Tänavusel PÖFFil võistles Balti programmis üksteist mängufilmi. Oli tehtud oluline poliitiline otsus, et dokumentaalid võistlevad omaette võistluskavas, ja selline otsus on kindlasti kiiduväärne. Tundub tähtis ka märkida, et kõigi üheteistkümne filmi stsenaarium oli lavastaja kirjutatud, kolme filmi puhul oli lavastaja kasutanud kaasstsenaristi. Lavastamine ja kirjutamine eeldavad erinevaid andeid ja oskusi ja küllap on loogiline eeldada, et juhuslikus kogumis üheteistkümnest filmist on kahte meistriklassi suutnud näidata vaid mõni üksik. Samuti tõdeb žürii, et universumis on vähe jõude, mis on võrreldavad keskpärase kineasti energiaga kirjutada ja tootmisesse suruda filmiprojekt, mis tema meelest on maailma muutev sündmus filosoofilise filmi ajaloos, aga tegelikult vaid pseudosügavust täis pumbatud tühjus. Üldiselt tuleb öelda, et Balti programm oli pigem lahja ja vähemasti pooltel filmidel küll mingisugusele festivalile asja ei ole. Või siis vastupidi — neil ongi asja ainult festivalidele, mis on vist kahjuks veel halvem variant. Nii nagu ka kehv kirjandus, on kehv film kehv ikka ühtemoodi, aga iga hea film on hea isemoodi. Meie programmi alumise otsa filmidel on sellepärast palju ühist. Üks joon on kindlasti noorte lavastajate liigne enesekindlus või, ütleme otse — uhkus ja põhjendamata usk oma geniaalsusesse. Mitmete nende filmide tutvustused internetis on kirjutanud nähtavasti nende loojad ise ja on seepärast rohkem tõlgendused ja ideaalsed arvustused. Meile öeldakse nendes eelhäälestustes, mida me peame nägema, mida autor on tahtnud sinna panna, aga paraku ei ole mitmel puhul väga kindel, kas me seda kõike ka näeme. Kolm filmi tõusevad selgelt esile, on teistest tugevalt üle ja eeskätt just sellepärast, et neile oli loodud dramaturgiliselt kandev sündmustik.
Alljärgnevalt on minu ainuisikuline, aga õiglane žürii kõik need filmid järjekorda pannud ja jaganud välja grand prix’.
11. „Nospiedumi” (eesti keeles „Jalajäljed”, Läti, lavastaja ja käsikiri Alise Zariņa)
Üsna palju, mida öelda selle filmi kohta, kehtib ka mitme teise puhul. Üks vana ja oluline dramaturgia reegel ütleb, et peategelasel peab olema mingi raske probleem või häda, ta peab millegi poole tugevalt püüdlema ja kui ta oma eesmärki ei saavuta, on tal veel halvem, ja mingi jõud — mis võib olla ka tema ise — peab talle vastu töötama ja tema ülesande raskeks tegema. Loos peavad olema panused ja loobumisel on raske hind. Kui kõik need parameetrid põhja keerata, saame me tüüpilise põnevusfilmi. Kui me jätame need umbkaudu poole peale, saame me korraliku, intensiivse ja nii-öelda tavalise draama. Kui me aga need parameetrid päris nulli krutime, loosse üldse mingeid panuseid ega vastasjõude ei pane, saame me PÖFFi Balti programmi alumise otsa filmid. „Jalajäljed” on film mittemillestki ja mittemillestki on tehtud täiesti fantastilisi filme, aga see film ei ole hea mitte. See võib olla autorile mingis mõttes isiklikult tähtis lugu, aga filmikirjanik Zariņa ei ole osanud kirjutada stseene, mis oleksid täis tähendusi ja võimalusi, ei ole osanud valida huvitavaid olukordi, millest saab teha huvitava filmi. Dramaturgiliselt heas stseenis on lisaks pealispindsele tegevusele veel mitu allkihistust, tähendust, sisu, hea stseen on täidetud küllani. Filmikirjanik peab konstrueerima sellise dispositsiooniga stseene, millesse ta oskab panna midagi põnevat, ja reastama need stseenid