Käesolev artikkel on kaheosaline: olles inspireeritud Arvo Pärdile pühendatud teisest rahvusvahelisest konverentsist „Arvo Pärt: Mõttemaastikud” 2025. aasta oktoobris, tundsin vajadust asetada konverentsil kõlanud teemad laiemasse konteksti. Selleks kontekstiks on filosoofia (selle ajalooline dimensioon ja tulevikuväljavaade), sest filosoofia on aluseks meie tänapäevastele mõttemaastikele: kord teadlikumalt, kord intuitiivsemalt. Muusika kuulamine ja sellest kõnelemine on ühtlasi meeleline, hingeline ja mõistuslik protsess — helilooja on selle keskmes justkui filosoof, kes valdab vajalikke väljendusvahendeid ja mõjutab või isegi õpetab meid tajuma ja mõistma (tema enda ja meie) maailma kõlade kaudu, nii nagu filosoof teeb seda (kõlavate) sõnade kaudu. Näen sellise konteksti vajalikkust järgmistel põhjustel:
(1) toestamaks konverentsil kõlanud Pärdi muusikale iseloomulikke põhiprintsiipe („Üks”— paradoksaalne 1+1=1, muusika range struktureeritus vs selle hingeline puudutus kuulamise kaudu, spirituaalsus, teoloogia);
(2) konverentsi rikkalike teemade ja nende laiahaardelisuse valguses tundub mulle võimatu pelgalt korrata esinejate põnevaid aspekte ja näiteid. Arvo Pärdi Keskuse veebilehel saab konverentsi ettekandeid tagantjärele audiovisuaalselt jälgida ja jõuda seeläbi omaenese arusaamadeni. Kokkuvõtvalt võib öelda, et konverentsipäevade ettekanded — nii päevade lõikes kui mõlema päeva ettekanded koos — moodustasid vapustava terviku, „Ühe”, milleni iga esineja püüdis jõuda individuaalselt ja mille pani veel kord veenvalt kõlamaMarek Tamme lõpuettekanne teisel päeval.
Mina ise olen Pärdi taotletud „Ühe” meelte ja hingega tajumisel paradoksaalses olukorras, sest intellekt (mõistus) küsib jätkuvalt, kuidas see „Üks” on nõnda kompleksne ja täis paljusust. Pärdi juubelikonverents igal juhul demonstreeris Eesti kontekstis ja maailma tasemel Pärdi loomingu ja mõttemaastike ühendavat jõudu muusikas ja selle ajaloos, sõnas, filosoofias, religioonis ja teoloogias, laiemalt ka kultuuris ja semiootikas. Nii nagu konverentsi kõnelejad said anda vaid ülevaateid ja süveneda mõningatesse olulistesse aspektidesse, saab ka siinne artikkel pakkuda vaid aimu Pärdi loomingu laiemast kontekstist. Ei ole võimalik käsitleda kõike sellesse puutuvat, sh näiteks mitteteadvust kui olulist, kuid keerulist, viimasel ajal aina rohkem käsitletud, ühtsusega seotud nähtust taju- ja tunnetuse valdkonnas.
Arvo Pärdi 90. sünnipäeva juubelikonverentsi korraldajateks olid Arvo Pärdi Keskus ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Konverents kujutas endast kõrgetasemelist rahvusvahelist mõttevahetuse prismat, mille „valgusallikas”, juubilar Arvo Pärt ja tema muusikaline ja vaimne looming, täitis päikesena keskuse ruume ning kuulama tulnud inimeste hingi ja südameid. Nagu päikesel, on ka Arvo Pärdil nii sisemiselt toimivad (looming, kontemplatsioon, religioon) kui väljapoole suunatud aspektid (kõlav muusika, puudutatud hinged, intellektuaalsed arutelud), mida on võimalik tajuda sõnadeta, hingega, kuid mida mõistusega on paljuski keeruline selgitada.
Hinge puudutas konverentsi esimese päeva lõpul toimunud imeilus ja vapustavalt kaasahaarav kontsert „Dialoogid muusikas”, esinejateks Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Sten Heinoja (klaver); kavas Elleri „Männid” ja „Õhtulaul”, Pärdi „Aliinale”, „Variatsioonid Ariinuška tervenemise puhul”, „Partiita”, „Eesti hällilaul”, „Fratres”, „Peegel peeglis”, „Mozart-Adagio”, „Scala cromatica”; J. S. Bachi Tšellosüit nr 2 (BWV 1008), Brauneissi „Tranquillo-Giocoso-Sereno” ja „Kolm väikest pala 90 aastaks” (esiettekanne).
Marcel Johannes Kits (tšello) ja Sten Heinoja (klaver) kontserdil Arvo Pärdi Keskuses.
Mõistusega lähenesid Pärdi muusikale oma ettekannetes teadlased, kelle eesmärk oli avada selle olemust ja kohta kaugemas ja lähemas ajaloos ning kuulumist loovuse ja loomeprotsesside filosoofilistele, semiootilistele ja teoloogilistele mõttemaastikele. Päikese analoogia (sisemised protsessid vs väliselt analüüsitav mõju) tuletasin ma uusplatonistide (vt järgnevalt) arusaamast, et reaalsus tekib „Esimesest”, „Ühest” või „Heast” sidusate etappidena, niimoodi, et üks etapp toimib järgmise loomingulise printsiibina, eeldades, et iga tegevus maailmas on mingis mõttes kahepoolne, omades sisemist ja välist aspekti (Wild-
berg 2016/2021). Selle kahepoolsuse on teatavasti arendanud süsteemseks Immanuel Kant oma „Puhta mõistuse kriitikas” (1781/1787) ja see väljendub tänapäevalgi meie mõttemaailmas, sh intuitiivsuse, subjektiivsuse (sisemiselt, kvalitatiivselt vaadeldavuse) ja objektiivsuse (väliselt, kvantitatiivselt vaadeldavuse) dihhotoomias. Siinses artiklis kõrvutan edaspidi näiteid kahest uusplatonistide, eriti Plotinose filosoofiat käsitlevast, ühel ja samal aastal (2004) ilmunud, kuid erinevatesse keeltesse üsnagi erinevate rõhuasetustega tõlgitud publikatsioonist (Dillon & Gerson 2004 inglise keeles; Halfwassen 2004 saksa keeles, sealt 2023 eesti keeles).
