EESTIS LUGUSID JÄTKUB I

PEETER SAUTER

(AGA KUS ON SUURED LOOD?)

„Eesti lood” on üle aastate ulatuv dokiseeria. Noored tegijad harjutavad kätt, vaataja saab sissevaateid Eesti inimeste ellu ja maastikesse. Sari on uue aja „Nõukogude Eesti” ringvaade (kuigi erinevalt ringvaatest on iga lugu fokuseeritud). Kui Mati Unt arvas, et sadakonna aasta pärast on nii tema kui Hans Leberecht mõlemad lihtsalt ühed eesti kirjanikud, siis kuidas võivad saja aasta pärast kõrvuti tunduda „Eesti lood” ja „Nõukogude Eesti”? Ma ei küsi, kumb on parem. Aga ehk — kumb paneb rohkem mõtlema? Kumb annab haaravama, intrigeerivama, ammendavama pildi ajast ja inimestest? „Eesti lood” on kindlasti suurema kunstilise ambitsiooniga, samas tahaks, et mõni operaator Kõps sõidaks huvilise filmikaameraga lihtsalt mööda maad ja filmiks nagu Johannes Pääsuke.

 

„Poissmees ja Volga”. Režii: Aljona Suržikova. Operaatorid: Kullar Viimne, Sergei Trofimov. Produtsent: Sergei Trofimov. Muusik: Ruslan PX. Filmis osalevad: Mihhail Lopatkin, Tatjana Lopatkina — ema, Maria Vanjukova — vanaema, Alla Stepanova, Aleksand­ra Goldrina, Jelena Melnik, Marika Mändmaa, Juri Nikolajev, Natalia Nikolajeva, Vladimir Balev. 28 min. © Diafilm, 2014.

DSC_9046a_netti

Lookene 32-aastasest Narva Mihhailist, kooliõpetajast, kes kogub nõukaaegsete autode mudeleid, tahab naist võtta ja osta Volga-auto. Peategelase kuju on hea segu ullikesest ja kavalpeast, kelle tuum jääb lõpuni mõistatuslikuks. Poissmees muudkui tutvub ja tutvub uute pruutidega kogu filmi jooksul (ja vist ei saa kellegagi väga lähedalt tuttavaks), aga lõpuks ostab hoopis oma unistuste auto.

Mihhail on näiliselt avatud, joviaalne, viisakas ja ontlik. Pisut paksuke, pisut omamoodi pealiskaudse jutuveeretamisega, aga mis siis. Poissmees missugune. Ja ema-vanaema ootavad miniat („ühelegi ei ütleks ära!“) ja järeltulijaid pikisilmi, aga neid ei saabu ega saabu. Võimalik küll, et poissmees isegi teab oma väärtusi ja hindab neid pisut ülegi? Ta tunneb, et kes meeldib talle, ei taha teda, ja vastupidi.

Seega võiks olla üldistusvõimeline lugu. Nooremas keskeas üksikutest, kellest mõni on abielus põletada saanud, kes pole söandanud abielludagi. Korralikud inimesed, kes juhusuhteid ei otsi, aga kelle jaoks stabiilse suhte loomise lävi on nii kõrge, et sellest üle astuda ei jaksa või ei taha (enam).

Jah, ideega on kõik korras. Aga filmist aimub lavastuslikkust. Jälle ootab Mihhail uut pruuti ja jälle hoiab punast roosi selja taga. Jälle viib tee kohvikusse, kus püütakse pealiskaudselt sõnu seada ja hoida rõõmsat tooni. Mõte, et olukord muudkui kordub, pole paha, kui see poleks tehtud. Praegu ei tundu asi päris, aga pole ka mängufilmilik, vaid kipub režissööri mõtte illustratsiooniks.

Et kõik filmitavad on Eestist, aga venelased, kes elavad oma maailmas, hakkab kummitama natuke pärast filmi lõppu. Ma ei usu, et lavastaja oleks teemale mõelnud, aga tõesti, need inimesed ei suhestu kuidagi Eesti ega eestlastega ja ehk ka mitte suuremat Venemaaga. Neil pole poliitilisi huve ega hoiakuid, nad on euroopalikud. See on rahvusrühm, kes elab meist erinevas maailmas (või siis vastupidi). Me ei tea (ega tahagi teada?) neist ja vist nemad ei vaja otseselt ka infot meist.

