PÕLVEST PÕLVE

Vestlevad Margus Vaher ja Berk Vaher

Kas teatri tuum on enim valguse ja lilledega üle kuhjatud tähtedes või hoopis neis tagalava varjudes uitavais-kaduvais igavesis otsijais?

Bergilt sissejuhatuseks:

Üldiselt on meil peres kombeks, et koduelu ja -jutte meediasse ei vii, nii et TMK pakkumise peale polnud ma isegi kindel, kas isa ajakirjas ilmuva vestlusega nõus on — aga oli küll. Ja ennekõike rääkisime ju ikka teatrist, mitte kodust. Teatrist kui kodust? Olen ju ka poisieas käinud Ugala proovides ja ringreisidel, avastanud teatrimajas kõiksugu nukataguseid, inimesi, kes publiku ette ei jõua… Ja saanud kaasa sügava austuse teatri vastu, mis kurjadel ja kasinatel aegadel kipub ikka teistel kunstidel hambus olema, isegi omade hambus, sest teatril läheks justkui ebaõiglaselt paremini.

Ja kuigi see kaasas käimine tõi ka äratundmise, et ma ise poleks võimeline õhtust õhtusse sama teksti esitades imet looma (mis imet, isegi mitte samal rahuldaval tasemel püsima — teatriveri kandus hoopis tädipoega Tanel Jonasesse), tuli neist aastatest ometi ruumi ja teksti lavastatavuse taju, mida on mitmel pool vaja läinud. Aga kas teater on kodu? Või ime ja ideaalina ikka pigem mingi aina eemale jääv ulmavald, mida ehk harvadel hetkedel õnnestub kogeda? Kas teatri tuum on enim valguse ja lilledega üle kuhjatud tähtedes või hoopis neis tagalava varjudes uitavais-kaduvais igavesis otsijais? Mõned küsimused said vastuse küsimatagi. Või siis ei saanud?

Muusikast jõudsime ka rääkida. Kinost mitte, kuigi oleme isaga lausa samas filmis mänginud („Jan Uuspõld läheb Tartusse”); kvaliteetsarjadest ometi. Aga alustada tuli suvest, sest see on mõlemale eriline aeg. Suvekodus oleme mõlemad ehk kõige rohkem meie ise.

Berk: Me mõlemad ootame, et saaks Lahele. Mina olen kogu oma teadliku elu ju seal suviti olnudki, aga mida sina enne seda või ka lapsena suviti tegid?

Margus: Kui Viljandisse tulin, hakkasime praktiliselt kohe Lahel käima, Heino Torga pakkus selle välja. 1977 oli esimene suvi. Minu vanematel ju suvilat ei olnud. Aga päris lapsena olin Kohtla-Järvel vanaema juures. Mu mõlemad vanemad olid Amblas õpetajad, pärast oli ema raamatukogus ja isa kultuurimaja juhataja ja mina olin vanaema juures. Ma olin ju suguseltsi ainuke poiss, mind siis hoiti seal igatpidi.

Berk: Ja malevas käisid ka hiljem?

Margus: Kaks aastat käisin, pärast teist kursust konsis — maal sai ju taskuraha, seda oli üliõpilaste jaoks palju. Poolteist või kaks kuud tegime tööd. Üldiselt inimesed elasid siis ikka kehvasti, ei olnud raha eriti kellelgi, vanematel ka mitte. Ja siis tuli ise teenida.

Berk: Aga pigem olid need ikkagi linnainimese suved ning metsa ja looduse keskel olemine tuli hiljem?

Margus: Kohtla-Järvel oli ka ikka loodus ümberringi, vanaemal oli ju talu, metsatukk, põllud ja põllutöömasinad ja loomad. Ma ei kujuta ette, kuidas vanaema üldse toime tuli, aga kaks lehma oli tal, hobune, sead, lambad vist, kanad-kuked… Kui vilja peksti, siis toodi viljapeksumasin õue peale, nagu „Tantsus aurukatla ümber”. Ja vanaemal oli veel Eesti ajast jäänud tapamaja, nii et ma nägin poisikesena, kuidas loomi tapeti. Mind ei lastud küll vaatama, aga eks ma salaja käisin ja piilusin. Ega need olnud eriti meeldivad vaatepildid. Aga see oli maaelu. Tol ajal olid eestlased ikka veel maarahvas — et kui käppa mulda ei pane, siis ei olegi nagu eestlane.

Berk: No mina olen ikka puhtalt linnas kasvanud, Lahel käin ka ainult puhkamas.

Margus: Minul on maal ikka niisugune mentaliteet, nagu Petrone eestlastest kirjutab: kui sa kogu aeg midagi ei tee, siis ei olegi nagu õige elu. Kuskile on vaja naela taguda (on siis päriselt vaja või ei ole) või kuskil kaevata. Siin [Viljandis] individuaalmajades hakkavad ka kõik juba märtsi lõpus askeldama ja nii oktoobri lõpuni. 500 ruutu on krunt maja ümber ja „Oi, ära räägi, nii palju tööd, et ei jõua ära teha” — viiskümmend aastat niimoodi kütavad. See on täitsa kummaline, eestlasel nagu ei sobiks niisama istuda. Naaber vaatab, et kuule, sul on vist palju raha, et tellid endale töölised. Mingi pseudotöö rabamine, meie põlvkonnal vähemalt.

