Harri Rospu foto
Sügisene Estonia puiestee sumiseb pärastlõunal kiirustavatest autodest ja jalakäijatest. Astun hoogsa sammuga sooja päikesepaiste käest Estonia kontserdisaali, kus Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) vähendatud koosseis alustab dirigent Susanne Blumenthaliga Helmut Lachenmanni teose „…zwei Gefühle…” proovi. Maja administraator juhatab mind kontserdisaali, lehvitan lavalt sõbralikult viipavale Indrekule ja teistele orkestrantidele. Oleme kohtumiseks kokku leppinud harjutamisele järgneva aja, mis annab suurepärase võimaluse jälgida enne intervjuud Indreku rolli ERSO tšellorühma kontsertmeistrina. Võimatu on mitte märgata Indreku oskust kolleegide ja dirigendiga suhelda, ühtviisi lugupidavalt ja soojalt. Prooviaeg möödub orkestritööd vaadates ning tämbriliselt erinevate karakteritega muusikalisi afekte täis helisid kuulates märkamatult ja peagi saamegi Indrekuga tema prooviruumis intervjuuga alustada.
Kas mäletad, millal sai tšellost sinu jaoks kõige tähtsam pill? Su isa eeskujul võinuks selleks saada ka ehk viiul?
Mäletan seda väga hästi. Minu vanemad on muusikud [ema, Kadri Leivategija on pianist ja H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli direktor ja isa, Andres Leivategija on olnud samas viiuliõpetaja] ja klassikaline muusika kõlas kodus juba mu väga varases lapsepõlves. Ma hakkasin seda ka ise varakult kuulama. Vanemad said Lääne-Saksamaalt kingituseks CD-mängija ja palju plaate, mina kuulasin neid hea meelega. Bizet’ ooper „Carmen” oli mul peas ja kui ma läksin esimest korda koos vanematega Vanemuisesse „Carmenit” vaatama, siis oli see minu jaoks päris pidulik sündmus. Me käisime Vanemuise teatris umbes kord nädalas või üle nädala. Lastelavastusi olen ma vaadanud kümneid kordi. Muusika süstiti mulle sisse väga varakult. Tartus vedas mul väga ka esimese tšelloõpetajaga — see oli Reet Mets. Arvan, et esimene õpetaja ongi lapsele kõige olulisem. Kui tema ei suuda pilli armastama panna, siis ei tule järgmist õpetajat ka.
Kas mäletad oma esimest tšellot?
See oli üks väike 1/8-pill, mille mu vanaisa [Ago Russak] oli Tartu Elleri-kooli direktorina hankinud. Sellel oli ilus kõla. Ma arvan, et kõla kogemine on see, mis aitab muusikul inspiratsiooni ammutada ja pillimänguga aktiivselt tegelda.
Kas tšello oli ka su vanemate lemmik? Eesti Päevalehe „Kultuuribiidi” mängulisti jaoks 2021. aastal valikuid tehes meenutad, et kui sa beebi olid, olevat ema sind sageli magama uinutanud Brahmsi Tšellosonaadiga nr 1, e-moll Jacqueline du Pré ja Daniel Barenboimi esituses.
Ma ei oska seda kindlalt öelda, vast ikka oli. Ma ei teagi, kas mu vanematel on oma lemmikpill. Kodus klassikalist muusikat kuulates ma just eriti tihti tšellomängu ei kuula, pigem orkestreid ja pianiste.
Kas sinust oleks võinud saada ka hoopis mõne muu elukutse esindaja?
Kui ma päris aus olen, siis mõtlesin üsna põhjalikult, enne kui otsustasin Tartu Elleri-nimelisse muusikakooli astuda. Ma olin käinud lapsepõlves mitmetel matemaatikaolümpiaadidel, samuti huvitasid mind füüsika ja loodusteadused. Mul on ka praegu mitmeid huvisid. Ent umbes 14-15-aastaselt olin juba üsna kindel, et ilma tšellota ma edasi minna ei saa.
Mis on uue kontserdikava esimeses proovis tšellorühma kontsertmeistrile kõige suurem väljakutse?
See sõltub teosest. Üldjoontes satub täiesti uusi või veel mängimata helitöid järjest harvem ette. Kui see juhtub, on oluline üheskoos orienteerumine ja koordineeritus orkestrimängijate vahel. Ma valmistan kodus alati oma osa ette nii hästi kui võimalik ja siis on vaja rühmaga koos needsamad asjad endale ühiselt selgeks teha. Loomulikult on kontsertmeistri tööks ka strihhide panek ja aeg-ajalt mõne ilusa soolo mängimine — need on meie töö rõõmud. Hea kontsertmeistri märk on ka see, kui tšellorühm sind usaldab ja sinuga koos mängida tahab. Kontsertmeistri kohus on rühmaga hästi toime tulla ja läbi saada. Arvan, et kui probleeme lahendades isiklikuks ei minda, siis asjad sujuvad. Mul pole siin [ERSOs] rühmaga seni ühtegi konflikti olnud. Nad on väga head muusikud ja kenad inimesed, mistõttu pole ka olnud põhjust.
