Indrek Spungin veebruaris 2026.
Räägi alustuseks oma minevikust — kes sa oled, kust sa tuled, kuidas sa omadega siia jõudsid?
Geograafilises plaanis tulen Ida-Virumaalt ehk täpsemalt tuhapilve seest, mis katab seda maad, mida kaevurite vaprad käed iga päev võidukalt õõnestavad. Kuna mulle meeldis juba väiksena korvpall ja ma ei tahtnud kaevuriks saada, siis palusin Jumalat, et ta mind võimalikult kiiresti NBAsse saadaks. Tegin hästi palju trenni ja palvetasin pool aastat igal õhtul, kuid mitte midagi märkimisväärset sellest ei tulnud. Alla ma muidugi ei andnud ning asusin hoopis oma õhtuseid palveid täpsustama — ühest ilusast õhtust alates soovisin, et Jumal muudaks mind mustanahaliseks, kuna siis oleks mu šanss oluliselt suurem. Pärast pikaajalist vaatlust sain aru, et ka see palve ilmselgelt ei realiseeru, ning asusin hoopis pungiga tegelema. Haarasin palli asemel pulgad ja hakkasin neid vastu trumminahku põrgatama.
Aga miks just punk? Kas suurest frustratsioonist, et Jumal sinust korvpallurit ei voolinud?
Kindlasti oli frustratsioonil oma roll, kuid pigem tulenes see teismelise ängist ja vihast iseendaga mitte toime tulemise pärast ja ümbritseva maailma vastu laiemalt. Kui on ikka suur probleemne purakas sees, siis on vaja leida väljundit pakkuv vorm, et energia kuhugi suunata, ja minu jaoks oli see punk. 90-ndate Eesti ja eriti idablokk oli teismeliste jaoks suhteliselt kalk koht. Koolis andsid tooni Stalini-aegsed õpetajad, kel oli endalgi taasiseseisvumise järel juhe täiesti koos, rääkimata lastest. Maailm oli üleöö muutunud, aga nemad hoidsid ikka vanadest kasvatusmeetoditest ja harjumustest kinni. Kauboikapitalism ja saamahimu olid kõikidele pähe löönud, kaotatud aeg ja raha tuli tagasi teha. Tänavatel liikusid ringi vene kambad ja gangsterid. Vägivalda oli kohutavalt palju. Iga päev löödi keegi kasti ja päris tihti olid õnnelik, et jōudsid üldse terve nahaga õhtul koju. Aga see ei hoidnud muidugi 13-aastast mind kodus. Mingi jõud ajas ikka välja hulkuma. Mulle tundub, et enne punki ma olingi lihtsalt tavaline hulgus, aga siis tuli punk ja see andis hulkurlusele mingi erilise värvingu ja mõtte. Järgmine samm oli bändi tegemine, see võttis aina rohkem võhma niisama ringi kondamise arvelt ja aitas emotsioonidega kontakti saada. See on tagantjärele vast isegi kõige olulisem, mis ma sellest võitsin. Me tunneme väga palju tundeid ja kuna need pole tihti kuigi meeldivad, siis tõukame nad endast ära. Selle taga on hirm, mis tuleb oma tunnetega samastumisest. Tänapäeval räägitakse sellest juba väikelastele, vähemalt ma üritan seda teha oma lastega, et nad oskaksid vältida tundelõkse, aga siis lendasid terved põlvkonnad mööda, saamata aru, mis toimub nende sees ja ümber.
Ja siis sa jõudsid välja Tartu Ülikooli usuteaduskonda…
Usuteaduskond oli kooli lõpuks jõudnud juba mitut teed pidi minu huviorbiiti, aga tegelikult oli üks konkreetne tõuge, miks ma lõpuks sinna läksin. Sattusin lugema sõbra soovitusel Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”. Sõbrale oli seda omakorda soovitanud meie ühine punkroki-iidol Freddy Grenzmann [Psychoterrori Freddy, kellest valmis 2018. aastal Indreku käe all ka dokfilm „Enam kui elu” — Toim.]. Raamat sütitas minus huvi selle vastu, mis kirjanduse taga kõik päriselt peituda võib. Paljud asjad ja teemad olid minu jaoks justkui müstilise looriga kaetud. See lummas mind ja ma tahtsin omandada võimeid neist paremini aru saada.