Temaatiline laiahaardelisus võimaldab seda konverentsi tinglikult võrrelda Platoni Ateena Akadeemiaga (387 eKr — 529 pKr) filosoofias — lisaks filosoofiale pühenduti sellel ka vanakreeka ja vanarooma religiooni ning mütoloogiasse kuuluvatele muusadele kui luuletajate musitseerivatele patroonjumalannadele, kelle mõjusfääri laiendati hiljem vabadele kunstidele ja teadusele. Nii nagu Platoni Akadeemia asus väljaspool Ateenat, asub ka Arvo Pärdi Keskus Laulasmaal ehk väljaspool Tallinna, olles samal kombel kohaks akadeemilistele aruteludele, aga ka muudele tegevustele: kontsertidele ja residentuuridele, samuti (kvaasi)religioossele pühendumisele arhiivis ja looduses. Arhiiv ja raamatukogu viitab seejuures intellektile (mõistmisele), loodus aga kõnetab meie meeli (vt järgnevalt uusplatonistide esimene tuumpõhimõte).
Teine tinglik võrdlus viib meid Platoni Akadeemiaga osaliselt kattuva ja uues kuues jätkuva, nn uusplatonistide tegevuse, vanakreeka mõtteviisi viimase õitseaja juurde (u 3.–
7. sajand pKr). Uusplatonism, mille rajajaks peetakse Alexandrias ja hiljem Roomas tegutsenud Plotinost (204/5 — 270), polnud mitte lihtsalt filosoofia, vaid oma aja kõrgharidussüsteem koos oma vastuoludega (Siorvanes 1998). Ta vahendas Platoni õpetusi mh Aristotelese kaudu (Dillon & Gerson 2004), „neelates, omastades ja loominguliselt ühtlustades peaaegu kogu vanakreeka filosoofia-, religiooni- ja isegi kirjandustraditsiooni” (Wildberg 2016/2021), olles vastastikustes mõjudes erinevate kultuuride ja religioonidega üle kogu maailma (Egid 2025).
„Kristlus võttis uusplatonismist (koos tõsiste tagajärgedega kogu järgnevale Euroopa ajaloole) üle suunatuse transtsendentsele absoluudile, veendumuse vaimu kui tõelise ja kõrgeima tõelisuse primaarsusest, samuti vaimul põhineva, intellektuaalse vaate inimesele ja maailmale. Nii muutusid Rooma riik ja selle kreeka kultuur hilisantiikaja jooksul kristlikuks, aga kristlus, mille need omaks võtsid, muutus samal ajal, võites ja kultuuri mõjutavaks jõuks saades, ise aina rohkem kreekalikuks filosoofiliseks uusplatonistlikult interpreteeritud usundiks” (Halfwassen 2023/2004: 215).
Kolmanda tingliku võrdlusena pakun välja 2019. aastal asutatud Kreeka Tarkuse Akadeemia Athenoa, mis püüab luua Platoni Akadeemiaga uutmoodi järjepidevust (olles seega n-ö uusuusplatonistlik algatus ja keskendudes mh ka Plotinose „Ühe” arusaamale), ühendades filosoofia ja teaduse vaimsuse nende otsese, kogemusliku ja spirituaalse rakendamisega (Athenoa 2025). Selle asutaja dr Athena Despina Potari on saanud doktorikraadi seoses Platoni uurimisega Oxfordi Ülikoolis, 2020. aastal uurimisstipendiumi Harvardi Ülikooli hellenismiuuringute keskuselt (Center for Hellenic Studies) ja samal aastal Ateena Akadeemia filosoofiaauhinna Aristotelese uurimise eest. Potari (2021/2022) on manifesti „Üleskutse vaimu renessansile humanitaarteadustes” („A Call for a Renaissance of the Spirit in the Humanities”) autor, mille avaldas 2017. aastal asutatud Galileo komisjon. Manifesti eesmärk on avardada teaduslikku maailmavaadet, ületades humanitaarteadusi piiravaid materialistlikke põhimõtteid. Potari (2026) arvates ei olnud Antiik-Kreeka inimeste jaoks teadus ja vaimsus täiesti erinevad asjad. Tema sõnul saab nimetada mõistuse teed teaduseks, südame teed müstitsismiks ja vaimu teed filosoofiaks — kõigi kolmeeesmärk on jõuda lähemale maailma jumalikkusele.
Sarnaselt uusplatonistidega käsitleb ja sünteesib ka Arvo Pärt oma loomingus varasemaid olulisi suundi ja tehnikaid muusikas ning lõimib seda vene õigeusu mõttemaailmaga. Erinevalt uusplatonistidest on Pärt aga loonud tintinnabuli-tehnikaga selgelt oma isikupärase stiili. Siin esitatud (akadeemilise hariduse) analoogiad ei ole pelgalt väliselt motiveeritud, vaid põhinevad ka Pärdi enda püüdlusel otsida ligipääsu „Ühele” ehk taanduda „Ühte”, mille olemus muusikas „on ilmselt määratud jääma tava- ja teaduskeele sõnades haaramatuks, kuigi nii helilooja ise kui ka erinevad tintinnabuli-muusikast kirjutajad on püüdnud seda täpsemalt määratleda” erinevate nimetustega, alates „alusühtsusest” kuni „ideaalse tuumani”, milles sisaldub mh ka „Sõna” (kr k logos), „olemise üldine seaduspära”, „algoritm”, „täielikkus”, „tõde” ja „vaikus” (Maimets-Volt 2009: 195; Maimets-Volt 2010: 75). Oma doktoritöö eestikeelses kokkuvõttes viitabki Maimets-Volt selles kontekstis uusplatonismile kui võimalikule mõistmisalusele, toonitades, et „pelgalt mõistusega, s.o ilma vahetu läbielamiskogemuseta ei näi siiski olevat võimalik seda mõistmispiiri ületada” (Maimets-Volt 2009: 195; Maimets-Volt 2010: 75). Üldiselt saab öelda, et „iga tõlgendus tõelisuse ühtsusest jääb seotuks platonismiga ja viitab sellele juba ainuüksi ühtsuse primaarsuse tunnistamisega” (Halfwassen 2023/2004: 13) ning muusika kuulamine ise on läbielamise praktika — nending, mis tõstab muusika erilisele holistlikule maailmamõistmise ja -kogemise tasandile.
Plotinose programmkirjutis „Hüvest ja Ühest”, mis võtab kokku tema „Ühe”-filosoofia põhimõtted, tõlgendab „Ühte” kui olemise ja mõtlemise alust järgmiselt: „Kõik olev — nii see, mis on algupärane ja tõeliselt olev, kui ka see, mida tähistatakse olemasolevana ainult suvalises mõttes —, on olev Ühe kaudu, sest mis võiks ta (olev) olla, kui ta ei oleks Üks? Kui olev eemaldataks Ühest, mida tema kohta öeldakse, ei oleks ta enam see, milleks teda nimetatakse” (Halfwassen 2023/2004: 42).
