2025. aasta sügisel etendusid Helsingi Tanssintalos mitme välistrupi ja -koreograafi lavastused, mille vaatamiskogemust ning tekkinud seoseid subkultuuride ja tantsuajaloo eri paradigmadega alljärgnev artikkel peegeldab. Sydney Dance Company väisas meie põhjanaabreid kahe lavastusega eri koreograafidelt — „Impermanence (Rafael Bonachela) ja Forever & Ever (Anthony Hamilton). Lisaks andis etendusi USA koreograafi Kyle Abrahami trupp A.I.M lavastusega „Cassette Vol. 1”.
„Impermanence” (2021). Koreograaf-lavastaja: Rafael Bonachela. Helilooja: Bryce Dessner. Live-muusika: Austraalia Keelpillikvartett. Helikujundus: Anohni pala „Another World”. Valguskujundaja: Damien Cooper. Lavakujundaja: David Fleischer. Kostüümid: Aleisa Jelbart.
„Impermanence”.
Pedro Greigi fotod
Rafael Bonachela teos „Impermanence” on oma pealkirjale truuks jäädes otsekui dünaamiline sümfoonia — kogu etenduse vältel liigutakse katkematult, ka stseenivahetustes, sest tantsijaid on kokku 16 ja kui üks liikumise lõpetab, astuvad lavale või jätkavad teised. „Impermanence” jäi meelde kui veatu, tiheda rütmistatusega dünaamilist harmooniat loov meisterlik tantsuteos, mille keskmes on esteetiline printsiip. Minu kui vaataja jaoks oli etenduse põhiliseks märksõnaks „voogamine”: ma tajusin, et jälgin ühtlast voogu, olles haaratud nii liikumise kui muusika katkematust kulgemisest. Üks ja seesama motiiv leiab kordamist järgmistes stseenides ja erineva hulga tantsijatega — nii luuakse mulje akumuleeruvast kompositsioonist ja liikumismustrite lainjast voolust, kus algul tutvustatud motiivid hiljem esile kerkivad. Lõpupoole tulevad juba jõulisemad liikumismustrid ja katkestused, näiteks toetutakse nüüd põrandale juba rusikaga, maas põlvitavate tantsijate õlad on fikseeritumad ja neis on rohkem jõudu. Samas mõjub õrnalt ja poeetiliselt tantsijate koondumine suureks, orgaaniliselt liikuvaks kogumiks, kus toetutakse üksteisele ja puudutused näivad paitamisena. Sümfoonilisus meenutab lumesadu, kus tuhanded helbed lendlevad korraga eri trajektooridel. Vahel tõuseb tuulehoog, mis neid kaasa haarab ja pööritab, siis aga toimub rahunemine. Ja lõpuks lagunemine — nad sulavad õrnalt oma üürikeses ilus. Kogu see sadu on aga ühesvoolamine, nagu jõgi, tuul, elu enese dünaamiline kulg. Või nagu vaataks klaasil härmatisemustreid tekkimas ja sulamas.
Detailid tulevad esile pigem duettides ja soolodes; näiteks jääb pilk peatuma sellel, kui pehmelt asetab tantsija algul sõrmed, seejärel kogu käepäka põrandale, et sooritada pöördeid või raskuskandeid. Mitmed impulsid saavad alguse küünarnukist, kandudes jäsemeid pidi pea ja torso pööreteni. Nii moodustuvad tantsijate kehadest pidevalt kolmnurgad, kuid ometi ei ole liikumine nurgeline, vaid pigem nõtke, voolav, pehme. Ka ühe keha piires on trajektoorid tihti diagonaalsed, näiteks põlvest vastasõlani; impulsside edasikandumine tantsijate tehniliselt virtuoossetes kehades on selgelt näha.