Oled töötanud mitmete kõrgetasemeliste orkestrite juures. Kas ja kuidas erineb tšellorühma kontsertmeistri töö eri orkestrites?
Ega see väga palju erinegi. Võib-olla on oluline see, et mida parem dirigent seisab orkestri ees, seda lihtsam on kontsertmeistri töö. Siis on väga paljud asjad sõnadetagi selged ja neid ei ole enam vaja üle rääkida.
Mis on koostöös dirigentide, solistide ja ERSO pillirühmade kontsertmeistritega olnud sulle kõige meeldivam ja, teiselt poolt, kõige problemaatilisem?
Ma tulen alati hea meelega ERSO proovi. Meie kollektiiv on väga meeldiv. Ma ei mäleta, millal oli kollektiivis viimati konfliktne olukord, millest kõik teadsid ja rääkisid. Mängin paralleelselt ka Saksamaal Bambergis [Bambergi Sümfooniaorkestri tšellorühma teise kontsertmeistrina] — sealne kollektiiv on keerukam ja heas mõttes rohkem „suurtest isiksustest” koosnev, kuid sellegipoolest valitseb ka seal hea läbisaamine.
Kas sa võrdleksid Bambergi Sümfooniaorkestrit ja ERSOt? Kas me üldse saame neid orkestreid mingites kategooriates võrrelda?
Need kollektiivid on siiski erinevad. Bambergis on teistsugused tingimused ja võimalused inimesi valida. Kui Bambergis kuulutatakse näiteks välja üks vaba koht puhkpillirühmas, siis 400 avaldust sellele kohale on täiesti tavaline. Tšellorühma mängija viimasele kohale tuli seal viimati umbes 200 sooviavaldust ja kolm-neli päeva läheb aega, et kandidaadid läbi vaadata. Seega on seal väga palju muusikuid, kelle vahel valida. Meie siinsetes oludes on see praegu unenägu. Eestis on palju keerukam väga häid mängijaid tööle saada. Kesk-Euroopas kõrgkooli lõpetanu jääb pigem ikkagi Eestile võõraks ja kui palgatingimused ka ei rahulda, siis ei ole kindel, mis peaks interpreeti siia üldse meelitama.
Kui rääkida muusikute palkadest ja töötingimustest Eestis, siis kuidas hindad siinset olukorda, võrreldes nn vana Euroopaga?
Eks see ole mul ikka südamel. Mulle oli šokk, kui ma ERSOs rohkem mängima hakkasin ja kuulsin kord orkestriproovi pausi ajal, kuidas üks vanem kolleeg ütles, et Selveris on hästi, seal saab nüüd järelmaksuga osta… See loob üldise fooni töötingimustele, ja see on väga kurb. Mul on hea meel, et see teema on praegu üles võetud. ERSO kiituseks pean ütlema, et orkestri juhtkond ja turundus on teinud kitsastes tingimustes väga head tööd. Meil on saalid täis. Ka lõunakontsertidel pole saalis enam sageli vabu kohti. Kurb on aga see, et kui on konkurss mingile kohale orkestris, on pink lühike. Viimasel ERSO viiulirühma konkursil osales ainult viis mängijat. Bambergi Sümfooniaorkestri saal mahutab 1500 kohta ja seeriapiletitega on saalid tavaliselt täis. Me reisime selle orkestriga palju — on tuurid Aasias, USAs, ehk siis orkester on rahvusvaheliselt väga liikuv. Loodan väga, et ühel päeval jõuab ERSO oma rahastusega samuti järje peale.
Tänapäeval ei saa üle ega ümber muusikute palga küsimusest. Milliseid lahendusi sina näeksid ja kuidas sa sellesse teemasse suhtud?
Mul on sellele keeruline vastata, kuna see on poliitikute pärusmaa. Kui võtta puhtalt numbriliselt, siis kultuuri rahastuse osakaal on võrreldes 1990-ndatega praegu ligi poole väiksem. Palgaküsimuse teemal tuleb poliitikutelt artikleid, milles esitatakse pooltõdesid, ja see teeb kurvaks. Need on asjad, millega üritatakse pilti sogasemaks ajada. Ma ei näe praegu riigi reaalset tahet olukorda muuta.
Kes tšellistidest on olnud läbi aegade sinu lemmik? Kelle mäng on sind kõige rohkem lummanud, pannud otsima erilisi kõlakvaliteete ja tehnilist täiuslikkust?