Olid sa ka varem kuidagi usuga seotud? Lapsena ju palvetasid?
Vanaema sõnavaras oli palju kilde piiblist ja see näis moodustavat ühtse terviku okupatsioonieelse vabariigi vaimuga, mida ta endaga kandis. Kui 90-ndad tulid, muutus enda ristiusustamine järsku mingiks üleüldiseks hüsteeriaks, millega taheti justkui kinnitada oma kuulumist okupatsioonieelse vabariigi väärtusruumi, kuigi tegelikult olid eestlased ka siis üsna (risti)usuleiged. See oli tugevalt seotud sakstevihaga. Aga viiskümmend aastat nõukaelu andis kõigele eelnevale tagasiulatuvalt rahvusromantilise värvingu. Ma lasin ennast koos emaga ära ristida, kui ma olin 11-aastane. See tundus kuidagi kämp ja lahe. Eesti ABBA ehk Sõnajalg müüs staadionikontserte välja ja Jeesus, kes oli olnud pool sajandit põlu all, näis lokkide lehvides ise juhatavat neid sel teel.
Kuidas sul praegu usuga lood on?
Ma päris usklikuks mingis konfessionaalses mõttes ennast ei pea, kuigi paberite järgi olen luterlane. Selline tüüpiline leige agnostikust eestlase vastus muidugi. Esimene probleem on minu jaoks institutsionaliseeritud usk. Kui usust saab süsteem, kerkib esile dogma ja tekivad kohe võimupositsioonid — meie vahendame teile usku, meie teame ja ütleme, kuidas on õige, ja selline asi mulle ei meeldi. Vahendatud institutsionaalses religioonis on tegelikult kõik totalitarismi tunnused. Ehk nagu Žižek sedastab — totalitarismi allikaks on dogmaatiline klammerdumine ametliku sõnastuse külge: naeru iroonilise distantsi puudumine. Äärmine pühendumus Heale võib ise muutuda suurimaks Kurjaks: tõeline Kuri on just fanaatiline dogmatism ükskõik millisel kujul, eriti aga siis, kui seda tehakse ülima Hea nimel. Naeru irooniline distants on minu jaoks ehk isegi võtmesõna. Naer on parim viis säilitamaks selget meelt ja hoidmaks ennast kalavõrku püüdmise eest.
Teine probleem on see, et kristluses on palju selgeks rääkimata asju. Esiteks kogu tema vägivaldne minevik ja ajalugu, ning veelgi enam pelutab see talaarides ringi hiiliv pervertide armee, kes kiusavad lapsi.
Enda jaoks olen viimasel ajal uue ringiga avastanud hoopis judaismi käsulauad. Kunagi mõtlesin küll, et mis kuradi käsud, milleks peab mind millekski käskima ja sundima. See tuleb ilmselt traumast, mille on jätnud meie paljukiidetud haridussüsteem. Aga jah, olen aja jooksul aru saanud, et käsu tuum on anda juhiseid, kuidas mitte olla munn. Nagu mu sõber ütleb: Olla munn — see on põrgu esimene ring. Ühesõnaga, ma üritan kõigest väest mitte olla munn ja hoida põrgut endast võimalikult kaugel, aga ega see alati nii lihtne ei ole ka. Kuid me ei teegi seda sellepärast, et see on lihtne, vaid vastupidi, meile on antud seda teha, sest see pole lihtne.