Valguskujundus on minimalistlik, loob karge üldmulje ning rõhutab tantsijate puhtaid liine ja lavastaja loodud rikkalikke ruumijooniseid. Hästi ilmestas valguse ja koreograafia koosmõju stseen, kus valges lavaruumis on pimendatud ruumi keskel sirge hele triip, milles tantsijad liiguvad otsekui kahesuunalisel rajal, liikumisfraase järjest, kajana korrates. Koreograafilised motiivid kerkivad esile küll nurkadest, küll keskelt, pidevalt liigutakse kahes suunas, vahetatakse kohti, jättes mulje voolavast jõest või maanteest. Keegi annab impulsi, see liigub edasi nagu maleruute mööda. Valguskujundus võimendab juba koreograafias olemas olevaid dünaamikaid ja mustreid, ja nagu Bonachela oma töid ise on kommenteerinud, ongi tal suur huvi koreograafia ja visuaali koosmõjus tekkiva lavapildi vastu.
Liinid on rõhutatud, arvukad suunavahetused ja põrandaelemendid sooritatakse veatult ja ülinõtkelt — SDC tantsijad on tõesti maailmatasemel. Just liinide artikulatsioonis, suundade paljususes ja ruumikompositsioonis paljastub seos Bonachela käekirja suuresti mõjutanud Merce Cunninghamiga.1 Cunninghami liikumismõtlemine ja lähenemine märgib koreograafias ja tantsuloos suundumist moderntantsust postmodernse poole ning tema käsitlus on omakorda ladunud vundamendi nüüdistantsule. Nõnda mõjus „Impermanence” õpikunäitena postmodernistlikust tantsukeelest, mille tehniline alus pärineb aga ka moderntantsust ja klassikalise balleti tehnilisest taustast.
„Cassette Vol. 1” (2024). Kyle Abraham koostöös kompaniiga A.I.M. Ruumi-, valgus- ja videokujundus: Dan Scully. Kostüümikujundus: Karen Young ja Kyle Abraham. Helikujundus: Sam Crawford ja Kyle Abraham. Videomontaaž: Simon Harding. Kunstiline konsultant: Risa Steinberg. Tantsijad: Jamaal Bowman, Amari Frazier, Mykiah Goree, Catherine Kirk, Faith Joy Mondesire, William Okajima, Donovan Reed, Keturah Stephen, Gianna Theodore ja Olivia Wang.
„Cassette Vol. 1”.
Carrie Schneideri foto
„Cassette Vol. 1” on teadlikult kollaažilik ning sulandab eri žanreid ja stiile. Nõnda esitab see vaatajale kutse sukelduda korraks retro- ja noorushõngulisse, popkultuurilisi ja ühiskondlik-ajaloolisi viiteid täis 1980-ndate maailma, mis on just selleks konstrueeritud ja meelega kunstlik. Tantsijad liiguvad stseenides sujuvalt eri stiilide vahet, koreograafias on mõjutusi nüüdistantsu sünniajast, 1960-ndatest, kergeid viiteid 80-ndatel välja kujunenud ja hoogsalt arenenud tänavatantsu stiilidele, lisaks ka vogue’i- ja ballroom’i-subkultuurile. Ühtmoodi rõhutatud on nii lõdvestus kui ka pikendatud liinid, kehakasutuses on näha ka koreograafi enda mainitud mõjutajat2, USA nüüdistantsu kujunemisperioodi legendaarset Trisha Browni. Brownilikul lõdvestusel ja nii hoiaku kui miimikaga mängival kehakasutusel on tugev tehniline põhi, kuid liikumise eesmärk ei näi olevat enam niivõrd virtuoossus kui pigem orgaanilisus. Etenduse dünaamikat iseloomustab sujuv läbiliikumine koreograafilistest mustritest, mis on näiliselt kerge, enesestmõistetav. Nõnda saab seda näha hommage’ina postmodersusest kaugemale läinud ja filosoofias nüüdistantsuni jõudnud lähenemisele, kus kaasatud on juba ka argist liikumist, rütmistatus on abstraktsem ja tervik sünnib omavahel põimunud meediumidest ja viidetest.
Olulisteks ajastu meeleolu loojateks on helikujundus — mitmed 1980.–90. aastate tuntud hitid —, kostüümid ja soengud. Pastelsetes või erksavärvilistes toonides kiledresse kandvatel tantsijatel on kõigil ühesugune, üle võlli tupeeritud soeng. Helikujunduseski liigutakse üle žanripiiride ja kõlab 1980-ndate hitte poprokist new wave’ini, nii et avaneb justkui subkultuuride ja MTVst võimenduse saanud popkultuuri kaleidoskoop, millest ei puudu kerge nostalgia.
