kirja kõik kolm teemat Elleri Peterburi-aegsetest katsetustest luua helitöid kodumaise hingusega. Helilooja juuresolekul ristisin need teemad „Kodumaisteks viisideks”. Eller oli nõus nende nimetustega ja niisama lihtsalt need pealkirjad sündisidki.”¹¹

Nimetades „13 klaveripala eesti motiividel” (1940–1941) varasemaks, ei pea tsitaadi autor muidugi mitte silmas nende kronoloogilist valmimisaega. Nagu ilmneb raamatust „Heino Elleri klaverilooming”, uuris Heljo Sepp eelkõige Elleri Peterburi-perioodi rohkearvulisi lõpetatud klaveriteoseid (etüüdid, prelüüdid, valsid, karakterpalad ja miniatuurid), mida ta analüüsib nimetatud raamatus žanrite kaupa. Kokku on selles raamatus olevas Elleri teoste nimekirjas loetletud 47 Peterburi-perioodi klaveriteost.¹² Heljo Sepp on ise öelnud: „Kahtlesin, kas tulen toime nii suure hulga teoste analüüsimisega.”¹³ Seoses sellega tekib lugejal õigustatud küsimus: miks olnuks siis vaja tegelda lisaks neile „veel kasutamata materjalidega” ning uurida „kõrvalepandud ja mitte töötlusse võetud muusikalisi visandeid-teemasid”? Millest selline ebadiskreetne soov?

Tundub, et siin võib olla tegu terminoloogilise arusaamatusega. Nii võib sõna „visand” („eskiis”) tähendada nii lõpetamata kui ka lõpetatud teost. Arvatavasti on seda sõna viimases tähenduses kasutatud näiteks tsitaatides [3] ja [5], kus on juttu „kolmest nimeta (pealkirjata) visandist”. Seega tundub, et tsitaatides [3] kuni [5] mainitud materjal, mida Eller Heljo Sepale 50. aastate algul näitas, ei kujutanud endast mitte niivõrd visandeid ega üksikuid teemasid (millele autor oleks hiljem ülejäänud osa juurde kirjutanud), vaid valmis, kuigi sageli veel mitte lõppvariandis palu. Elleril polnud ju mingit vajadust näidata oma visandeid või poolikuid teoseid, sest, nagu järgnevast selgub, olid kõnesolevad palad (või vähemalt kaks neist) selleks ajaks juba kindlasti lõpetatud. Pealegi oli Eller kaunis „häbelik” helilooja, kes ei näidanud meeleldi teistele oma lõpetamata teoseid, rääkimata visandeist (mille ta teoste valmides enamasti hävitas).   

Kahjuks pole Teatri- ja Muusikamuuseumi Heljo Sepa fondis säilinud tsitaadis [5] tema poolt kirja panduna mainitud teemasid. Eriti kahju on sellest seoses „Kodumaise viisiga” G-duur, mille kohta pole teada mingeid fakte peale helistiku ja väidetava loomisaasta.

Jätkame tsitaatidega raamatust „Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”.

[6] „Ja kui siis aja muutudes 1955. aastal soostuti näitama omaaegse „formalismihundi patutegusid”¹⁴ hoopis teise rakursi all, ilmus trükis Heino Elleri värskelt valminud klaveriteoste kogumik „Kümme valitud klaveripala”. Sealt leiame pala Petrogradi aegadest (1918), mis oli leidnud ligi pool sajandit hiljem julge lahenduse „Kodumaise viisi” nime all ja on saanud Elleri populaarseimaks teoseks.”¹⁵

„Värskelt valminu” all mõtles Heljo Sepp muidugi „värskelt koostatut”, sest kogumikus „Kümme valitud klaveripala” oli suhteliselt äsja (1947. aastal) valminuna dateeritud vaid kolm pala („Rondino”, „Mängutoos” ja „Tants”). Ülejäänud palad on dateeritud aastatega 1915–1942.

[7] „Trükise [Heljo Sepale kingitud kogumiku „Kümme valitud klaveripala” eksemplari] esileheküljel oli autori märkus: „Pühendan oma käesoleva teose Heljo Sepale, soojema tänuga abi eest kogu koostamisel. Autor, 15. okt. 1955. a.” (—) Avastasin alles siis, et helilooja oli algsele teemale kirjutanud juurde ideaalselt sobiva vaheosa. Neid teemasid nimetan ka oma raamatukeses, mis ilmus Tallinnas 1958. aastal pealkirjaga „Heino Elleri klaverilooming”. See oli minu dissertatsioonitöö. Selle alustamisest kuni lõpetamiseni kestnud aja jooksul oli halvustav suhtumine Heino Ellerisse kardinaalselt paremaks muutnud. (—) Väitekirja ümbertegemisel polnud seega enam mõtet ning see jäigi kaitsmata.”¹⁶

