Alustan seekord taas väheke kaugemalt pärit mõtetega. Nimelt, kui dalai laamalt küsiti, mis teda inimkonna juures kõige rohkem hämmastab, vastas ta: „Inimene. Sest inimene ohverdab raha teenides oma tervise. Ja siis kulutab ta seda raha tervise taastamiseks. Lisaks huvitab teda tulevik niivõrd, et ta ei naudi olevikku. Tulemuseks on see, et ta ei ela olevikus ega ka tulevikus. Ta elab nii, nagu ei sureks ta iial, ja siis ta sureb, ilma et oleks tegelikult elanudki.” Need ülimalt hinge ja mõtteid puudutavad sõnad meenusid mulle, kui lugesin 13. detsembril 2025 Postimehe vahelehe Arvamus. Kultuur avaveeru teksti: „Lõppeval aastal oli muusikamaailmas võrdlemisi igav.” Tekib küsimus, millises galaktikas elavad need ajakirjanikud, kelle sulest ilmuvad sellised mõtteavaldused.
Möödunud aastal tähistas kogu maailma muusikaüldsus Arvo Pärdi 90. sünnipäeva rohkete kontsertide ja teatrietendustega, kusjuures maailma kuulsaimates kontserdimajades, nagu Londoni Royal Albert Hall, New Yorgi Carnegie Hall, Leipzigi Gewandhaus jpt, kus musitseerisid Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi juhatusel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Meie solistide Hans Christian Aaviku, Marcel Johannes Kitse, Maria Listra esinemised said erakordselt kõrge hinnangu nii Londoni kui USA ajakirjanduses, publikust rääkimata. Ja nii rikkalikku ja mitmel korral maailmatasemel klassikalise muusika kontserte, nagu oli lõppenud aastal meie oma saalides, on ikka väga raske mitte märgata.
Õnneks peegeldasid siiski ka meie ajakirjanduses mõned intervjuud olulisi sündmusi muusikamaastikul, kuid minu soov on lisada muljed kahest kontserdist, kus kuulajale sai osaks erakordne elamus.
Georg Friedrich Händeli aariad ja duetid Eesti kontserdilaval
Lisaks Pärdi juubelile pühendatud kontsertidele võis möödunud aasta lõpul kuulda näiteks uskumatult head valikut Georg Friedrich Händeli loodud kolmekümne kuuest ooperiaariast erakordselt heas esituses: Mustpeade maja valges saalis toimunud festivali „Tallinn feat. Reval” lõppkontserdil 30. XI 2025, kus kapellmeister Andrew Lawrence-Kingi juhatusel laulis Eesti Barokkorkestri ees meessopran Samuel Mariño (Venezuela) kümme Händeli aariat, ja teisel kontserdil, Estonia kontserdisaalis 11. XII 2025 ansambliga Floridante, kus kõlasid Händeli aariad ja duetid Maria Listra ja kontratenor Ray Chenezi (Prantsusmaa) esituses.
Esimese kontserdi kavaraamatus on Andrew Lawrence-King andnud kuulajale süvitsi minevaid selgitusi Händeli Londonis loodud itaaliapäraste ooperite kohta. Tsiteerin: „Need Londonis inglise publikule loodud ooperid erinevad teiste heliloojate itaalia stiilis ooperitest: need elustavad vanemaid jooni, aimavad ette tulevasi suundumusi, taandavad retsitatiivid miinimumini ning asetavad üllad või maagilised tegelased kohe äratuntavatesse olukordadesse.”
Festivali „Tallinn feat. Reval” lõppkontsert 30. XI 2025 Mustpeade majas: Samuel Mariño, Andrew Lawrence-King ja Eesti Barokkorkester.