Berk: Eks ta ole mingitpidi edasi kandunud ka teistesse kohtadesse: mõni ei tao maal naelu seina, aga nikerdab arvutis kogu aeg midagi teha.

Margus: Kas vanaemal seda talu enam mingil hetkel majanduslikult nii väga vaja oligi, aga me olime harjunud, et seal sai „ringist välja”. Ükskord saadi sada kotti kartuleid, siis neid viidi kultuurimaja autoga veel Leningradi turule. Kui me Amblas elasime, toodi sealt singid ja soolaliha — külmkappe polnud, liha soolati kõik ära. Elasime kõik vanaema naturaalmajanduse peal. Kui isa oli Amblas rahvamaja juhataja, pidasime veel seal ka siga. Lahedamaks läks alles kuskil peale 70-ndaid. 70-ndate lõpus ja 80-ndail oli „kolhooside kuldaeg”; maainimestel oli juba raha, selle eest sai midagi osta ja maja ehitada. Kui Ugalas bändi tegime, hakkasime mööda kolhooside ja asutuste pidusid käima. Maainimesed pidasid ikka viis-kuus pidu aastas, kõik need nääripeod ja naistepäevad ja meestepäevad ja jaanipäevad ja lõikuspeod, nii et pidevalt oli leiba. Aga sinnamaani oli ikka päris õnnetu see värk. Kui siia, Viljandisse tööle saadeti, anti ühiselamutuba ahiküttega majas ja kogu lugu.

Berk: Kas oligi nii, et sul endal ei olnud midagi kaasa rääkida — öeldi, et lähed Viljandisse ja kõik?

Margus: Oli ikka, miks ei olnud. Tellimused olid Tallinnfilmist, siis oli televisioon, Estonia teater, raadio… sa võisid ka mitte minna teatrisse tööle. Minu kursusekaaslane Laesi Väino oli ju Tallinnfilmis aasta või paar assistent. Kaks ägedat teatrit olid Draamateater ja alles loodud Noorsooteater, sinna riisuti koor ära — aga just enne mind oli V lennus lõpetanud viisteist poissi. Viiding ja Rätsep läksid Draamasse, pooled läksid Noorsooteatrisse. Meie, VI lendu on jälle natukene õnnetumaks peetud. Karl Ader pakkus, et mine Viljandisse, seal saad tööd. Ja nii oligi.

Berk: Olid sa enne üldse Viljandis käinud?

Margus: Ei, absoluutselt mitte. Karl Ader oli mu lavakõne õppejõud. Pool elu oli ta Viljandis olnud teatrijuht ja lavastaja, siis alles mõni aasta Tallinnas. Ja saingi Viljandis tööd, aga teistest kursusekaaslastest näiteks Teet Hanschmidt läks Draamateatrisse ja enne mind ka Igor Kurve ja Rein Kotkas ja ega nemad ei saanud seal mingit tööd. Kidusid ja kidusid, kuni läksid provintsi. Teet läks Rakverre. Tallinna teatrites oli konkurents ikka äge. Viljandis, Pärnus ja Rakveres ja ka Vanemuises olid siis peaaegu pooled inimesed ilma hariduseta — teatrite juures olid draamastuudiod, kus õhtuti paar tundi koos käidi, ja selline see põhiline näiteseltskond oligi.

Olen terve oma karjääri Ugalas olnud ja sellele teatrile lõpmatuseni tänulik. Aga ma mäletan, et kui ma sain kevadel teada Viljandisse suunamisest, hakkasin Ugala etendusi vaatama — siis nad käisid vähemalt kord kuus Tallinnas „aruandlusetendusi” andmas, üks päev Draamateatris, teine Estonias. Tule taevas appi! Vabandust väga, aga võrreldes Draamateatriga oli see ikkagi isetegevus. Nad olid kõik tublid; tükk oli „Kes päästab külapoisi?”, mida loeti üheks sealseks paremaks lavastuseks, seal olid Enn Kose, Arvo Raimo ja Eili Sild, aga noh, see tase oli minu jaoks ikka ehmatav ja samuti see vana Ugala maja. Meil olid ju Draamateatris tihti ka tunnid, see on äge maja. Ja Noorsooteater oli Tombis. Nii et kui Viljandis seda sara nägin, siis mõtlesin — oh-oi-jai-jaa. Hiljem tööle hakates oli muidugi juba teine asi.

Kõige tähtsam on noorel näitlejal ikka tööd saada, ükskõik mida. Kõik need diplomilavastused on ikka näpuga antud: seitseteist etendust „Suveöö unenägu” ja viis etendust „Libahunti” Kiek in die Köki tornis, see pole praktika mõttes mingi teater.

Hilisemad lennud elasid ju Ugalas poolteist aastat, Nüganeni lend ja Saaremäe lend tegid siin viis-kuus diplomilavastust, elasid meie garderoobides. Minu juures oli ühe aasta Andres Dvinjaninov, temal olid supipurk ja sokid kõik ühe laua peal. Veel oli Merle
Jääger, kelle rott tuias mööda mu garderoobi ringi… Siis oli Komissarovi tehtud teatripraktika ikka äge. Meil oli seda vähem ja eelmistel lendudel ka — diplomilavastusi tehti millalgi viimasel poolaastal. Jäi nagu jäi, igaüks pidi ise hakkama saama.