Inimloom paistab sulle väga huvi pakkuvat. Kas hakkasid filme ja eriti just dokumentaalfilme tegema seetõttu, et erinevaid karvaseid ja sulelisi kinni püüda?
Kõik algas tegelikult sellest, et tegin bändi ja oli tarvis muusikavideoid teha. Siis tekkis tunne, et niisama lihtsalt filmida on ka päris äge, ja selleks hetkeks, kui sain lõpuks aru, et mul on päriselt ka mingi sügavam vajadus ja huvi filme teha, olin tegelikult juba kaks filmi valmis teinud. Kui vastata nüüd su küsimusele, siis jah, film pakub mulle kõige paremat võimalust uurida inimeseks olemise võlu ja valu. Mis on huvitavam kui inimese nägu suures plaanis? Eriti kui ta on omadega kimpus ja peab otsustama, kas teha kurja või jätta see tegemata, või saab järsku aru, et on kõik pöördumatult perse keeranud.
Film on ka megahea võimalus peegelduseks. Enda leidmiseks läbi teise. Marxi järgi sarnaneb inimene kaubaga. Kaup A võib väljendada oma väärtust üksnes viidates teisele kaubale B, mis nõnda saab tema ekvivalendiks. Kuna ta ei tule ilma, peegel käes, filosoofina, kes ütleb: „Mina olen mina”, siis vaatab ta end kõigepealt mõnest teisest inimesest otsekui peeglist. Inimene Indrek hakkab suhtuma iseendasse kui inimesse alles siis, kui ta hakkab suhtuma inimesse Koljasse kui omasugusesse. Ühtlasi aga muutub ka Kolja tema silmis kogu naha ja karvadega, kogu koljalikus kehalikkuses liigi „inimene” avaldumisvormiks. Kuna avalikus ruumis peetakse teiste inimeste jõllitamist taunitavaks, pakub film oivalise võimaluse teist inimest lähedalt uurida.
Indrek Spungin veebruaris 2026.
Harri Rospu fotod
Aga miks sa siis ikkagi Velikije Lukist filmi tegid?
Selleni viis järgnev sündmuste käik. Juhtusin korraldama 2017. aasta novembris Velikije Luki 35. sünnipäeva kontserti. Umbes-täpselt neli aastat hiljem kohtasin Balti jaama turul Ivo Uukkivi, kes teatas, et vähem kui aasta pärast on jälle suurem juubel tulemas ja et seekord võiks vähe korralikumalt teha ning hakata kontserdi korraldamisega veidi varem pihta, mitte nagu tavaliselt, nii nädal või kaks enne sündmust. Ma vastasin talle kohe, et siis võiks teha ka kerge dokumentaalfilmi. Nii promo mõttes. Tundsin, et ei viitsi jälle lihtsalt kontserti korraldada. See on küll lahe tunne, kui pidu õnnestub ja nii, aga see ei pakkunud mulle enam filmitegemisega võrdväärset rõõmu. Algselt pidi see tulema selline lihtne, kerge, kiire teledokk. Järgmisel hetkel oli juba suvi, me istusime Ivoga tema aias ja saime aru, et kuu või kahega me juubeliks enam filmi kokku panna ei jõua. Polnud ju ka mingeid vahendeid selleks. Ja siis Ivo rääkis mulle loo, kuidas nad Villuga (Tamme) küpsetasid Nõukogude Liidu 60. juubeli puhul NSVL 60-kujulise piparkoogi, läksid sellega Russalka juurde, murdsid tükkideks ning ilutulestiku säras alla kugistasid, ja just selle voodoo-aktiga andsid hoo sisse Nõukogude Liidu lagunemisele. See kujund hakkas mulle väga meeldima ja andis kohe ka filmi tonaalsuse kätte. Sain aru, et kui natuke rohkem ajalugu filmi tuua ja veits vinti peale keerata, võib sellest loost saada palju rohkem kätte kui ühe järjekordse punkrokk-biograafia.