Monika Väliste foto
Oma pika elu jooksul on mul olnud õnne kuulda väga mitmekesist vokaalmuusikat, seda alates 16. sajandi muusikast kuni tänapäevaste teosteni, kuid sellist laulmise imet nagu Samuel Mariño esitus polnud ma kuulnud live-esituses iial! Kõiges, mida ta tegi, valitses perfektsus: nii igas registris hääle valdamises kui koloratuuride täpsuses, kusjuures kõike seda saatis siiras ja kirglik sisemine pühendumus, rääkimata karismast, millega loodus seda muusikut on õnnistanud. Hämmastusega pean tunnistama, et kümnest ettekantud aariast olid mulle tuttavad vaid kaks: aaria „Ah me! Too late I now repent” oratooriumist „Semele” ja „Da tempeste il legno infranto” ooperist „Julius Caesar”. Ülimalt liigendatud ja rikkalike koloratuuridega fraasides esitas laulja küllusliku kava lõpus tekstid Kleopatralt („Julius Caesar”) ja ooperist „Lotario”, veendes kuulajat, et temas on peidus mingi lõpmatult voolav energiaallikas, mis võimaldab tal püsida nii läbivalt täiuslikuna. Unustamatuks kujunes üks imeline duett laulja ja plokkflöödiga (Reet Sukk) aarias „Rodelinda, Regina di Longobardi”, kus laulja ja flöödi helid voolasid lummavalt ühises hingamises ja kõlaruumis. Märkimata ei saa jätta ka üht olulist momenti kontserdi tervikut silmas pidades, milleks olid kapellmeistri väga vaimukad sisu selgitavad vahelugemised kadestamisväärselt selges Oxfordi inglise keeles, nii et ükski mõte ei läinud ka minule kui tagasihoidlikule keelevaldajale kaduma!
Teise kontserdi eelreklaam tõotas midagi erakordset seoses külalisega Prantsusmaalt, kuid seekord tuli välja, et erakordne oli hoopis omamaine sopran Maria Listra ja tema Händeli esitus. Kuna muu maailma kriitikud ja publik on Maria Listra laulmist nimetanud lausa ebamaiseks — seda just koosluses Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste juhatusel nii Londonis kui New Yorgis Arvo Pärdi teose „L’abbé Agathon” ettekande puhul —, siis nüüd sai ka kodupublik veenduda, et tegemist ei ole Eduard Vilde mõttes „tabamata imega”.
Händeli gala Estonia kontserdisaalis 11. XII 2025: Maria Listra ja Ray Chenez ansambliga Floridante. Gunnar Laaki foto
Olen Maria Listra käekäiguga kursis olnud juba tema kui lapstähe aegadest peale. Olen kuulnud tema esituses Mozarti „Exsultate, jubilate” sopranisoolo salvestust Inglismaal Brentwoodi katedraalis, kuulnud-näinud tema kirglikke muusikalirolle: Vanemuises Roxane’i rolli Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac” (Mare Tomminga lavastus), kapriisset galjardi Johann Straussi operetis „Viini veri” (Giorgio Madia lavastus), võrratut Kleopatrat Händeli ooperis „Julius Caesar” (Elmo Nüganeni lavastus). Samuti olen kuulnud teda laulmas Philip Glassi kammerooperis „Hydrogen Jukebox” lummavat sopranipartiid ja hiljuti MUBA saalis Eduard Tubina varasemat vokaalloomingut. Kuna Maria Listra on vabakutseline laulja, kes on omandanud Londonis õppides eelkõige näitlejakutse, tuleb rõõmustada, et nüüdseks on tema areng lauljana tõusnud paljutõotavale tasemele. Selline looduse kingitus nagu tema sametiselt soe ja sillerdav hääl on omandanud lisaks pianissimo’t valdavatele kõrgustele mahlakuse, iga fraasi mõtestatuse ja koloratuuride täpsuse ka keskregistris.
Giorgio Madia ere jälg Eesti Rahvusteatri Vanemuine laval
Imre Kálmáni operett „Silva”. Libreto: Leo Steini ja Béla Jenbachi libreto põhjal Rasmus Kull ja Giorgio Madia, laulutekstid Kulno Süvalep. Muusikajuht ja dirigent: Aleksandr Brazhnyk. Dirigendid: Martin Sildos ja Joel Kaspar Nõgene. Lavastaja, koreograaf javalguskunstnik: Giorgio Madia. Kunstnik: Domenico Franchi (Itaalia). Peakoormeister: Kristi Jagodin. Osades: Silva Varescu —Annely Peebo (Viini Volksoper) või Karmen Puis, Edwin — Tamar Nugis (RO Estonia) või Rasmus Kull, Boni — Rasmus Kull või Simo Breede, Stasi — Pirjo Jonas, Marta Paklar või Ursula Roomere, Feri — Oliver Kuusik või Aare Saal, Vürst Leopold Maria von und zu Lippert Weilersheim — Väino Puura või Märt Jakobson, Vürstinna Anhilte — Katrin Karisma või Merle Jalakas, Kapten parun Eugen von Rohnsdorf — Kristjan Häggblom või Imre Õunapuu (Rakvere teater), Kelner Miśka — Jaan Willem Sibul või Tarmo Tagamets, Notar Kiss —Tarmo Tagamets või Oliver Timmusk jt. Vanemuise sümfooniaorkester, balletitrupp ja ooperikoor.Esietendus 22. XI 2025, nähtud etendus 5. XII 2025.
