„Hooajaportree? Kui vanamoodne! Minule meeldib ainult kvaliteetmeelelahutus,” võiks esimeses reas istuv härra Jourdain, kodanlane, kõrvalistujale sosistada — piisavalt valjusti, et ka tagumistesse ridadesse kostaks. Tõepoolest, härra Jourdainil näib õigus olevat: raha ja auhindu jagatakse kalendriaastapõhiselt ning harval teatrikülastajal pole mingit vahet, mis hooajal mõni lavastus välja tuli (hea, et üldse pileti sai ega pidanud vaatamiseks kuhugi Soome või Lätti sõitma). Eks kipu need hooajad — vähemalt väikelinnade repertuaariteatrites — sama mudeli järgi kokku saama. Hiljemalt oktoobriks tuleb välja tuua suure saali komöödia ja sinna otsa esimesel võimalusel lastelavastus (kui just eelmise hooaja tükk veel elujõus pole), sest need kaks tagavad üldjuhul piisava külastuse ja käibe, et teater saaks lubada endale väikeses saalis ootamatumaid teema- ja vormivalikuid. Õnnestunud hooajal tuleb suures saalis välja veel üks tõsisem lugu, mis pälvib publiku armastuse, ning siis jääbki vaid suvi leitud paigas X. Sellegipoolest usun, et üldjuhul püüdleb teater kontseptuaalselt läbi mõeldud ja tervikunagi tähendusliku hooaja poole, mistap siin ma olen, kodanlase kahtleva pilgu ees, et portreteerida Ugala hooaega 2025/2026 (õigemini sisehooaega, sest suvelavastus esietendub alles augustis).
Hooaega raamistavad kaks lavastust, mis kumbki pilavad omal moel sedasama Ugala suures saalis istuvat publikut, aga teevad seda nii, et publik ei pruugi end pilkeobjekti — väikekodanlasena — äragi tunda. Oktoobris esietendunud ja suure saali hooaja avanud, Andres Noormetsa kirjutatud ja lavastatud „Superstaar” mängitseb just oma kohaga repertuaarimudelis, pakkudes igati üle võlli ning jalaga sinnasamusesse „reakomöödiat”, mis on aga oi kui kaugel tavapärasest. Maria Petersoni lavastatud Molière’i „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees”, kust pärit ka meile juba tuttav härra Jourdain, on oma kriitikas üldisem ja seeläbi malbem, kuid küsib samuti: kas me inimestena ikkagi oleme praeguses tähelepanuühiskonnas vabad valima või oleme sootuks loobunud ise midagi tahtmast.
Bekah Brunstetter, „Taeva kingitus”. Joe — Riho Kütsar ja Roberta — Terje Pennie. Lavastaja: Liis Aedmaa. Siim Vahuri foto
Hoolivamat, ehk ka optimistlikumat vaadet meid ümbritsevale maailmale pakuvad tasakaaluks väikese saali lavastused: surmaks valmistumise ja leina teemat käsitlev „Taeva kingitus” (lavastaja Liis Aedmaa), emaks olemist ja emaarmastust või selle puudumist lahkav „Seisukoht” (lavastaja Vallo Kirs) ning oma kehasse lõksu jäänud inimestele häält andev „Elamise hind” (lavastaja Johan Elm). Oota, mis siin optimistlikku on? Surm on ju õudne, see ema ilmselgelt ei hooli oma lastest ja üldse, kahju on ju neist… teistsugustest. Jah, aga valitud näidendid pole pelgalt pisarakiskujad, vaid pakuvad õnnestunumates lavastustes mitmekihilist mängu, nii et tegelased ei muutu vaid eksponaatideks inimloomaaias. Näib, et erinevate kehade ja identiteetide lavale toomine — ja seda just perekonna kui ühiskonna minimudeli kontekstis — on kujunenud kunstilise juhi Liis Aedmaa ajal Ugala sidusteemaks.