Vaatamata sellele, et „Õnn elada me maal” on dokumentaalfilm, on paljud kaadrid sellest mängufilmile omaselt lavastatud ja filmitud. Miks nii?
Kui hakkasime Taavi (Taavi Aavik, montaažirežissöör) ja Robertiga (Robert Kõrvits, toimetaja) filmi kokku panema, saime üsna kiiresti aru, et arhiivimaterjali peal me kuigi kaugele ei purjeta. Ivo leidis mingi hetk koolivenna filmitud 8-mm kaadrid, kus Ivo teeb oma esimesed filmirollid, aga ka neist ei piisanud ja siis ma kibedusega mõtlesin endamisi, et miks see koolivend ei võinud rohkem filmida. Kas tõesti linti ei jätkunud? Või oli siis tõesti kihk elada suurem kui seda jäädvustada? Vahepeal tilkus veel siit-sealt infot, et ühel või teisel filmientusiastil peaks olema materjale tollest ajast ja sündmustest, mis meid huvitavad, aga hiljem selgus, et need on kas hävinud või kadunud. Ja siis see kerge äng ja ahastus viis lõpuks omakorda lahenduseni — mis siis, kui me lähme ajas tagasi 40 aastat ja filmime kõik need stseenid ise. Ja nii me hakkasime vaikselt katsetama. Omajagu aega võttis, et leida õiged tüübid kehastama noori lukilasi, aga siis, kui ühte ruumi ja stseeni sattus tuumik (Christofer Nõmm, Kevin Daniel Servellon, Raul ja Romet Esko) kokku, läks kõik juba lepase reega.
Milliseid seoseid oled dokumentaale tehes punkarite vahel leidnud? On neil näiteks midagi ühist maailmavaates?
Nii nagu inimesed üldiselt, jagunevad ka punkarid kahte leeri: ühed võtavad seda pungi asja liiga tõsiselt, muutuvad liiga poliitiliseks ja kehtestavad endale hullult palju reegleid, ja siis on teised, kes hindavad absurdi ja lasevad liugu maheda võllanalja peal. Mulle istuvad just need viimased ja olenemata sellest, kas tegemist on punkariga või mitte, nali on see, mis tekitab ühenduslülisid erinevate ajude vahel ja toob hinged kokku.
80-ndate pungilaine on tänaseks omandanud selgelt rahvusromantilise maigu. Punkarid on tõstetud pjedestaalile kui esimesed avaliku vastupanu osutajad kehtivale Nõukogude režiimile. Kuidas sulle tundub, kas nende vastuhakk oli päriselt nii süsteemne, nagu nad ise vahel muljet jätta püüavad?
See polnud kindlasti süsteemne, pigem intuitiivne kulgemine kaose keerises. See eneseteadlik vastupanukuvand on meil kuidagi väga ilustatult ja rahvusromantiliselt tagantjärele käibele läinud. Villu on korduvalt öelnud, et mitte keegi ei uskunud tollal, et nõukogude köidikutest vabanemine võiks üldse võimalik olla. Arvati, et heal juhul paar aastat kestab see kerge Gorbatšovi sula ja siis tullakse ja taotakse sapöörilabidaga jälle kõigil kuplid kinni.
Isegi 1991. aastal enne augustiputši anti sisse riiklik tellimus 200 000 paari käeraudade peale, et kõik „isehakanud aktivistid” kinni võtta ja külmale maale saata. Õnneks kukkus putš läbi. Tähtede seis oli hea ja meil tegelikult ropult vedas, et me vabaks saime. See kõik oleks võinud ka väga rõvedalt lõppeda, nagu läks näiteks Ungaris 1956 ja Tšehhoslovakkias 1968. Kuigi tegelikult Vilniuses ju toimuski 1991. aastal veresaun, väike võrreldes Prahaga, aga inimelusid nõudis see sellegipoolest.