Ega ma olnud ka muidugi kõige teravam pliiats kursusel. Poisid olid üldse kuidagi… Plikad, nagu pärast selgus, olid ikka tugevamad: Maria Klenskaja, Kaie Mihkelson, Rita Raave, Elle Kull said tööd oma teatrites. Ega sinna ole midagi teha. Ühel nii, teisel naa. Praegu ma ikka olen vahel visanud pilgu peale nendele lendudele, kes olid enne ja pärast mind, ja üldiselt on elu viinud kõik laiali, vanas eas ei ole neist kuigi palju teatrites järel.

Berk: Vahepeal oli ka suund sinnapoole, et vanad lahti lasta, võtta täiesti uued inimesed asemele ja kuidagi nullist pihta hakata.

Margus: Jaa, seda oli küll. Neli aastat pärast mind lõpetanud Aivar Tommingas on oma lennust vist ainuke, kes on teatrisse jäänud. Rein Oja on muidugi Draama direktor, eks ole. Aga need kaod on ikka suhteliselt suured. Eks siis tulid juba muud ärid, televisioon ja raadio; kõik arenes ja osa näitlejaid läks sinna — oli kasulikum.

Berk: Sa olid juba hästi varakult tegev Jõhvi harrastusteatris, sa oled lõpetanud konsi, töötanud aastaid Ugalas, õpetanud Viljandi kultuuriakadeemias ja ka Seasaare truppi juhatanud — kust jookseb vahe harrastaja ja professionaali vahel? Ja mis on profi ja meistri vahe?

Margus: (Mõtleb.) Siin on ikka küsimus inimeses, igaühes eraldi. Mingisugust üldist retsepti, et vaat see on nüüd taidleja ega kõlba kuskile, ei ole. Mul olid sealsamas Seasaare teatris kolm-neli nii tublit noort, keda võis täitsa laval vaadata, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Kui Evald Hermaküla noorena Tartu rahvateatris alustas, hakati kohe rääkima, et täht on sündinud. Ja kui ta Vanemuises hakkas mängima — see loomulik sarm lähtub puhtalt inimesest. Või võta Indrek Taalmaa. Oli ka Ugalas paar aastat, ei olnud tal mingit ettevalmistust, ja nüüd on tal oma teater.

Teatrikool, nagu Panso ütles, on ainult lubatäht, et astuda meistrite juurde. Kõik oleneb sellest, kuidas sul hakkab tööga vedama. Mis osi sulle pakutakse, kui palju pakutakse, televisioonihaltuurad… Kibuspuul ja Krjukovil olid Kerge telelavastused. Muidugi nad olid andekad poisid, seda oli kohe näha. Või Jaak Tamleht — ta oli vist 30-aastane, kui kateedri lõpetas. Ta oli ikka laval rosin — kõik töötas, orgaanika… Täpselt nagu Aarne Üksküla, kes oli küll teatrikooli lõpetanud, aga kellel oli ka see loomulik sarm, mis on looduse poolt antud. Ma mäletan, et ma olin 13–14-aastane, kui Rakvere teater käis meil Jõhvis mängimas, iga kuu kaks korda vähemalt. Aarne Üksküla oli esimest aastat teatris tööl ja juba siis olid Jõhvi naised temasse kõrvuni armunud. Aarne tuletas mulle ikka meelde, et olin läinud lava taha ja tahtnud tuttavaks saada. Et üks naljakas poiss Jõhvist tuli uurima. Ta lihtsalt oligi selline, midagi ei ole teha.

Et teatrikool teeb näitleja — no ei tee. Looduse poolt antu on ikka põhiline; mida rohkem edasi, seda rohkem sellest aru saad ja seda haruldasem see on. Või nagu Viidingu Juhangi, no ta ei teinud laval mitte midagi, ta lihtsalt oli Juhan, aga andis teksti täpselt selle intelligentsitasemega, mis tal oli. Mis lendas publikul suuremalt jaolt üle pea. Laulueksamil pani oma isa eestiaegse ülikonna selga — Tõnis Rätsep saatis kolme duuriga klaveril — ja laulis kõik need „Marta, silmad sul on kui tähed” ja „Sigaret hõõgub”. Me olime täiesti käpuli maas, uskumatu! Aga selle peale peab tulema ja selleks peab olema Juhan Viiding. Kümnest inimesest üheksa ei pakuks sellega mitte midagi. Aga see oli Viiding — rõõm oli teda tunda, omal ajal koos õppida. Aga samal ajal oli hulk teisi — ma ei hakka nimesid nimetama —, kes ei jõudnud kuskile.

Väga palju oleneb ka, mis lavastajate juurde sa satud. Mul oli ju ka mingi aeg õnn töötada Jaan Toominga käe all. Tema nägemine ja see vägi, see oli kõik omaette väärtus. Muidu need lood, mida me tegime, olid sellised omamoodi asjad ja ega need publikule eriti peale ei läinud.

Berk: No „Kihnu Jõnn” läks.