Lavastuslikkus pole dokis keelatud ega pruugi olla miinuseks. Aga tegelikkuse instseneerimine peaks andma uue kvaliteedi, nihke, tähenduse. Siin piirdub asi tegelikkuse vähe värvikamaks ja huvitavamaks võõpamisega. Mihhail sõidutab uut pruuti Tallinnas kes teab kust saadud Volgaga ja kiidab hiljem, et see oli ta unistus, mis täitus (ja ilmne on, et ka selle daamiga jääbki asi ühe-korra-randevuuks). Hm, on Mihhail tõesti nii lapsik sinisilm? Või on kaadri taga iga kord intiimkohtumine, mida meile ei näidata ja mis ongi sellise donžuani eesmärk? No ega vist.

Nagu ikka dokkides, ei pääse lõpus puändiotsingust. Kuidagi peab koera saba üles vedama. Mihhail ongi ostnud unistuste Volga-auto ja läheb uhkelt garaaži. Käivitab ja käivitab, starter püüab mis suudab, aga mootor tööle ei hakka. Olgu see siis võrdpilt Mihhailist enesest ja ta elust või üldse isolatsiooni jäävatest keskealistest partneriotsijatest, kes vuntsivad end veidi vanamoodsal moel üles, aga keda kummitab lõplik üksijäämine, mille juures nad püüavad rõõmsat nägu teha.

Ehk sai nüüd pilt liigkriitiline. Aljona Suržikova plussid on südamlikkus ja oskus surve all hoida vedru, mille vallapääsemist me ootame. Kui sinna lisanduks ehedus ja siirus, ekraanil näeks rohkem tegelikkust kui tegelikkuse etendamist ja autori ideede illustreerimist, oleks asi täiesti plusspoolel. Ja nagu viidatud, on vooruseks ka Eesti seest ühe omamoodi Eesti rahvagrupi elu esiletoomine. Nad kuulavad sama rock’n’roll’i kui meie ja elavad kõrvalkorterites — aga me oleme verstade kaugusel üksteisest.

 

„Kahe maailma vahel”. Režii, operaatoritöö ja stsenaarium: Liis Lepik. Monteerija: Martin Männik. Helilooja: Indrek Soe. Tõlkijad: Marin Turm, Kristi Ock­ba, Birgit Rosenberg, Steven Vihalemm. Produtsent: Birgit Rosenberg. 29 min. © Kultusfilm, 2014.

Kahemaailmavahel_pilt1_netti

MTÜ Mondo tegeleb humanitaarabiga Lähis-Idas ja Aafrikas. Mondo egiidi all on Ugandasse, Ghanasse, Keeniasse, Jordaaniasse, Afganistani sõitnud hulk Eesti vabatahtlikke ja mõnikord on neid saatnud filmimehed. Arusaadav, eestlane maailmas askeldamas on alati teema ja kui filmimees ka sealsamas askeldab, on ta samasugune eestlane maailmas ja peaks saama hulkur­eestlusele hästi pihta.

Kas saab? Lihtne see pole, sest filmima minnakse varemtundmata materjali ja oht on tulla koju reportaažiga, mis näitab olukorra ära, aga ei aseta seda laiemasse konteksti ei maailma ega Eesti mõistes. Jah, kui meie dokumentalistil oleks võimalus olla kohapeal aastakene, küllap saaksime tasakaalustatuma ja rikkama materjali. Lühikese võtteperioodi juures on oht keevitada eksootilisele pildile juurde oma peast leitud tähendus.

Liis Lepiku film on ülemõtlemise patust prii. Paraku on siin paradoks. Kui lihtsalt näitad elu ja suuremaid tähendusi ei otsi, kipub asi olupildistuseks, reportaažiks, samas tähendusi taga ajades on oht muutuda subjektiivseks ja elu oma mustri alla mahutada. See on dokitegemise juures lõputu otsing ja ilmselt toimib spontaanselt, sest ega keegi pika töö juures neid asju kalkuleeri. Nii selgub aja jooksul, kelle natuur passib doki tegemiseks, kes leiab seal oma tee ja kes ei. Ja loomulikult võib dokitegemise teid olla tuhandeid.

Film on Kuveidi(-Eesti) päritolu Kristi Ockba katsumustest ÜRO pagulaste ameti põgenikelaagris Jordaanias, kus peatuvad Süüria põgenikud. Ockba tausta, mille tuhnin üles netist, film ei anna. Kuveidi isa ja eestlasest ema läksid lahku, Kristi elas ja õppis (ärijuhtimist) aastaid Kuveidis, tuli siiski koos õega Eestisse. Filmist näeme, et ta elab koos eestlasest poeedi Steveniga, kes on samuti saanud moslemiks, ja nad kasvatavad kaht väikest last.