[8] „Ilmselt oleks 1918. aastal loodud hilisema „Kodumaise viisi” peateema jäänudki vaid visandiks ning laiemale publikule tundmatuks, kui Eller poleks mitu aastakümmet hiljem kirjutanud palale vaheosa ning seda koos nelja hilisema, samuti Heljo Sepa leitud lühipalaga keelpilliorkestrile arranžeerinud.”¹⁷

Nagu juba öeldud (vt märkus 8) ja nagu ka edasisest selgub, oli „Kodumaise viisi” arvatavasti aastail 1946–1947 valminud algvariandis olemas ka vaheosa, kuigi lühem kui lõppvariandis. Seega poleks selle peateema mingil juhul visandiks jäänud. Kolmest „Kodumaisest viisist” (koos teiste lõpetatud miniatuuridega) on juttu raamatus „Heino Elleri klaverilooming” (näiteks lk 51 ja 55). Omaette küsimus on nende suhe tsükliga „Viis pala keelpilliorkestrile”. Viimane sisaldab lisaks Heljo Sepa poolt „Kodumaisteks viisideks” nimetatud algus- ja lõpunumbrile („Romanss” ja „Kodumaine viis”) veel kaht „Tantsu” — üks 1916. aastast ja teine daatumita (algselt kaheksas pala 1943. aastal koostatud tsüklist „14 klaveripala”) — ning „Hällilaulu” (algselt kolmas pala 1953. aastal koostatud tsüklist „Kuus pala klaverile”). Viimane, kus on kasutatud Anatoli Garšneki poolt 1949. aastal üles kirjutatud setu rahvaviisi, on neist kõige hilisem. Pole võimatu, et need klaveripalad on nimetatud tsükli jaoks tõesti välja valinud Heljo Sepp, kuigi mingit muud viidet selle kohta pole teada.

Pärast raamatu „Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee” ilmumist küsis Sten Lassmann: „Kas tõesti on see nii, et Heljo Sepp avastas 1950-ndate algul Elleri kapist „vana prahi hulgast” „Kodumaise viisi” 1918. aastal loodud algse meloodiajupi, nagu ta on meenutanud?”¹⁸ Päris nii see just ei ole. Täiendamaks Heljo Sepa meenutusi, aitab sellele küsimusele vastata tutvumine Elleri teoste (sealhulgas nende erinevate variantide) käsikirjadega, mis asuvad põhiliselt Teatri- ja Muusikamuuseumis.

„Kodumaise viisi” E-duur saamislugu on kirjeldatud minu 2007. aastal ilmunud raamatus „Uuringuid tonaalstruktuuridest” (artiklis „Kaks Andantino’t”) järgmiselt: „1948. aastal omandas Muusikafond Heino Ellerilt klaveripalade tsükli „Viis pala lühivormis” käsikirja.¹⁹ (—) Eelviimane, neljas pala — Andantino E-duur — on oma lõppvariandis saanud üldtuntuks pealkirja all „Kodumaine viis”, eriti orkestriseades 1953. aastal koostatud tsükli „Viis pala keelpilliorkestrile” lõpunumbrina. (—) Pala varasemast variandist (nimetagem seda edaspidi algvariandiks) on praeguseks teada ainult mõningate hilisemate muudatustega käsikiri Teatri- ja Muusikamuuseumis. Muusikafondis varem olnud käsikirja praegune asukoht on teadmata (sellest on säilinud käesoleva töö autori aastail 1972–1973 tehtud ärakiri²⁰). (—)

Kõnesolev pala on Elleril ainus, mille [hilisemas] käsikirjas leidub pealkiri „Kodumaine viis”. Heljo Sepa raamatus „Heino Elleri klaverilooming”ja kogumikus „Heino Eller sõnas ja pildis”²¹ olevais helilooja teoste nimekirjades on mainitud veel kaht samanimelist klaveripala, millest esimene on G-duuris aastast 1917 ja teine e-mollis aastast 1919. Nagu ilmneb Heljo Sepa raamatus toodud noodinäidetest, on viimane sama pala, mille orkestrivariant (eelmainitud tsükli „Viis pala keelpilliorkestrile” avanumber) kannab pealkirja „Romanss”, kuid mille seni trükis avaldamata klaverivariandi käsikirjas leidub vaid tempotähistus Largo. Esimest nimetatud paladest on raskem tuvastada; võimalik, et see on käsikirjas dateerimata ja seni trükis ilmumata „Andante sostenuto G-duur”. Seega aktsepteeris helilooja Heljo Sepa pakutud pealkirja ainult esimese vaadeldava pala puhul.”²²