sidusa ainesega looks, milles on mingi uudis. Nii et selle filmi hädad algavad stsenaariumist, ehk siis arvestatava loo puudumisest. Umbes 30-aastane abielunaine Liv saab teada, et tema isa, kes on põhjakäinud alkohoolik ja kellega ta ei ole juba aastaid suhelnud, on haiglas ja koomas. Livi suhted oma abikaasaga on sõbralikud, aga mitte väga intiimsed. Abikaasa askeldab rohkem taaskehastamise, raudrüüde ja mõõkadega kui oma pereeluga, need mõned taplusstseenid toovad filmi küll visuaalset erksust, aga ei ole pealiiniga eriti seotud. Vaatajat püütakse uskuma panna, et Liv kogeb mingisugust vaimset kriisi, ja kui ta nüüd meenutab oma isa, kes kunagi tegeles erootilise fotograafiaga ja kes tahab temaga veel kord rääkida, siis haigla bürokraatia pärast ei ole see alguses lihtne. Livil on igapäevaseid isikliku elu väikseid muresid, aga kellel neid ei ole. Tasapisi Liv nagu lepib isa kaotusega ja küllap elab oma tavalise inimese elu edasi. Midagi dramaturgiliselt märkimisväärset selles filmis ei toimu, tavalise inimese tavaline elu. Selles filmis võib olla — aga täpselt me ei tea — selline teatav sümbolism, et Livi keskeakriis on nagu Läti riigi keskeakriis ja see nõukogudeaegne arhitektuuriline monstrum, mis on haigla oma absurdse lõputute koridoride rägastikuga, on ka nagu Läti riik, kus kedagi ei ravita ja pannakse ainult diagnoose, ja kui sa ei tea peast oma isikukoodi, oled sa mitte keegi. Aga kui ei ole koherentset lugu ja film koosneb aina sümbolitest ja kujunditest, siis ta ei mõju päriselt filmina. Sotsiaalse kommentaari Läti riigi olukorrast oleks saanud teha ka blogipostitusena. IMDB järgi oli filmi eelarve 440 000 Läti eurot. 1/5
10. „Renovacija” (eesti keeles „Remont”, Leedu, lavastaja ja käsikiri Gabriele Urbonaite)
„Remont”, 2025. Režissöör Gabriele Urbonaite.
Eesti keeles millegipärast venekeelse pealkirja saanud film, mis taas vaatleb kolmekümnendates eluaastates naisterahva enesesisenduslikku kriisi. Ilona on norra keelest tõlkija, kes kolib oma peikaga uude korterisse. Ta näib olevat pirtsaka ja ebapüsiva loomuga, ise ka ei tea, mida ta tahab, ja midagi talle õieti ei meeldi. Maja hakatakse renoveerima, selle käigus tehakse puurimistöid ja see ajab Ilona kangesti närvi, ta nagu ei saa aru, et need tööd ei ole tema kiusamiseks, vaid üldiseks hüvanguks. Kui tema peika Matas teeb talle abieluettepaneku, siis see ka ei ole nagu õigel viisil tehtud ja sõrmust ka ei anta — jälle üks põhjus pirtsutamiseks. Film nagu käivitub sellest, et Ilona hakkab ligi ajama Ukraina ehitajale Olegile, kes on abielus. Mingi süžee siis sellel filmil nagu on ja nii mõndagi päästab Vytautas Katkuse kaameratöö. „Renovacija” on Urbonaite täispikk debüüt ja seda on tunda, sest asjalikku sisu on siin tõesti ainult lühifilmi jagu. Ilona ja Olegi romanss kuhugi eriti ei vii, peale selle, et Matas jätab Ilona maha. Filmi lõpus läheb Ilona Matase juurde tagasi ja palub vabandust. Küllap ta siis on õppinud midagi elu ja armastuse kohta. Tuleb jälle tõdeda, et kui dramaturgiline intensiivsus on keeratud nulli ja vaataja peab pikalt vaatama peeglisse vaatavat naisterahvast ja mõistatama, et mis tal siis viga on ja mida ta nüüd õieti tahab, siis päris lugu sellest ei sünni. 2/5
9. „Pobeditelei vidno na starte” (eesti keeles „Võitjat tunneb kaugelt”, Kasahstan, lavastaja ja käsikiri Zhannat Alshanova)
„Võitjat tunneb kaugelt”, 2025. Režissöör Zhannat Alshanova.
