Eestlase teatriarmastus kestab aasta ringi ja ka uuslavastuste arv ei näita vähenemise märke. Tänavu suvel esietendub üle neljakümne lavastuse, neile lisaks veel need, mis mängukavas eelmisest suvest. Jätkub suur huvi kultuuriloolise dramaturgia vastu, mõne lavastuse piletid on juba välja müüdud.
Kuid ei pea kurvastama. Käesolevas ajakirjanumbris vestlevad Urmas Tartes ja Tiit Lepik loodusemehe ja dokumentalisti Rein Maraniga — ehk inspireerivad need jutuajamised ka suviseid kultuurivalikuid ja innustavad lavaliste fiktsioonide asemel Marani rännuradu käima.
Teater on kohalolukunst, aga Marani kirjeldatud kohtumised kitsede, herilaste või karuga on puhas kohalolu. Just siis, kui loodus muutub kõige väljendusrikkamaks, viime sinna teatri: me ehitame metsa tribüüni, veame järve äärde valguspargi, tähistame parkimisalad, paigaldame välikäimlad ja siis koguneme looduse keskele vaatama inimesi, kes mängivad inimesi. Justkui eeldades, et iga mõis, rabaserv, rannaniit või metsasiht ootab oma dramaturgiat. Me „koloniseerime” loodust dramaturgiaga, viime oma süžee paikadesse, kus süžeed pole vaja.
Miks me läheme suvel loodusesse, et vaadata järeletehtud elu, kui meie ümber toimub päris elu, mille keerukusele ei saa vastu ükski dramaturg? Teater õpetab meid inimesi mõistma: nägema maailma teise pilgu läbi, kogema võõrast saatust, harjutama empaatiat. Kuid Maran kirjeldab näiteks oma kohtumist kitsega. See on stseen, mille iga lavastaja jätaks sisse, kuid ei suudaks seda välja mõelda.
Teatris sünnib tegevus konfliktist: keegi tahab midagi, keegi teine takistab teda. Metsas ei põhine aga suhted tingimata vastasseisul. Maran räägib herilastest ja vapsikutest, kellega saab sõlmida rahu; karust, kellega võib ühel mäenõlval vaarikaid süüa. Metsloomad ei otsi konflikti, nagu ka inimene seda enamasti ei otsi. Konflikt on erakordne olukord, mitte eksistentsi põhivorm. Ükski dramaturg ei julgeks publikult eeldada kannatlikkust, mida nõuab seemne idanema hakkamine. Ometi tunneb tänapäeva inimene üha suuremat puudust just aja aeglustamisest.
Maran ütleb, et mööda maailma ringi tormates ei näe maailma, ning metsas on samamoodi: ringi tormates ei näe midagi. See mõte kõlab peaaegu ketserlikult kultuuris, kus ka puhkus peab olema programm, mis täidetud elamuste ja sündmustega.
Üks võimalus on tänavu eksperimenteerida ja seda mitte teha. Teater elab selle üle, seda enam et sügisel, kui vihm peksab vastu akent ja pimedus saabub kell neli, oleme ju kõik jälle õnnelikult teatrisaalis tagasi.
MADIS KOLK
