„Cosmodolphins”. Lavastaja, koreograaf ja etendaja: Sveta Grigorjeva. Dramaturg: Kerli Ever. Helilooja ja tehniline tugi: Martin Kirsiste. Valguskunstnik: Sebastian Talmar. Lava- ja kostüümikunstnik: Lisette Sivard. Tehniline stsenograaf: Kristiina Tinnu Tang. Videokunstnik: Piret Parrest.Etendajad: Tatjana Jegoruškina, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Indrek Kornel, Katrin Kreutzberg, Oleksandra Levytska, Jaana Persidski, Olga Privis, Anna Sergejeva ja Kristiina Vilipõld. Sõltumatu Tantsu Lava ja Südalinna teatri esietendus 20. II 2026 Südalinna teatri ringlaval.
„Mis sul viga on?” Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson. Dramaturg: Maike Lond. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Siim Reispass. Helikunstnik: Kalle Tikas. ZUGA ühendatud tantsijate esietendus 20. III 2026 Sõltumatu Tantsu Laval.
„Tähelepanuvõrk”. Lavastaja, koreograaf ja kostüümikunstnik: Júlia Vavra. Dramaturg: Johhan Rosenberg. Helikunstnik: Ando Naulainen. Valguskunstnik: Júlia Mohácsi. Kostüümide konsultant: Pire Sova. Laval: Pääsu-Liis Kens, Eveli Ojasaar, Tiina Mölder, Juulius Vaiksoo ja Karin Aarelaid. Esietendus 29. IV Sõltumatu Tantsu Laval.
Olen suur teatri armastaja. Kõik sõnad selles lauses võiksid alata suure tähega. Sellegipoolest olen oma lemmiktruppide etendustelt lahkudes tundnud end mõnikord mahajäetuna. Materjal sunnib vaatajat jõuliselt peeglisse vaatama, aga peeglisse vaatama ma jäängi — ei näe väljapääsu, ei näe lahendust, näen ainult võimendust, mis poeb õõva ja kõhedusena põue. Kas kunsti eesmärk on puhastada, haavadele peale puhuda ja lohutada — vast mitte. Kunst on kunst seepärast, et kutsuda oma vaatajas ja kogejas esile loovust. Loovus võib olla ka õrn kasvamine, sisemine sirutumine, uuesti loodud ühendus. Tunne, et ma olen osa, et mind võeti kampa.
Lapsepõlvest mäletan pimesikumängu, kus pidi seotud silmil teisi üles otsima kaaslaste juhendamisel: soe, külm, kuum. „Soe” julgustas edasi liikuma, „külm” aga viitas sellele, et sealt otsitut ei leia. Sel kevadel Sõltumatu Tantsu Lava kolme etendust külastades proovisin märgata, kas mind juhendatakse liikuma soojuse poole ja kas ma leian midagi või kogen end uuel moel.
Punu minuga kassikangast
Südalinna teatri ringlava näeb välja nagu põhuküün, kus kohe-kohe on algamas reiv. Ruumis on vänge heinalõhn ja punakas-lillakas valgus. Ekstravagantselt riietunud etendajad liiguvad sõbralikult publiku seas, pakuvad soolapähkleid ja suunavad patjadele istuma. Soojenduseks saab etenduskunstnikega kassikangast mängida. Kassikangas on samuti üks mäng, mida mäletan lapsepõlvest, kus sai kaaslaselt peenest nöörist punutist osavalt näppude vahele võttes moodustada uusi kujundeid. Selleks pidi seisma tema lähedal, asetama näpud punutise õigetesse sõlmpunkidesse ja sooritama liigutuse, millega vabastada hoidja nöörivõrgust, luues samal ajal oma sõrmedega uue konstellatsiooni. Märkan, et paljud ruumisviibijad ei valda seda kunsti, ja mind tabab rõõm. Ei, mitte kahjurõõm, vaid heameel, et ma oskan selles mängus kaasa lüüa.
„Cosmodolphins”.
Sveta Grigorjeva lavatükis „Cosmodolphins” näeme laval nööri veel, siis kui tantsijad sellega kokku lõimitakse. Lavastuses uuritakse, kas inimesed on nii halvad, kui arvame. Grigorjeva jutustab trupiga uue loo inimese põlvnemisest, öeldes välja: inimene on tegelikult hea. Veel enne, kui inimloom haaras nuia järele, et tappa, oli tal paun, kus kanda lapsi, kuhu korjata marju. Hoidmine oli enne konflikti. Koostöö oli enne vastupanu. Jutustuse käigus on publikul võimalus oma hing õrnalt lahti rullida: meiega räägitakse lahkelt, meid kõnetatakse, meisse usutakse, ja kõik on tõlgitud viipekeelde, mis tol päeval jõuab mulle paremini kohale kui sõnad. Meile üksnes ei räägita, vaid näidatakse, et täiesti juhuslikult kokku tulnud inimeste vahel võib olla ühendus ja soojus. Kiss-cam-kaamera libiseb üle publiku ja videoaknas moodustatakse spontaanseid paare, kes saavad ülesandeks kas lehvitada või koguni kallistada. Inimesed saavad hästi hakkama ja saalis vallanduvad naerupahvakud. Nüüd on aeg tantsuks ja etendajad ei tee seda meie eest, vaid meiega koos. Hetkeks unustan, et tulin teatrisse ja tantsin päriselt. Siin võiks etendus lõppeda, aga see jätkub teatripuhvetis, et meie meeli veelgi toita. Toit, meie esimene nauding ja turvatunde element — etendajad lausuvad tooste, jagavad liudadelt suupärast. Ka need, kes enne tantsida ei soovinud, söövad nüüd peost. Oleme kui Carse’i lõpmatus mängus, kus võimalikult paljud saavad osaleda ja kus kõik käib selle nimel, et mäng jätkuks. Et me usaldaks: inimesed on head.