Villu oli ja on väga tundliku sotsiaalse närviga inimene ja tema selleaegsed lood osutavad ümbritseva ühiskonna valupunktidele väga täpselt. Kui me räägime juba perestroikaaegsetest J.M.K.E. lugudest 80-ndate lõpul, siis 80-ndate algul veel nii lahtise tekstiga lajatada ei saanud. Luki lugude protestivaim peitus pigem esitamise viisis, mitte otseselt sõnumis. Kui panna kõrvuti tolleaegsete lugude lüürika ja nõukogude retoorika, siis need kaks langevad täielikult kokku ja ühtivad massimeedias levitatud ideoloogiaga. Seega jah, see oli küll teadlik töö ühiskonna ärritamiseks, aga midagi süsteemset siin polnud.
Mind ennast on tegelikult õudselt häirinud see totakas punkarluse tagantjärele heroiseerimine ja rahvusromantilise vankri ette rakendamine, kuna punk oli ja on minu jaoks midagi palju enamat. Kui sa seod selle mingi rahvusromantikaga, siis seal on juba mingi muu mekk man ja võlu kaob ära. Kui sa vaatad tänapäeva poliitikuid, kes rõhutavad oma retoorikas eriti tugevalt rahvuslikku aspekti ja räuskavad nagu 13-aastased tolbajoobid, siis nii imelik, kui see ka pole, see on paljude jaoks punk. Aga tegelikult on see hoopis pungi vastand ja mul tuleb okse peale neid vaadates. Asjadel võivad olla sarnased tunnused, aga see ei tähenda, et nad langevad olemuslikult kokku.
Sellegipoolest andis filmis „Õnn on elada me maal” see absurdimoment võimaluse gaas täiega põhja vajutada ja ühtaegu nii põlistada kui ka tühistada seda rahvusromantilist ja süsteemse tegutsemise aspekti.
Tuleme tagasi tänapäeva. 80-ndatest on varsti pool sajandit möödas, aga punk pole kuhugi kadunud. Vastupidi, üha enam on hakanud laineid lööma uued ja noored kooslused (nt Ave Maria, Skoone, STD jne). Mis võiks olla selle põhjuseks?
Kusjuures — meil oli filmi jaoks noori punkareid vaja ja kui me neid otsima hakkasime, siis olin ikka väga hämmingus sellest, kui palju on neid järsku peale kasvanud. Ma olin põgusalt kursis, et Ülases [Ülase 12 klubi — Toim.] miskit toimub, kuid see, et see skeene, kus tegutseb nii palju bände, nii mastaapseks on kasvanud, niitis ikka mõnuga.
Punk ei hakka kunagi õitsema ex nihilo. Selleks peavad olema soodsad ühiskondlikud tingimused. Kõik on muidugi ja alati perses jooksval liinil ja pastajanno, aga kui ühiskondlik ärevuse tase kerkib üle teatud pügala, hakatakse aktiivsemalt otsima sellest frustratsioonist väljapääsu. Just eriti noored. Esimese pungilaine tõi 70-ndate UKs Thatcheri-aegne masendus ja rokkmuusika mandumine sisutuks poosiks. See, et 70-ndate lõpu ja 80-ndate alguse eesti noored sellest keset nõukastagnatsiooni ja punaterrorit Soome TV vahendusel tuld võtsid, pole ju ka mingi ime. 90-ndate üleminekuühiskonna hüsteeria lõi samuti soodsa pinna toonaseks pungiplahvatuseks.