Lavastus näib viitavat uue meedia mõjule ja seda ka kapitalismi kontekstis kritiseerivat, mis ilmneb iseäranis stseenis, kus kolm naistantsijat liiguvad pala „Venus” saatel. Eelnevalt on vaatajatele kuvatud teleritest kollaaž toonastest reklaamidest kogu nende naeruväärsuses ja võimendatud müügisoovis. Telereklaamidega luuakse isegi teatav kummastus — pehme kehakasutuse ja sujuvusega, ent ka mannekeenilikult mõjuva mehaanilisusega esitatakse üsna minimalistlikku koreograafiat. Huvitav kontrast mängulise ja ühiskondliku lähenemise vahel tekkis stseenis, milles loobiti lavale mitmeid 1990. aastatest tuttavaid mänguasju: lõngatutte või siile meenutavaid kummiribadest tehtud värvilisi palle, pehmeid mänguloomi. Paralleelselt tantsijate kergejalgse liikumisega ilmusid kujunduses kasutatud kineskoopteleritesse kaadrid 1980.–90. aastate märgilistest ajaloosündmustest: tankidest, poliitikute kohtumistest, USA presidendi ametisse vannutamisest.
Kostüümide, helikujunduse ja kultuuriliste tsitaatide-viidetega (Walkmani pleier, kiledressid, kineskooptelerid, tupeeritud soengud jm) loob Kyle Abraham nostalgilist atmosfääri, kuid annab lavastusele ka lisamõõtme, mis peegeldab tolle aja inimeste suhet massimeediaga, postmodernistliku vaatemänguühiskonna kujunemist ja poliitilist konteksti. Lavastus vihjab ka massimeedia panusele kultuurilise homogeensuse tekkimisse — MTV videote ajastul hakkasid hitid ja (rõiva-)trendid varasemast kiiremini levima ja staariloome toel võimendus kogu popkultuuri tööstus.
„Forever & Ever” (2024). Koreograafia: Antony Hamilton. Muusika: Julian Hamilton. Kostüümid: Paula Levis. Valguskujundus: Ben Cisterne. Tantsijad: Lucy Angel, Mathilda Ballantyne, Timmy Blankenship, Mali Comlekci, Dean Elliott, Liam Green, Sonrisa Hubbard, Morgan Hurrell, Ngaere Jenkins, Sophie Jones, Naiara de Matos, Ryan Pearson, Eka Perunicic, Jessi Rose Hough, Amelia Russell, Piran Scott ja Sam Winkler.
„Forever & Ever”.
„Forever & Everi” aegruum oli juba tänapäevas, kui mitte tulevikuski. Ta laenas oma muusikat ja esteetikat samuti subkultuuridelt, kuid võttis aluseks elektroonilise muusika ja techno-subkultuuri. Etendus algab sujuvalt — juba siis, kui inimesed vaheajalt alles saali naasevad — ühe tantsijaga, kes keset tühja lava aeglasi liikumisi sooritab. Kui lavale ilmuvad suurte kapuutside ja mantlitega isikustamata kogud, näib, nagu kohtuks ta mingite robotitaoliste jõududega. Kõik need hõlstides ja nägudeta kogud tammuvad puiselt; ainus, kes liikumisi päriselt läbi oma keha laseb ja kehale voolavust lubab, on seesama pisemat kasvu naistantsija. Selgelt on näha kahe liikumiskeele erinevust: mantlites figuuride kogum liigub jõuliselt, masinlikult, selles on hirmutamise või domineerimise püüet, kontrolliiha. Sirged käteliinid ja kogude käes olevad koonused tekitavad kujutluspildi lennuväljal pilootidele suuniste andjatest.
Lavastuse avastseeni võib ehk võtta ka kommentaarina praegusele võimendatult tehnitsistlikule ajale, kus progressiideed on läbi põimunud kapitalismi ja suurkorporatsioonide ahnusega ning suund pole võetud enam pelgalt ajalises mõõtmes tulevikku, vaid ka ruumiliselt kosmosesse. Eelkirjeldatud vastasseis viis mõtted futurismiideoloogiale ja mehhanistlikule käsitlusele inimkehast. Meie aeg on üha kiiremini pöörlev, ent samas ka liigestest lahti. Vahest osundab lavastus oma futuristlik-abstraktse atmosfääri, tajulise intensiivsuse ja kostüümikujundusega ka sellele, et me ei tohi lasta tehnoloogial ja võimuihal inimest kontrollida ja tema inimlikkust alla neelata.