Etenduse lõpustseenis on mul veidi kahju, et meid ei paluta lavale pikali heitma ja tähti vaatama. Ühispihtimus inimeseks olemisest on müürid minu ja etendajate vahelt maha lõhkunud, võiksin vabalt nendega koos põrandal püherdada.
„Cosmodolphins”.
Jelena Ivanova fotod
Kampsunisse kinni jäänud tunded
Ma jooksen, sest on kiire kulgemisega päev. Jõuan end napilt jopest vabastada, kui teadustatakse, et sisenedes tuleb jalanõud ära võtta. Tunnen ebamugavust — päev läbi tossu sees olnud sokid auravad. Märkan, et sarnaselt tunnevad ka teised publiku liikmed. Seal me siis oleme kõik koos — lihtsad, paljasjalgsed, haavatavad, et vaadata ZUGA etendust: „Mis sul viga on?”
Ruum on jagatud kaheks: vastakuti paiknevad poodiumid, mille vahel ristküliku jagu lavaruumi, laest ripuvad massiivsed köied. Etendajad istuvad samuti meie hulgas. Mõnda aega kestnud vaikuse lõhub jänesemaskiga kunstnik: ma näen sind. Meie ei näe tema pabermaski taha, keda ta silmas peab, niisiis tuleb igaühel endasse vaadata, et äkki näeb ta mind. Märkamiste pingpong maskides etendajate vahel jätkub: „Sul on suured ootused!” sõnab üks, „Sul on suured kõrvad!” hõikab teine vastu.
Kohmetu algusvestlus toob taipamise, et eestlastel puudub kohane pisijutt (ingl small talk). Võime ju uurida, kuidas läheb, vastuseks saame ikka pinnapealse: „hästi”, „pole viga”, või õlakehituse. Võimalik, et me polegi pisijutu rahvas, et tahame kohe ära rääkida, kuidas päriselt läheb. Aga mis siis, kui ei lähe hästi, kas küsija on valmis selliseks vastuseks? Kas küsija sõnab seepeale: ma näen sind?
„Mis sul viga on?”
ZUGA etendajad julgustavad meid inimesest rohkem huvituma ja piiluma pealispinna alla. Mäng, huumor ja enda mitte liialt tõsiselt võtmine on võti, mis peaks ebamugavust vähendama. Mängime tunnete-Aliast, valime üle sotsiomeetrilise joone astudes ruumis pooli, et väljendada oma arvamust. Jah, me oleme erinevad, aga oleme ka sarnasemad, kui arvame.
Etenduses on mitu murdepunkti, kus näiliselt lõbus elevus korraga üle kuumeneb. Ka selles lavastuses on laval nöörid, mida sedapuhku kasutatakse hüppenöörina. Osalejad saavad end proovile panna. Lähen teiste hulgas hüppama. Korraga on hoog ohtlikult suur, nööri vuhinast vallanduv „vhouh-vhouh” on kurjakuulutav. Tekib hirm, et kas nüüd saab keegi haiget. Nii sarnane eluga: huvitav töö, põnevad väljakutsed, vahva sats inimesi ümber, kellega koos „üle nööri” hüpata, kuid korraga on kõike liiga palju, tagajärjeks läbipõlemine, kollaps ja süüdistused: „Kuidas sa hakkama ei saanud!”
Infoküllusest üle kuumenenud etendaja seisab pea peal, justkui maanduse loomiseks. ZUGA vaimse tervise teemaline lavastus on mõeldud eeskätt noortele, kuid kõnetab igaüht, kes on oma elus tundnud end sõlmes olevat. Mind puudutab eriti stseen, kus kampsunis pusserdav tantsja Ajjar Ausma ei leia peaava ja käiseid üles, ent kõik tema ümber seisvad kaaslased juhendavad, kuni pusa on veel hullem. Nii nagu me isegi teisi kogu aeg elama õpetame, olgu siis sotsiaalmeedias või päriselus. Nägemata, mis kampsuni sees päriselt toimub, pole nõu andmisest kasu.