Raamatu „Uuringuid tonaalstruktuuridest” näidete köites on säilinud ärakirja põhjal avaldatud „Kodumaise viisi” E-duur algvariant („Andantino E-duur”) Muusikafondist kaotsi läinud käsikirjas oleval kujul (koos sama pala lõppvariandiga).²³ Raamatu tekstiköites on kummagi variandi erinevusi kirjeldatud järgmiselt: „Kuigi kummaski on muusikaline materjal põhiliselt sama, on 64 takti pikkune algvariant 94 takti pikkusest lõppvariandist ligi kolmandiku võrra lühem. Lõppvariant on täisrepriisiga A₁BA₂-vormis, osade pikkusega 29 + 31 + 34 takti, kusjuures A₂-osas leidub lisaks A₁-osa faktuuriliselt varieeritud kordusele (…) ka viimasega haakuv kuuetaktiline kooda (…). A₁– ja A₂-osad on omakorda kolmeosalise a₁ba₂-struktuuriga (8 + 10 + 11 takti), B-osa (…) aga jaguneb algusperioodiks (…) ning vabama ehitusega kümnetaktiliseks jätkuosaks (…), millega liitub kaheksataktiline üleminek üldrepriisile (…).  

Algvariandis on lõppvariandiga enam-vähem identne ainult A₁-osa (taktid 1–29). B-osa (taktid 30–50) koosneb vaid oma algusperioodist (taktid 30–42) ja üldrepriisi ette valmistavast üleminekust (taktid 43–50), mis aga on lõppvariandis olevast täiesti erinev. Algvariandi üldrepriisis kordub ainult A₁-osa viimane lõik a₂ (taktid 51–61), millega haakub neljataktiline kooda (taktid 61–64).”²⁴    

Näide 1 esitab faksiimile kujul pala algvariandi Teatri- ja Muusikamuuseumis oleva käsikirja²⁵, mis säilis helilooja arhiivis pärast seda, kui ta andis sama variandi teise käsikirja 1948. aastal Muusikafondile. Suure tõenäosusega on see sama käsikiri (arvestamata hilisemaid parandusi), mida helilooja näitas 50. aastate algul Heljo Sepale, sest esiteks oli selle näol tegemist lõpetatud teosega (mida, nagu öeldud, helilooja kindlasti eelistas visanditele), teisalt aga polnud veel olemas hilisemaid käsikirju. Tsitaadist [3], kus on öeldud, et „pala sai pealkirja ja lõpliku vormi 43 aastat hiljem”, järelduv aastaarv 1951 märgib ilmselt pala nii klaveri- kui ka orkestriseades trükis ilmunud lõppvariandi loomisaega. Kui ma (tõenäoliselt 2006. aastal) tutvustasin pala algvarianti Heljo Sepale, oli ta ilmselt selle olemasolu unustanud (või oli sellega omal ajal tutvunud vaid pealiskaudselt), mistõttu lõppvariandist erinev üleminek repriisile (mis näites 1 on autoril pandud sulgudesse) kutsus esile tema ägeda protesti „Ei, ei!”. Kuna see algvariant ei sobinud kokku tema ideoloogilise narratiiviga, eelistas ta selle olemasolu jätkuvalt ignoreerida, kuigi see ilmus peatselt ka trükis (vt märkus 23). 

Näide 2 esitab faksiimile kujul klaveripala „Largo e-moll” (1919, redigeeritud 1944) — väidetava kolmanda „Kodumaise viisi” — Teatri- ja Muusikamuuseumis oleva varasema variandi käsikirja²⁶ esimese lehekülje, mis hõlmab pala algusosa ja esimest kuut takti keskmisest osast. Selle käsikirja alguse identsus raamatu „Heino Elleri klaverilooming”leheküljel 82 oleva näitega 58 ei jäta mingit kahtlust, et just nimetatud käsikirja näitas helilooja 1950. aastate algul Heljo Sepale. Niisiis oli ka see pala tollal juba lõpetatud, kuigi selle keskmine osa erines veel oluliselt lõppvariandis olevast. Hilisem variant, mille käsikiri pärineb arvatavasti 50. aastaist, on ilmselt orkestrivariandi („Viis pala keelpilliorkestrile”, nr 1 — „Romanss”) klaveriseade.