SDC tantsijad on tugeva klassikalise kooliga ja see viimistletus kandub ka nende (esimesest etteastest kardinaalselt erinevasse) liikumiskeelde. Jalad on suunatud väljapoole, liinid rõhutatud ja lõpuni sooritatud, isegi kui helikeel lubaks kasutada rohmakamat liikumiskeelt, mis haakuks ka klubikultuuriga, kus liigutakse vabalt, omaenese individuaalsust rõhutades ja kehale mugavalt.
Kavalehe info kohaselt vahetatakse kokku 30 kostüümi ning mõnel etendajal on alguses seljas lausa kuus kihti rõivaid. Lisaks on tantsijad kaetud eri mustreid moodustava teibiga, mis meenutab veidi kinesioteipi ja rõhutab etenduse alguses ja lõpus nähtud masinlikke liigutusi. Kostüümidisain on sama võimas kui helikujundus ja valgus. Valguslahendusel on aga ehk suuremgi roll, kuna see loob aktsente ja atmosfääri, tekitab mulje katkestustest liikumises ning toob sisse strobo ja reivielemendi. Kohati on valguspilt värelev ja udune, kohati on ruum hämar ja tantsijad varjus. Lavastaja on ilmselt võtnud sihiks luua huvitavat ja jõulist tajukogemust, rakendada kõik meediumid intensiivsete, isegi hüpnootiliste piltide teenistusse. Tajudele kõige intensiivsemalt mõjuvas laseritega stseenis kandub valgus kogu saali, publiku kohal säravad kiired ristuvad, taamal vilgub põhivärvides valgus. Rütmiliselt jalalt jalale ja puusalt puusale raskust kandvad tantsijad jäetakse hetkiti täielikku pimedusse, nii et näha on vaid jalad. Lavastuse teises pooles aitab valgus rõhutada tihedamat, graafilisemat koreograafiat, kui tumedasse ruumi projitseeritakse prožektoritega ülalt alla kaks heledat kasti. Fookus langeb nõnda kahele rühmale, kummaski kaheksa tantsijat, kes paarikaupa samal ajal erinevat koreograafiat sooritavad. Lõpuks sulavad kastid üheks ja järgneb sama tihe, unisoonis liikumine, mis kasutab eri tasandeid (mõned tantsijad istuvad, mõned kükitavad, mõned seisavad, vahetatakse suundi), mõjudes sellega juba arhitektuuriliselt. Energia ja intensiivsus kasvavad ajapikku — juurde tuleb ulatust, liikumised lähevad kiiremaks, tugevamaks.
Techno-muusika kätkeb endas masinlikkust nii kõlapildis kui rütmis. Muusikalises mõttes on techno ka omamoodi võimendatult analüütiline ja korrastatud — selles on jõulised, ent struktureeritud kordused. Kiirel rütmil, olgugi tehnitsistlikul, on toores, otseselt kehaline mõju, mis muudab ka lavastuse tervikuna intensiivseks, seda just koreograafia ja helikeele dialoogis. Techno’t on viimase ajal rahvusvahelisel tantsu- ja etenduskunstiskeenel päris palju kasutatud ning kuigi see mõjub kontrastselt ja jõuliselt, kaasneb sellega vahel ka oht muusikale alla jääda. Kuna techno seostub pigem orgaaniliselt kulgeva klubiõhtuga, tantsupõrandal moodustuva kollektiivse massiga, mis reageerib ühe õhtu kordumatule muusikavalikule, võib see koreograafiasse tõlgituna kohati kunstlikuks muutuda, kaotada mingi loomulikkuse, atmosfäärilisuse, mida võib ehk kirjeldada ka energiana. SDC on aga niivõrd meisterlike ja huvitavate tantsijate kooslus, et kõik lavastuse kihid (kostüümid, heli, liikumine, valgus) ja kõrge energiatasemega esitatud koreograafia lõid põneva ja ülihaarava terviku.