Uusplatonistide esimene tuumpõhimõte baseerub meelelise ja mõistetava (intellekti) eristusel, piirdumata aga pelgalt „toore dualismiga”, sest mõlemad tingivad teineteist (Dillon & Gerson 2004: xx). Teine tuumpõhimõte seisneb selles, „et mõistetav maailm ise on hierarhia”, kus lihtsam eelneb keerulisele, eeldades
absoluutset esimest ja lihtsat printsiipi — „Ühte”. See lihtsusprintsiip toimib aga vaid igasuguse olemise eituse (absoluutse transtsendentsuse ja negatiivse teoloogia) kontekstis: „Absoluutne lihtsus tähendab eemaldatust igast paljususest, ka igast ainult mõistelisest paljususest, ja seega välistatust igasugusest ükskõik mis laadi ontoloogilisest struktuurist, mis sisaldab alati mõistelist kokkuseatust” (Halfwassen 2023/2004: 58).
Seega, kui tegeleme olemise tasandiga, mis eelneb transtsendentsusele, ei rakendu absoluutne lihtsus ehk absoluutne „Üheks” olemine; sh on termin „Üks” ise kohatu, „kuna predikatsiooni duaalne struktuur, mis alati ütleb millegi kohta midagi, ei taba põhimõtteliselt absoluudi puhast lihtsust” (Halfwassen 2023/2004: 60). Seetõttu „uusplatonistid nõustusid ka sellega, et mõistetav maailm ei saa koosneda ainult absoluutselt lihtsast esimesest printsiibist, nimetatagu seda siis „heaks” või „üheks”. Sest see, mis on mõistetav (või meelelise maailma puhul kahemõtteliselt mõistetav), on oma olemuselt keeruline ja seega peavad mõistetavuse printsiibid olema sama keerulised” (Dillon & Gerson 2004: xx—xxi).
Uusplatonistid nägid intellekti (mõistetavuse)printsiipi vajalikuna, säilitamaks intellektile (mõistusele) haaratava maailma liigendatud keerukust ja ühtlasi selgitamaks selle tinglikku esinemist meeleliselt tajutavas maailmas(Dillon & Gerson 2004: xxi). Keerukus meie maailmas on seotud paljususega, mis n-ö sisaldub „Ühes”, kuid „tagasipöördumine „Ühe” juurde teostub seepärast kogu paljususe järgnevusliku kõrvaldamisena ja jõuab samaaegselt, sel määral, kuidas ta kõrvaldab paljusust, ikka kõrgema, intensiivsema, kontsentreerituma külluseni. Küllus kasvab koos lihtsusega. Sest kuna „Üks” on olemise alus, peitub ühtsuses kogu küllus, mida paljusus vaid sogastab” (Halfwassen 2023/2004: 55).
Uusplatonistid kõnelevad lisaks meele ja intellekti dihhotoomiale kolmest printsiibist: „Üks” („Hea”), „Intellekt” (mõistus) ja „Hing” — Platon ja Aristoteles määratlesid surematu ’hinge’ mõiste vastavalt laiemalt ja kitsamalt ning uusplatonistid käsitlesid Aristotelese arusaama Platoni arusaama täpsustusena, mitte vastuoluna.
„Kõik hingega asjad ihkavad mingil moel saavutada asju, mis ihaldamise hetkel asuvad neist väljaspool, sealhulgas ka teisi psüühilisi seisundeid. Mida nad üldiselt ihkavad? Uusplatonistlik vastus on: terviklikkust, täiuslikkust, ausust, järjepidevust. Kõik need on versioonid ühtsusest, mis lõppkokkuvõttes leidub kõige esimeses printsiibis” (Dillon & Gerson 2004: xxi). Sealjuures loovad John Dillon ja Lloyd P. Gerson (2004: xxii) kompositsioonilise ja teoreetilise muusikalise ruumi arusaamaga haakuva võrdpildi horisontaalse (maapealsed „kehastunud hinged”) ja vertikaalse (kõrgem ehk teispoolsusele vastanduv mõistusega seotud maailm) dimensiooni koosmõjust. „Arusaam, et kehastunud hingede „horisontaalne” püüdlus „siin all” on „ülal” asuva, mõistusega seotud maailma „vertikaalse” püüdluse peegeldus, on üks uusplatonismi iseloomulikumaid jooni. See on võti uusplatonistide moraalse psühholoogia ja isegi esteetika mõistmiseks” (Dillon & Gerson 2004: xxii).
Seda horisontaali-vertikaali võrdpilti kasutab Toomas Siitan (2021) Pärdi tintinnabuli-tehnika iseloomustamiseks võrdluses Madalmaade vokaalpolüfoonia fauxbourdon’i (nn vale burdooni) tehnikaga; konverentsil seostas Joonas Hellerma seda filosoofiliste mõistetega ’vita activa’ (VA) (meloodiahääl ehk horisontaal) ja ’vita contemplativa’ (VC) (akordid ehk vertikaal). „Mõlemal on meloodilise joone ja kolmkõlalise harmoonia vahel jäik seos ning harmooniline tasand ei moodustu vabalt, vaid järgib hoolikalt meloodilist liikumist, lisades vertikaalse mõõtme” (Siitan 2021: 29). „Kui ratio võimaldab liikuda kontemplatsiooni objektini, siis intellectus (mõistus) võimaldab seda haarata ühes terviklikus vaates ja selles „puhata”. Rõhk, mis on pandud intellectus’ele kui kontemplatsioonivõimele, selgitab ka seda, miks reaalsusearmastuse tingimusel, s.t veendumusel, et „reaalsus on oma olemuselt hea”, on „ebaratsionaalne” iseloom; see on „ebaratsionaalne”, sest selleni (nagu kontemplatsiooni eneseni) jõutakse intellectus’e, mitte ratio abil” (Załuski 2019: 17). Wojciech Załuski (2019: 16–17) selgitab VCd kui „tugevat” (metafüüsiline, platonlik, antiikne ja keskaegne arusaam) ja „nõrka” (tõeotsimine loodusliku maailma kontekstis ilma metafüüsilise ambitsioonita) versiooni. Võrdluseks võib tuua Kerri Kotta konverentsil tutvustatud vene muusikateadlase Mark Aranovski filosoofilised mõisted ’homo agens’ (aktiivne) ja ’homo sapiens’ või ’homo meditans’ (mõtlev ja mediteeriv inimene), ’homo ludens’ ja ’homo communis’, mis vastavalt iseloomustavad klassikalise sümfoonia osi (vaata ka Kotta 2025: 118).