Näide 3 esitab faksiimile kujul ainsa säilinud käsikirja²⁷ arvatavasti 1910. aastate lõpust pärinevast dateerimata klaveripalast „Andante sostenuto G-duur”, mis võis olla varaseim kolmest Heljo Sepa poolt pealkirjastatud „Kodumaisest viisist”.²⁸ See käsikiri — hilisemate parandustega mustand — on viiest 1919. aastal loodud ja 1960. aastal redigeeritud pala „Moderato sostenuto h-moll” käsikirjast varaseima tagaküljel. Nimetatud käsikiri pärineb arvatavasti 30.–40. aastaist. Võimalik, et kõnesoleva pala puhtalt ümber kirjutatud lõppvariant (võib-olla koos mustandis puuduva daatumiga) on kaotsi läinud. Kui ma seda pala (tõenäoliselt 2006. aastal) Heljo Sepale tutvustasin ja küsisin, kas see võis olla „Kodumaine viis” G-duur, vastas ta, et ehk võis, aga kindlalt ta enam ei mäletanud.

Teise ja kolmanda pala käsikirjades olevad daatumid on seotud ühe Elleri dateeringute olulise iseärasusega. Nimelt oli Elleri jaoks teose põhidaatumiks selle esimese variandi lõpetamis- või vahel isegi alustamisdaatum. Igal juhul on näidetes 1 ja 2 faksiimile kujul esitatud variandid kummagi pala varaseimad säilinud käsikirjad. Seetõttu pole olemas mingit materjali, otsustamaks, kui palju nendest paladest on kirjutatud aastail 1918 ja 1919 (või näite 3 puhul ehk 1917) —  kas ainult algusteema, esimene vormiosa või siis terve lõpetatud pala.

Need säilinud käsikirjad kinnitavad eelnevalt väljendatud oletust, et Eller ei näidanud 50. aastate algul Heljo Sepale mitte visandeid ega üksikuid teemasid, vaid juba lõpetatud palu, sealhulgas „Kodumaist viisi” E-duur selle esialgses variandis („Andantino E-duur”). Arvatavasti tekkis eelmainitud terminoloogiline segadus seetõttu, et nähes 1958. aastal ilmunud raamatu „Heino Elleri klaverilooming” trükiks ette valmistamisel — või, nagu tsitaadis [1] on öeldud, „käsikirjaliste algmaterjalide veelkordsel läbikirjutamisel” — tsitaadis [5] tema enda ärakirjutatuna mainitud teemasid (millest „kaks (…) olid teemadena fikseeritud, aga kolmas (…) leidis arenduse 28-taktilises laiendatud lauses”), samastas Heljo Sepp ekslikult oma ärakirjutuse helilooja arhiivis nähtud algmaterjaliga, olles ilmselt unustanud, et seal moodustasid need ärakirjutatud teemad ainult osa Elleri poolt käsikirjas juba lõpetatud paladest. Kuna ta väidetavalt leidis need lõpetamata palade seast, arvas ta tagantjärele, et otsiski just selliseid. Ilmselt sellepärast pidas ta ka „Kodumaise viisi” 50. aastate algul valminud lõppvarianti selle esimeseks ja ainsaks versiooniks. Kuid Heljo Sepa narratiivi peamiseks nõrkuseks on põhjusliku seose ümberpööramine: ta oleks nagu teadlikult otsinud seda, mille ta hiljem väidetavalt juhuslikult leidis. 

Viited ja kommentaarid: 

¹ Heljo Sepp 1958. Heino Elleri klaverilooming. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

² Vastab Heljo Sepp. Usutlenud Mare Põldmäe. — Teater. Muusika. Kino, nr 2, 1987.

³ Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee. Koost. Iren Lill. Tallinn: TEA, 2012.

⁴ Vt märkus 2, lk 6.

⁵ Eesti muusikud välismaal.  — Sirp ja Vasar, 8. IV 1987, lk 11.

⁶ ETMM M 278: 1/34:3, lk 17.

⁷ Vt tsitaat [7].

⁸ ETMM M 278; 1/34:2, lk 23. Nagu edasisest selgub, oli vaheosa Heljo Sepa leitud käsikirjas juba olemas, kuigi lühem kui pala lõppvariandis. Võib oletada, et see jäi Heljo Sepal palaga tutvumisel üles kirjutamata ja ununes.

⁹ Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee, lk 144.

¹⁰ Siin ja paar lauset edasi olev „d-moll” („re-minoorne”) on eksitus; peab olema „e-moll” („mi-minoorne”).

¹¹ Vt märkus 9.