Kasu pole ka sellest, kui silmi pööritades rääkida noortest kui habrastest lumehelbekestest. Noored on oma ajastu lakmus. Multikriisid, kõrged standardid, ebakindel tulevik, need on päris asjad, mis sisemist pinget kruvivad, ja mitte pelgalt noortel. Tantsjad lahendavad pinge hingamisharjutustega, tantsivad igaüks oma tantsu ja siis lõpuks koos. Ka publikul palutakse tantsusabasse võtta. Mu tütar on vahepeal joonistanud minu märkmikusse friikartulid, vihjega, et pärast etendust kõrval asuvat puhvetit külastaksime. Võtan seda kui signaali, et etendus on oma eesmärgi täitnud.
„Mis sul viga on?”
Teet Raiki fotod
Lahkudes mõtlen nööri kontseptsioonile. Sellest mõttest saab hiljem lavaluule tekst:
ta kirjutas kirja
pani prillid lauale
võttis nööri
ja läks
noor ilus ja vihane
nöör ei ole loogiline
nöör on tekstiilkiust punutud või keerutatud sidumis- ja kinnitusvahend
niidist jämedam ja köiest peenem pikk ese:
kinganöör
kelgunöör
pesunöör
õngenöör
nabanöör
nöörredel
nöörsaabas
see on loogiline
nööriga sai mängida keksu
peene nööriga punuda kassikangast
(…)
Igatsus kaugete aegade järele
Ma olen oodanud Júlia Vavra lavastust „Tähelepanuvõrk”, olles reklaamist juba mõnda aega võrgutatud. Etenduse alguses jään kõrvaltvaatajaks. Laval rullub lahti arvutimängulik olustik, on hulk tegelasi, igaühel oma asi asjada erinevas tempos ja suunas. Taban end mõttelt, et ma ei saa pihta, ei tea reegleid. Tüüpiline reaktsioon, mida jagavad nõustamisele tulnud kliendid, nad ei saa aru, mis maailmas toimub, kuhupoole jooksma peab.
„Tähelepanuvõrk”.
Laval vahetavad etendajad käiku, kohmetu aeglus vahetub äkilise ja tõmbleva liikumisega. Draamas on katkeid kodutülist, seriaalidest, kordub küsimus: „Who am I?” Hakkan samastuma tegelastega, või õigemini olenditega, kes on korraga eelajaloolised ja ultramoodsad: näe, seal on üks segaduses mina, üks monotoonne mina, üks igatseja mina, üks tormlev versioon minust, üks jõuetu ja lahti ühendatud mina, üks naljakas mina, kes ridikülist väikese sebra välja tirib. Etendajate füüsiline kohalolu on jäägitu, nii et tunnen nende liikumist oma soontes ja lihastes. Meeleolult raevukas, kuid selles kõiges on midagi nukrat ja poeetilist. Tiina Möldri koogutav-nokkiv liigutus meenutab mulle kunagist pilti lastekodust, kus lapsed eneserahustuseks voodites edasi-tagasi kiikusid ja koogutasid, justkui otsides ühendust. Nii nagu imik nõkutab pead vastu ema rinda, et tissi üles leida. Ühendus — selle olemegi kaotanud. Läksime nagu ööliblikad helendava ekraani poole, lootuses sealt leida teineteist, aga hoopis kaotasime nii enda kui teised. Ja nüüd pole meil muud kui omaenda helendav ekraan. „Tähelepanuvõrk” mõjub nagu pihtimus. Oleme publikuna tunnistajaks: jah, nii on meiega juhtunud. Monotoonsed väntavad liigutused, ridikülist välja lenduv lima ja Juulius Vaiksoo sauruslik kõnd loovad märgisüsteemi meie võrkupüütusest.
„Tähelepanuvõrk”.
Alana Proosa fotod
Ajal mil vaimse tervise probleemid Eestis suurenevad aasta-aastalt ja rohkem kui veerandil elanikkonnast on depressiooni diagnoos, kui oleme väsinud vaatamast poliitikakujundajate ja otsustajate poole, on tervitatav, et etenduskunstis liigutakse lohutuse kursil. Sõltumatu Tantsu Lava kolm lavastust moodustasid terviku — sain kosutust nii vaimule, hingele kui kehale. Kui asusin neli aastat tagasi Krista Köstri käe all kaasaegset tantsu praktiseerima ja esmakordselt kontaktimproga kokku puutusin, tabas mind heureka: kui kõik inimesed harrastaksid tantsupraktikaid, aeleksid kas või vahel meritähena põrandal, jagaksid oma tantsupartneriga tasakaalu, puudutaksid üksteist, siis poleks meil sõdu. Sarnane tunne kannab mind nähtud etenduste järel: et olen inimesena pisut parem, olen juhatatud ühenduse juurde tagasi.
TIINA SAAR-VEELMAA (snd 6. VII 1972) on psühholoog, karjäärinõustaja, lektor ja tööõnne uurija, kes on kirjutanud sel teemal teadustöö ja mitmeid raamatuid. Samuti on ta välja andnud luulekogu „Kas ma ütlesin moonid” ja miniatuurikogu „Sirelilillad stilettod”.