Kummalisel kombel Balti programmi ära eksinud venekeelne Kasahhi film, mis küllap peab kinnitama PÖFFi ammust poliitikat, et vene keel on Balti programmi lingua franca. Filmi üks kaastootjake mitme teise seas on Leedu ja ühes kõrvalosas on Leedu näitleja, mis muidugi ei muuda fakti, et see on Kasahstani film. Taaskord on see debüütfilm ja noore lavastaja enda kirjutatud, tulvil sümboleid, metafoore ja kujundeid, mis peaksid vist peegeldama mingeid hingeseisundeid ja innustama vaatajat ära arvama, mis peategelase mõtetes toimub. Mila on 17-aastane ujumisentusiast, kes ühes puhkekodus puutub kokku avaveeujumise treeneri Vladiga. Avaveeujumine justkui sümboliseerib Milale vabadust, sealhulgas ka seksuaalset vabadust ja täiskasvanud inimeseks saamist. Mila näib tõesti arvavat, et Saksa DV ujujate meetod jääda oma treenerist lapseootele, võita niiviisi kasvanud hormoonitasemega võistlused ja teha kiiresti abort, on hea mõte. Nii et üks õhtu ta joob ennast täis ja pakub ennast Vladile, kes ta läbi sõimab. Mila üritab oma täiskasvanuks saamist nagu jõuga ja enneaegselt läbi suruda või siis käituda nii, nagu Kasahstani tavad ei näe ette noorele naisterahvale käituda. Mila ei ole, ega ei pea ka vist olema kuigi meeldiv tegelane. Ühe noore ujumispiiga surm teda eriti ei häiri, naiskonda pääsemiseks varastab ta emalt raha ja ostab ära treeneri. Ilmselt see hetk, kui ta võistlustel ujumise lõpetab ja keset järve lihtsalt vees hulbib, peab kuidagi sümboliseerima tema üksindust ja pidetust. Žürii on heldemeelne ja omistab sellele filmile Balti programmi kõige parema Kasahhi filmi preemia. 2/5
8. „Aktyvistas” (eesti keeles „Aktivist”, Leedu, lavastaja Romas Zabarauskas, käsikiri Romas Zabarauskas, Marc David Jacobs, Vitalija Lapina)
„Aktivist”, 2025. Režissöör Romas Zabarauskas.
Film, mille sisuga on žüriil ja suuremal osal publikust ilmselt raske suhestuda, kuid milles on teatav lugu, kulg, kriminaalne intriig ja ootamatuid pöördeid. Filmi alguses tapetakse homoaktivist Deividas, tema poiss-sõber Andrius, kes arvab, et kuna politsei mõrtsukat otsida ei taha, otsustab infiltreeruda skinhead’ide jõuku ja mõrtsukas ise üles leida. Nii et nagu äraspidises tähenduses „Cruising”. Taustal tegutsevad „Rainbow Kaunase” nimelises ühingus mitmesuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesed, kes tegelevad homoparaadi ettevalmistamisega, aga žürii tõesti ei pea ennast kompetentseks nende sise- ja välisheitluste kohta midagi arvama. Mõneti meenutavad nende teotsemised põrandaaluseid kommuniste endisaegsetes filmides. Mitmes mõttes näitab see film jah igasugu äraspidisust — vasakpoliitik edvistab homoaktivismiga, sellepärast et ta on ära ostetud, mõrtsukas on hoopis üks teine homoaktivist, kes tappis kogemata ja et varjata poliitilist korruptsiooni. Õige mõrtsuka äraarvamine kuigi raske ei ole, puhtalt näo ja maneeride järgi, motiiv antakse vaatajale aga alles päris lõpus, nii et kriminullina see väga adekvaatne lugu ei ole. Film justkui küsib, et kas kindlasti peab jõuga pressima teatavasse ühiskonda asju, mis sellesse väärtusruumi ei sobi, aga küsib mitte väga valjusti, siis justkui näitab poliitikute kahepalgelisust, aga mitte väga reljeefselt. Osalt on film provokatiivne ja propagandistlik, siis jälle mitte nii väga ja natuke jääb mulje, et kolm filmikirjanikku on tahtnud seda erinevates suundades vedada. 2/5
7. „Fränk” (Eesti, lavastaja Tõnis Pill, käsikiri Laura Raud ja Tõnis Pill)
„Fränk”, 2025. Režissöör Tõnis Pill.
