Üks mõistatuslik lühike film, aga sisukat mõtteainet jagub kauaks. Olen näinud eesti animafilmi.
Eesti animatsioonfilmi pärand on loominguliselt iseäralikult rikkalik ja oma vaimult üllatavalt suurem, kui maailm selle loonud rahvalt eeldab. See ilmneb veenvalt ka puhtalt lehelt startivate, EKA esmakursuslastest animatsioonitudengite lühikestest, aga sisukatest esseedest.
Animatsioon on omamoodi jumalik tööriist, et tahuda mateeriat tunnetusele sobivasse vormi: vaimustamaks kaasteelisi ajatus kulgemises. Ei ole olemas paremat ega halvemat maailmanägemise viisi. On vaid ühine eesmärk — püüdlus tundlikuma ja elujõust kantud maailma poole, mis toetaks meid kõiki isiksustena nii loomingus kui ka ühiskonnas laiemalt. Loomingus me ei võistle, vaid teostame maailma siiralt, oma loomusest lähtuvalt parimal võimalikul moel ja üksteisega arvestades. Nii hingestame ja mõtestame täna olnut, et oleks homne. Targalt.
Siinkohal olgu saadetud tervitused äsjasele juubilarile Priit Pärnale, koos tänuga, et Eestis on võimalik pühenduda animailma avastamisele akadeemilise tudengina!
„1895”, 1995. Režissöörid Priit Pärn ja Janno Põldma.
