„Viis et modis”, II osa Teet Kase algatatud tantsuetenduste sarjast „Elutantsud igavikule”. Tants: Teet Kask. Muusika: Gustavo Twardy. Lavakujundus: Ülar Mark. Valguskujundus: Margus Vaigur. Lavagraafika: Loreida Hein ja Kard Subbi. Graafika: Mart Anderson. Etendused 14.–16. XI Niguliste muuseumkontserdisaali Antoniuse kabelis. Nähtud etendus 16. XI 2025.
Aasia sõnatu teatri festival „1000 kurge” 17.–22. XI 2025 Tallinnas ja Tartus.
„Torge1: kaheksa hetke” („Eight Moments”): tantsu ja videokunsti ühendav lavastus. Modeun Company (Lõuna-Korea). Nähtud etendus 21. XI 2025 Salme Kultuurikeskuses.
„Calligraton”: poeetiline audiovisuaalne teos, kus kohtuvad heli ja kalligraafia. Kalligraafia: Aoi Yamaguchi (Jaapan). Muusika: duo Schnitt: Amelie Duchow ja Marco Monfardini (Saksamaa/Itaalia). Nähtud etendus 17. XI 2025 Sakala 3 teatrimajas.
„Eluring” („Cycle of Birth and Death”): meditatiivne butoh-lavastus elu ringkäigust. Tants: Isso Miura (Jaapan, butoh). Nähtud etendus 22. XI 2025 Sakala 3 teatrimajas.
„Sillad” („Bridges”): lühivormid ja improvisatsioonid: kohtumised kultuuride vahel (Korea, Leedu, Jaapani ja Eesti kunstnike koostööprojekt).
„Olemise katked” („Fragments of Existence”): tantsusoolod „Sõnatu” („Speechless”) —Heung Won Lee (Lõuna-Korea) ja„Centifolia” —Marine Fernandez (Leedu).
Improvisatsiooniline teos „Sillad”: Teet Kask, Isso Miura (Jaapan, butoh) ja Kristjan Kannukene (muusika). Nähtud etendus 22. XI 2025 Sakala 3 teatrimajas.
Aasia sõnatu teatri festival „1000 kurge” 2025 oli juba mitmes samanimeline üritus, mis keskendub eelkõige Jaapani ja Lõuna-Korea liikumisega seotud kunstide näitamisele Eestis. Internetiallikad ei tuvastanud esimest festivali, kuid „teine” toimus aastal 2022. Kultuuriürituste pakkumiste rohkuses olen varasemate festivalide etendusi külastanud pisteliselt, seekord võimaldasid nii aeg kui ka enamiku etenduste toimumiskoha valik (Salme Kultuurikeskus ja Sakala 3 teatrimaja) festivalist rohkem osa saada. Lihtsuse huvides kasutan artiklis sõna „Aasia” siis, kui puudutan mõlemat, nii Jaapani kui Lõuna-Korea kultuuri, ja sõna „tants” kõiki lavastustes kasutatud liikumisstiile käsitledes.
Minu suhe Aasia tantsukunstiga on ligilähedane suhtumisega Aasia kööki — see on huvitav, kuid sageli on mekk selline, mille kohta ma oma euroopalikuga harjunud maitsemeelega ei oska mingit seisukohta võtta: see pole meeldiv ega ebameeldiv, pigem ootamatu, kummaline ning kaldub jääma rubriiki „proovisin, tänan, kuid pole kindel, et soovin seda kogemust korrata”. Sel korral oli festival „1000 kurge” asetanud fookuse Ida-Lääne koostööle, mis ilmselt aitab paremini maitsemeelt treenida ja muuta Aasia mekk siinsele publikule suupärasemaks.
Teet Kask lavastuses „Viis et modis”.