Debüütfilm, mis žüriis ja küllap ka paljudes teistes on tekitanud küsimuse, kas selliseid noorte vägivallafilme on vaja. See küsimus saab justkui vastatud faktiga, et film teenis raha. Stsenaariumi järgi võiks otsustada, et kirjutajad on lugenud ajalehti ja siis kajastanud enam-vähem kõiki sotsiaalseid valupunkte: lõhkised pered, perevägivald, ebapiisav noorte huvitegevus väikelinnades, politsei võimetus noortekampasid ohjeldada, alkoholism ja narkomaania… Mikrotasandil kehtestab see film sotsiaaldemokraatlikku unistust eesti ja vene rahva vennalikust sõprusest. Žüriile meenub jälle ka Kate Winsleti kultuslik fraas sarjast „Extras”, et Oscari võitmiseks peab filmis mõni mental/pooletoobine olema. Kas tahtmatult või tahtlikult, mis ei ole ka väga tähtis, järgib stsenaarium enam-vähem täpselt stsenakirjutamise õpitubadest tuntud üheksasammulist mudelit „9 Steps to Transformation”, milles peategelane teeb läbi muutumise, alates millegi äratõukamisest ja põlgamisest, jõuab vastumeelse aktsepteerimiseni ja pärast juba täieliku omaksvõtmise ja armastuseni, ja filmi lõpus saabuva uue status quo’na on ka maailm meie ümber paremaks muutunud. See ei ole kindlasti etteheide, vaid pigem näpunäide Balti programmi alumise otsa filmidele, kuidas kirjutada dramaturgiliselt toimivat melodraamat. 3/5
6. „Svečias” (eesti keeles „Külaline”, Leedu, lavastaja Vytautas Katkus, käsikiri Vytautas Katkus ja Marija Razgutė)
„Külaline”, 2025. Režissöör Vytautas Katkus.
Jälle üks täispika vormi debüütfilm, Katkus on varem tegutsenud operaatorina ja teinud lühifilme. See film pälvis ka PÖFFi Balti žürii kõige parema filmi auhinna ja ilmselt kinematograafilise meetodi eest, mis selle filmi puhul on tõesti kiiduväärne. Aga peaauhinna võiks „Külaline” pigem saada ülemaailmselt uimerdamise ja molutamise filmide meistrivõistluselt. Noorepoolne meesterahvas Danielius sõidab Norrast kodulinna Leedus, et seal tühjalt seisev korter maha müüa, Norras on tal naine ja tütar. Ülejäänud osa filmist uitab Danielius seal suvituslinnas ja selle ümbruses ringi ja ei tee suurt midagi ja temaga ei juhtu ka midagi. Pealkiri annab suunise, et me peame mõtlema Danieliusest kui külalisest oma kodulinnas, kust ta on kaua eemal olnud ja millega ja mille elanikkudega tahab ta uuesti mingi emotsionaalse sideme leida. Ta suhtleb seal paljude vanade ja uute tuttavatega, sööb jäätist ja kebabi, käib sünnipäevapeol, tukastab rannas, jalutab koeraga, uimerdab korteris, mille ta ilma erilise vaevata maha müüb. Ta ei satu ühtegi konflikti ja pealtnäha ei ole tal ka ühtegi muret ega vaeva, peale selle siis, et ta nagu tunneb ennast seal võõrana. Seda tunnet süvendab vaatajas ülesfilmimise meetod. Kogu filmis ei ole ainsatki lähivõtet, kõike on filmitud nii kaugelt kui annab, nii pikalt kui annab, kaamera seisab paigal, jälgib üsna kiretult Danieliuse uitamisi ja olesklemist. See on võluv ja õige kinematograafia, mis justkui tekitab vaatajas samasuguse võõrandumistunde filmi „sündmustikust”, nagu Danieliusel on oma kodulinnast, maast ja rahvast. Väga lähedasi inimesi Daneliusel ei ole ja ta teeb ühele tuttavale onule ettepaneku, kas too ei taha talle nii-öelda isaks olla. Onul ei ole selle vastu midagi, lisaks saab Danelius ka endale uue õe. Ega me Daneliuse minevikust ja perekonnast suurt midagi teada ei saa, filmi lõpus läheb ta Norrasse tagasi ja selleks ajaks on küllap ka mõningane osa publikust sellest filmist juba üksjagu võõrandunud. 3/5