Emma Kinane, „Seisukoht”. Liis — Klaudia Tiitsmaa, Lumi — Maarja Johanna Mägi ja Marko —Martin Mill. Lavastaja: Vallo Kirs. Kaspar Laanisto foto
Sellesse ritta paigutub vaevata ka hooaja selgroo murdnud Martin McDonagh’ „Inishmaani igerik” (lavastaja Diana Leesalu), mis seob repertuaari kaks põhiteemat: elu eemal justkui müstilisest keskusest, kus käib see päris asi, mida natuke nagu ikka tahaks järele teha, et olla ka nagu… mis?; ning elu ühiskondliku teisena või ka teisega. Kas jääda või põgeneda, küsivad nii „Inishmaani igerik” kui ka Astrid Lindgreni „Mio, mu Mio” (lavastaja Mait Joorits).
Lindgren täiskasvanutele
Tom ja Annika, mida teie siin teete, ja kus Pipi on? Seesama endlikepiga eputis ongi vä? Oot, ta nimi on ju Pipiliis Karlsson, kas ta siis abiellus selle parimais aastais parajalt paksu tüübiga? Jah, Andres Noormetsa „Superstaaris” on kõik võimalik, sest selles farsis saavadki pööraseks aelemiseks kokku Lindgreni tegelased (laval on ka too abieluranda sõudnud Karlsson ja täitsa suureks sirgunud Olle „Bullerby lastest”), kes Goethe „Fausti” vaimus lepingukohuslastena oma vaimu ja iseseisvuse riismeid leida püüavad. Loomulikult teeb oma etteaste ka legendaarse Charley tädi reinkarnatsioon (Aarne Soro). „Superstaar” on kahtlemata selle hooaja õõvalavastus — põhjendamatult seksuaalne ja ropp, külluslikult värviline ja viitetiine — ning jääb iga vaataja otsustada, kas ta laseb nähtul oma sisemise moraalikompassi kokku jooksutada ja läheb lustides mänguga kaasa või siis turtsub pahameelest ja jalutab vaheajal minema. Nähtud etendusel oli vastuvõtt esimese vaatuse ajal sordiini all, kuid teises vaatuses anti alla, sest ajab ju itsitama, kui ropendatakse, ja lõpuks hüsteeriliselt naerma, sest see kõik on nii jabur.
„Superstaar”. Olle — Oskar Punga, Annika — Adeele Jaago, Tom — Martin Mill, Rikard Karlsson — Tanel Ingi ja Pipiliis Karlsson — Marika Palm. Autor ja lavastaja: Andres Noormets.
Noormetsa tekst on märksa mitmekihilisem ja dramaturgiliselt keerulisem, kui hämmingus või lausa šokis vaataja esiti adub. Sellegipoolest pole lavastuse huvikese niivõrd ühiskonnakriitikal kui just teatri enda toimimisel. Juba Noormetsa enda loodud lavakujundus annab tõlgendusvõtme kätte: trepistikuna üles roniv ruužikarva lavapind, mille ülemisel astmel samas toonis tummised aksid, meenutab vägagi Ugala hoone välisilmet. Aga ka (ja siinkohal võin ma üle mõelda) NO99 lavastust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, 2009), kus lisaks sarnastele puidust aksidele oli vasakul eeslaval diivan, kus etendajad ühes stseenis lõputu ketina üksteise alt läbi pugesid. Sellist „diivanil aelemist” (ründefraas samast arsenalist „purki sittumisega”) näeme ka „Superstaaris”, mille üks tegevusliin käsitleb samuti kunstnikku, keda esindab lausa närviajavalt passiivseks jäävana Olle (Oskar Punga), ehk siis rolli kapitalismis, mida valitsevad just needsamad kõhukad, parimais aastais mehed, tänapäeva Karlssonid. (Tanel Ingi rollilahendus tundub ära kasutavat näitleja ebamugavust antud ülesandeid täita, aga toimib seetõttu ehk pareminigi.) Seega pole „Superstaar” vaid pila kodu- või provintsi- või repertuaariteatri pihta, kus kohustus tuua iga paari hooaja järel välja komöödia või lastelavastus on nagu lõiv privileegi eest töötada teatri koosseisulise lavastajana, vaid näitab samal ajal ka teise otsa, kompromissitu kunst-kunsti-pärast-teatri üleolevust publikuga dialoogi loomisel. Aga selle intellektuaalse nabanokkimise kõrval läheb enim hinge hoopis Marika Palmi roll Pipiliisa Karlssonina: aina sädistav ja endeldav tšikk pole just tegelane, kellelt sügavamat eesmärki loota, kuid esmamulje petab ja Palm mängib Pipiliisi iseseisvumise, vabanemise lepingust kuradiga (abikaasa kehastuses) osavalt välja. Jõuvahekordade muutus peegeldub ka teise vaatuse kostüümivahetuses (kostüümikunstnik Maarja Viiding) ja see pole „Superstaari” ainuke nutikas visuaalne vihje selle lavalise pöörasuse avamiseks.