Margus: „Kihnu Jõnn”, jah, sellega oli teine asi. Aga noortele meestele edaspidiseks teadmiseks: see pundivaim, mille Tooming lõi, on teatris ikka väga oluline. „Libahundimäng”, see oli niisugune asi, et kui see oleks olnud kolmkümmend aastat hiljem, siis see oleks mööda maailma ringi käinud. Ilmselt on Tartu Uuel Teatril ja Mustal Kastil praegu selline pundimentaliteet, mis suurtes teatrites pole lihtsalt võimalik. Seal on teised level’id — tuleb Ojasoo, nopib näitlejad, kes talle meeldivad, üle Eesti kokku, võtab sümfooniaorkestri ja teeb loo.

Berk: Hästi palju on arutatud, et mis see tugeva teatri tegemise mudel on, kas projektiteater, või on ikka vaja institutsiooni kindlust… Üks ja teine ütleb, et teatreid on Eestis liiga palju kas on siis?

Margus: Ei. Ei ole. Head teatrit ei ole kunagi liiga palju. Aastas tuuakse välja umbes kakssada lavastust, nendest pildile pääsevad, ütleme, kümme. Ja nendest siis aasta tippudeks kolm-neli. Head teatrit ei ole kunagi palju.

Berk: Viimati teatriauhindade jagamisel oli ka näha, et siin ei ole ühte retsepti. Mitu auhinda läks neile, kes jäid üldse teatrirahastusest ilma: Emajõe Suveteater, Must Kast…

Margus: Volkonski ja Mähari tükk sai. No müts maha, müts maha. Nagu Ugalaski oli see Tanel Jonase „Meie klass”, see oli ikka nähtus omaette.

Berk: Kuidagi on ta aidanud kogu Ugala pildile tagasi; enam ei vaadata Ugalale ülevalt alla.

Margus: Nüüd on Liis Aedmaa meil, annaks Jumal, et tal hästi läheks. Sest isa tal, Jaak Allik, tuli pärast Jaan Toomingat, see oli ikka šokk. Nii minule kui teistele. Pärast Jaan Toomingat tuleb teatrikriitik Allik ja hakkab teatrit juhtima! Aga ometi kutsus Jaak mõne aastaga meile Gvozdkovi, Komissarovi, Kaarin Raidi — ja mis lavastusi kõik tehti! Oma tutvuste ja sidemetega viis ta meid Moskvasse — kümme päeva mängisime Moskvas Sovremenniku teatris; see oli ennekuulmatu, et üldse üks Eesti teater seal mängib. Õudus jäi olemata. Nii et seda ei saa ette öelda, kes võib olla lavastaja või teatrijuht; see oleneb jälle inimesest.

Berk: Neid kõikumisi on olnud Ugalas päris palju: vahel on sihiks rohkem kohalik publik, et saalid täis oleksid, siis jälle on katsutud olla elitaarsem ja kriitikutele suunatud… Nüüd on nagu keskele loksunud?

Margus: Milles on minu meelest probleem: kõik põhineb sellel, et sina kui lavastaja lähed peanäitejuhi juurde ja ütled, et sa tahad seda tükki teha. Kas see tükk on teatrile sel hetkel vajalik — see pole minu asi, kas ta publikule peale läheb, see ei puutu minusse, mina tahan teha kunsti. Teen ta valmis ja mis tast saab, ei olegi mulle eriti tähtis. Noh, nii palju on, et võib-olla siis järgmine kord mulle enam ei pakuta selles teatris teha. Aga kui oled kolm niisugust asja teinud, siis hakkad mõtlema, et mis nüüd saab. Et kas see läheb publikule peale.

Ma üldiselt seda elitaarsuse ja massikultuuri vahet ei taha teha, väga ohtlik on neid niimoodi eristada. „Elitaarne” võib olla ka õudselt popp ja publikule meeldida. Meie „Kihnu Jõnn” oli ju. Palju seal Smuulist oli, see oli ikka põhiliselt Toominga loodud. Ja muusikalid — kui „Kabareed” korralikult teha, no las ta siis olla. Iseasi, kas me Eestis oleme ikka võimelised tippmuusikali lavastama. Kas on mõtet Eestis „Ooperifantoomi” või „Jesus Christ Superstari” teha üritada?

Berk: Kas või praktika mõttes on ikka.

Margus: Praktika mõttes, just nimelt. Ma olen ka „Helisevas muusikas” mänginud. Ülikond seljas, laulsin kapten von Trappi ja olin üle linna poiss kaks aastat. Polnud muud vaja teha, kui tulla ainult vasakult lavale ja paremalt minema minna. Aga see, et mina teen elitaarset kunsti ja sina teed rahvakunsti, see ei ole õige jagamine.

Berk: Väga paljud elitaarsed pretensioonid kukuvad läbi, ei kanna välja.

Margus: Ei kannagi välja, just. Oli üks niisugune tükk nagu „Mees, kes ei mahu kivile”. Vahingu näidend, ühemehetükk. Võtsin selle kunagi — et teeks ära. Hermaküla tegi seda hästi kihvtilt. Lugesin läbi ja oh-oi-jai-jaa. Aga ilmselt oleks tulemus sama olnud kui siis, kui Vaino Vahing ise mängis. Ei olnud see minu jaoks. Hermaküla tegi tast tüki, aga Vahing kui autor ei teinud tast midagi. See oli olnud väga suur vahe, kas mängis Vahing või Hermaküla.

