Enne kui Von Krahli uusima lavastuse „Tagasiside”1 etenduse lõppemise järel nagist mantli järele sirutasin, haarasin laualt kaasa lavastuse kava. Õigemini ostsin — nelja euro eest, alati naeratava pileteid müüva Kersti käest. Kallis küll, arvas seepeale mu sisemine protestija, aga ost tasus end kuhjaga ära. Traditsioonilises mõttes väikest raamatukest kavaks nimetada ei saanud, sest tegemist oli omaette vaimuka „teosega” koos lühitekstide ja nende vahel kulgevate TI-like steriilsete pildisünnististega, mis nähtule uusi tähenduskilde lisasid.
Piltidelt saab kaeda ajastu heaoluideaalile vastavat elustiili, mille kohustuslikeks elementideks on korter või ridaelamuboks Kalamajas koos ihaldatud merevaatega rõdude ja steriilvalgete seintega, vanalinna vaateid pakkuvate tubadega. Modernsete uusehitiste urbanistlikus heaolumullis hõljuvate inimeste nägudelt peegeldub dekoratiivne rahulolu. Mis sellest, et taustal ilutsevad ähvardavalt tuumaseen, tulekahjud ja stardivalmis raketipead.
Tekstikildude kaudu tuleb näiteks ilmsiks, et vabakutselise ravikindlustus on nagu Loch Nessi koletis või hea kodumaine spioonipõnevik: kõik räägivad selle olemasolu võimalikkusest, kuid keegi pole seda veel näinud. Või see, et seakisa on kisa, mida teeb siga erinevates talle raskelt mõjuvates olukordades: näiteks siis, kui ta jääb aia vahele või kui läheneb Madis suure pussnoaga. Lugeda saab seletusi argiste asjade kohta, nagu lein, café latte, Bolt, kogukonnatunne või pauk ja pasarahe. Just need jutujupikesed on „süüdi” selles, et alljärgnev kirjutis sellisena välja kukkus — märksõnastiilis üllitisena, mis aitab vahendada lavastuse meeleolu, selle all- ja ülahoovuseid. Rohketest laval nähtud-kuuldud toimetamistest olgu välja pakutud järgmised nopped.
Asfaldipuur on töömehe käsitööriist, millega saab asfaldisse auke puurida. Selle tärin on tavaliselt väga vali, nii et kui see töötab, pole võimalik aru saada, mida teine inimene sinu kõrval räägib. Tegevus häirib räigelt kodanike rahu ja võib erakordselt kõrge volüümiga müra tõttu osutuda kuulmekile tervisele kahjulikuks. Puuritavat ala ümbritsevad tavaliselt metallaedikud, millesse on jalakäijatel oht kinni jääda. Nii juhtus ka lavastuses.
Jalutuskoer on koduloom, kellega käiakse jalutamas. Oluline on jalutamise ajal suhelda teiste koerajalutajatega ning esile tõsta oma looma häid omadusi ja eripärasid. Lavastuses me päris koera ei näe — jalutatakse pisikest hüplevat vineerist kutsut.
Käe palumine on see, kui mees laskub naise ette ühele põlvele, võtab taskust sametkarbikese, milles on sõrmus, ning küsib: „Kallis, kas sa tahad mulle naiseks tulla?” Selle peale on naisekandidaadil viisakas tuua kuuldavale üllatushüüatus. Pakkumise võib kohe õnnepisarates vastu võtta või teha seda pärast hetkelist järelemõtlemist. Nii, kuidas parasjagu tuju on. Lavastuses leiti, et kätt võib paluda ka lihtsalt lillebuketiga.
Pas de deux (pa də dø) on prantsuskeelne väljend, mis tähendab sõna-sõnalt „kahe samm”. Balletis on see kahele tantsijale (enamasti mees ja naine) loodud duetinumber. Nagu näha, saab pas de deux’d vabalt tantsida ka prügikonteineritega. Inimkeha voolavus ja elusus ning vurisevate värviliste kaunitaride plastmassine väärikus loovad argigraatsilise sümbioosi, kus partnerid linnaüksinduse eraldatust ületavad ning teineteisele hellust ja lähedust pakuvad. Kohas, kus kõik on koos, kuid samas nii eraldi, lähedal ja samas väga kaugel, tuletades meelde, et elu pole pas de seul, vaid pas ensemble.
Pürotehnika näol on tegemist meie kaasaja teaduse ja tehnika silmapaistva saavutusega. See tegeleb ainete ja vahenditega, mis põledes, plahvatades või kiiresti reageerides tekitavad efekte — näiteks tuld, valgust, heli, suitsu või sädelust. Lavastuses kohtame suurejoonelisi, silmipimestavaid ja kõrvulukustavaid pürotehnilisi efekte kohe alguses, episoodis, kus end põlema pannakse, kõva pauku tehakse ja tulelontidega lehvitatakse. Tundub, et tegu on mässuga. Kas kellegi või millegi vastu või lihtsalt mäss mässu pärast?
Taaskasutus tähendab seda, et kasutatud materjalid või esemed võetakse uuesti kasutusele eesmärgiga vähendada jäätmeid ja säästa loodusressursse. Lavastuses on seda põhimõtet igati põhjendatult järgitud. Taaskasutuses on nii „kogukonna” külmkapp, autovrakk kui ka euroalused ning prügikastitantsu tantsivad suured prügikonteinerid.
