ENN SÄDE FOTOALBUM 44. Neli tarka meest üheainsama filmi kallal

Ja ega see heaga lõppeda saa! Helimees Heino Pedusaar vaatleb vaikselt ja teeb pilte. Film on „Aeg maha” (1974). NB! — ja see pole spordifilm.
Jüri Müür, see mulk, on poolteist aastat tagasi, veebruaris 1971 suure skandaaliga (joomine) maha võetud KGB tellimusfilmi „Valge laev” pealt ning tal pole lootustki lavastajana niipea mängufilmi teha. Ta saab kuidagiviisi kampa Moskvas GITISe (teatriinstituudi) 1952. aastal teatrikriitikuna lõpetanud Hans Luige, ja sünnib filmiidee. Igatahes on 15. augustil 1972 Jüri Müüri ja Hans Luige käsikiri „Elu jäävuse seadus” Tallinnfilmis vaatluse all, esiotsa sõlmitakse leping suurte nõudmistega parandusteks. Juba on režissööriks tulemas Ben Drui, uustulnuk mängufilmis. Aga ei kedagist — 5. veebruaril 1973 katkestab Tallinnfilmi direktor „kunstiliselt ebaõnnestunud töö”, nüüd küll pealkirjaga „Ettevaatust — elu!”, jättes siiski väljamakstud avansi autoritele!
Ega poisid nutmisele aega kuluta: Eesti Telefilm sõlmib nendega lepingu stsenaariumi kirjutamiseks 25. mail 1973. Paberites pole näha silpigi ebaõnnestunud tööst sõsarstuudios (avansist ajalugu vaikib). Pealkirjaks „Kingiti päike”.
See on üks ülimalt ajastuvärviline kamp, kes nüüd, „kääri aga käised ülesse ja asu tööle kallale” uut filmi rakendab. Eriti huvitavaks teeb selle seltskonna asjaolu, et nad kõik on õppinud Moskvas! Jüril muidugi kinoinstituut (VGIK, 1960), Tõnisel ja Ben Druil GITIS (1953) ja Hans Luigel, nagu öeldud, samuti GITIS.
Telefilmi toimetuse üsna rasvaste protokollide järgi otsustades ei laabu käsikirjaga ka siin asjad ülepea hästi. Kõik targad mehed (Kask ju ETV pealavastaja) on hädas konstruktsioonile elu sisse puhumisega, hoides jonnakalt kinni kaksikfilmi algideest: sõja lõpp Saksamaal ja tänapäev. Juba Enn Rekkor, noor ambitsioonikas Tallinnfilmi toimetaja, laseb kirja panna: „Kaks erinevatel ajatasapindadel antud lugu on stsenaariumis teineteisest õhukindlalt isoleeritud…” Peaaegu sõna-sõnalt kordavad seda Telefilmis sealsed tegijad, kohati küll üksteisele vastu rääkivalt. Ben Drui: „Eesmärk ju luua tänapäeva-, mitte sõjafilm.” Virve Koppel: „Sõjaliin on filmi pealiin, see mängib. Isuga jälgitav. Tänapäevane pool ei ole põhjendatud, ei näe siin draamat.” Kuid pealkirjad muudkui vahetuvad: „Lõkked vihmas”/„Lõkked sajus”, pidama jäädakse kõikse magedama pealkirja juurde „Aeg maha”. Otsekui see kvartett tegijaid ujuks „vajuvates vetes”.
Paistab nii, et Hans Luik on küünte ja hammastega selles tänapäeva novellis kinni, sest isegi kaasautor Jüri Müür nendib: „Mineviku retrospektiiv on kirjutatud filmina, tänapäeva osa ainult illustreerib autorite mõtet.” Jaan Ruus: „Tänapäevane pool lohiseb algusest saati…” Moskva peavalitsuse retsensioon rõhub samale — lugu venib, lühendage! 35 lehekülge kirglikke arutelusid…
Ambitsioonikas film käivitub üsna suures peataolekus, ehkki keegi ei taha seda tunnistada. Et Kask on „kuiv” realismiusku lavastaja (temas puudub see kunstniku n-ö hullus, aastaid hiljem tunnistab minule: „…küllap olin suisa hüperrealist”), on võetud materjal ju korrektne, ei enamat. Näitlejate valik paneb kulme kergitama: peaosaline Mart on sõjalõpu Saksamaal laagrist tulema saanud „lausa läbipaistev kõrendik, pea kõigub peenikese kaelavarre otsas”. Heino Mandri on kõike muud kui läbipaistev kõrendik ja lavastajad otsustavad julgelt (vaataja on loll), et Mandri mängib iseennast ka kolmkümmend aastat hiljem, tänapäevases novellis… Jah, filmiproovide loetelus on esikohal näha Jüri Järvet ja siis Kaljo Kiisk. Ju siis läks midagi nässu selle kõrendiku valikus.
Filmi montaaži aeg on ju alati veidi nõidumine, sest siis annab parandada ka lootusetult nässu läinud episoode jne. Ka siin — Kask ja Drui saavad lõpuks aru, et „assotsiatiivseid sidemeid kahe aja vahel ei teki, sünnib vaid illustratiivne-didaktiline lugu” ja püüavad moodsate või vähem moodsate montaažinippidega (palju flashback’e) päästa filmi… Kokku tuleb minu arust hakitud moraliseeriv abordivastane melodraama, aga kes olen mina, et hinnata kaks inimpõlve tagasi tehtud filmi.
Jüri Müür räägib ennast siiski filmi sisse! Tema nimelt loeb sissejuhatavat autoriteksti: „Me elame selle aastasaja teises pooles. See on meie aeg…” Ja olgu lisatud, et Jüri on ka üks Ben Drui kirstu kandjatest väljumisel ETV peauksest oktoobris 1975.
Peaaegu kolmkümmend aastat pärast filmi, 2003. aastal tunnistab Tõnis ühes pikas kohvikuusutluses mulle ootamatult flegmaatiliselt: „Pidanuks ikka tänapäevase poole filmist välja jätma.”
See „tänapäevane pool” on filmis samuti kolmkümmend aastat pärast sõda.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.