Või kas meil täna suudetaks tasemel „Leari” ja „Kirsiaeda” teha?

Berk: Võib-olla sellepärast tasub ikka üritada, et üleüldse klassikalist draamat tagasi tuua. Teiselt poolt on piirid ju väga vabaks läinud. On tulnud uued etenduskunstid, kus on teinekord vähe ambitsiooni. On väga huvitavat liikumisteatrit, aga on ka sellist, kus noor inimene tuleb lavale ja lihtsalt töllerdab seal tükk aega. Siis ongi vaja mingid standardid tagasi tuua, et inimene oskaks ka teksti esitada või karakterit luua.

Margus: Publik peab ikkagi sinu koodist aru saama. Oli üks Ojasoo lavastus, kus näitleja jooksis mööda lava, noksi otsas oli sokk.

Berk: Me nägime ka Semperi tükki, kus tal seda sokkigi ei olnud.

Margus: Ma ei loe seda „kirja”. Küsimus on ilmselt minus, mitte tegijates. Kui ma näen, et inimesed teevad oma asja õhinaga, vere ja higiga, ja kui see mulle kohale ei jõua, siis ma ei saa öelda, et nad on diletandid. Aga minuni see ei jõua.

Berk: Kood on tekitada publikus ebamugavust, aga see tekib ju isegi.

Margus: Aa. Nojah.

Berk: Kas sa oled tajunud, et publiku käitumine on täiesti käest ära läinud?

Margus: Ei, mina ei ole. Ma olen kuulnud õuduslugusid, kus jäetakse etendus pooleli. Mögafonist öeldakse maha, et ärge pildistage, aga täiesti tavaline on, et nagu valgus maha läheb, hakatakse pildistama. Mida seal pildistada on, ma ei saa aru. Aga me oleme sellega nii harjunud.

Berk: Ma mäletan, et kui teil Noormetsade ja Nüganeni kursus oli ja me mingi tüki vaheajal tulime sinu gardekasse (ma olin siis keskkoolipoiss), oli seal Allan Noormets püha viha täis nende tiinekate peale, kes saalis lällasid. Ja siis Nüganen üritas rahustada, et see ei ole ju enamus. Juba sel ajal oli neid probleeme.

Margus: Ma ei mäleta seda, minul küll ei ole olnud. No muidugi, see, mis segab, on köhimine: nii nagu etendus pihta hakkab, on nagu kopsuhaigete sanatoorium.

Ma lugesin, et Inglismaal, kus Sergo Vares mängis, tulevad inimesed jopedes saali, saiad-leivad pihus, söövad seal, vahepeal teevad väljas suitsu, ongi niimoodi. Shakespeare’i maa.

Berk: Shakespeare’i-aegne publik käitus üsna samamoodi.

Margus: Nojah. Võib-olla meil on niisugune akadeemiline arusaam, et tuleb panna ennast korralikult riidesse. Eks ta ilus muidugi oleks.

Berk: Ma vaatasin seda näitlejasaadet, mille sa tegid 1990. aastal ETVs. Seal sa rääkisid, et on plaan teha Viljandisse salongiteater. Kas see oligi päris plaan? Täitsa Ugalast lahku lüüa? Või selle kõrvalt teha?

Margus: Me Viiratsis tegimegi: Andres Lepik, Rein Malmsten, Üllo Kaur ja mina. Lugesime huvitavaid humoreske ja katkendeid ja laulsime. Salongivärk huvitas mind juba siis, esinejapõhine ja improvisatsiooniline. Tundsin huvi esimese vabariigi aegse teatri vastu. Ugalas oli 1933. aastal 28 kuni 30 lavastust aastas. Estonias ja Pärnus samuti. Praegu on umbes 10. Tükk toodi välja kahe nädalaga! Kuidas see võimalik on — ma olen igalt poolt küsinud ja uurinud, aga keegi ei tea. Suflöör muidugi toetas. Aga kuidas õppida kahe nädalaga ära mingisugune operetikene, kus on ju laulud?

Berk: Sven Karja rääkis hiljuti arvustuste põhjal toonasest teatrist, et tase oligi väga kõikuv. Paul Pinna oli alati Pinna ise.

Margus: Selge see. Kui oled hea improviseerija, siis arendad mingit teemat ja etendus võib tulla pool tundi pikem, nagu „Kolm apelsini”. Kui Pinna mängis, oli teater näitlejapõhine — Pinna oli staar, rahvas vaatas teda ja kõrval­osad võisid olla kohutavad. Aga samas ma kahtlen selles, et enne meid oli kõik jama ja praegu on õige kunst. Minu alustamisest on viiskümmend aastat — ma küll ei ütleks, et siis kehvemat teatrit tehti kui praegu.

Berk: Praegu on ju õnneks ETV arhiiviportaali vanad „Teatriõhtud” üles laetud; on võimalik võrrelda.