Muusikal kui kognitiivsel ja mittemateriaalsel kunstivormil (millel on kahtlemata ka materiaalsed vormid partituuri, pillide ja helivõngete näol) on võime puudutada hinge ja toetada nii „tugeva” kui ka „nõrga” vita contemplativa saavutamist nii intellekti kui ka meelte kaudu. Pärdi muusika võimaldab kõiki neid aspekte tajuda (kogemuslikult, sõnadeta) ja väljendada (analüüsi ja võrdpiltide kaudu). Pärdi muusikas kohtuvadki lihtsus (kasutatud elementides) ja keerulisus (rangete reeglite ja esitusviisi näol) (Siitan 2011). Uusplatonistide tuumpõhimõtete toimimist on Frances Wilson (2015) kirjeldanud nõnda: „Saksakeelne pealkiri „Spiegel im Spiegel” tähendab nii „peegel peeglis” kui ka „peeglid peegli(te)s”, viidates paralleelsete tasapinnaliste peeglite tekitatud kujutiste lõpmatule hulgale. Muusikas saavutatakse see peegeldus klaveripartiis sisalduvate fragmentide kaudu, mis korduvad lõputult väikeste variatsioonidega, justkui peegelduksid edasi-tagasi.”
Me tajume Pärdi muusikat meelelise (kõla) ja mõistetava (lihtsad, kuid ühtlasi ranged struktuurid) vahel asuvana, eeldades absoluutset esimest ja lihtsat printsiipi, „Ühte”, sest hingega olenditena tunneme me selle järele igatsust. Samas me teame ja tunnistame, et meeleline maailm on kahemõtteliselt mõistetav, olles oma olemuselt keeruline, ka mõistetavuse printsiibid on keerulised. See viib Pärdi enda viidatud paradoksaalse liitmistehteni 1+1=1 (Siitan 2011), mida käsitles konverentsil teoloogia vaatenurgast Peter Bouteneff.
Ehkki elementaarses algebraskehtib jätkuvalt1+1=2, on matemaatikas võimalusi erinevatel viisidel tõestada, et 1+1=1. Nt loogik William Stanley Jevons (1835–1882) „ei näinud filosoofilist probleemi kahe ühiseid elemente sisaldava hulgaklassi liitmisel ja arvas, et liitmine on ideaalne viis saadud suurema hulgaklassi esitamiseks. Eelkõige oli Jevonsile selge, et mis tahes hulgaklassi iseendale liites on tulemuseks sama hulgaklass; sümbolitena väljendudes: x + x = x, erijuhtum, kus x on Universum, annab meile 1+1=1” (Propp 2024).
Matemaatiku ja loogiku George Boole’i (1815–1864) loogikas tähendab loogikatehe „kas A või B või mõlemad” (loogiline disjunktsioon), et väljund on tõene, kui vähemalt üks sisenditest on tõene. Boole’i algebra ei ole isomorfne (sarnane) elementaaralgebraga, kuid on isomorfne loogikaga. Boole’i algebra ja loogika tundmine on tänapäeva maailmas oluline, selgitamaks arvutite digitaalset (01) ülesehitust ja toimimist kõige elementaarsemal tasemel (Parks 2014). Siia võiks veel lisada kvantfüüsika arusaama sellest, et elementaarosakesed eksisteerivad mitmes seisundis korraga ja otsustavad „näidata” ühte konkreetset seisundit alles vaatlemise ehk mõõtmise hetkel.
Teine siinse teemaga haakuv aspekt käsitleb muusikat ja selle diskreetseid elemente ehk muusikalisi parameetreid (pms esmaseid, nagu helikõrgus ja rütm) nn Humboldti süsteemina. See tähendab, et nende parameetrite sünteesi tagajärjel tekib midagi uut, mis ei sisaldu parameetrites endis eraldi (Merker 2002: 8). Muusikas saavutame mustririkkuse just väikeste diskreetsete parameetrite ühendatud hulkade põhjal, mustrid on unikaalsed, tuvastatavad ja ümberkombineeritavad (Merker 2002: 11).
Kokkuvõtteks, kui uusplatonistidele tuginedes eeldada, et kõik meie maailmas on „Üks”, et 1 ja 2 kuuluvad samasse universumi, saab nõustuda Jevonsi filosoofilise selgitusega 1+1=1 ning sellega, et Humboldti süsteemis ühenduvad diskreetsed muusikalised parameetrid (ühed ja samad, nt noot+noot=harmooniline intervall, või erinevad noot+noot+ vältus=meloodiline intervall, või ka intervallide ühendamisel) küll millekski uueks, kuid seda saab nimetada ühise nimetaja all muusikaks.
Konverentsi esimese päeva, 17. X 2025 avakõneleja oli maailmakuulus Harvardi Ülikooli emeriitprofessor ja Leipzigi Bachi arhiivi endine juhataja Christoph Wolff ettekandega „Kultuurimälu muusikas: arutlusi Arvo Pärdi kontsertiino „Kui Bach oleks mesilasi pidanud…” teemal”, mis käsitles Bachi olulisust Pärdile, Pärdi muutusi teose versioonides läbi aegade, Pärdi mittemuusikalise kõlapildi (mesilaste heli) metafoori ning Bachi ja Pärdi varasemate stiilikihistuste kasutust. Põnev oli ka võrdlev näide tolleaegsete katoliiklike kuulajate jaoks võõra luteri koraali kasutusest Mozarti „Võluflöödis”, mis on mitmetasandilise kultuurimälu võte, mida on kasutanud ka Bach ja Pärt — viimase puhul avasid seda põhjalikult Toomas Siitan jaMark Tatlow. Maarja Tyler (EMTA,Arvo Pärdi Keskus) tutvustas ettekandes „Ekspressionistlik „Nekroloog” (1960) Arvo Pärdi loomingu kontekstis” selle teose mõju Pärdi arengus, tuues muu hulgas välja selle pealkirjaga seotud dilemma: kas see tuleb tolle tumeda-kriipiva atmosfääriga dodekafoonilise teose retseptsioonile kasuks või kahjuks. Mõlemat ettekannet ühendasid teadlaste analüüsitud pealkirjadega seotud keerulised aspektid nii muusika kui ka ideoloogia kontekstis. Anu Veenre (EMTA) ettekanne „Arvo Pärt kolleegide pilgu läbi: arutelud Eesti NSV Heliloojate Liidu töökoosolekutel 1970. aastate lõpul” andis põhjaliku sissevaate mitmesugustesse arvamustesse ja ütlematajätmistesse, tuues välja, et ametlik ideoloogiline kriitika oli sel ajal nõrgem kui varasematel aastakümnetel ega olnud kindlasti mitte mustvalge. Huvitav oli, et ansambel Hortus Musicus pidi sellistel koosolekutel näitama, et neil on ka uut muusikat, mida mängida, sh Pärti. Ühe näitena mittetehnilistest küsimustest tõi Veenre selle, mida Pärt otsib kolmkõladest, millele helilooja vastas: lõpmatust ja puhtust.
