Aasta 2025 jääb ajalukku aastana, mil eesti animatsiooni rahvusvahelist mainet kujundas Venemaa agressioonisõda Ukrainas. Seda nii temaatiliselt kui ka tegijate poolelt. Viitan siin Eestisse kolinud animatsioonimeistrile Natalja Mirzoyanile, kelle pagulasteemaline „Lumi saadab meid” on saanud tunnustust mitmetel A-klassi festivalidel. Üha jõulisemalt on ka selle aasta jooksul esile kerkinud Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakond, mille alt valmisid nii Mirzoyani kui ka mitmete teiste aasta lõikes silmapaistvate ja välisriikidest Eestisse jõudnud animatsioonikunstnike tööd.
Kui alustada arvandmetest, siis Eesti Filmiinstituudi rahastusel valmis sel aastal üheksa animatsiooni, nende hulgas ka üks pooletunnine, kogu perele mõeldud jõulufilm. Ilmselt seetõttu, et animafilm ikka veel otsib, kus ja kuidas end presenteerida, on lastele mõeldud animatsiooni hulk kahanenud peaaegu märkamatuks. Lastele animafilme ei tehta, kuna neid ei ole õigupoolest kusagil näidata. Ja see ei iseloomusta muidugi mõista mitte ainult läinud aastat. Seda arvestades on isegi keeruline öelda, kas suurem risk on toota lastele või täiskasvanutele mõeldud nn festivalianimatsiooni, rasked valikud on mõlemad ja seetõttu au neile animategijatele, kes mõtlevad järelkasvule, isegi kui toode on ilmselgelt kaubanduslikku edu taga ajav „hollivuudikas”, nagu Mikk Mäe „Peetrikese jõulurobot”.
„Lumi saadab meid”, 2025. Režissöör Natalja Mirzoyan.
Natalja Mirzoyani „Lumi saadab meid” on praeguseks kogunud auhindu viielt festivalilt, sealhulgas ka Cannes’ist, ja nomineeritud Euroopa filmiauhinnale. Natalja tuli Eestisse 2022. aastal kogenud ja auhinnatud filmitegijana, eesmärgiga õppida siin nukuanimatsiooni. „Lumi saadab meid” oli tema magistritöö Eesti Kunstiakadeemias (EKA), mis sai tänu Ülo Pikkovi kihutusele suurema toetuse ja kasvas Eesti–Armeenia–Prantsusmaa–Belgia koosproduktsiooniks.1 See inimlik lugu sõja eest pagemisest kritiseerib nii agressiooni mõttetust kui ka neid, kes selle inimvaenuliku sissetungiga kaasa lähevad ja seda toetavad. Tekstiili valik materjalina toob hingekriipiva vastuolu halastamatuse ja hoolivuse vahel veelgi rohkem esile. Ebainimliku sõja sündmused ning külmuvad inimsuhted tungivad intiimsesse materjali, mille eesmärk on anda ja kanda soojust. Kangast majade seinad rebitakse kärinal puruks, neoonkirjad veritsevad punast lõnga ning lumi langeb maha kõikematva ja lämmatava vatina. Puuvillast toodetud vatil on lausa mitu sümboolset tähenduskihti, haavade tohterdamise funktsioonist Ühendriikide ajaloo hämarustesse, kus puuvillaistandused olid üheks mustanahaliste orjade kurnamise platsdarmiks. Mirzoyani puhul hämmastab tema leidlikkus meeleliste assotsiatsioonide edasiandmisel, ja seda juba esimestest kaadritest, kus lugu hakkab hargnema traagelniitidest. Tikitud nutitelefonis on juba kontrast tekstiilile omase soojuse ja sotsiaalmeedia isiksusetu anonüümsuse vahel, mida võimendavad ekraanilt välja jooksvad kaadrid tankidest ja hävingust. Tähenduslikku vastuolu sisaldab ka algupärane pealkiri „Winter in March” (talv märtsis) — talv, mis seisab võrdpildina Venemaad jäätavale stalinismile, mis kuidagi lõppeda ei taha. Sellele viitab ka eestikeelne pealkiri „Lumi saadab meid” — nõukogude taak, mis Venemaalt tulnuid jälitab, filmis kujundina lumi, millesse peategelane aegamisi üha sügavamale sisse vajub. Sõja paralüseeriv hingus on lavastatud nutiekraanilt väljuvate köidikutega, mis seovad käsist ja jalust, jättes zombistunult ekraani põrnitsema. Info matab ja katab, halvab nagu lumi.
Animatsioonis on režissöör rohkem kuningas kui mängufilmis, kuna saab kogu omamaailma luua algusest lõpuni. Määravaks kujuneb oskus leida tasakaal käegakatsutava tõelisuse ja selle kunstilise kujutusviisi vahel. Mirzoyanil on selle balansi leidmine õnnestunud.