Stanislav Moškovi foto
Kuid enne, kui minna festivali juurde, peatuksin Teet Kase tantsuürituse õhtul „Viis et modis” Niguliste kirikus, mis toimus vahetult enne festivali, kuid minu jaoks juhatas selle sisse, sest Kase koreograafia lähtekohaks näis olevat butoh. Kask on maininud, et lavale naasis ta oma õpetaja, sensei Isso Miura mõjul, kellest tuleb juttu edaspidi. „Viis et modis” on osa Niguliste kiriku Antoniuse kabelis etendatavast, Bernt Notke „Surmatantsust” inspireeritud sarjast „Elutantsud igavikule”. Teet Kase soolo on nagu tagasivaade elatud elule enne igavikku lahkumist. Seda saadab Argentiinast pärit helilooja ja interpreet Gustavo Twardy. Tantsija ja muusiku vahel toimub dialoog: muusiku poolt tantsijale teatud aja tagant antud esemed viivad Kase uude eluetappi, mis seostuvad surmatantsu tegelastega: nii võib ära tunda uhkeldava kuninga, kes arvab, et valitseb maailma, kuid ei kontrolli isegi oma elu; on mõtisklev munk, kes tahaks elu (või surma) eest põgeneda, aga see ei jäta teda maha; on teisi tegelasi, keda ei suutnud tuvastada, kuid kes ilmselt iseloomustavad Kase erinevaid eluetappe. Neid aitas meenutada, esile tuua ja kommenteerida Gustavo Twardy muusika, milles helide kõrval olid olulised vaikushetked, helidevahelised tühimikud, kust koorus mõte elu rikkusest, ajast, surmast ja igavikulisusest. Kase ja Twardy koostöö andis tunnistust sellest, et tantsulavastus on midagi enamat kui audiovisuaalne või kinesteetiline kunst, see võib olla ka eksistentsiaalne rituaal. See mõte kordus festivali „1000 kurge” viimasel päeval Isso Miura soololavastuses ning Kase ja Miura ühises improviseerimises festivali viimasel õhtul.
Nüüd festivalist. Läänelikule maitsele lähedasim oli ehk Lõuna-Korea „Torge: kaheksa hetke”, sest selle riigi nüüdistants oma klassikalisele balletile omase tantsutehnilise virtuoossuse ja popkultuuri esteetikaga on väga läänelik. Modeuni trupi „Torge” esindas suurepäraselt Lõuna-Korea nüüdistantsu segastiili, milles tunneb ära balleti, akrobaatika, võitluskunst taekwondo ja mitmete tänavatantsu stiilide mõjutused. See annab tulemuseks jõulise ja seestpoolt pingestatud tantsu, milles puudub nähtav tunnete tulv, rääkimata lääne tantsukunsti emotsionaalsusest. Trupi nimi Modeun tähendab korea keeles „kõik” või „igal pool” ja selle üks eesmärke on tuua tants traditsioonilisest teatrisaalist välja, viies selle linnaruumi, muuseumidesse, avalikele väljakutele — kohtadesse, kus keha reageerib ümbritsevale maailmale.
Tantsu ja videokunsti ühendav lavastus „Torge: kaheksa hetke”, Modeun Company (Lõuna-Korea).
„Torge”, kuigi teatrisaalis toimuv, on nende loomingu hea näide, seda nii Lõuna-Korea popmuusika kasutuse kui ka virtuoosse tantsutehnika demonstratsiooni mõttes. Vehklemisest saab koreograafiline metafoor: pikale keskendumisele järgneb välkkiire sööst, et siis kiiresti asendit vahetada. Vastast, kes võib olla ka nähtamatu, tuleb enne hetkeks vallanduva energia puhangut kaua varitseda, et torge jõuaks pärale. Selles liikumises peitub Korea tantsule omane kontrast — plahvatuslik energia ja peen tasakaal, mis tekib siis, kui keha peab toime tulema piiratud ruumis. Vaadates neid tantsijaid, saab mõistetavaks Aasia taustaga tantsijate võidukäik läänemaailma tantsutruppides: nende distsiplineeritus, keha kuulekus ja artikuleeritus teevad neist suurepärase materjali klassikajärgsetele (postklassikalistele) koreograafidele, kelle jaoks määravad tantsijate taseme sageli jalavisete kõrgus ja hüpete mastaapsus.
Vehklemisest saab koreograafiline metafoor: pikale keskendumisele järgneb välkkiire sööst, et siis kiiresti asendit vahetada.