Margus: Näiteks „Armas luiskaja” Linda Rummo ja Ants Eskolaga — olge mehed ja tehke tänapäeval järele. Kõik, mis Šapiro tegi, „Kolm õde”, „Kirsiaed”, see ei kao kuskile. Ma ei ole kindel, et see esimese vabariigi aegne teater ikka nii kehval tasemel oli. Ants Eskola küll õudselt häbenes oma Estonia-perioodi, kui ta kakskümmend aastat operettides kaasa tegi. Aga samas ta ütles selle kohta: „Ma saavutasin lavalise vabaduse, orgaanika.” Salongi- ja situatsioonikomöödiaid oleks ehk tänapäeva näitlejal ka kasulik teha. Sellised „jalaga tagumikku, ahhahhaa” või siis „Mees, naine ja kontsert” ole mees ja mängi maha see „Mees, naine ja kontsert”! Sa pead laval olema sarmikas, puänteerima nagu Baskin. See on oskus. Ka hiljem püüti seda teha, Tõnu Kilgas mängis Gustav Heinki, aga no ei olnud
seda.

Võib ju küsida, kas Eestisse on vaja kahte teatrikooli. Komissarov ütles koolilastele kohe ära, et teid ei oota mitte keegi mitte kuskil, ise vaatate, mis te saate. Aga ega häid näitlejaid ole kunagi palju. Et ühest lennust tuleb üks hea näitleja, on tavaline asi; tuleb kaks, on väga hästi. Head teatrit ei ole kunagi palju. Ja kõik need minu kolleegid, kes on paar-kolmkümmend aastat kogu aeg pildil — väga tubli! Ega sealt pildilt alla ei hüppa ju.

Berk: Kas on ka nii, et näed, kes on trupis kirjas, ja umbes juba tead, mida nad teevad?

Margus: Jah! Ja siis on eriti suur rõõm kuulda, et keegi tegi jõle kihvti rolli, mida nagu ei oodanudki. See on ühtemoodi rõõm kõigile. Nagu Eelmäe Lemps „Põrgupõhjas”. Ta oli ju eluaeg selline… Herta Elviste mees. Mängis selliseid paksukesi lollakaid — ja äkki tuli lavale ja mul oli karp lahti. Ma küsisin Jaan Toomingalt aastaid hiljem, et kurat, kuidas sa panid Eelmäe niimoodi mängima? Tooming ütles: ei, mina ei pannud teda mängima, ma andsin talle võimaluse mängida. Aga teed, kuidas jõuda Eelmäe hingeni, teadis ainult tema.

Berk: Kui sa kirjeldad seda Eelmäe ampluaad, siis ega Jürka tegelaskuju erinegi sellest palju.

Margus: Ei. Ei erine. Aga kaks asja, mis tal Vanemuises olid, olid „Jürka” ja „Kauka jumal”. Ja siis Ugalas „Kihnu Jõnn”. Ülejäänu, mis ta tegi, oli kõik enda kordamine. Väiksed nüansid siia ja sinna.

Eks kõik ikka olene sellest, mis su kupli all toimub. Vaatad Anthony Hopkinsit ja kõik töötab. Kuidas tema selleni jõuab, mina ei tea. Ta lihtsalt on.

Berk: Kui räägitakse, et meil on palju näitlejaid, siis seal maailmas on konkurents ikka tohutult palju suurem.

Margus: Mikiver rääkis kunagi vene ajal, et käis Ameerikas külas eesti teatriprodutsendil Linda Pakril ja seina ääres oli tal näitlejate CVde hunnik: vanus, silmade värv ja „valdan hoobilt Shakespeare’i „Richard III” ja Tšehhovi „Kirsiaeda””, seitset-kaheksat tükki, mida ta on võimeline kohe mängima pärast kahte sättimisproovi. Mõtle siis nüüd, mille vahel on valida! Ja meie siin lõime lokku, et Hanna-Liina Võsa laulab mingis projektis „Grease’i”. Õudselt andekas plika muidugi. Aga siis tuli välja, et „Grease’i” etendusi mängivad USAs korraga 120 truppi! Kui meil oli „Grease”, olid Võigemast ja teised kohe üle Eesti mehed, aga seal on 120 „Grease’i” ja kõik on sellised kuldkõrid!

Berk: Jälle vastus sellele, miks on vaja Eestis klassikalist draamat teha. Kui võtta ette näiteks briti peamised seriaalinäitlejad, siis kõigil on Shakespeare’i ja Tšehhovi põhi all, ilma selleta ei võeta jutulegi. Kui sa seda ei ole tipptasemel teinud, siis ei võeta sind ka teledetektiiviks.

Margus: Vaatasin „Endeavourit” — Roger Allam tundus kihvt näitleja, võtsin ta CV lahti ja nii ongi. Oli lihtsalt laulnud nagu muuseas Javert’i „Hüljatute” esiettekandes! Ja siis Shakespeare’i rollid Royal Shakespeare Companys. Loe nende vendade CVd läbi, kõik on tegijad. Singer, writer, lavastaja… kas või seesama poiss, kes praegu „Grace’is” mängib.

Ma ei tea, kuidas seal sarjades näitlejatega töötatakse, aga meil antakse näitlejale eelmisel õhtul tekst kätte ja siis sa pead võttel improviseerima.