Harvardi Ülikooli emeriitprofessor ja Leipzigi Bachi arhiivi endine juhataja Christoph Wolff.
Professor Toomas Siitan (EMTA, Arvo Pärdi Keskus) avas ettekandes „Arvo Pärt ja muutuvad modernismid” Pärdi arenguteed 1960.–1970. aastate kultuurimälul põhineva range struktuuriloogika leidmisel. Erinevate teoste näitel kerkisid esile motiiv B-A-C-H kui dodekafooniline struktuurielement, aga ka renessanssmuusika cantus firmus’e faktuur ja võimalik vihje Anton Webernile. Siitan kirjeldas kontekstina 1960. aastate lõpu poliitilist stagnatsiooni, aga ka Nõukogude Liidu esimest rokkmuusikakontserti Tallinnas ja tõi näiteid modernistlikust kunstist religiooni ja n-ö rahvakunsti pingeväljas. Pärdi 1960. aastate avangardsed-modernistlikud eksperimendid (mis lihtsustasid modernistlikke mudeleid ja kasutasid postmodernistlikke aspekte isiklikus võtmes ja varaküpselt) valmistasid ette 1970. aastate tintinnabuli-stiili — seda on Siitani sõnul Deleuze’i deterritorialiseerimise valguses seni liiga vähe rõhutatud.
Professor Toomas Siitan (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia).
Leopold Brauneiss (Viini Ülikool, Leipzigi Muusikakõrgkool) käsitles oma ettekandes „Rõhk kui sõna muusikalise teisendi element Arvo Pärdi teostes” teksti ja helide suhteid (reeglid ja nende võimalik murdmine), semantilisi välju ning, nt teoses „Cantique des degrés” [1999/2002, n-ö (trepi)astmete või tõusude laulud palverännakul Jeruusalemma Templimäele], muusika üles-alla liikumist, mis väljendub ka harmoonilises plaanis ja mida ta visualiseeris mäestikureljeefina. Erinevad visualiseerimised on ka Pärdile omased — visuaalmaastikud täiendavad mõtte- ja kõlamaastikke. Seda teemat avasid teisel päeval Peeter Torop ja Kristina Kõrver.
Leopold Brauneiss (Viini Ülikool ja Leipzigi Muusikakõrgkool).
Mark Tatlow (Göteborgi Ülikool) seadis oma ettekandes „Arvo Pärdi „Mozart-Adagio” kui muusikaline ajamaastik” kahtluse alla meie mõtteviisi muusikast ja ajaloost, öeldes, et Pärt lõi sõnadeta teoses „Mozart-Adagio” (1992/2005) ootamatuid paralleele, mis viivad ajas nii edasi kui tagasi. Nagu varasemate teoste põhjal juba selgus, on Pärdi teoste pealkirjad —nende sisu, funktsioon, saamislood ja erinevatel põhjustel nähtamatuks jäänud variandid — sageli erilised. Ühelt poolt on „Mozart-Adagio” Pärdi nüüdisaegses tõlgenduses pühendus Mozartile ja viiuldajale Oleg Kaganile, teisalt näitab see Pärti kui pühendunult kuulavat heliloojat. „Mozart-Adagio” kõlas ka esimese päeva kontserdil.
Mark Tatlow (Göteborgi Ülikool).
Esimese päeva viimases ettekandes „Theosis kui stiili areng ja vormilis-retooriline teekond Arvo Pärdi loomingus” esitles professor Kerri Kotta (EMTA) kaasahaaravalt performatiivsel ja transformatiivsel viisil muusikalist vormi ja jumalikkusega ühendumist (idakristluses) ning elu mõtte kui eesmärgi poole liikumise (sh ümberkujunemise) protsessi (vt selles ka Platoni ja valgustusajastu konteksti) muusikaski olulise (sarnase sisuga vanakreeka) mõiste ‘telos’ valguses. See klassikalises muusikas retooriliselt analüüsitav protsess koosneb Kotta sõnul kolmest etapist: katarsis kui puhastumine (kokkuvõttes: edasi pürgiv aktiivsus), teooria kui valgustus (lõpu signaliseeriv kadents) ja theosis kui pühakuks saamine (n-ö kinnistav harmoonia, inglise harmonic lock) — viimane on ka nn gravitatsioonikese. Need mõisted visualiseeris Kotta erinevate kadentsiliste, arhetüüpsete, hübriidsete, semantiliste ja telos-ruumide kontekstis (vt eespool toodud mõisteid ’homo agens’ aktiivsete ja ’homo meditans’ lüüriliste muusikaliste teemade iseloomustamisel), mis võimaldas publikul Beethoveni ja Pärdi sümfooniate vormi- ja harmoonia analüüsi sujuvalt jälgida, keskendudes teoste lõppudele. Kotta sõnul saab telos’t/theosist’t vaadelda/saavutada kahel viisil: valdavalt klassikalises muusikas läbi aktiivsuse (homo agens) ja ebaharilikumalt, pigem modernistlikult ja posttonaalselt läbi lüürilisuse ehk homo meditans’i teekonna. Siht ehk gravitatsioonikese on justkui orkaani silm ja eesmärgile jõudmise järel kaob kontrast ühe või teise piiri kaotamise läbi. Pärdi sümfooniaid iseloomustavad nn hübriidsed ruumid vahetult enne lõppu. Tema 4. sümfoonia lõpeb Kotta sõnul ainsana lüüriliselt ja muusikaliselt väljendatud tõusva redeli analoogiaga, mille pärislõpp on n-ö kinnistav harmoonia — terviklikkust („Üks”, theosis) väljendava ning hingeülendava orkestrikellade tämbriga. Filosoofiline arutelu Joonas Hellermaga pärast ettekannet avas Kotta käsitluse laiema konteksti erinevates religioonides ja kujunes esimese päeva mõjuvaks „kinnistavaks harmooniaks”, millele järgnes esinejaid ja publikut vapustanud arvopärdilik vaikus.
Professor Kerri Kotta (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia).