5. „Terapia” (eesti keeles „Teraapia”, Soome, lavastaja ja käsikiri Paavo Westerberg)
„Teraapia”, 2025. Režissöör Paavo Westerberg.
Balti programmi arvatud Soome film, milles on küll mõningane Eesti kaastootmine. Filmitud on tervenisti Lahemaal ja neljas väikses kõrvalosas on Eesti näitlejad, aga siiski igast asendist soome sisuga soome lugu ja Soome film. Nagu ka Kasahhi filme, käsitleb žürii seda Balti programmi osalisena teatava mööndusega. Žanrite segamine on alati keeruline stsenaarne ja lavastuslik harjutus ja selles loos on tahetud kokku panna komöödia, draama, tragöödia ja õudusfilm, igast žanrist on midagi laenatud ja võib-olla sellepärast siin tervik natuke logiseb. Soome abielupaar Leena ja Pekka, kes kirjutavad eneseabiraamatuid suhetest, on hakkama saanud sellise lollusega, et on ostnud 600 000 euro eest Eesti põhjarannikul laguneva mõisahoone. See on Kolga mõis, aga filmis seda nimepidi ei mainita. Nad on pannud sellesse kogu oma kapitali, võtnud veel laenu, nad on mõisa veidi renoveerinud, ehitanud sisse hirmkalli spaa ja siis avanud seal suhteteraapia hotelli paaridele. Millegipärast aga väga palju rahvast seal ei käi, üks teraapiasessioon koos elamisega maksis vist 10 000, nii et ei ole ka ime. Ja ega suhteteraapia ei ole ka mingi ime, vaid üks moodne pseudopsühholoogiline susservusser, aga Pekka oma meistrivõimeid selles nähtavasti usub. Nad on pankroti äärel. Filmi alguses teatab Leena talle, et nende abielu on läbi ja tema tahab lahutust. Siis aga saabuvad kohale kolm „paari”, kes on tulnud teraapiat saama. Selle filmi kõige paremad stseenid on need, kus kaamera seisab paigal ja näitab tühjas saalis istuvaid ja askeldavaid terapeute, neil lastakse pikalt rääkida ja dialoog on hea. Naljakad on ka kõik teraapilised võtted, linadesse mähkimised, ühisvannitamised paitegemisega ja totakad rollimängud. Teraapiasessioonid mõjuvad kammerliku filmi meistriklassina. Need stseenid aga filmi teises pooles, kui on tahetud võtta maksimumi Lahemaa eksootilisest loodusest ja toodud sisse rohkem dünaamikat ja ringisebimist, enam nii tugevad ei ole. Dramaturgiliselt väga huvitav võte on see, et ühe paari üks osaline on surnud. Anna abikaasa Timo tappis ennast ära, aga teraapiale tuleb kohusetundlikult kohale sellele vaatamata. Alguses näeb teda ainult Anna, hiljem aga ka kõik teised. Timo võiks olla — aga ega ei ole muidugi žürii asi öelda, mis filmis peaks olema või võiks olla — teatav katalüsaator või peegeldaja, kelle ilmumine midagi käivitab, aga pigem jääb mulje, et see võte on ära raisatud. Timo on samasugune haliseja ja hädaldaja nagu kõik teised. Me näeme kõiki tegelasi pisaraid kiskumas ja nad kõik vist ka nutavad filmis. „Teraapial” on võimalus olla pädev kammerlik komöödia, kui sellest lõikuda välja paarkümmend minutit mitte kuigi huvitavat nutmist ja tragöödilisi juppe. Seda teed ei ole aga lavastaja tahtnud minna. 3/5
4. „Badautojų namelis” (eesti keeles „Näljastreik hommikusöögiks”, Leedu, lavastaja ja käsikiri Karolis Kaupinis)
„Näljastreik hommikusöögiks”, 2025. Režissöör Karolis Kaupinis.