Sõjateema kajastub lõppenud aasta animatsioonis mitme nurga alt. Võib-olla ongi kätte jõudnud see aeg, mil Venemaa agressioonist ja poliitilistest mullistustest ei saa enam mööda vaadata ka eesti filmis. Siinjuures torkab silma, et Ukraina sõda käsitlevad peamiselt Eestisse tulnud autorid, erandiks Rao Heidmets, kelle kümneminutine segatehnikas „Idüll” (Rao Heidmetsa Film) väljendab kogu läänemaailma suhtumist koduõuele trügivatesse kriisidesse. Heaoluühiskonnale kohaselt eelistavad „Idülli” tegelased teeselda, et neid sissetungid ja vägivald ei puuduta, ehkki kuulid juba lendavad. Väikekodanlasest isa tõmbab kardina ette ja ema eemaldab vaid korraks kurgiviilu silmalault, kui rohelised mehikesed pulmalaua tühjaks tassivad. Tabavalt kujutab Heidmets sissetungijaid väiksena, sest kuri ongi pisike nagu batsill, kuid kahju ja valu, mida ta tekitab, on suur. Idüllipusle purunemises pole süüdi keegi muu kui selles elavad nahahoidjad, kes eiravad ohumärke nii mugavusest kui ka argusest.
„Kiievi tort”, 2025. Režissöör Mikita Lõskov.
EFI toel saame 2025. aasta eesti animatsioonisaagi hulka lugeda ka kahe Ukraina animalooja tööd.
Mikita Lõskovi „Kiievi tort” (Eesti Joonisfilm) toob läbi groteski 23 minuti jooksul vaataja ette Ukraina lähiajaloo. Joonisfilmi keskmes on üks tavaline perekond tavalises magalakvartali korrusmajas, koledad tegelased kõledas argipäevas, kus elektrimõõdik sööb raha, külmkapp kõliseb tühjusest ja hambaid tuleb pesta vene lipu värvides pastaga. Ainus trööst ongi külmkapis uhkes Rosheni karbis olev Kiievi tort, Ukraina pass, mis annab tiivad. Autor ei püüagi oma kangelasi kuidagi sümpaatselt kujutada, kuid andkem neile aega ja nad saavad meile isegi armsaks. Karikatuurses võtmes maalib Lõskov pildi Ukrainast, kus mehed on lennanud sõtta ning naised peavad hakkama saama puuduse ületamise ja laste kasvatamisega. „Kiievi tort” on südamega tehtud lugu kodumaast ja kodumaa-armastusest ning võitlustahtest selle vabastamiseks, piirdugu see maailm kas või panelka’de ja lagunenud mänguväljakutega.
Iryna Tarasiichuki „Maa valvab meid” („The Land Keeps Watch”) on valminud samuti Eesti Kunstiakadeemia magistritööna. Selles TV Painti tehnikas (kaadrihaaval värvitud) loos abistab rändaja draakonikujulist mäge, eemaldades temast sõjast jäänud kilde, peale tuleb aga uus sõda, uute katsumustega. Kaheksa minutit on piisav ühtehoidmise ja päästva abistamise sõnumi edastamiseks. Mütoloogilised kujundid ja etnoloogilised mustrid viitavad taas tihedale sidemele kodumaaga ja südamevalule, mida tunneb see, kes peab kodust raskel ajal eemal olema.
Eestlastest animategijad toimetavad rahulikumas maailmas, ehkki ärevus imbub aegamisi ka sellesse, justkui turvatud mudelisse.
„Ajasööja”, 2025. Režissöör Mari Kivi.
Mari Kivi Nukufilmi all valminud 17-minutine „Ajasööja” käsitleb leidlikult aja temaatikat. Mari kasutab materjalina savi, mis muutub aja möödudes plastilisest hapraks, nagu inimkehagi. Lõpuks saab savist tolm, samuti nii kehalise kaduvuse kui ka aja kujund. Elu on halvasti reguleeritud masinavärk, olek, mis oleneb ja samas ei olene meist enestest: me oleme selle masinavärgi käigushoidjad. Kivi ei keskendu niivõrd eksistentsiaalsetele kuivõrd ajalistele probleemidele. Kivi tõlgenduses on aeg võrdsustatav sellesama eluga; teistpidi öeldes, elu pole muud kui eksistentsi ajaline mõõde. Seega tarbibki aeg meid oma agentide kaudu — need on kool, töö, pere, infoühiskond, mis kõik nõuavad meilt pühendumist, oma osa. Sellest puutumatuna, tervena püsivad vaid antiikskulptuurid; need on nagu mingisse vormi valatud tarkus, korrastatud mõttestruktuur. Mari Kivi „Ajasööja” lugu on tihe allegooriatest; lavastus pole samuti just lihtne, pingest plahvatavad savinukud on efektne ja kõnekas võte, mis viib pingelise süžee ootamatu kulminatsioonini.