Teisel päeval, 18. X 2025, avas konverentsi Eestiga tihedalt seotud muusikateadlane ja semiootik, Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Eero Tarasti ettekandega „Filosoofiline ja muusikalooline vaade Arvo Pärdi loomingule”. Lisaks põnevatele semiootilistele (inglise zemic, sig-zemic, log-zemic; jaatus vs eitus, dialoog vs fragmentatsioon jms vastandid) joonistele (Ursatz ja urzemic) keskendus tema ettekanne Pärdile kui transtsendentaalsele ja eksistentsiaalsele heliloojale. Tarasti tutvustas muusika erinevaid analüütilisi kontseptsioone, sh Sibeliuse loomingus peituvat ruumidramaturgiat (helide kulgemine ühest helist ehk punktist joone ja ruumini, vrd kujutavas kunstis Kandinsky punkt, joon, pind) ja spekuleeris teemal, kuidas analüüsida Pärdi teost „Aliinale” Schenkeri Urlinie ja Ursatz’i abil. Lõpuks jõudis ta tintinnabuli-teoloogia (vt Petri Järveläinen 2023) ehk kolmkõla kui teoloogilise kolmnurga juurde enese tajumise ja maailma vahel: Isa kui usk, Poeg kui lootus, Püha Vaim kui armastus. Tarasti sõnul puudub Pärdi muusikas lineaarne narratiivne kulg, kõik leiab aset korraga. Oma viimasel joonisel näitas ta Pärdi loomingut astmeliselt laskuvalt: (3) radikaalne transtsendents (valgus, arm, ümberlükkamatu saatus, jumal), (2) Pärdi eksistentsiaalne transtsendents (suprazemic), (1) olemine — muusikaline maailm (zemic ja sig-zemic), (-1) Pärt enne tintinnabuli-stiili. Arutelus küsiti, miks joonisel puudub nulltasand, mille peale Tarasti vastas, et siis oleks Pärdi meel oletatavasti tühi või ei eksisteeriks aega. Marek Tamme küsimuse peale, kas oli ka hetki, mil Pärdi muusika ei tahtnud sobituda tema (Tarasti) süsteemi, vastas Tarasti, et meil on kuulajatena õigus luua omaenda tähendusi sõltumatult helilooja seisukohast ja Pärdi muusikal on oma publik, neile tähendab see sageli teraapiat ja lohutust rohkem kui süvaanalüüsi.
Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Eero Tarasti.
Peter Bouteneff (Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogiline Seminar, New York) pakkus ettekandes „1 + 1 = 1: ühtsus ja mitmekesisus teoloogias ja tintinnabuli’s” põnevaid vaateid teemale, sh demonstreeris ta 1+1=1 kujutamist ja olemust Tarkovski filmis „Nostalgia” (1983) — algul seinal ja seejärel kahe veetilga ühinemisena üheks suuremaks veetilgaks (vt konverentsi video). Bouteneffi sõnul on riskantne rääkida Pärdi muusikast teoloogia vaatenurgast, sest muusikateadlased võivad arvata, et teoloogia koloniseerib Pärdi muusikat. Ta tõi näitena ühe Robert Saleri (2019) raamatu keskse küsimuse: mida teoloogia saab õppida rokkbändilt Radiohead. Muusika, olgu see Radiohead või Pärt, võib anda midagi teoloogiale, mitte tingimata vastupidi. Tema sõnul saab teoloogia olla üks võtmeid Pärdi muusika mõistmiseks klassikaliste paradokside kontekstis: paljusus ühtsuses ja ühtsus paljususes; kuidas jumal võib esineda ühena kolmel kujul: Isa, Poeg ja Püha Vaim (1+1+1=1) ning Jeesus Kristus kahel kujul: jumaliku ja inimlikuna (1=1+1). Bouteneff mainis samuti uusplatonistide arusaama sellest, kuidas 1+1 muutub jagamatuks „Üheks” (mitte ei võrdu sellega) negatiivse teoloogia ehk eituse kaudu (vt eespool Halfwassen 2023/2004: 58). Ta rõhutas, et paljusus ei õõnesta ühtsust, vaid kujundab ühtsuse ja et tegemist ei ole arusaamaga jagamatust monaadist. Pärdi kahte tintinnabuli-häält tajume me kui rikkalikumat, tõesemat „Ühte”. Pärt oli kunagises vestluses Bouteneffiga tsiteerinud Kristuse sõnu: ilma minuta sa ei saa teha midagi. Ta näitas, et inimene koosneb kehast ja hingest, kuid on siiski üks ja annab helile täiuslikkuse — ka muusikaline heli koosneb osahelidest ja on siiski üks (vrd eespool toodud Humboldti süsteemi analoogia) ja isegi kui osahelid (nt põhiheli) reaalselt ei kõla, täiendab inimaju neid kogemisprotsessi käigus. Tintinnabuli-hääled on erinevad, kuid täiendavad teineteist, nagu keha ja hing, mees ja naine, need moodustavad ühtekuuluvuse (ingl. communion) armastuse kaudu.
Peter Bouteneff (Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogiline Seminar, New York).
Marie Antunes Serra (Strasbourg’i Ülikool) ettekanne „Pühaduse väljenduslikud modaalsused Arvo Pärdi ja John Taveneri 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse vokaalmuusikas” uuris, kuidas heliloojad mudeldavad oma vokaalteostes pühaduse muusikalisi väljendusviise ning kuidas need väljendusviisid vahendavad religioosseid, esteetilisi ja kultuurilisi diskursusi tänapäevases kontekstis. „Püha” saab mudeldada erinevate struktuuride kaudu — kui Pärt paljastab tekstide tähendusi, siis Tavener hülgab tähendused kõlade kasuks. Antunes Serra sõnul laiendab mõlema muusika „püha” mõistet traditsioonide ümberkujundamise kaudu. Joonas Hellerma (ERR) tõdes oma ettekandes „Õied murtud vaimust: mõtteid modernistliku muusika filosoofiast ja Arvo Pärdi loomingust”, et Pärdi kolmkõlakäsitus ja toetumine pühadele tekstidele on avanud muusikaloome ja inimelu mõtestamise võimalusi, milles ei loobuta tingimata modernismi elementidest (nagu neid kirjeldas Adorno), ent minnakse neist siiski otsustavalt kaugemale. Hellerma alustas ettekannet Thomas Manni novelli „Doktor Faustus” (1947) fiktiivse helilooja Adrian Leverkühni lõppeva muusika kirjeldusega (hääbuv kõrge heli, siis vaikus, ainult hing kuulab edasi) ja selle tõlgendusega inimkonna katastroofide valguses (maailmasõjad), võrreldes seda Beethoveni Üheksanda sümfoonia subjektiivse vabaduse ja isikliku geeniuse tipphetkega, mis sisendab inimkonnale rõõmu ja ahelatest vabanemist. Hellerma tutvustas vita activa (ilmalik elu) ja vita contemplativa (püha elu, vt eespool) filosoofiat. Tema sõnul vaatab ka Pärt (nagu Adorno) kannatustele näkku, kuid see ei lõpe eksistentsiaalses absurdis; tintinnabuli-kolmkõla kõlaruumi vertikaalses mõõtmes leiab kannatus lohutuse ja vabanemise. Erinevalt Adorno totaalsest eksistentsialistlikust kriitikast (absurdsusest) võimaldab Pärdi muusika meie kaasaegsel inimhingel sooritada isiklikku liturgilist toimingut. Hellerma sõnul kinnitab Pärdi muusika murtud inimvaimu ja annab ühtlasi lootuse, et vaikusest võivad ilmuda õied, sellised, mille puhkemist uue muusika filosoofia ei uskunud. Pärdi muusikat kuulates saab tänapäeva inimene taastada liturgilise hingamise. Arutelus rõhutati Pärdi muusika kompleksset lihtsust.