Nendest kolmest lavastusest moodustub kokku justkui ajas kulgev pilt, mis liigub balletitehnikast ja moderntantsu tehnilisest virtuoossusest nüüdistantsu kuldaja vabaduse ja stiililiste mõjude kollaažini ning päädib tänapäevase seguga elektroonilisest helikeelest, techno-subkultuurist ja futuesteetikast. Nende tööde kaudu joonistub välja tantsu enda muutumine läbi ajaloo, žanripiiride ähmastumine. Huvitav oli jälgida, kuidas tantsijad kohanesid erinevate kehakasutuse viisidega — eriti kontrastselt mõjusid kaks SDC tööd, millest esimene rõhutas voogamist, teine jõulisemat, fikseeritumat ja liigutuste konkreetsust esile toovat koreograafiat. „Forever & Ever” ja „Cassette” suunasid mõtlema ka subkultuuridele ja erinevate muusikastiilide ühisosale samal kümnendil esile kerkinud tantsustiilide ja kehakasutusega. Lisaks võimaldasid nähtud lavastused leida peegeldusi eri perioodide ühiskondlikest suundumustest ja paradigmadest. Kõik nad lõid oma kindla esteetilise maailma, tehes seda kõigi kasutatud meediumide abil. Peegeldusvõimalusi ja seoseid võib nähtule lisada ka Tanssintalo 2026. aasta programm, kus külalisena etendub Mounia Nassangari whacking-lavastus, mille taustaks on ballroom ning disko, techno ja house’i subkultuur, ning näha saab SAAL Biennaalil Eestitki väisanud Harald Beharie uuslavastust.
Tuleb tõdeda, et Helsingi tantsupublik on avatum kui Eesti oma. Siin mängib kindlasti kaasa fakt, et Soome vabas ühiskonnas said avangard ja otsinguline kunst tekkida varem kui siinpool lahte, kus see sai võimalikuks alles pärast Nõukogude režiimi kokkuvarisemist. Eestis torkab silma, et (eksperimentaalsema) kaasaegse tantsu publik on väga noor, peamiselt kunstnikud-humanitaarid ning meie üsna väikse etenduskunsti kogukonna esindajad või nende sõbrad. Suuri produktsioone käib balletimajades vaatamas aga keskealine ja tihti jõukam publik. Tanssintalo etendustel oli mitmest põlvkonnast inimesi; SDC etendusõhtul minu kõrval istunud eakas proua oli ühtviisi vaimustuses nii klassikalisest muusikast ja postmodernses mõttes ilusast tantsukeelest kui ka techno’st, strobovalgusest ja jõulisest liikumiskeelest. Põnev on seegi, mis sünnib Soome Rahvusooperis, kus uue strateegiana on hakatud korraldama tantsuetendustest inspireeritud klubiõhtuid, kuhu pärast etendust jäävad kuulu järgi ka keskealised ja vanemad publikuliikmed.3 Sellised žanreid põimivad algatused ja eri käekirjaga loojate võõrustamine etendusasutuses avardab publiku arusaama kunstist ja näitab, milline tants või kunst neid kõnetada võiks. Eelduseks on muidugi see, et tööd on lõpuni viimistletud ja realiseerivad oma kunstilised taotlused.
Viited:
1 Oma mõjutusi ja käekirja on Bonachela kirjeldanud näiteks SDC veebis www.sydneydancecompany.com/discover/number-five-inspired-rafael-bonachelas-cinco ning Harper’s Bazaari intervjuus www.alexandra-english.com/harpers-bazaar-editorial/2024/4/3/rafael-bonachela-harpers-bazaar
2 Kyle Abrahami kommentaare lavastuse kohta vt tema kodulehel: www.aimbykyleabraham.com/tours-archive/cassette-vol-1
3 Ühe sellise etenduse ja peo külastusest muljetavad Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liikmed Sirbis (Heili Einasto 2026. Helsingi ei ole täna haige. — Sirp 13. VI). Kevadel on oodata sarnast formaati Prantsuse ja Hispaania-USA külalislavastajate tantsuetendustel.