„Koer”, 2025. Režissöör Kaspar Jancis.
Kaspar Jancise „Koer” (Rebel Frame) toimetab veelgi ajatumates kategooriates. 17. sajandi hiina luuletaja, näitekirjaniku, disaineri ja nii-öelda renessansiinimese Li Yu erootilise loo ainetel valminud joonisfilm on viieminutine moralitee ihast ja saamahimust, millele tuuakse ohvriks nõrgemad. Iseloomult meelelahutuslik stiilieksperiment võtab pildiesteetikas eeskujuks Li Yu kaasaegsete tušimaalid, laiendades Jancise loomingulist paletti. Võib mõista tegijate loogikat, et rasketel aegadel vajab inimene ka midagi, kuhu põgeneda, ja miks mitte teha seda läbi kergelt frivoolsete lugude, mis ka ajahambale vastu pidanud. Kuid arvestades seda, mis meie meeli tõepoolest päevast päeva ärevil hoiab, jääb „Koer” oma sõnumilt kahjuks tühjaks ja kaugeks. Paratamatult jagavad vaataja ja looja praegu sama ängistust, ja ega paremat retsepti sellest väljapääsuks polegi, kui teha seda, mida ise kõige õigemaks pead.
Seda enam tulebki ehk au anda neile, kes suudavad pühenduda lõbusamatele teemadele, et publiku mõtteid mujale viia. Mihkel Reha uus animatsioon „10 ainulaadset paika, mida kindlasti külastada” (Eesti Joonisfilm) on satiir massiturismi pihta. Teema muutub tasapisi taas ajakohaseks, sest kogu turismisektor koos riigieelarvega ootab pandeemiaeelse reisijatearvu taastumist ja igal suvel loetakse ka Tallinna sadamas kruiisilaevu. 14-minutine satiir näitabki ühe kruiisilaeva saabumist Tallinnaga sarnanevasse Hansalinna, viidates piiratud ajale ja pealiskaudsusele, mis selliseid retki paratamatult saadab. „10 ainulaadset paika…” vastaks justkui turismist sõltuvate linnade unelmale, kus masside läbilaskmiseks tuleb linnamüürid rasvaga kokku määrida, ehkki inimene ei taha oma reisilt muud, kui end lihtsalt välja puhata.
Lastele valmis läinud aastal kaks animatsiooni: „Robot Leo” (Animafilm) ja vahetult jõulupühadeks kinodesse jõudnud „Peetrikese jõulurobot” (A-Film).
Piret Siguse ja Silja Saarepuu kaheksaminutise nukuanimatsiooni „Robot Leo” aluseks on Pusa raamat „Robot Leol on tähtis päev” (Päike ja Pilv, 2008). Ivo Uukkivi peale loetud riimid ja Ramo Tederi muusikaline kujundus saadavad lugu robot Leost, kes teeb ettevalmistusi oma südamesõbranna Liisu külaskäiguks. Lihtne ja lõbus lugu näitab, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma, sest alati on midagi ettearvamatut, mis võib täiuslikud plaanid nurjata. Loost tuletatava sõnumi kõrval osutavad Sigus ja Saarepuu ka mängu võimalustele maailma tundma õppimisel. Orgaanilisus lahendatakse läbi anorgaanilise — vedrudest ja plekitükkidest koosnev robot Leo valmistab oma kallile külalisele lõunasööki samuti metallist, ehk siis lavastuslikul tasandil on lugu teostatud pealtnäha üsna käepäraste vahenditega, nagu Kalju Kivi „Klaasikillumäng” (1985) meie animatsiooniklassikast. „Robot Leo” näitabki, et loo rääkimiseks pole tegelikult vaja mingit edevat tehnoloogiat või tehisaruplahvatusi, ning see on sõnumina vaat et olulisemgi, kui teha taas kord näpuviibutus sotsiaalmeedia ja ekraanide kahjulikkuse teemal.
„Peetrikese jõulurobot”, 2025. Režissöör Mikk Mägi.
