Miskipärast usun, et kõik enam-vähem minuvanused inimesed on „õitsva sotsialismi” päevil käinud šeffideks kolhoosides või sovhoosides. Nüüd tuli palju vanaaegseid termineid ühte lausesse. Kes mõistab, see mõistab, kes ei tea, uurigu ise!
Suurriigi vinklev-vonklev toimimine, mis alatasa tobeda plaanimajanduse tulemusena ummikusse jookseb… ja siis kargavad „vabatahtlikud” suure propagandakisa saatel jälle kodumaad päästma. Eriti käib see põllumajanduse kohta, sest kolhoseerimisse on juba algusest peale sisse programmeeritud „tööga mitte toime tulemine”. Külad on ju tühjaks jooksnud.
„Sotsialiseerumise õnnestumisest oleneb hilisem tööga rahulolu, pühendumus, aktiivsus ja selgus oma rollis.”
Oleme kõik 11. klassi õpilased, st abituriendid, kevadtalvel 1956, kui meid ühtäkki sõidutatakse kuhugi Pärnu-lähedasse kolhoosi. Et šefid või nii. Aga talvel? See on ajahetk, mil kusagil kõrgel ministeeriumis hakatakse agressiivselt ajama ajuvaba tööõpetuse sisseviimist koolidesse. Meie Pärnu Koidula-kooli keldrisse ilmuvad puidutreipingid, jumal teab kust maha kantud vanad masinad. Eriti mäletan sealt tüdrukuid keerlevat kandilist puutükki lõikepeitliga ümmarguseks treimas, terve maailm ja ka koolimaja esimene korrus puutolmu täis… Ja nüüd siis lepavõsa maha raiumas ja saagimas. Selle töö eesmärgist ei saa ma siiani aru, ja vaevalt seda kolhoosimehedki meile seletada oskavad. Tööõpetus?
„Sotsialiseerumine — ühiskonna liikmeks saamine, rollide ja reeglite õppimine.”
Septembris 1957, teisel kursusel Leningradis, olen kartuleid „kaevamas” Lesogorski rajooni Vorošilovi-nimelises kolhoosis, 220 km Leningradist. Sõit sinna lahtises veoautokastis viib läbi koledasti purustatud Viiburi. Kuuse- ja männimetsad, kaljud, kivid ja järved. Elame kolhoosiklubis. Ilmselgelt soome vallamaja, kus näen esimest korda elus lapikuid radiaatoreid. Ühtegi soomlast siin enam pole. Kolhoosi esimees, maale „vabatahtlikuna” kupatatud Kirovi tehase treial(!), ütleb möödaminnes, et tal on kuueteistkümnest Venemaa oblastist saadetud asunikke koos kõige juurdekuuluvaga.
Et põllud on umbrohtunud ja savised, kraavid umbe aetud ja sajab vihma, pole siit kartuleid suurt saada. Pealegi masinaid pole, kartulivõtmiskonksu siinmail ei tunta ja nii „kopaitame/kaevame” üksikuid väeteid mugulaid tavalise sõnnikuhargi ja labidaga. Kolhoosinaised, vatjovkades varjud, lähevad irvitades meist mööda, seenele. Las tudengitest šefid rabelevad. Õhtul jätame kartulihunnikud põllule, sest auto muidugi ei tulnud, hommikuks on plats puhas — kohalikud on kõik ära varastanud.
„Sotsialiseerumine — kogu protsess, mille jooksul inimene võtab omaks need grupinormid ja väärtused, mis võimaldavad tal pärast ühiskonnast osa võtta.”
Sobiva tuulesuuna korral tunnen kodus veel nüüdki Kehra paberivabriku mädamunahaisu, kuigi nad hõikasid 2008. aastal, et nüüdsest hakkab parem olema… Igatahes hõljub 1961. aasta septembris Kehra kapsaväljade kohal öökima ajav lehk, kui meid, kahe nädala eest Tallinna Kinostuudiosse tööle tulnud verivärskeid kinoinsenere, Tolja Roosi ja mind, kõrgkvalifitseeritud šeflustööle kupatatakse.
„Sotsialiseerumine — sa pead ühiskonna mängureeglid nii hästi selgeks saama, et suudad ennast nendest vabaks osta ja omandada ülima hüve — kaitstud, turvalise, intiimse privaatsuse.”
Tulevikuinimese suurim vapustus on viimastes piltides — värske heina lõhn ja paljajalu rohus kõndimine. Mäletamisega täidetud aastate armutu rodu on kaotanud selle kolhoosi nime ja koha, aga igatahes kusagil põhjarannikul kesksuvel 1963. Filmiinimesed heinasaadul, puhas käsitsitöö. Kaarutajad ja heinapakkijad ja heinapallid on kusagil kaugel ees, helges tulevikus.
Palju tänu sõbrapoisile Rein Kasakule, kes mind siinkohal hädaabitöödelt sotsialiseerumisele tassis.
Hüüdlaused ikka internetist.