See, mis praegu toimub, on veel eriti haige ja me ei tea, kuhu see kõik välja viia võib. Ebakindlus kehtiva maailmakorra suhtes on väga suur, inimesed on järjest vaesemad, suur sõda on õhus, või see käibki juba igal rindel, TI-ga seoses kaob järgneva kümne aasta jooksul suurem hulk töökohti. Iga päev imbub välja uusi asitõendeid, et meie õitsva läänemaailma eliit ei koosne ainult korrumpeerunud ja rahaahnetest sulidest, vaid seal annavad tooni saatanat kummardavad pedofiilid, kes teevad sihiteadlikku tööd selle nimel, et teha meid iga päev vaesemaks, võõrandada meid meist endist ning naelutada meie meeled kinni telodesse. Ja selle düstoopiaperspektiivi ainukeseks alternatiiviks on Putin. Ikka päris nukker seis. Ma ise usun, et Euroopal on veel lootust, aga me kõnnime praegu noateral ja liisk on kohe langemas.
Indrek Spungin esinemas Kinomajas bändiga Saint Cheatersburg, 2016.
Indrek Spungini erakogu foto
Mark Aleksander Ummelas kirjutas Müürilehes Ülase kogukonna kohta, et selle pealisideedeks on DIY [Do It Yourself — Toim.]ja kogukondlikkus: inimesed tulevad kohale, et olla osa millestki suuremast. Mis võiks sinu arvates olla pungi eesmärk tänapäeval? Kas tänapäeva punk seisnebki hoolivuses ja kogukondlikkuses?
Hoolivus ja kogukondlikkus on minu arvates alati pungi osa olnud. Mulle tundub, et noorte koosolemise ihalus tuleneb pigem sellest, et neil pole enam tänapäeva maailmas niisugust inimlikku kontakti, nagu meil enne nutitelefone oli. Vaata kas või Netflixi sarju (mida ma ise ei vaata ega soovita ka teistel seda teha, sest need on maitsetud), mis praegu noorte seas kõige populaarsemad on. Nende kõigi tegevus toimub 1980–90-ndatel. See aeg mõjub praegustele noortele väga romantiliselt. Ja teisalt kujuta ette, kui tehtaks film või sari tänapäeva maailmast. Ei oleks just kuigi põnev vaadata, kuidas inimesed isekeskis ekraanide vahendusel tundide viisi chat’ivadja käib ainult mingi mentaalne tühja panemine ja laikimine, päris asjaks kunagi ei lähe. Noori punkareid kannustab igatsus pärismaailma järele. Soov kokku saada, koos karjuda, tunda higiseid kehasid üksteise vastu hõõrdumas. Jagada vahetult olemasolemise kogemust.
Lõpetuseks kolm kiiret küsimust. Mis on su lemmik pungifilm läbi aegade?
„Sid & Nancy” (1986, rež. Alex Cox)! See film mõjutas mind hullult. Laenasin 1999. aastal sõbralt videomaki ja vaatasin seda filmi VHSi pealt hommikust õhtuni nädal või kaks jutti, pärast mida tundsin, et olen surematu.
Kellest või millest tahaksid oma järgmise filmi teha?
Mul on mõned ideed, mille kallal olen tööd teinud. Tahaks teha vahelduseks paar täispikka mängufilmi. Olen seda kunstivormi juba mõnda aega uurinud ja stsenaariume poleerinud. Ma usun, et olen selleks katsumuseks valmis. Mind huvitavad inimsuhted nende kõigis ilminguis ja ma tahaksin neid ja inimeseks olemist nüüd lähemalt uurida.
On sul praegustele punkaritele midagi kaasa anda või soovitada?
Pole mõtet minna liiga kettasse ümbritsevast masendusest ja persevestidest, kel pole sinust sooja ega külma, sest kõige suurem lurjus, kellega sul tuleb elus rinda pista, oled sa ise. Püsi vankumatult loll ja ära usu valmis tõde. Pea meeles, et kõige parem nali on alati sinu kulul. Tee kõike valesti seni, kuni ühiskond loobub sind ümber kasvatamast. Ja kui ükskord jõuad ise nii kaugele, et leiad endas piisavalt materjali ja enesekindlust tulla teistele elamise kunsti õpetama, siis käi perse.
Vestelnud PILLE-TRIINU MAISTE