Tiit Mõtuse fotod
Dialoog videokunstiga loob teise, abstraktsema tasandi: valgus on siin partner, mis mõõdab tantsija impulsse nagu nähtamatu vastane. Nii moodustub laval omamoodi rapiirivõitlus, mille relvaks on liikumine ise — iga samm on otsus, iga suunamuutus võimalus, iga paus peegeldus sisemisest maailmast. See tundub olevat Lõuna-Korea tantsu tuum: täpsus ilma külmuseta, jõud ilma agressiivsuseta, kehalisus ilma tooruseta.
Kui Korea tantsu jõud on väliselt nähtav, siis Jaapani kaasaegne tants, mis on suuresti kasvanud butoh’ mõtteviisist, sünnib sisemisest ruumist. Jaapani liikumiskunsti iseloomustab poeetiline minimalism, esteetiline ökonoomsus, kohalolu kui rituaalne kvaliteet. Paljud Jaapani koreograafid, ka need, kes ei tantsi otseselt butoh’t, kannavad endas selle pärandit: keha pole mitte instrument, vaid maastik, mille kaudu elu end avaldab.
Aoi Yamaguchi (Jaapan) lavastuses „Calligraton”.
Lavastus „Calligraton” ühendas Jaapani shodō ehk kalligraafia ja elektroonilise muusika. Tumedale lavale oli maha laotatud viis suurt valget lehte, mille taga, elektroonilise muusika puldi ääres toimetasid duo Schnitt liikmed Amelie Duchow ja Marco Monfardini. Ühel hetkel hakkas kõige vasakpoolsem leht helendama, selle taha astus ämbri ja pintselharjaga varustatud etenduskunstnik Aoi Yamaguchi. Kuid ta ei asunud kohe kirjutama, vaid võttis hoogu, keskendus, ta nägu valgustus välja, käed näisid lehelt mingit sõnumit välja tõmbavat — ja alles siis sööstis ta kiiresti kirjutama, kastes harja ämbrisse ja tõmmates valgele lehele mustad jooned, mis kokku moodustasid ühe kirjamärgi. Paus, muusika jätkas ühetooniliste elektrooniliste helidega, ja siis asus Aoi Yamaguchi järgmist lehte täitma. Rituaal kordus veel neli korda, iga kord veidi isesuguse intensiivsusega. Lavastuses kohtusid kaks Jaapani esteetika alustala: tühjus ja täpsus. Iga Yamaguchi liigutus kandis endas pikka shodō traditsiooni, duo Schnitt aga lõi teksti helidest — nii vormus dialoog, kus helid andsid ruumi liikumisele ja liikumine lõi tähenduse helile. Ise oleksin eelistanud traditsioonilisemat Jaapani muusikat või mingit kuuldavat seost sellega, kuid nagu Yamaguchi pärast etenduse lõppu oma kirjutatut tõlkides ütles: kunstniku süda on piiritu ja nii mahuvad sinna kõrvuti ka pealtnäha kokkusobimatud asjad.
Lavastus „Calligraton” ühendas jaapani shodō ehk kalligraafia ja elektroonilise muusika. Sven Tupitsa fotod
Isso Miura sooloetendus „Eluring” või ka „Sünni ja surma tsükkel” kutsus vaatama juba esitaja kõrge vanuse tõttu. 1937. aastal sündinud Miura on butoh’-alase juhendamise saanud selle liikumisvormi loojate Kazuo Ohno ja Hironobu Oikawa käe all. Butoh’ puhul on alati rõhutatud, et see ei ole tants ega isegi mitte liikumiskunst, vaid eluviis ja maailmavaade, teekond inimese siseilma rägastikku, selle kõige ehedamate ja enamasti ka süngemate tahkude esiletoomine. Väline ilu on butoh’-ilmas kõrvaline, kuigi mitte tingimata välditud, ning Isso Miura värvilised kostüümid, liikumise ökonoomsus ja täpsus tõid esile tema elukogemuse kauniduse. Liikumise aeglus ei ole siin Miura väärika vanuse ega välise efekti pärast, vaid, nagu butoh’s tavaline, liikumise koormatuse tõttu: igaühes meist on mälestuste ja tähenduste kihid, mis liigutused kaalukaks muudavad. „Eluringis” ta just nagu vaatas tagasi oma elule ja valikutele: ühel hetkel hakkas Jaapani traditsioonilisest muusikast läbi kõlama Lõuna-Ameerika paaniflööt ning kostus Andide meloodiaid, viidates Miura eluetapile Peruus. Kuid Jaapani muusika ei kadunud kordagi, surudes lõpuks teise kõrvale — nii nagu ei kao päriselt sünnikoha tavad ja mõtteviis. Ja kui tuleb kord siit elust lahkuda — mõte, mida võis välja lugeda enda mässimisest kilesse, mis värvilt meenutas seisvat tiiki —, siis on see sulandumine loodusesse, osa sünni ja surma tsüklist.