Tõtt-öelda on žürii päris üllatunud, kui ta selle Leedu draama neljandalt kohalt leiab. Võimalik, et üks põhjus on Ineta Stasiulyte osatäitmine, võimalik, et ajalooline ainestik. 1991. aasta talvel vallutavad Vene väed Vilniuse telemaja, mille töötajad põgenevad tänavale. Kolm nendest sõidavad Kaunasesse, kuid seal ei ole lugu parem, kohalikus väikses telestuudios märatseb OMON. Naabermaja elaniku, harrastusnäitleja Sigitase ettepanekul alustavad need kolm teletöötajat näljastreiki. Väga veenev see streik aga ei ole ja ega kuigi palju rohkem ajaloolisi sündmusi ja poliitilisi vaatlusi selles filmis ka ei ole. Enam-vähem pärast seda, kui streik on välja kuulutatud, jälgib lugu kolme streikija eraelu ja nende suhteid kolme kohaliku elanikuga. Direktor Mykolas sõbruneb sealsamas tummalt protestiva dissidendiga, kellele ta on kunagi ühe intervjuuga palju kahju teinud, diktor Daiva peab pooltahtmatult taluma Sigitase lähenemiskatseid ja kolmas protestija tutvub ühe sõbraliku vene tädiga. Telemaja vallutamine ja tapetud inimesed nagu on seal kusagil taustal, filmi edasisse kulgu need ei puutu. Tõesti, et see film saab neljanda koha, on vist seletatav ainult sellega, et tegelikult üksnes esikolmiku filmid tõusevad sellest valimist pika puuga esile, ülejäänud olid kõik liiga nõrgukesed. 3/5
3. „Uus raha” (Eesti, lavastaja ja käsikiri Rain Rannu)
„Uus raha”, 2025. Režissöör Rain Rannu.