Küllap on hea, et seda kõike meile filmis ei seletata ja ette ei nämmutata. Hea, et saab filmi jooksul mõistatada, kes võib olla see eesti ja araabia keelt vaheldumisi lobisev tüdruk, kes tunneb end meessoost islamipõgenike hulgas vabalt (küllap pisut kummastades neid vabameelse araablannana, maailmakodanikuna) ja kel samas humanitaarabilise amet (mis teab kui raske ei tundu) juhtme kokku jooksutab, nagu ta oleks mõni printsess.

Kui Kristi korduvalt kurtis, et tal pole funktsiooni ja ta ei saa aru, miks teda põgenike juurde ametisse on pandud, siis mul tekkis tunne, et ta ongi angažeeritud selleks, et oma joviaalse olemisega paotaks tõsimoslemitele ust kaasaegsemasse maailma ja muudaks selle ihaldusväärseks. Aga loomulikult ei saanud töölevõtja talle öelda, et seeliku keerutamine ongi ainus amet. Ehk liialdan ja eksin.

Film näitab pikalt Kristi Ockbat Jordaanias askeldamas ja üht eesti poissi Tallinnas, kes sööb samamoodi hamburgerit kui Kristi Aafrikas, ja siis on poiss ühel hetkel pannud seina äärde vaiba maha ja asub musulmanina palvetama. Kristi kodumaine boyfriend. Niisiis on tugev segavereline naine keeranud eestlase islamiusku ja moslemitele puhub lääne maailma vabameelsus- ja kodanikuvabaduse tuuli. Uks kahe maailma vahel tõesti. Ehk Kristi enda teadvustamata.

Siin oleks olnud võimalus tõmmata lõõts laiali ja viidata, kui väga on meil vaja kahe kultuuri (ida ja lääne) vahel sidepidajaid ja mitte ainult Eestis, vaid ka Prantsusmaal ja Taanis ja kogu Euroo­pas. Samal ajal on mul hea meel, et seda ei tehta filmis otsesõnu, vaid lastakse järele mõelda. Kristi eesti mees, poeet Steven, on siin kandis Allahit kummardades erand. Ta pole uusfanaatik, nagu neid Londonis leidub, pigem filosoofilise hoiakuga ja arutleb sufide elutunnetuse üle. Tahtmatult tuleb tunne, et poolaraablane Ockba on võõras Lähis-Idas ja Steven jällegi Eestis. Veelgi enam, ehk me otsime võõrandumist (kas Albert Camus sellest rääkis oma romaanis?), otsime martüüriumi, milles üleneda. Võõrandumist, mis aitaks kõigega üheks saada. Nii, tunnistan, et siinkohal on filmist saadud impulss viinud mind mägedesse, kuhu režissöör ehk ei soovinudki juhatada. Vormiliselt on asi lihtne, vaid harva sigineb tunne, et kasutatakse juhuslikult sülle kukkunud kaadreid, millel pole sisu. Enamasti õnnestub peas panna arusaamatu episood hiljem konteksti. Mõned näited. Simultaanne hamburgerisöömine Tallinnas ja Ammanis (Kristi ja ta mees) on hea leid. Kristi suutmatus autoga teed leida, kui juhe koos, on kõnekas. Kristi läheb üle aia lastele tagasi viskama palli, kui ükski moslemimees ei märka end liigutada — hea. Kristi ohked ÜRO ametnikule muutuvad näitemänguks kaamera ees ja sama teema peal sõidetakse pikalt. Samas laste õnnesoovilaul emmele Skype’is ja kohe nutmapuhkemine ja jonn on head.

Muessin mošeetornist palvusele kutsumas ja tänavaturg on tühjad pildid, aga võibolla vajalik tühjus ja tausta joonistamine. Võib öelda, et Kristi Ockba mees Steven Kloostri Aidas luulet lugemas ja Raul Velbaumiga kraaklemas (ajal kui naine Jordaanias askeldab) on irdne episood, aga ehk pole paha anda filmi värsket õhku vahele. Isegi kui stseen lugu edasi ei vii.

Kokku võttes, lugu pole paha, aga on natuke üheülbaline ja igatseks väikest nihet, mis teeks filmi suureks looks ida ja lääne haakumise võimalustest ja kokkusaamisraskustest. Mul ei tulegi meelde, kas eesti-vene teemal selline suur film on juba tehtud. Kes teeb? Viimane aeg oleks hulkurajakirjanik Jaanus Piirsalule Venemaale ja Ukrainasse kaamera või kaameramees kaasa anda.