Giorgio Madia puhul on tegemist ereda ja huvitava kunstnikunatuuriga, kes on alustanud esitantsijana La Scala balletitrupis, olnud solist Maurice Béjart’i truppides, osalenud Rudolf Nurijevi hüvastijätuturneel, kus tantsis koos Nurijeviga kahes duetis jne, jne. Tema tantsijakarjäär jätkus viljaka koreograafina ja hiljem ka ooperilavastajana. Muu hulgas on ta olnud Berliini Koomilise Ooperi ja Viini Riigiooperi balletijuht, viimases oli ta ühtlasi peakoreograaf. Kõik see on taust, millelt on välja kasvanud tema nüüdseks juba kuues lavastus Vanemuises. Eelnevalt on tema käe all Vanemuises lavale jõudnud tantsulavastus „La dolce Vita” (2014), ooper „Carmen” (2015), G. W. Glucki muusikale loodud ballett „Don Juan”(2016), Straussi operett „Viini veri” (2018), Puccini ooper „Turandot” (2024) ja ballett „Ohtlikud suhted” (2024) Joseph Haydni muusikale. Nüüd siis Kálmáni operett „Silva”(2025).
Mis on täpsemalt see, mis teeb Madia lavastused vaatajale köitvaks ja nii visuaalselt kui osatäitjate mõttes unustamatuks? Kindlasti see, et Madia on ühtaegu nii lavastaja, koreograaf kui ka valguskunstnik. On ilmselge, et temalt pärineb ka lavastuse värvivalik, nii lavakujunduse kui kostüümide puhul. Kuna kunstnikuna on tal olnud kaaslasteks ilmselt väga sarnase värvitajuga Maarja Meeru (Vanemuine) või Domenico Franchi (Itaalia), siis on tulemus iga tema lavastuse puhul uskumatult esteetiline.
Kalmani operett „Silva” on kahtlemata oma žanri eredaim näide juba ainuüksi muusikalist materjali silmas pidades. Siin pole tegu mitte ainult rikkaliku fantaasiaga loodud meloodiatega, vaid ka õnnestunud süžeevalikuga. Lavastajale annab see kõik suurepärased võimalused tegutsemiseks. Siin on võimalus süveneda kirglikult seisuste erinevuse teemasse, siin on armastuse katsumuste teema ning hea Viini opereti kombel ka vaimukat nalja ja koomikat, lisaks maitsekat kergust. Hea, et Giorgio Madia kõrval on libreto kirjapanekul eesti keele valdajana abiks olnud Rasmus Kull ja et säilitatud on kunagise väga musikaalse näitleja ja sõnaseadja Kulno Süvalepa laulutekstid.
Minu muljed käesolevast lavastusest pärinevad 5. detsembri etenduselt, kus osades olid Karmen Puis, Tamar Nugis, Marta Paklar, Rasmus Kull, Aare Saal, Märt Jakobson, Merle Jalakas, Tarmo Tagamets ja Kristjan Häggblom, dirigendiks Martin Sildos.
Imre Kálmáni operett „Silva”, rahvusteater Vanemuine 2025. Boni — Rasmus Kull ja Vanemuise balletirühm.
Kui kerida ajalugu tagasi aega 9. X 1948, mil „Silva” Eino Uuli korduslavastusena Estonia lavale tuli (eelmine lavastus oli olnud hooajal 1944/45), siis võib vaid kujutleda, milline oli selle etenduse viinilik esprii — osalesid Paul Pinna, Meta Kodanipork, Paul Mägi, Sophie Sooäär ja Endel Pärn. Kahest järgmisest Estonia lavastusest (1992. aastal Heino Aassalu läbilõige operetist Estonia Talveaias ja 1995. aastal Neeme Kuninga lavastus) on mulle mällu jäänud kahjuks vaid üksikud ähmased hetked. Vanemuise laval on Kálmáni „Silva” etendunud juba 1928. aastal, järgnesid 1947. aastal Uudo Väljaotsa (muusikajuht Aadu Regi) ja 1979. aastal Ida Urbeli lavastus (muusikajuht Endel Nõgene), viimases tegi Boni rollis kaasa nooruke Tõnu Kilgas.