Berk: „Käib kah.”

Margus: Nojah, „käib kah, teeme ruttu ära”. Ja siis vaatad, oh-oi-jai-jaa, näitlejad panevad paksu mängu. Aga paksu mängu pannakse siis, kui on vaja peita sisemist tühjust. Ka seriaali tegemiseks peavad olema traditsioonid ja oskused. Mulle õudselt meeldis Douglas Henshall „Shetlandis”. Kõik töötab!

Berk: Või „Foyle’s Wari” Michael Kit­chen.

Margus: Issakene, see on ju nihukene säga… Ka eluaeg teinud. Ja kui seriaali režissöör tahab seda konkreetset näitlejat, siis too teebki osaga tööd. Ilmselt ei ole niimoodi, et laupäeva õhtul antakse tekst kätte ja pühapäeva hommikul teeme seeria.

Berk: Kõik, keda sa nimetasid, on sellised, kelle võttestik on hästi minimalistlik. Nad ei liialda, ei roni sulle käte ja jalgadega pähe.

Margus: Ma üldse imestan inglastel seda orgaanika taset; meie, näitlejad, nimetame seda orgaanikaks. Eesti filmis on kohe näha, et tehakse kino. Näitleja mängib. Mängib nii, et silmist tulevad pisarad, ninast veri ja tatt… Ja ei mõju. Aga seal vaatad venda, ta nagu ei teegi midagi. Kuidas nad selle saavutavad, no ma ei kujuta ette. Seal pidi teatriõpe 16-aastaselt algama ja kahekümneselt oled juba näitleja. Mitte nagu meil, et kahekümne viieselt lõpetad teatrikooli ja siis võid hakata varsti pensionile minema. Muidugi tore, et ka meie Sergo Vares saab käpa sisse, aga see pole üldine.

Vaarik ütles hiljuti väga ilusti, et vanusega muutuvad stambid isikupäraks. Kui vaatad neid Ugala asju, siis kui ei ole just Tanel Jonase „Klass”, on esimese poole tunniga selge, mida keegi teeb. Kui oled eluaeg nendega koos mänginud, siis ju tead, kuidas keegi mängib. Ega pahasti ei tee keegi midagi. Ja kui on kihvt lavastus, siis unustad kõik ära ja võtad näitlejat kui tegelast. Selle poole kõik ju püüavad.

Berk: Ma tahtsin veel salongikultuuri kohta küsida. Kui te Üllo Kauriga esinemas käisite, siis need lood, mida sa kodus harjutasid, olid päris vanad, need ei olnud biitlood ega süldikad. Amor Trio kohta on räägitud, et nad tõid publikule justkui vabariigi aja tagasi või lõid mingi teise maailma. Kas teil oli samamoodi?

Margus: Need olid lihtsalt ilusad meloodilised laulud. Lihtne inimene tuli tantsuõhtule ja ega tema teadnud, et see on 30. aastate lugu. Ta kuulis meloodiat — ilusad valsid ja fokstrotid. (Näitab vanu laulikuid, mis saadud Jaan Tedrelt, Pastaca isalt, kes meid kunagi Nivaga Lahele sõidutas.) Kui Ugalas esines kunagi Modern Fox, siis nad püüdsid väga maneerlikult laulda (imiteerib Artur Raidmetsa versiooni „Rikkast ja vaesest”). Nende jaoks oli see jõle kihvt. Aga tegelikult oli asi selles, et Paul Pinnal oli saksa lastetuba ja ta ei saanudki eesti keelt korralikult selgeks, seepärast ta rääkis ja laulis niimoodi. Ants Eskola täpselt samuti. Artur Rinne laulis eesti keeles nagu eestlane laulab. [Marguse lavastatud „Arturi laulud ja aastad” (2009) ennetas tervet plejaadi eesti popstaaride vabavormilisi lavabiograafiaid.] Mulle see Raidmetsa lähenemine üldse ei meeldinud — mis sa parodeerid, see oligi nende kunst. Neile ei tulnud omal ajal Juhan Aavik ütlema, et kuule, sa ei laula eesti keeles.

Berk: Sa hoidsid ennast nende teiste peobändidega ka kursis? Kuldse Trio ja Palderjani esinemiste kassetid käisid kodust läbi, kuigi sa ise tegid absoluutselt teistsugust asja.

Margus: Ikka-ikka. Nad on ju mu koolivennad; ooperihäälega, ülevalt „Martat” laulma õppisin Smeljanskilt esimesel kursusel. Siis oli ju valik väiksem, kõik olid omad joped. Teatriballil esinesid alati teatrite bändid. Pärnust Kuldne Trio, Rakverest Lilleke, Ugalast kas Pääsusilmad või meie Kauriga. Vanemuisest vist Tringi-poiss? Igast teatrist oli keegi. Haltuuradel olime Kuldse Trioga tihti koos, nemad tegid programmi, meie mängisime tantsuks. Ja Lillekesega samuti. See ringkond oli väike, kolhoosipidudel olid samad esinejad. Ma tegin ju nendega Ugalas balle, Orumetsa Vello ja Uno Loobiga, Eino Baskiniga… Jaak Joala käis meil Kivimäe ühikas, Peeter Lilje, Mäks täpselt samuti.