Visuaalselt täpne on ka kunstnikutöö lavastusele „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees” (kunstnik Pille Jänes, kostüümikunstnik Maarja Naan, valguskujundaja Laura Maria Mäits), kus tagalaval troonib portaal, ühes nurgas jupike kullatud maaliraami ja teises fragment modernistlik-abstraktsionistlikust skulptuurist, mõjudes nii otsekui lävena matsi- ja kvaliteetmaailma vahel. See muidu valget värvi lavaruum võimaldab end valgusega jõuliselt muuta, et tuua esile ajastu- ja tänapäevariietuse rõhutatud elemente (lehvid ja tossud käsikäes) põnevalt põimivad kostüümid. See on kevadiselt kergejalgne komöödia, millega on publikul märksa lihtsam kaasa naerda kui „Superstaariga”, kuid lõpuks jäid, vähemalt mulle, pooltühjad pihud. Lavastaja Maria Peterson on materjalivalikut põhjendanud muu hulgas sooviga pakkuda mänguvõimalust härra Jourdainina Aarne Sorole ja eriti esimene vaatus ongi nagu tema monoloog statistidega. Soro sarm on muidugi kaasahaarav, kui ta ilmub kaaskondlaste ette aina suursugusemates (kvaliteetsetes!) kostüümides ja relvituks tegeva uhkusega, ning tema lavaline enesekindlus veenev, kui ta eeslava ja esimese rea vahel hüpeldes dirigeerib nii laval kui ka saalis toimuvat. Lavastuse sõnum jääb aga liiga teatraliseerituks, et päriselt korda minna, ehk mis siis ikkagi on see rumal uus aeg, mida „Kvaliteetinimene” pilab: kas vaataja peaks lähtuma viidatud portaalist kullatud raami ja abstraktse skulptuuriga ja sättima mõttes allakäigu alguspunkti lausa modernismi või pole lavastaja tahtnudki hinnangut anda, sest, tõepoolest, selline moevooludega kaasajooksik on küllap iga saalisistuja tutvusringkonnas.
Molière, „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees”. Härra Jourdain — Aarne Soro. Lavastaja: Maria Peterson.
Annika Vihmanni fotod
Kui aga keskenduda lustimisele kui kvaliteedile, pakub seegi Molière piisavalt ainest. Eriti nauditavad on paar kõrvalrolli. Vallo Kirs filosoofiaõpetajana, kes küll ausalt öeldes näeb oma lumivalge ülikonna ja juuksepahmakaga välja pigem kui kasitud Albert Einstein, tabab võluvalt seda habrast piiri, kus grotesknegi väljenduslaad ei mata tegelase siserežiid ehk kus ma vaatajana elan tegelase soovidele kaasa vaatamata sellele, et ta mind naerutama on pandud. Sama kehtib ka Jaana Kena proua Jourdaini puhul: põlvedeni kitsas seelikus asjalik-kärmelt üle lava tuiskavat majaperenaist olnuks lihtne naeruvääristada ja Kena on sellest teadlik, mistap mängib väli(mu)sele vaatamata hoolivat, aga ka oma mehe komejandist tüdinud kainet mõistust. Sarnaseid avastuslikke mängunüansse tabab teistegi juures, kuid jääb kahtlus, et lavastaja keskendus ehk üleliia peategelasele ja andis Sorole liigagi vabad käed oma rolli kujundada.
Põgene, vaba laps!