Professor Peeter Torop (Tartu Ülikool) jätkas oma ettekandega „Loovuse semiootika: ante factum ja post factum dünaamika” erinevaid kunste ühendavat ülevaadet semiootika väljadel, arvestades loomise sisemisi (ante factum) ja väliseid (post factum) protsesse. Tema mõttemaastiku keskmes olid ühest küljest mustandid, teisest küljest see, mis valmis teosega edasi toimub: vahendamise, järelloomise, autorite intersemiootilise enesekirjelduse ja nn autokommunikatsiooni protsessid. Sealjuures mängib olulist rolli visualiseerimine, mida Pärtki oma loomingulises protsessis on kasutanud. Torop jõudis oma ettekandes Lev Võgotskist Juri Lotmanini — põhjalikult käsitles ta viimase autoportreid, mis võivad olla ka n-ö post factum’i nähtused.
Professor Peeter Torop (Tartu Ülikool).
Pärdi päevikuid ja visandeid Toropi toodud teoreetilise ülevaate valguses käsitles järgmisena Kristina Kõrver (Tartu Ülikool, Arvo Pärdi Keskus) oma ettekandes „Arvo Pärdi muusikapäevikud kui intersemiootilised mõttemaastikud helis, sõnas ja pildis”. Pärdi keskuse arhiivis leidub palju sõnalist ja pildilist materjali (ajavahemikust 1974–2022, 280 köidet, rohkem kui 16 000 lehekülge), viimaste hulgas skeemid, joonistused, kalligraafia ja mitmesugused graafilised sümbolid. Kõrver tõi oma analüüsis välja, et Pärdi loomingulises mõtlemises (sisekõnes) toimuvad pidevad ümberlülitused heli-, sõna- ja pildikoodi vahel, mida võib näha kui elavat intersemiootilist tõlkeprotsessi eri märgisüsteemide vahel. Muu hulgas mängib olulist rolli keele taandamine sümboliteks, millega võib kaasneda autorile endale selge tähendus, mis ei vaja sõnu, kuid süsteemi tundmata on seda teistel sageli keeruline mõista. Tema sõnul kaasneb heliteoste loomisega sisukas autokommunikatsioon, sh on oluline ka teoloogiline kontekst, loomeprotsessi dialoogilisus „iseenda ja Teisega, aga ka iseendaga kui Teisega”. Kõrveri sõnul avavad muusikapäevikud „Pärdi loomingu varjatumaid tähenduskihte ja kajastavad nii kunstiteoste kui ka kunstniku enese küpsemist”. Kõrver tõi näite Pärdi päevikust (1976): kui suunata oma „tähelepanu või kontroll peast südamesse” võib avastada uut tüüpi imelise loogika, mis võimaldab tõusta tundmatutesse kõrgustesse. Selle protsessiga on seotud vormi „loogika” peitumine (ja automatism kirjutamisel), mis ei lase end kergesti peatada. Psalmide ja (pms ortodokssete) palvete lugemine ja kirjutamine (eesti ja vene keeles) aitavat Pärdi sõnul häälestada hinge ja ühendada erinevaid helisid meloodiateks — seda ka hilisemas ja küpses tintinnabuli loomeprotsessis. Pärt on kasutanud oma visandites kajaka kujundit, mis Kõrveri sõnul sümboliseerib eneseavastamist, julgust olla teistest erinev, alandlikkuse ja armastuse õppimist ja igatsust transtsendentsi järele. Ta nimetas kajaka kujundit intersemiootiliseks tõlkemetafooriks, mis ühendab ideed, pilti, sõna ja heli. Oma ettekande lõpetuseks näitas Kõrver Pärdi mängulisi muusikalisi tervitusi (krüptogramme) ja portreesid ning mängis ette Maarja Tyleri klaveriinterpretatsioonis dirigendile ja pianistile Dennis Russell Davisele pühendatud sünnipäevatervituse (2004).
Kristina Kõrver (Arvo Pärdi Keskus ja Tartu Ülikool).
Teise päeva viimase, professor Marek Tamme (Tallinna Ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia) ettekande teemaks oli „Üks joon, lõpmatud tähendused: holistlik mõtlemine Arvo Pärdi ja Juri Lotmani loomingus”, mis ühendas eelnevate ettekannete keskmes olnud Pärdi ja Lotmani mõttemaastike ja (jättes kõrvale küsimuse, kas Pärt võis olla lugenud Lotmanit) pakkus välja mõtte, et Pärti võiks mõista Lotmani kaudu — kuigi elanud samas aegruumis, pole nad omavahel kohtunud. Tamm rõhutas, et palju sellest, millest ta planeeris kõnelda, oli öeldud juba eelnevates ettekannetes, mistõttu tema ettekande roll on pigem kokkuvõtlik. Nõnda sobis see suurepäraselt konverentsi lõpetama. Tamm tõi esile, et mõlemat loojat ühendavad struktuurilised sarnasused, nad on „ontoloogilise holismi” esindajad: iga konkreetne loomismoment (noot, märk) eeldab juba olemasolevat tervikut, milleks Lotmanil on kommunikatsiooni, mälu ja loovust võimaldav keskkond ehk semiosfäär, Pärdil loomine ontoloogilise vaikuse taustal, mis „raamib ja laeb heli”. Tamm mainis, et tsiteerida helilooja enda ütlusi tema päevikutest on talle väljakutse, sest ta võib tsiteerida teda väljaspool konteksti. Lotmanil ja Pärdil mängib erineval viisil rolli kultuuriline isomorfism (keerukuse ja terviku pingeväljas) mikro- ja makrostruktuuride peegelduste kaudu — Pärdi üks heli sisaldab kogu universumi mustreid. Teiseks käsitles Tamm generatiivset ehk loovat binaarsust või polaarsust (sh keskus/perifeeria; seaduspärane/vaba; dissonants/konsonants; patt/andestus) arengu alusena: Lotmanil „kultuurilise plahvatuse allika” ja Pärdil muusikas sisalduva pingena. Kolmandaks ühendavaks aspektiks pakkus ta fraktaalset ajalisust: kultuurimälu, mis tsükliliselt taasaktiveerib vanu koode (ega ole lineaarne) ning muusikaline aeg liturgilise tagasipöördumise ideena. Tamm lõpetas oma ettekande kokkuvõtte asemel nn tervikueetika koodaga, tõdedes, et holism on ühtlasi eetiline visioon kultuurist kui vastastikuste tõlgitsuste võrgustikust. Koos esinevad detailid ei ole üksteisest sõltumatud ja vastutavad terviku eest, tähendus viitab kaasvastutusele. Tamm pakkus, et see arusaam on Pärdi jaoks spirituaalne distsipliin, näiteks kui ta ütleb, et „hingamine ja armastus kõikide helide vastu on muusika” (1975) ja hiljem, et „kõikide helide armastus eeldab armastada ja tunnetada inimesi omavahel seotuna, sest maailm on üks organism” (2010 ja 2013). Selline leppimise eetika (inimene ja jumal, patt ja lunastus) tuletab taas meelde 1+1=1 metafoori ning selle valguses M ja T hääle struktuurilist „Üheks”-olemist. Lotman toonitab (Tamme vahendusel), et erinevused on ühiskonna eelduseks ja ühendavaks jõuks, erinevus muutub seoseks. Tamme sõnul on Pärt seda, mida Lotman nimetas semiosfääriks, nimetanud (2012. a) ilusaks võrgustikuks ehk inimeste geomeetriaks. Iga inimene tunneb ennast igas teises inimeses ära — sellest moodustub „Üks”.