 

„Järjekord”. Režii: Aleksandr Heifets ja Jaak Kilmi. Operaatorid: Aleksandr Heifets, Jaak Kilmi, Joosep Matjus. Platsiheli: Taisto Uuslail. Montaaž: Aleksandr Heifets. Eriefektid: Hendrik Proosa. Produtsent: Jaak Kilmi. Filmis: Milena Gordejeva, Hilda Veski. 29 min. © Pimik / Taiga Film, 2014.

varahommik_netti

Aleksandr Heifetsi — Jaak Kilmi oopus ajab esimesel hetkel vihaseks. Sest kõik on kohe selge. Näitate meile merkantiilsuse ja lihtsa elu vastandumist. Näitate, kuidas eblakad noored ostlejad fännavad soodusriidepoe H&M avamist Tallinnas ja lasevad ennast liimile tõmmata, oodates kaubanduskeskuses öö läbi — lootes samas saada meediatähelepanu. Ja kuidas vanamemmed vaevaliselt maakolkas ringi kooserdavad. See ongi teie sõnum, mille üle peaksin järele mõtlema? Midagi uuemat pole öelda?

Kogu filmi jooksul ootan, kas tuleb pööre, kas on trikk kübaras varuks? Kuidas on seotud neliteist tundi enne H&Mi esimese Eesti poe avamist ukse taha koha sisse võtnud kaunitar Milena ja Palumõisa küla Hilda, kes läbi filmi oma kanu kutsub. Selgub, et ega olegi seotud. Kui vaid, et üks on noor naine, kes tahab ilusaid riideid, ja teine vana naine, kes on ka ilusti riides ja kindlasti kunagi noorena ka moodsaid hilpe ihaldanud nagu Milena, aga nüüd on õnnelik, kui saab jalgratta toel autokaupluse järjekorda ja seal teiste vanadaamidega ivake juttu puhuda — sest kõik tulevad kohale varakult, ehkki mitte nii aegsasti, kui H&Mi ukse taha kokku aetud noortemass.

Niipidi on film pettumus, aga kui käega lüüa, et ei tule siit midagi muud ja sedasama värki meile visalt näidataksegi, siis tekib tasapisi väike „ahhaa” nagu Kaneto Shindo „Paljast saart” (1960) vaadates. Muud polegi, kui pildil näha. See ongi nende toredate inimeste igapäevane eksistents (ja ma saan nendega samastuda). Üks üksildane ööbib uue poe ukse taga linnas, teine ootab kord nädalas saabuvat autolavkat kolkakülas. Ja ennäe — mõlemad tunduvad õnnelikud! Õnnelikumad kui mina! Ostmine ja järjekorras seismine on pühad ja vagad tegevused, mille läbi võib õndsaks saada. Neid on vaja ainult uskuda. Ja seda teeselda ei saa. Milena käis varem Soome H&Mis ja kui selgus, et sama pood avatakse Rocca al Mare keskuses, oli erutus suur.

Kui vaid kord nädalas saab, puhas rätik peas ja kleit seljas, kauplusautosse ostma minna, siis on see sündmus. Hilda teeb suure ostu: 19. 62 eurot!

Niisiis, kuigi film pakub vaid õhukest ja kulunud ideekest, siis visa ja minimalistliku teostuse tõttu pääseb see lõpuks siiski mõjule, hakkab tööle nagu Peet Vallaku novellett „Maanaine”, mis läbi aastakümnete kooliõpikutes uuesti ära trükitakse. Aga kui keegi uuesti samasugust filmi (milletaolist on korduvalt tehtud) väntama kukub, peaks ta üle vaatama Sydney Pollacki „Äraaetud hobused lastakse ju maha” aastast 1969 ja mõtlema, kas on oskust sealt edasi minna või midagi uut öelda.

 

„Vennad Karuputked”. Režii, operaator ja monteerija: Taavi Arus. Produtsent: Kalle Konrad. 28 min. © Well Well, 2014.

Minek_netti

Film teeb nõutuks. Mis see siis oli? Kakskümmend kaheksa minutit pildijada, kus kaks toredat ja joviaalset meest (keda kaamera krampi ei aja — aga see on ehk nats vähe hea doki tegemiseks?) hävitavad karuputke. Lõikavad ja mürgitavad mõnuga. Kuigi naine kodus kirub, et oma maja ümbrus on räämas ja meest pole kolm kuud kodus, ela nagu meremehe naine. Ja mees kiidab, et sügisel on hea, sest siis on raha. Ja vend lisab raha kohta: „Mis saab jõuluks otsa.” Ja ongi kogu propagandafilm. Mis tuleb järgmiseks?

Ärgu režissöör Taavi Arus pahandagu (ja filmikangelased), aga filmi jaoks on asjal vähe sisu ja teist plaani. Sõita suvekese mööda karuputkevälju ja ohata, et küll va putke on Eestis palju, lasta botaanikul karuputke hingeelu lahti rääkida, on informatiivne, aga filmi jaoks vähene.