Kõrvalepõikena tasub märkida, et Virge Joametsa valiku põhjal tema koostatud raamatus „Vanemuise muusikateater aegade peeglis. 150 valitud lavastust” (Tartu: Vanemuine, 2020) saame väga huvitava ülevaate Vanemuise muusikalavastustest ja neis osalenutest, sageli ääretult andekatest lauljatest. Neil aastatel on olnud kõigist raskustest hoolimata lavastajaid, kes on julgenud lavale tuua teoseid, mida mängiti tolleaegses Nõukogude Eestis esmakordselt, näiteks Schönbergi „Pierrot Lunaire” või Prokofjevi „Kihlus kloostris” ja „ Mängur”. Põnevaid lavastusi on olnud tänu dirigentidele nii kaheksakümnendatel kui ka hilisematel perioodidel.
Feri — Aare Saal ja Viiuldaja — Vanemuise sümfooniaorkestri kontsertmeister Federico Mechelli Uhl.
Praegu on Rahvusteatris Vanemuine taas huvitav aeg ja minu muljete põhjal on häid lavastusi kõigis žanrites: draamas, balletis, ooperis, operetis. Julgen seda väita, sest olen peale ooperite, operettide ja muusikalide näinud Vanemuises ka meeliköitvaid draamalavastusi, nt „Neljas õde”, „Antigone”, „Elleni sekund” ja Lennuangaari suvelavastus „Richard III”, ballette „Hõbevalge” ja „Ohtlikud suhted” ning kõigi kolme osisega sümbioosi „Palve. Kummardus Arvo Pärdile”.
Tulles tagasi „Silva” juurde, siis haaras eesriide avanedes pilku just lavapilt. Helesinise värvigamma küütlemine nii lava tagaseinas kui ka kostüümides andis vaatajale võimaluse minna meie igapäevasest, rõhuvast ja muserdavast elust paariks tunniks illusoorsesse muinasjutumaailma. Mis aga erilist rõõmu pakkus, oli näitlevate lauljate koosseis.
Karmen Puis (Silva) on liikunud paarikümne aasta jooksul oma iga rolliga rolliga Vanemuise laval aina täiuse poole. Tema häälde on tulnud rikkalikult häid omadusi, selles valitseb rahulik fraasivoog. Hea on jälgida tema rollis olekut, partneritega suhtlemine on loomulik ja füüsiline olek stambivaba, graatsiline ja tantsuline.
Silva Varescu — Karmen Puis ja Edwin — Tamar Nugis.
Heikki Leisi fotod
Üllatuseks oli mulle külaline Marta Paklar Stasi rollis. Kuna see subretiroll on sageli pakkunud liialdatud „mängitsemist”, võlus seekordne esitus oma loomulikkuse ja meeldivalt heakõlalise laulmisega; Paklari kergejalgne lendlemine lavalaudadel lausa pakatas rõõmsameelsusest.
Tamar Nugis (Edwin) on kindlameelselt edasi pürgiv ja hea hääle valdamisega muusik, kes on igas järgmises rollis aina veenvam. Tema kui artisti tarkus seisneb ilmselt selles, et ta teab, mida ja kuidas on võimalik just temale antud häälega teha. Kuna tema hääles pole mahulist kapatsiteeti, on ta leidnud üksnes talle omase ulatusliku diapasooni ja kuulaja kuulmismeeli võluva tämbririkkuse. Pole kahtlust, et sellise töökuse ja otsiva vaimu puhul lisandub veel nii mõnigi häält rikastav värv. Kui meenutada tema veel veidi kammitsetud lavalist olekut Straussi „Viini vere” krahv Zedlau rollis, kus tuli hakkama saada põhimõtteliselt siiski tenori partiiga ja olla sealjuures liikumises väga tantsuline, siis nüüdse Edwini rolli puhul, mis on oma olemuselt samalaadne, näeme laval sarmikat ja igas mõttes suveräänset meest, kes on veenev kõiges, mida teeb.