Tagurpidikäik on käik autodel, mis võimaldab sõidukil lisaks edaspidi liikumisele liikuda ka tagurpidi. Kõnekujundina võib tagurpidikäik tähendada otsustest või arengust taganemist, sammu tagasi astumist. Lavategelasi näeme sagedasti tagurpidi kõndimas. Kas nad teevad tagurpidi käiku või on neil automaatselt sees tagurpidikäik? Ka muusikal on kohati tagurpidikäik sisse lükatud.
„Ta lendab mesipuu poole” on Peep Sarapiku Juhan Liivi sõnadele loodud koorilaul, millest on saanud meie laulupidude hümn. Laul räägib pidevast tagasitulekust oma rahva, kodu ja ühtsuse juurde, isegi kui see nõuab loobumist või ohverdust. Selle ettekandmine tekitab kuulajates meeleliigutust, pidulikkust ja ühtekuuluvustunnet, mis silmanurkadesse pisarad toob. Lavastuses me pisaraid ei näe. On ainult üksik, vilepillil monotoonselt meloodiat purssiv tegelane. Mesipuu laul on läinud häälest ära…
Tõukside ballet on tiirlevate keerlevate pöörlevate kaherattaliste iluduste, elektritõukerataste argigraatsiline liuglemine, rauakolakate metalne vurin, mis tõttamisele tõttamist ja keha raskusele kergust lisab. Et rataste vurina all laiaks litsuda mõtlemise rahe, mis võib meid muidu libastuma sundida. Üheskoos moodustatakse koreograafilisi jooniseid. Saateks peab ilmtingimata kõlama balletimuusika — soovitavalt „Luikede järv”.
Protestisugemetega urbanistlik argipoeetiline pastoraal — nii võiks kokku võtta Juhan Ulfsaki & Co loodud lavatüki ideedemaailma. Etendajad ise on maininud, et „Tagasiside” räägib protesti võimalikkusest meie peas ja tänaval.
Protest tekib siis, kui inimene tunneb enda sees survet. Protesti võib põhjustada mingi väline otsus, olukord, tegevus või võim, mida peetakse ebaõiglaseks, kahjulikuks või vastuvõetamatuks. Survele järgneb vastuseis: mäss, meeleavaldus, streik või muu selline. Võib juhtuda ka nii, et protestitakse pigem protestimise enda pärast ja oma viha väljavalamiseks. Samas võib protest pesitseda pelgalt inimese sees, muutudes eetilise või eksistentsiaalse vastupanu vormiks. Protest teatris võib olla tähenduste vastupanu, mille kaudu ei öelda „ei” mitte ainult ühiskonnale, vaid ka iseendale. Kuigi lavastuses ühiskonnale ega iseendale sõnaselgelt „ei” ei öelda, on kujutatud argipoeesiast saanud omamoodi pehme vastupanuvorm.
Argipoeesia ütleb, etelu ise ongi juba poeetiline, kui oskame seda teatud pilguga vaadata. Linnaelu virvarri kujutavas lavastuses on tavalised hetked muutunud poeetiliseks juba tänu nende teatraalsesse konteksti toomisele. Poeesiat loovad nii pausid, kordused kui ka ülevõimendused ning nihestatusest tekkinud absurdihõng. Argipoeesiale vastandatakse lavapoeesia. Selleks on vihjed „Hamleti” vaatamisele ning tuntud filosoofilistele fraasidele „olla või mitte olla” ja „aeg liigestest on lahti”.
Lõpuks võiks küsida, miks Eestis ikkagi ei protestita. Hea kombe kohaselt sellele lavastuses sõnaselget vastust ei anta. Siinkohal võib vaid oletada, kas protestileiguse on põhjustanud viitsimatus või soovimatus ennast mugavusemullist välja vedada. Või tajutakse protesti kui tegevuse mõttetust — pealetungiva lauslollusega võitlemine on tühja tuule tallamine ja tekkinud viha valatakse välja tervislikumal kombel? Või ootame kõik eestlaslikult koos, et „ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja”? Lavastusest võib siiski välja lugeda seisukohavõtu, kui tuua kokku alguses ja lõpus välja öeldu. „Ma olen Hamlet. Seljataga Euroopa väravad,” kuuleme mässuõhinas lavale tormanud tegelase taustal. Lavastuse viimaseks väljaütlemiseks jääb aga „Minu seljataga mängitakse mänge, mis mind ei huvita. Ma ei mängi enam kaasa.”
Viide:
1 „Tagasiside”. Lavastaja: Juhan Ulfsak. Lavastusdramaturg: Eero Epner.Kunstnik: Kristel Zimmer. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv.Valguskunstnik: Priidu Adlas.Efektide ja pürotehnika meister: Enar Tarmo.Butafoorid: Ksenia Verbeštšuk ja Liisa-Lota Jõeleht. Laval: Liisa Saaremäel, Kristina Preimann, Edgar Vunš, Herman Pihlak, Karl Birnbaum ja Markus Andreas Auling. Esietendus 27. XI 2025 Von Krahli teatris.
HELI REIMANN (snd 26. XII 1968) omandas 2015. aastal Helsingi Ülikoolis doktorikraadi tööga „Jazz in Soviet Estonia from 1944 to 1953: meanings, spaces and paradoxes” („Džäss Nõukogude Eestis aastatel 1944—1953: tähendused, ruumid ja paradoksid”). Ta on kirjutanud raamatu Tallinna 1967. aasta džässifestivalist „Tallinn ’67: Myths and Memories” (Routledge, 2022). Teatrialaseid teadmisi on ta saanud Drakadeemias.
