Teatrikuu alguses kuulutati välja tänavused kultuurkapitali näitekunsti nominendid mulluse loomingu eest. Laureaadid saame teada rahvusvahelisel teatripäeval 27. märtsil. Nominentide nimekiri on põnev ja ootamatu. Mõnes mõttes „ettearvatult ootamatu”, sest eelmise aasta lavalooming oligi mitmepalgeline: ei eristunud mingit üht suurlavastust või selget tendentsi. Siiski on juba siit-sealt kostnud imestust, et kuidas ei ole rollinominentide seas ühtki Eesti Draamateatri näitlejat, kuigi see teater on viimasel ajal justkui Eesti juhtteatriks tõusnud.
Selles ei tule aga näha mingit tendentslikku hinnangulisust või vandenõud. Meenutagem lavastajateatri algusaegu, Eestis Karl Menningut, Venemaal Konstantin Stanislavskit, aga tegelikult juba hertsog Georg II ja Ludwig Chronegkit Meiningeni teatrist, kes said aru ansamblimängu eelisest staarisüsteemi ees. Seda kinnitab ka sõnateatri žürii esimees Johan Elm oma intervjuus Postimehele.
Mulle endale mõjus tähenduslikuna aga hoopis üks teine asi, mis mustrina esile tõstetuna näib ehk liialt esoteeriline ega oma piisavalt tõendus- ja üldistusjõudu, kuid uitmõttena tundub ometi inspireeriv. Paljud näitlejanominatsioonid saadi rollide eest lavastustes, mis tegelevad kunstnike eluga või, pateetilisemalt öeldes, elu ja kunsti suhtega: Rasmus Kaljujärv (Konrad Mägi), Andres Mähar (Nikolai Triik) ja Lena Barbara Luhse erinevad tegelased Vanemuise „Palavikus”, Ott Sepp peaosalisena Ugala lavastuses „Kondas ja maasikasööjad” ning Marika Barabanštšikova (Ellen Niit) Vanemuise „Elleni sekundis”. Tegelikult jätkavad seda rida ka Nils Mattias Steinberg Vaino Vahingu alter ego’na ning Kleer Maibaum Emana Endla „Suvekoolis”, Anneli Rahkema Evana Rakvere teatri „Sügissonaadis” ja René Soomi tegelasgalerii Kontserdihundi lavastuses „Vihmana ma sajan”. Endla „Juulikuu lumi” ja Theatrumi „Näitemäng” on fiktsioonid, mille viited päriselule pole nii otsesed kui eelmainitud lavastustes, kuid elu ja kunsti põimumine on selgelt teemaks neiski, niisiis kaasakem siia seltskonda ka Astra Irene Susi ja Anneli Tuulik. Samuti nomineeriti etenduskunsti kategoorias ema ja poja, Maike Londi ja Lukas Janseni kunstikõnelused lavastuses „Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate” Kanuti Gildi SAALis. Aukartust äratav rida!
Aga mis siit järeldub? Ei teagi täpselt. Lihtsalt meenub kahe aastakümne tagune järsk huvi tõus kunstnikulugude vastu ning selle huvi kajastumine ka nominatsioonides ja auhindades: juba Semperi-Ojasoo „Julia” tegeles ennekõike elu ja kunsti suhtega, sellele järgnes aga Mart Kivastiku menukas ja pärjatud triloogia „Külmetava kunstniku portree”, „Põrgu wärk” ning „Kits viiuli ja õngega”. Üheks tollaseks kontekstiks oli ka majandusbuumi eufooria: isegi Viinistu etendustele sai osta pakette, millega lasta end lennutada helikopteriga otse vabaõhulava kõrvale ning juua etenduse ajal vahuveini. Oli prestiižne olla kunstihuviline Jaan Manitski valdustes. Praegune aeg on buumieufooriast kaugel. Samas, paljuigatsetud poliitilise teatri tähtteosed on meil etendunud pigem nende kahe kõnealuse kümnendi vahepeal, poliitiliselt hoopis stabiilsematel aegadel: siis saime rahus analüüsida „Ühtset Eestit” ja „Savisaart”, nii heaolu- kui ka kriisiärevus panevad aga huvituma hoopis kunsti ja elu suhtest ning seda kehastavast lavapsühholoogiast. Eestlane on teatrirahvas, kuid teistmoodi teatrirahvas kui näiteks sakslane…
MADIS KOLK