Külalislavastajate kutsumine on igal juhul trupile vaheldust pakkuv, õnnestumiste korral näeb neis koostöödes tuttavate näitlejate juures uusi väljendusvõtteid. Kui aga materjal on aukartustäratav, trupp suur ja/või visuaaltehniline lahendus keerukas, võib koostöö külalisega jääda viimistlemata. Ka „Mio, mu Mio” (lavastaja Mait Joorits) on visuaalselt lummav (kunstnik Getter Vahar, valguskujundaja Priidu Adlas, kostüümikunstnik Eugen Tamberg) ning see, kui sujuvalt dekoratsioon laval liigub ja kuidas lava aina uutesse sügavustesse laieneb, teeb (lapselikku) heameelt igale vaatajale. Üllatas aga teksti (dramatiseering Kristina Lugn) sirgjoonelisus — kas tänapäeva lapsed pole siis tõesti võimelised veidigi kujundlikumat keelt vastu võtma? Kuidagi ei tahaks uskuda, seda enam et nähtud etendus oli üks mu viimase aja suurimaid publikukogemusi: sihtvaataja aktiveerus esimese peategelase saali pöördumise peale ja oli elevil valmis iga hetk taas dialoogi astuma, kui vähegi võimalik. „Mio, mu Mio” on selle Ugala hooaja kõige vormikatsetuslikum lavastus, kahju isegi, et lavastaja julgemalt publiku kaasamist ei kaalunud, sest Mio põgenemine halbadest oludest ja Kato alistamine läks vaatajaile vägagi korda.
Seda võib vist öelda ka hooaja teise põgenemis- või õigemini põgeneda tahtmise loo ehk „Inishmaani igeriku” kohta. Muidugi pole aus võrrelda Diana Leesalu lavastust Martin McDonagh’ Eestisse jõudmise esimese lainega aastatel 1999–2000, mil Iirimaad käsitleti meil üksjagu müstilise paigana, mis ometigi kuidagi nii sarnane meie endiga — brother from another mother, nagu öeldakse. Küllap pole ka aus Leesalule ette heita, et ta keskendub endale omaselt näidendis isikulugudele, jättes McDonagh’ teksti kujundlikuma ja üldistavama kihi kõrvale. Kuid siiski: alatähtsustades ajaloolist konteksti, Iirimaa pikka virelemist Suure Inglismaa kõrval ja katoliku kiriku moraalikammitsais, jääb nii mõndagi tekstis arusaamatuks.
„Inishmaani igerik” paelub ennekõike mitme huvitava rolliga. Oh, Johnnytoru! No kuidas sa pahandad selle küla klatšikandja peale, kui ta ometigi ise nii tõsiselt ja kaalutletult oma kutsumusele allub — mees teeb, mida ellujäämiseks tarvis, ja Aarne Soro on selles rollis väga täpse koomikatajuga. Avastuslik — minu vähese vaatajakogemuse tõttu — on Margaret Sarv küla pätitüdruku ja Igeriku (sala)kiindumusena. Käre ja pilkav, justkui mitte millestki või kellestki hooliv, kuni — tegelasele endalegi üllatusena — koorik murenema hakkab. Seda, kuidas Sarv poetab tegelasele vaikselt tõlgenduskihte juurde, on huvitav märgata, eriti kuna mingit üheplaanilist pööret rollikaares ei tehta ning vastuoksuslikuks jääb ta lõpuni. Sest venda (Alden Kirss) lihtsalt peab kiusama, mis ta siis on selline ullike. Kirsi mängus on haprust ja vahetust, ilma et ta publikult liigselt kaastunnet luniks. See on võimsa sisemise põlemisega tehtud roll.
Jass Kalev Mäe nimitegelasena (ei, ärge öelge mulle Igerik, minu nimi on Billy!) kannab peaosalise vastutuse veenvalt välja, kuigi kohati on tema positsioon selles tegelaste lärmakas galeriis teenimatult tagaplaanil — ja mitte tema süül. Näitejuhina võinuks Leesalu jõulisemalt näitlejaid samas mänguregistris hoida ja nii soleerimist vähendada. Kuna misanstseenid tunduvad kohati formaalsed ja tegevusloogikat eiravad, katkestades nii mõnigi kord näitlejate areneva koosmängu, on Mäel väga raske kehtestada Billyt tegelasena, kelle elukäigule publik ennekõike kaasa elaks. Küllap loksuvad asjad ajapikku paika, nagu kriitika sellises olukorras nentida tavatseb. Teen seda siis minagi.