Teet Kask, Isso Miura (Jaapan, butoh) ja Kristjan Kannukene (muusika) lavastuses „Sillad”.
Miurat nägime samal õhtul veel kord: nimelt oli ta üks osaline lühivormide õhtu „Sillad” viimases osas, kus ta improviseeris koos oma Eesti õpilase Teet Kase ja muusiku Kristjan Kannukesega. See oli tõesti põlvkondade kohtumine liikumises ja helis, milles erinevad kvaliteedid voogasid põimudes ja hargnedes, kord koos, siis igaüks eraldi. Miura aeglast ökonoomsust täiendas Kase intensiivsem vabavormiline, balletist ja moderntantsust tõukunud improvisatsioon, mida Kannukene kord saatis, siis jälle sellele vastandus.
Enne seda festivali lõppakordi oli õhtu „Sillad” kavas kaks soolot Leedu tantsutrupi Auras kaastegevatelt artistidelt, ühendpealkirjaga „Olemise katked”, mis demonstreerisid Eestis nähtavas nüüdistantsus harva esinevat kehalist meisterlikkust.
Lõuna-Koreast pärit Heung Won Lee soolo „Sõnatu” („Speechless”) põimis kokku akrobaatilise liikumise kujundliku käteplastikaga ja värvika näokoreograafiaga, kombates liikumise kehalisi piire, kasutades ära kõikvõimalikud kehaõnarused ja nurgad, liigesed ja luud, sõrmed ja varbad, põsed ja kõrvad. Nii osutus see sõnatu kõne minu jaoks värvikaks jutustuseks inimese kui liigi pikast evolutsioonist ja Lee enda mõttevälgatustest loomade ja inimeste seoste kohta. Puhas nauding oli kaasa elada sedavõrd meisterlikule, kohati ka huumorivõtmes esitatud kehavaldamisele.
Heung Won Lee (Lõuna-Korea) soolo „Sõnatu”.
Nice’ist pärit Marine Fernandeze „Centifolia” uuris naise suhet oma kehaga läbi aja, esitades küsimusi soolise identiteedi ja sotsiaalsete ootuste kohta, mängides kolme erepunase tikk-kontsaga kingaga. Temagi näitas meisterlikku kehavaldamist läbi erinevate rollide, tehes seda kord muheda huumori, kord terava irooniaga.
Marine Fernandeze (Leedu)tantsusoolo „Centifolia”.
Stanislav Moškovi fotod
„Sillad” võttis minu jaoks festivali kokku: erinevates (tantsu)keeltes kõnelevad erinevad kehad peegeldasid kollektiivset inimlikku taju: kuidas meie kogemused talletuvad kehadesse, kuidas need kujundavad meid ja meie olemust. Siin oli põlvkondade dialoog, milles rõhutati, et vanuse, kogemuse ja liikumiskeele heterogeensus on rikkus; siin olid kõrvuti kehad, mis mäletavad, ja kehad, mis veel õpivad.
Nigulistes toimunud ajarännaku taustal küsis festival oma erinevate kultuuride, kehakeelte, põlvkondade ja mälestuste koosmänguga, mis on meie lugu, mis on see ajalugu, mida kannavad meie kehad. Kogemused ei moodusta lineaarset rida, vaid kihtide virna, millesse iga põlvkond lisab oma killu, värvi, vaikse meloodia.
Kommentaar:
Festivali kavas oli lavastuse pealkirja tõlkeks „Piste”, kuid mulle tundub, et vehklemise sõnastikku kuulub pigem „Torge”.