 

Korduv mälestus lapsepõlvest ärkan vastu hommikut ja esikus tuli põleb, isa pole veel „haltuuralt” tagasi jõudnud. Ei jää magama enne, kui kuulen võtit lukuaugus. Veerand sajandit hiljem tulen ise samamoodi DJ-settidelt…

 

Berk: Ses mõttes on meil sinuga ühtemoodi olnud, et pikka aega käisin öösel pidudel mängimas ja nägin seda poolt elust. Nüüd on vist suurtele firmapidudele hakanud bändid tagasi tulema, tükk aega olid ju DJd.

Margus: Siis oli raha vähem. Ega siis Ivo Linna hakanud naljapärast Kammistega käima. Kui keegi ei jõua Rock Hotelli tellida, võtku kahemehebänd, eks ole.

Berk: Samamoodi käisid Karavani omad „tükikestega” ringi.

Margus: Suveniir käis samuti, kahes koosseisus. Üks koosseis oli ühel, teine teisel peol, vahepeal vahetati autodega soliste. Aga nüüd on pillimeeste tase ikka fantastiliseks muutunud ja see on väga rõõmustav.

Berk: Kui biitlid tulid ja sina bändi tegid [Korallid], olite ju suuresti iseõppijad?

Margus: Muidugi. Makilindilt kirjutasime kuulmise järgi maha, nooti ei olnud. Need tulid kõik hiljem. Fotodena „A Hard Day’s Nightist”, mille kultuurimaja juht Vuti Aarne tõi. Kooli puutöökojas ise välja saetud kitarriga mängimist siiski vist ei olnud, panime juba tavalisele naturaalkidrale helipea peale, see häälestus paremini kui isetehtud pill. Need duurid on siiamaani meeles, niivõrd näpu sees.

Seda tunnet, kui see esimene hääl sealt kinovõimendist tuli, ei anna millegagi võrrelda; sellist vaimustust ei ole enam kunagi tundnud. Kui käisin Tiiut Purusse, venelaste linnaossa saatmas, olin nagu Elvis Presley, bussijaamas löödi pätid kõik eemale, kui ma bussi astusin. Seal võis ju iga nurga peal kohe molli saada.

Optimistid ja kõik need poisid tegid selle läbi. Aga see on algus, sealt peab kuhugi edasi minema. Teatritegijal on ju ka mingi algus kuskil. Kui ma siin Ugala alguse kohta rääkisin, mis minule 1974. aasta kevadel meelde jäi — lõppude lõpuks ju vana Sats ja Torga olid teinud tööd, see oli alus, kust võis edasi minna.

Berk: Eks nad tegid selle pealt, mis üldse kättesaadav oli.

Margus: Just, mis kättesaadav oli — vene dramaturgiat mängisime. Kaadrivoolavus oli väga suur. Inimesed tulid paariks aastaks ja läksid jälle ära. Neid, kellega ma olen Ugalas koos töötanud, on sadades. On neid, kes on läinud teistesse teatritesse, ja ka neid, kes muu elu peale. Mõtlesin, et peaks selle kõik kirja panema, nagu Ugala ajalooraamatu, see ei ole ju inimestel meeles.

Berk: Õhtulehes on lausa artiklisari kadunud või unustatud näitlejatest.

Margus: Ma käisin Jõhvis kogu aeg Rakvere teatri etendusi vaatamas. Andres Pärn, Kalev Korkma, Illi Allabert keegi ei tea neid. Teatriraamatutes on kirjas, kus keegi käinud on: Draamateatri stuudio, Tallinnfilmi stuudio, kus olid Kardi Pets ja Kose Enn, nad kõik läksid ju teatritesse tööle. Hiljem gastrollidel sain nende kõigiga tuttavaks. Eldor Valter, Rakvere teatri juhtivnäitleja, oli hästi hea kamraad. Siis jäädi ikka pärast etendust koos muljetama. Nüüd istuvad kõik oma arvutis või vahivad telefoni.

Vaatan, et kevadel jälle üks lavaka lend lõpetab. Ei tea, mis neist saab, kuhu nad lähevad.

Berk: Praegune lend tundub väga kihvt olevat. Aga eks ole ju tihti nii, et kellestki loodetakse väga palju ja siis ta kaob täitsa ära, hakkab mingit muud asja tegema, ja teine, kes algul ei olegi pildil, avaneb hiljem.

Margus: Jaa, see on tavaline asi. Mõni Panso lemmikõpilane, kursuse andekaim poiss, õppis end nii kinni, et viimaks tegi ainult õõnsat häält ja lõpetas isamehena esinedes. Kõik läksid särasilmi teatritesse ja viie või kümne aasta pärast vaatad, et seda ei ole ja toda ei ole, keegi kukkus jooma… Nii ta on. Eks see ole mujal maailmas ka ilmselt niimoodi.

Jaan Tooming pidas Ugalas olles stuudiot; ma küsisin, et kui ma olen lavakas käinud, siis kas ma pean ka tulema. Ta küsis vastu, et kas sa mõtled, et sa oskad kõike. Ikka õpid midagi.

Margus Vaher ja Berk Vaher mais 2024.
Harri Rospu fotod

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.