Mikk Mäe „Peetrikese jõulurobot” seda aga just teeb. Sellel EFI ja kultuurkapitali toel valminud jõulufilmil on kerge haltuuramaik, ehkki võib aru saada rahastajate soovist anda kõige väiksemale vaatajaskonnale jõuludeks ka mõni kodumaine põhjus kinno minna. „Peetrikese jõulurobot” räägib väikesest poisist Peetrikesest ja ta sõpradest, kes saavad kokku oma vanemate traditsioonilisel jõulupeol ning avastavad, et Peetrikese soov tehisaruga jõuluvanast on jõuluime läbi teoks saanud. Järgneb ridamisi seiklusi, põgenemisi ja ehmatusi, kuni õnneliku lõpuni, kus ohtlikuks muutunud tehisaruga jõulurobot on sunnitud inimesele siiski alla vanduma. Oma temaatikale kohaselt on film tulvil Hollywoodi lastemärulitest tuttavaid klišeid, ka jõuluvana ise sarnaneb Jalmar Helanderi metsiku jõuluvanaga filmist „Rare Exports: A Christmas Tale” (2010), kes leitakse Lapi tundra jääkeltsast ja keda kehastas Peeter Jakobi. Arvutianimatsioon Jõuluroboti teostamisel mingit erilist karakterit teistele tegelastele just ei loo, laste hääli teevad täiskasvanud, mis ehk peakski viitama täiskasvanute poolt lastele tehtud ja ka räägitud loole. Naljakas see nüüd pole, pigem imelik. „Peetrikese jõulurobotis” peegeldub kommertsmaailm ja tarbijaühiskond; loojutustuses lähtub film ameerikalikust traditsioonist: ärevaks tegeva sündmustiku leevenduseks laulu- ja tantsuepisood, kirsiks sel tordil Disneylandi loss. 30 minutit on ka paras pikkus lastele, samas on filmis mürtsu ikkagi piisavalt, et neid ära ehmatada. Võib ju aru saada tegijate soovist jõuda väiksema vaatajani talle tuttavas keeles, kuna ka kõik muud kinodes jooksvad animatsioonid järgivad samu skeeme. Pealegi on „Peetrikese jõuluroboti” sõnum ju positiivne — päriselu eelistamine tehisarule ja sotsiaalmeediale. Aga võib-olla ongi „Jõuluroboti” autoritel pikem plaan ja nende järgmine lastele mõeldud animatsioon näitab, kuidas tasku-hollywoodi mõjudest välja tulla.
EKA animatsiooniosakond on igal aastal andnud olulise panuse aasta animasaaki. Nähtavuse probleemi leevendab veidi kooli enda lehekülg, kus leiab valikuliselt aastate jooksul valminud töid.2 See on ka kõige parem platvorm, kus peegeldub animatsiooni võimaluste kirevus. Tänavu bakalaurusekraadi saanud animategijatest jääb eredalt meelde Paulina Belik, kelle kuueminutine lihtne joonisanimatsioon räägib Narva tänavalastest. „From Narva With Love” on mälestustevoog adrekajanus teismeliste elust Narvas. Filmil puudub küll dramaturgiline liin, mis kuhugi välja viiks (jäädakse vaid tegelaste tutvustuse juurde), kuid eeldused Eesti oma „Trainspottinguks” on siin selgelt olemas. Iseenesest on siin mängufilmi treatment, visand tänavanoortest rääkivale mängufilmile, mida meil seni pole tehtud. Kuid vaatamata visandlikkusele on Beliki filmi tegelased ohtlikumad kui „Pikkade paberite” (2024, rež Meel Paliale) karakterid ja usutavamad kui „Fränki” (2025, rež Tõnis Pill) kõurikud. „From Narva With Love” on nostalgiline essee sõpradest ja kadunud noorusest, südame ja sooja suhtumisega tehtud.
Magistrikraadi saanutest tuleb esile tõsta hiina animaatorit Yao Shunyuani ja tema „Fenomeni taltsutamist”. Selle ligi kümneminutise filmi pühendab Yao oma vanaisale, kes õpetas teda joonistama. „Fenomeni taltsutamine” on õigupoolest animeeritud visandivihik, kuid teostus on peadpööritav. Yao haldab joont ja kujundit, visandist tekivad ootamatute muundumiste kaudu uued vormid, mis mängivad selliste mõistetega nagu kehalisus, afektid, hirmud, ihad. Rikas fantaasia haarab vaataja kaasa, röövides ta ettekujutusvõime, ja alles filmi lõpus laseb Yao ta vabaks.
Aastat 2025 võib lugeda animatsioonis siiski heaks aastaks, ehkki filme võiks ju rohkem olla. Palett oli piisavalt kirev nii animatsioonitehnika kui ka teemade poolest, kusjuures sellele mitmekesisusele aitas suuresti kaasa EKA animatsiooniosakond. Tahaks loota, et animatsiooniosakonna lõpetajad ka animatsiooni juurde jäävad, olgu siis siin või mujal. Rahastuse poolelt: EFI teeb, mis suudab, kuid miks ei võiks ka animatsioonis olla suurem roll erarahastajatel ja -tootjatel, nagu mängufilmis end kindlalt positsioneerinud Tallifornia ja Apollo.
Viited:
1 Baltic Film 2, 2025. — https://assets.poff.ee/docs/BF_02_2025_spread_150.pdf).
2 EKA koduleht. Animafilmid. — https://www.artun.ee/et/erialad/animatsioon/animafilmid/