Film, mille peategelaste mured on 99% eestlastele väga võõrad ja mis mõjub seetõttu natuke nagu Eesti rahva mõnitamine ajal, kui esmane probleem on, kuidas oma elektriarve ära maksta. Siin on üleöö rikkaks saanud Liisa ja Taavi ja eriti just Taavi mure, mida teha oma uue ja suure rahaga, et inflatsioon viit miljonit ära ei õgi. Tõesti, võõras mure. Film viib vaataja Tallinna ilusate ja rikaste maailma, kus muidu ma ei tahaks väga olla — mitte et mulle väikelinna noortegängide maailmas rohkem meeldib olla —, kui seal just nalja ei saa. Aga nalja saab küll, Rannu teab hästi, et komöödia tuleb ehitada lollidele ja lollustele, komöödias tuleb haiget teha, midagi või kedagi tuleb välja naerda. Antud juhul on see põmmpea uusrikkur Taavi, kes on kuidagi saanud krüptoga väga rikkaks ja ei oska oma õnnega nüüd midagi peale hakata. Nagu nokkelajad, lendavad talle kallale juhmid ajakirjanikud, kadedad sõbrad, kavalad investeerimisnõustajad ja ka kurinutikad kelmid ehk siis vargad. Stsenaarium kehtestab pinge juba avastseeniga, millest me saame teada, et petturid on liikvel. Ja kui petturid Taavi raha sihikule võtavad, lisanduvad sellele Taavi enda juhmus, kui ta intervjuudes väga lolli juttu ajab, ja siis hirm inflatsiooni ees, mis muutub Taavi jaoks nagu Ivo Uukkivi häälega luupainajaks. Probleem on ka see, kuidas krüptoühikud kehtivaks rahaks muuta. Eks kohati meenub muidugi „Wall Streeti” diloogia, selles mõttes, et ka nendes filmides ei ole suuremast osast tekstist võimalik aru saada, sest kasutatakse mingisuguseid börsi ja finantsmaailma termineid. Seda rahakeelt on filmis väga palju, nii et detailidest tavaline inimene aru ei saa, mis ei takista sündmuste üldise kulgemise mõistmist, täpselt nagu filmis „Wall Street”. Veenvalt on esitatud ka veinijoomise kahjulikkus, Taavi lakub Ameerikas ära kolm pudelit punast veini ja ostab viimaste miljonite eest katkise lennuki. „Uus raha” on film, milles algusest peale midagi toimub, pinge kasvab, igavaks ei lähe kordagi, räägitakse palju ja kõik kõrvaltegelased on meeldejäävad ja vajalikud. Dialoog on kirjutatud või improviseeritud kõnekeeles, see tähendab nii, nagu inimesed tegelikult räägivad. Mõned süžeekäigud toimuvad siiski kas liiga kiiresti või vajavad tõesti mõningaid eelteadmisi, näiteks et miks need paroolid ei sobinud, mis petturid Taavi juurest varastasid, või mis koreograafia lõpustseenides nende bitcoin’idega siis oli. 4/5
2. „Siena” (eesti keeles „Sein on ees”, Leedu, lavastaja ja käsikiri Ignas Jonynas)
„Sein on ees”, 2025. Režissöör Ignas Jonynas.
Leedu edelanurga märgaladel, Rusné aleviku lähistel toimuv põnevik või õigupoolest moodne revisionistlik vestern, sest seda Nemunase deltat kujutatakse tõesti nagu jumalast maha jäetud seadusteta maad, kus usaldada ei tohi kedagi, sealhulgas ka piirivalvureid, ja loota võib ainult enda mehisusele. Vilius on ornitoloog, kes vaatleb lindude rännet, päästab neid salaküttide võrkudest, kasvatab üksi vaimuhaiget tütart ja satub äkki julmade salakaubavedajate pihtide vahele. Mingisugused ornitoloogilised träkkerid, mida Vilius kasutab, osutuvad kurjategijatele väga kasulikuks, ja samuti Viliuse kui looduspargi töötaja kattevari. Ta sunnitakse muulatööd tegema, muidu juhtub tema tütrega midagi väga koledat. Salakauplejate jõugu pealik on naisterahvas nimega Vanda, karismaatiline julmur, kes vahendeid ei vali, või õigemini valib just kõige julmemad ja hoiab tervet ümbruskonda hirmu all. Viliuse olukord läheb järjest keerulisemaks ja muutub peaaegu väljapääsmatuks, kui tema tütar peab enesekaitseks tapma Vanda poja. Vilius peab nuputama skeemi, kuidas kõik üle kavaldada, ennast ja oma tütart päästa ja ellu jääda. Filmis on tulistamist, päris asja pärast tagaajamist, autode ja paatidega, võikaid hukkamisi, pinget ja põnevust. Kõik on üles võetud sügistalvel, mis tähendab, et vette kukkumine on võrdne surmaga. Keskkond on filmis väga tähtsal kohal, on nagu üks tegelane ja muudab selle ainulaadseks. Paljudes vesternites või samalaadsetes filmides on tagaajamised tõesti nagu ruumi täiteks, siin on nad orgaaniliselt vajalikud. Žürii osundab jälle, et — ja see käib Balti programmi alumise otsa filmide kohta — kui filmitegemise tahtmine on nii kangesti suur, aga ei ole lugu, millest filmi teha, siis ärge punnitage, vaid laenake julgelt oma süžee tuntud skeemidest, järelekatsutud dramaturgiast või kas või antiikkirjandusest. Mõned miinusekriipsukesed tulevad selle eest, et kolme kõrvaltegelase sissejuhatus ja eksponeerimine jääb veidi puudulikuks, vaatajal ei pruugi olla lihtne aru saada, et proloogis tapetud Stasys on seesama, keda hiljem maetakse, et korrumpeerunud piirivalvur on toosama, kes kasiinos istub, ja avastseenis tegutsenud pätt on Vanda poeg Mutt. Muidu on see igati suurepärane põnevik. 4/5
1. „Tumšzilais Evaņģēlijs” (eesti keeles „Tumesinine evangeelium”, Läti, lavastaja ja käsikiri Oskars Rupenheits)
„Tumesinine evangeelium”, 2025. Režissöör Oskars Rupenheits.