Kui ei vasta ootustele
Kuidas kehastada keha, mis erineb sinu enda omast? On sul selleks üldse õigus? Ugala selle hooaja lavastused esitavad need küsimused ausa teadatahtmisega. Nii Jass Kalev Mäe Billy kui ka Oskar Punga John Martyna Majoki „Elamise hinnas” (lavastaja Johan Elm) on silmanähtavalt tavapärasest erineva kehaga, aga kumbki näitleja ei loo oma rolli — õnneks — puude kehastamisele, vaid käsitleb tegelase keha lihtsalt antud olukorrana ning keskendub sellele, mida tegelane tahab ja teeb. „Elamise hinna” vaheajal kuulasin pealt kaaskülastajate vestlusi (nagu kriitik vaheajal ikka teeb) ja sealt kostis refräänina, et see on raske vaatamine. Vaidlen vastu: Elmi lavastus ei ole raske vaatamine, vaid doseerib arukalt nii traagilisi kui koomilisi hetki, mis tähendab ka nelja tugevat rolli, sest lavastaja on koos näitlejatega võtnud aja tegelasi mõtestada. Punga pidevates lihasspasmides John õrritab kaasahaarava mõnuga kogenematut hooldajat, keda Lauren Grinberg mängib n-ö läbi saladuse — esmakohtumisel adud, et see tegelane toibub traumast, kuid arusaamine tuleb kildudena kokku panna. Lavastuse teise paarina, ekskaasadena, kes kohtuvad samuti abivajaja ja hooldaja rollis, saavad Marika Palm ja Tanel Ingi mängida osi, milles neid sageli millegipärast ei kohta, kuigi võiks. Palmi kibestunud ratastooli aheldatu tasahilju elule tagasi tärkamine ja Ingi keskealisest poisikesest meheks kasvamine väärivad mitmekordset vaatamist. Mõelda vaid, need on ju needsamad Pipiliis ja Rikard Karlsson „Superstaarist”.
„Elamise hind”. Jess — Lauren Grinberg ja John — Oskar Punga. Lavastaja: Johan Elm. Gabriela Järveti foto
Teistsugused, ühiskonna ootustele mittevastavad on ka Terje Pennie kehastatud, surmaks (või siis sellele järgnevaks teistmoodi olemiseks) valmistuv abikaasa ja ema Bekah Brunstetteri „Taeva kingituses” (lavastaja Liis Aedmaa) ning Klaudia Tiitsmaa ema Emma Kinane’i „Seisukohas” (lavastaja Vallo Kirs), kes ei reageeri poja kadumisele kuidagi armastust välja näitava või seda teenivana. Mõtlemapanevad teemavalikud näidendites, mis ei aja asja keeruliseks, vaid juhatavad vaatajat kindla käega tema kaasaelamise ja arvamuse kujundamise teekonnal. „Taeva kingitus” on tõsine, aga helge ja täis lootust ning trupp toimib hästi loo teenistuses. „Seisukoht” on seevastu külm, ehk isegi kalk, kuid annab Tiitsmaale tänuväärse võimaluse kehastada tavapärasest erinevat tegelast. Niisiis on tegu olemuslikult peaaegu vastandlike lavastustega, mis väljendub ka lavakujunduses, mille on loonud mõlemale lavastusele Annika Lindemann.
„See ongi kvaliteet!” kuulen taas härra Jourdaini hõikamas. Tal on jälle õigus, hooaeg on õnnestunud, kui seal esindatud lavastused on eriilmelised, kuid kõlavad siiski tähenduslikult kokku. Pole kahtlustki, et Aarne Soro on see, kellele Ugala repertuaar on suures osas üles ehitatud, kuid huvitavaid ja eripalgelisi rolle jagus sel hooajal päris paljudele näitlejatele (kõiki neid ei mahtunud üles tähendama). Rõõmsaks teeb, et lavastuste visuaal — lava, kostüüm, valgus — on parimas mõttes pilkupüüdev ja tegijate pink tundub olevat väga pikk. Kui nüüd saaks veel veidike hullust ja katsetuslikkust ka vormimängus, kas või ühe riskantse (publiku armastuse mõttes) lavastuse hooajal, siis… ootused vaid kasvaksid.