Üheks mu esimeseks suureks mõjutajaks oli hiljuti meie seast lahkunud tšellist Teet Järvi. Ta õpetas igal suvel Haapsalu keelpillimängijate festivalil, kus ma käisin esimesed kümme aastat. Ka minu isa õpetas seal. Järvimusikaalsus ja pillikäsitlus avaldasid mulle suurt mõju. Kindlasti ka Jacqueline du Pré, kelle Dvořáki Tšellokontserdi esitus on erakordne just tämbri mõttes. Samuti Mstislav Rostropovitši mäng, tema vene muusika tõlgendused ja tema universaalsus eri žanrite esitajana. Minu üheks lemmikuks on kaua aega olnud ka Daniil Šafran, kes küll kohati kaldub ekstreemsustesse, kuid vaata, kui ilusasti ta mängib Schuberti „Arpeggione sonaati” [D 821]. Teist nii head salvestust ma ei oskagi selle kõrvale panna. Lisaks veel Nicolas Altstaedt, kes mängib väga hästi nii vana kui ka uut muusikat ja kes hiljuti kandis Eestis ette Erkki-Sven Tüüri Tšellokontserdi nr 2 „Labyrinths of Life” ning salvestas selle hiljem Bambergi Sümfooniaorkestriga.
Kes pedagoogidest, ja mitte ainult tšelloõpetajatest, on sind kõige rohkem oma eeskujuga mõjutanud ja mida tooksid tema töömeetoditest esile?
Kindlasti Reet Mets, kes oma kannatlikkuse ja emaliku hoolega mind alguses kasvatas ja andis olulise tõuke
tšellomänguga jätkata. Hiljem, kui Münchenis õppisin, oli selleks Wen-Sinn Yang, kelle õpilane ma olin ligi kaheksa aastat. Samal ajal puutusin ma palju kokku Natalja Gutmaniga, kelle juures õppisin ühe aasta. Väga olulised olid mulle veel Ana Chumachenco tunnid. Ja minu kammermuusika õppejõud Eliso Virsaladze, kes on väga tuntud pianist, on mind oma ranguse ja teksti täpsusega palju mõjutanud.
Milline oled sa ise pedagoogina?
Seda on parem küsida minu õpilastelt. Ma arvan, et olen omamoodi nõudlik ja üsna kannatlik, aga taustal on kogu aeg ka väikene kärsitus.
Kui võrdled interpreedi ja õppejõu tegevust, siis kas tunned ennast mõlemas rollis ühtviisi kindlalt?
Kui ma olen ise laval, siis sõltub suurem osa minust. Kui mu õpilane on laval ja mängib eksamil, siis ma pean väga hoolega kontrollima, et jääksin rahulikuks. Mul on oma õpilase eksamit kuulata palju raskem, kui ise mängida. Õppejõuna peame oma õpilasi ja tulevasi kolleege tehniliselt ja muusikaliselt harima ning ühtlasi ka inspireerima.
Kas nüüd, kui tunned muusiku elukutse plusse ja miinuseid, teeksid mingeid teistsuguseid eluvalikuid?
Mulle on elu praktiline ja vaimne pool võrdselt tähtsad. Nüüd, kui ma tean, milline on muusiku elukutse olmeline pool, ei ole ma kindel, et julgeksin seda riski võtta. Ent mul on olnud väga palju õnne: ma sattusin õppima Münchenisse väga hea õppejõu juurde ja olen oma karjääri täpselt sellisena üles ehitanud, nagu ma unistasin.
Mida sa soovitaksid praegustele noortele interpreetidele, kes on õpingutega alles poolel teel?
Õpilastena ei kujuta me ette, et hiljem on meil väga vähe aega. Seda väärtuslikku aega tasub kasutada eripalgelise repertuaari omandamisele, andes endale samas aru, et õpetaja tugi ei jää meiega lõpmatuseni; mingil hetkel peame saavutama iseseisvuse, õppima ennast ise analüüsima ja edasi aitama. Hea õpetaja jätab õpilase järjest rohkem omapead ja oskab teda selleks muutuseks ette valmistada.
Millise tšelloga seotud unistuse täitumine seisab sul alles ees? Millest unistab Indrek Leivategija praegu?
Ma unistan sellest, et suudaksin kord esitada kõik Bachi soolosüidid. Olen tegelnud sellega päris kaua, aga laste kõrvalt on olnud väga vähe aega. Ent see projekt on siiski pooleli ja kindlasti realiseerub kunagi!
Suur tänu intervjuu eest, Indrek! Oli inspireeriv kohtumine.
Vestelnud MARIE-HELEN AAVAKIVI