Fotod: allikas PÖFF
Teist aastat järjest läheb grand prix Lätisse. Ilma igasuguse kahtluseta on tänavuse Balti programmi kõige parem film Läti politseipõnevik „Tumesinine evangeelium”. Žüriil on tõesti kahju elukutselistest filmikriitikutest, kes ei suuda väga head filmi ära tunda isegi siis, kui see ukse taga kella annab ja pisargaasi näkku laseb. Sarnase süžeega filme on küllap tehtud Hongkongis ja Ameerikas juba sadade kaupa, tähtis on, kuidas keegi oskab tuntud formaati midagi uut valada. Tegevus toimub 90-ndate alguses Riias, mis näib olevat üsna metsik ja võigas koht, vähemasti seda on valitud võttepaigad. Romans Skulte on noor idealistlik politseinik ja kangesti noore Andy Garcia näoga. Juba politseiakadeemia lõpetamise päeval näeb ta esimest korda, kuidas asjad jaoskonnas tegelikult käivad, kui politseinikud ühe kamba punkareid lihtsalt niisama läbi peksavad. Romans on saanud religioosse kasvatuse ja vist põeb ikka veel, et tema kodukirik põles maha pärast seda, kui ta oli oma pimedale vanaisale valetanud. Filmil on religioossed konnotatsioonid, lätlust ja lätipärasust kommunikeeritakse seotult kirikuga. Oma esimeses töökohas avastab Romans, et terve üksus on läbinisti korrumpeerunud, ja ta teeb selle vea, et kirjutab kaebekirja. See visatakse muidugi prügikasti ja Romans pääseb isegi kergelt. Kui vene pätid on käinud kirikus välja pressimas, hakkab ta toimetama uurimist omapäi ja jõuab ühe grusiinide grupeeringuni, mis ka haarangul tabatakse. Romansi elupäästja on seesama võmm, kelle peale ta enne kaebas. Grusiinid pekstakse läbi ja neile tehakse selgeks, et Riiat valitseb Armeenlase jõuk. Ja kui Romans omavoliliselt vahistab kaks Armeenlase jõugu liiget, on ta sattunud nii kolleegide kui gangsterite tangide vahele. Edasi peab ta juba erasõda, aga tõe ja õigluse nimel, süütud inimesed saavad surma ja Romans eluohtlikult haavata, aga ta sõdib edasi ja see õiglase šerifi kompleks tasub ennast lõpuks justkui ära. Või siis ei tasu? Ütleme nii, et kui selline film oleks tehtud Eestist, oleks see väljakannatamatu. Filmi vaadates tuleb ära taluda paras ports venekeelset ropendamist, aga eks see kõik toetab realismi. Film on pikk kaks ja pool tundi, aga ühtegi hetke ei ole niisama ära antud, igasse stseeni on mõeldud midagi, mis pinget kasvatab, tegelasi avab ja lugu arendab. 5/5