Professor Marek Tamm (Tallinna Ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia).
Birgit Püve/ Arvo Pärdi Keskuse fotod
Dr GERHARD BRUNO ERICH LOCKon muusikateadlane ja helilooja, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) muusikateaduse ja multimeedia lektor
Viited:
1 Konverentsi kava ja teesid vt:
Videosalvestised vt:
Kasutatud allikad:
Athenoa 2025. Athenoa. Academy of Greek Wisdom. — https://athenoa.academy/ [13. II 2026].
Dillon, John & Gerson, Lloyd P. 2004. Neoplatonic Philosophy: Introductory Readings. Hackett Publishing Company. — https://hackettpublishing.com/neoplatonic-philosophy.
Egid, Jonathan 2025. Neoplatonic Voyaging. The Philosopher, 113(1) (Marx and Philosophy), https://www.thephilosopher1923.org/post/neoplatonic-voyaging [13. II 2026].
Halfwassen, Jens 2023/2004. Plotinos ja uusplatonism (tõlkija, kommenteerija, järelsõna autor Jaan Lahe). Avatud Eesti Raamat: Tallinna Ülikooli kirjastus. —
https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/260301
Järveläinen, Petri 2023. Tintinnabuliteologia. Herättäjä-Yhdistys. — https://www.herattaja.fi/tuote/tintinnabuliteologia
Kotta, Kerri 2025. Tragöödia artikuleerimine sonaadi kaudu: kahe arhetüüpse narratiivi kohtumine Semperi-Ojasoo-Eltsi „Macbethis”. — Res Musica, nr 17, lk 115–130. https://doi.org/10.58162/yvsk-x227
Maimets-Volt, Kaire 2009. Mediating the ‘idea of One’: Arvo Pärt’s pre-existing
music in film. Dissertations 4. (Vahendades ‘Üht(sust)’: Arvo Pärdi valmismuusikast filmis. Väitekirjad 4. Estonian Academy of Music and Theatre. — http://www.digar.ee/id/nlib-digar:274146
Maimets-Volt, Kaire 2010. Vahendades „Üht”: Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika tähendusväljast. — Res Musica, nr 2, lk 75–87. — https://resmusica.ee/wp-content/uploads/2017/04/rm2_2010_75-87_Maimets-Volt.pdf
Merker, Björn 2002. Music: the missing Humboldt system. — Musicae Scientiae, Vol. 6, nr 1, lk 3–21. — https://doi.org/10.1177/1029864902006001
Parks, William R. 2014. 1 + 1 = 1 Introduction to Boolean Algebra and Switching Circuits (Computer Mathematics Series). William R. Parks Kindle Edition.
Potari, Athena D. 2021/2022. A Call for a Renaissance of the Spirit in the Humanities (Galileo Commission). — Paradigm Explorer 2021/3 and The Scientific & Medical Network Official Launch 2022. — https://galileocommission.org/report/#renaissance, https://scientificandmedical.net/events/a-call-for-a-renaissance-of-the-spirit-in-the-humanities-official-launch/ [13. II 2026].
Potari, Athena D. 2026. The hidden Non-Duality in Ancient Greek Philosophy. Adventures in Awareness. YT video, 13. II
2026. — https://www.youtube.com/watch?v=7YJYJLeJgUY [13. II 2026].
Propp, James 2024. When 1+1 Equals 1. Mathematical Enchantments (monthly writings in and around mathematics by James Propp. — https://mathenchant.wordpress.com/2024/07/19/when-11-equals-1/ [13. II 2026].
Saler, Robert C. 2019. All These Things into Position: What Theology Can Learn From Radiohead (series Short Theological Engagements with Popular Music). Wipf and Stock Publishers, Cascade Books. — https://wipfandstock.com/9781532606793/all-these-things-into-position/
Siitan, Toomas 2021. Sounding Structure, Structured Sound. Peter C. Bouteneff, Jeffers Engelhardt & Robert Saler (Eds). Arvo Pärt. Sounding The Sacred (25–35). Fordham University Press. — https://doi.org/10.58162/fp80-x835, https://research.library.fordham.edu/relig/24
Siitan, Toomas 2011. Laudatio Konrad Adenaueri Fondi korraldatud austamisõhtul „Hommage für Arvo Pärt” (19. I 2011, Berliin). — https://www.arvopart.ee/arvo-part/artikkel/hommage-fur-arvo-part/ [13. II 2026].
Siorvanes, Lucas 1998. Neoplatonism. Routledge Encyclopedia of Philosophy Online (REP Online). Taylor and Francis. — https://doi.org/10.4324/9780415249126-A073-1
Wildberg, Christian 2016/2021. Neoplatonism. Edward N. Zalta (Ed.). The Stanford Encyclopedia of Philosophy. Winter 2021 Edition. — https://plato.stanford.edu/archives/win2021/entries/neoplatonism/ [13. II 2026].
Wilson, Frances 2015. Infinite Reflections: Arvo Pärt’s ‘Spiegel im Spiegel’. Interlude (11.VI 2025). — https://interlude.hk/infinite-reflections-arvo-parts-spiegel-im-spiegel/ [13.02.2026].
Załuski, Wojciech 2019. On the Relations between Vita Contemplativa and Vita Activa. — AVANT, 10 (1), lk 15–28. — https://www.doi.org/10.26913/avant. 1. II 2019.