¹² Tegelikult on neid palju rohkem. Nii on kogumikus „Heino Eller oma aja peeglis”(koostanud Heljo Sepp. Tallinn: Eesti Raamat, 1987) olevas helilooja teoste nimekirjas loetletud Peterburi perioodist (1909–1920) 68 klaveriteost (sealhulgas 14 prelüüdi klaveriprelüüdide kahest esimesest vihikust). Võib oletada, et paljusid oma õpinguperioodi klaveriteoseid Eller Heljo Sepale ei näidanud, mistõttu need jäidki viimase koostatud teoste nimekirjadest välja.

¹³ Vt märkus 9, lk 143.

¹⁴ Viide Harri Kõrvitsa ütlusele: „Samas ettekandes püüab [Aurora] Semper tõmmata realisti lambanahka Elleri formalismihundile üle pea kohe seal, kui Eller hakkab kasutama rahvaviisi ja selle käände.” (Harri Kõrvits 1949. Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSVs. — Sirp ja Vasar, 19. III, lk 5). Seega pole Harri Kõrvits nimetanud formalismihundiks mitte Ellerit ennast, vaid tema loomingut ja selle stiili.

¹⁵ Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee, lk 145.

¹⁶ Samas, lk 146–147. Teisal on Heljo Sepp meenutanud: „Mina seadsin oma töö eesmärgiks tõestada, et tema [Elleri] looming ei ole formalistlik. Juba 1956. aastaks osutus see tõestus „sissemurdmiseks lahtisest uksest”, nagu märgiti töö arutamisel Moskva konservatooriumi klaverikateedris”. (Vt märkus 2, lk 6.)

¹⁷ Samas, lk 147.

¹⁸ Sten Lassmann 2012. Elleri-aasta lõpetuseks. — Sirp, 7. XII, lk 20.

¹⁹ Seda, et need palad on omandatud 1948. aastal, näitab nende registreerimisnumber 113. Lisaks järgnevalt vaadeldavale neljandale palale on seal järgmised neli pala: 1. „Andante con moto Fis-duur”,
2. „Vivo scherzando D-duur”, 3. „Allegro ma non troppo A-duur”, 5. „Allegro giusto H-duur”. Esimese, kolmanda ja viienda pala hilisemad variandid on lülitatud samal 1948. aastal koostatud tsüklisse „Kaheksa pala”, esimene pealkirja all „Meloodia” (seal nr 1), rahvaviisiaineline 3. pala ilma pealkirjata (seal nr 6) ja viies pealkirja all „Tants” (seal nr 8, dateerituna 1947. aastaga). Esimese ja kolmanda pala loomisaastat pole märgitud üheski käsikirjas. Tsükli teine pala (mida pole hiljem ühessegi teise tsüklisse lülitatud) kandis oma algvariandis pealkirja „Scherzo”, kuid selle lõppvariandis leidub ainult tempotähistus Allegro scherzando ja daatum — 1938. aasta. Kui kõigi ülejäänud palade käsikirjad on seni Muusikafondis oma esialgsete pealkirjade all säilinud (mapis nr 784), siis neljanda pala käsikiri on jäljetult kadunud.

²⁰ Tänu sellele ärakirjale ongi võimalik dateerida sama variandi Teatri- ja Muusikamuuseumis olevat käsikirja ja seega selgitada „Kodumaise viisi” saamislugu.

²¹ Heino Eller sõnas ja pildis. Koostanud Heljo Sepp. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.

²² Mart Humal 2007. Uuringuid tonaalstruktuuridest. Sissejuhatus ja neliteist analüütilist etüüdi. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, lk 98–99. Nagu ilmneb viimasest lausest, ei pea paika tsitaadi [5] lõpulauses olev vastupidine väide. Eller ei aktsepteerinud ka mitmeid teisi Heljo Sepa pakutud pealkirju, nagu näiteks „Kevadel” („Kevadetunne”) pala „Modetato assai b-moll” (1915) ning žanrinimetusi „Valss”, „Etüüd” ja „Prelüüd” vastavalt palade „Veloce e leggiero As-duur” (1916), „Allegro As-duur” (1918) ja „Spirituoso Des-duur” (1921) puhul.

²³ Mart Humal 2007, op. cit., lk 136–138.

²⁴  Samas, lk 99.

²⁵ ETMMM 39: 2/271.

²⁶ EMMM 39: 2/277.

²⁷ ETMMM 39: 2/284.

²⁸ Eller on 1917. aastaga dateerinud lisaks paarile prelüüdile veel viis klaveriteost, millest ükski pole helistikus G-duur. Kui aga kõnesolev „Kodumaine viis” osutub identseks helilooja mõne käsikirjas dateerimata palaga, siis on „Andante sostenuto” ainus nii helistikult kui ka muusika iseloomult sobiv 1910. aastate lõpust pärit pala.