Krahv Boni roll on ajast aega võlunud tegijaid ja naerutanud vaatajaid. Võib vaid kujutleda, kuidas kõlasid humoorikad repliigid minevikus Endel Pärna suust, kelle hääleulatus oli tema enda sõnul vaid kolm nooti. Tõnu Kilgas on selles rollis olnud juba verinoorena eespool mainitud Vanemuise lavastuses ja hiljem kahes Estonia lavastuses. Tema kordumatu sarm ja alati sündsuse piiridesse jääv koomika on publikul meeles tänaseni tänu mitmetele Estonia laval etendunud operettidele, rollidele Vana Baskini Teatris ja ka seriaali „Õnne 13” varasemates osades. Ta oskas sõna selgelt saali läkitada ja valitses ka oma meeldivat lauluhäält. Kõik see tegi tema rollidest etenduste tõmbenumbrid.
Rasmus Kulli (Boni) olen näinud Vanemuise laval igasugustes rollides: muusikalis ,,Sweeny Todd” jalustrabava mõrtsukana, Sergei Rahmaninovi lühiooperis „Mozart ja Salieri” õrna Mozartina, Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac” lustaka kõrtsmikuna, operetis „Viini veri” teener Josephina, samuti mitmetes kõrvalrollides. Olen kuulnud teda laulmas ka Tallinna raekoja saalis ühel PLMFi kontserdil, kus kõlasid Mozarti aariad ja duetid ning kus tema partneriteks olid metsosopran Sandra Laagus ja Maria Listra. Tegemist on kahtlemata mitmekülgselt andeka inimesega, kellel on lisaks Heino Elleri nimelise Muusikakooli ja EMTA lauluõpingutele omandatud filoloogi haridus ning kes tegutseb ka huvitava ja terase pilguga harrastusfotograafina, mille tunnistuseks on Vanemuise fuajees eksponeeritud, huvitava rakursi all jäädvustatud kolleegide portreed. Temas kui artistis on lavalist energialaengut ja huumorisoont lausa mitme inimese jagu. Küll aga sooviks, et ta jõuaks selgusele, mis liiki kuulub tema hääl: kas see on tenor või siiski kõrge bariton? Ja vast tuleks kasuks ohjata veidi ka liikumise „koreograafiat”, mis mõjub sageli ülepaisutatult ja mõttetult — sest kuigi tegu on operetiga, on Boni rollis peidus siiski Silva truu ja toetav sõber ning ka kiindumus Stasisse, mis antud juhul ei tundu usutav.
Hea meel oli kuulda ja näha Vanemuise laval üle hulga aja bariton Aare Saali (Feri). Tema hääl on mulle meelde talletunud kahtlemata ajast, kui Estonia laval etendus Verdi „Ernani” ja Vanemuise kontsertettekandes maestro Carlo Felice Cillario dirigeerimisel Verdi „Favoriit”. Neid hetki meenutades on paslik korrata meie vokaalmaastiku kunagise suverääni tenor Hendrik Krummi tõdemust, et „kõik lauljad ei pea kõike laulma, sest igale on loodud vaid temale sobivaim”. Aare Saalile oli tänu õpingutele Itaalias kindlasti sobivaim itaalia bel canto stiil, kuigi meie muusikavälja ahtust silmas pidades pole selle tõdemusega suurt midagi peale hakata. Feri rolli puhul „Silvas” oli hea kuulda Saali kõlavahäälset ja selget sõnaläkitust ja näha väärika mehe karakteri tabamist.
Giorgio Madia on andnud nii Merle Jalakale kui Märt Jakobsonile vaimukaid mänguvõimalusi. Tahan lisada vaid ühe mõtte, mis puudutab lavastuse pildilist poolt. Võib-olla tulnuks kasuks balletirühma väiksem koosseis, sest lavapinda on tagataustal ja külgedel voogavate kardinatega tugevasti ahendatud, mis võtab aeg-ajalt vajaliku ruumi nii koorilt kui ka balletirühmalt. Üks väga oluline soovitus oleks ka dirigendile: leida endas rohkem sisemist laengut, sest Kálmán oli teatavasti ungari temperamendiga looja. Tema imeliste viiside kõrval on just särisevalt sütitav tantsuline rütmikus ülioluline osis muusikalise terviku saavutamiseks.