Miks pealkiri tahab seostuda „Vendade Karusüdamete” või „Vendade Lõvisüdametega”, jääb mulle teadmata. Iroonia see ju pole ja vahvaid vendi ei kutsu filmi jooksul keegi karuputkedeks. Või on pealkiri autoritepoolne kunstiline lisandus elupildistuse juurde? Kui nii, siis see punnitatud pealkiri võtab filmi kunstilise poole kenasti kokku.

Küsin naiivse küsimuse. Kas dokfilm peab olema kunst? Kes käsib? Kas hea reportaažfoto on kunst? Peab sest taolises võtmes rääkima? Millegipärast kipume. Hea ajakirjandus ju kunst ei ole. Kas peaks eristama dokke, millel on kunstiambitsioon, probleemfilmidest, portreedest, olukirjeldustest jne (rida tuleks väga pikk). Selle rehkendusega ei jõua me kuhugi. Paradoksaalselt vaatame aga vanu klassikalisi dokke, mis sõelale on jäänud (no võtke kas või Andres Sööt ja „501 paremat fotot Marsist”), kui kunsti. Miks? Kas Sööt tahtiski tookord kunsti teha?

Kui on kunstfotograaf (vanasti olid sellised), äkki peaks olema ka kunstdokirežissöör ja kunstdokioperaator? Kui dokki läheb väntama mängufilmi režissöör, kel parajasti mängukat teha ei õnnestu, teeb ta nagunii dokki tehes kunsti. Mõnel on elu ümberlavastamine veres.

Ma võiksin öelda, et doki ja mänguka vahe on see, et kui kaamera käima pannakse, siis kas öeldakse või ei öelda filmitavale, mida kaamera ees teha, aga isegi see pole õige. Mängukategijagi pingestab pilti — hoides näitlejat teadmatuses — ja dokitegija vahel palub hukataval nägu valgusse pöörata, et head pilti saada. Võiks öelda, et mängukategija kirjutab stsenaariumi palju kordi läbi ja dokitegija vähem kordi. Aga seegi pole õige. On mõlema valdkonna tegijate hulgas eri sorti karvaseid ja sulelisi. Võiks arvata, et varsti kaob piiritlemine ära ja jääb lihtsalt film või autorifilm. Aga seda vist ei juhtu. Kuna kino on noorem kui kunst ja kirjandus, mis jõudsid postmodernismi läinud sajandil, siis kino alustas liikumist postmodernismi lainelt. Ja see on ehk üks žanrilise segadiku põhjusi (mitte et segadik paha oleks).

 

„Lusmägi INC.”. Režii: Marta Pulk. Operaatorid: Sten-Johan Lill, Ivar Taim, Aivo Rannik, Madis Reimund. Helisalvestus: Valter Jakovlev, Kristjan Kurm, Mart Kessel-Otsa, Tanel Kadalipp, Tanel Tänna. Montaaž: Helis Hirve. Helirežii: Tarvo Schmeimann. Helilooja: Sten Sheripov. Värvikorrektsioon: Sten-Johan Lill. Produtsent: Maie Rossmann-Lill. 29 min. © Kinosaurus Film, 2014.

stillid00086521_netti

Lugu kahest püüdlikust noorärimehest, kaksikutest Rainer ja Ragnar Lusmägist, kõrge enesehinnanguga gümnasistidest. DVD kaanetekst viitab, et tegemist on iroonilise looga. Eks pealkiri olegi irooniline. Filmi iroonia on sordiini all ja ma pole kindel, kui paljud selle välja loevad. Aga ega nii saagi filmi teha, kui operaatoril on kogu aeg keel põses. Küllap on režissöör Marta Pulk pead murdnud, kui palju distantseeritust tegelastest on hea. Kahevahel olek pingestab filmi.

Sten Sheripovi reibas muusika, kui kaks uljast kauboid, koolikotid seljas, mööda Paide trotuaari võitude poole lentsivad, on irooniline. Nihkes on ka poiste omavaheline naer koolitunnis, kui (nende arvates) neist pea jagu allapoole jäävad klassikaaslased elu mõtet otsivad. Või kui üks Lusmägidest aruteleb, et Paide tüdrukutega pole millestki rääkida (sest nad on rumalad)… Muusikast võivad ju kõik rääkida, aga noormees tahaks vestelda Ukraina olukorrast või viimastest USA presidendi­valimistest (kahju, et ei paluta siis presidendivalimisi kommenteerida või ehk mitte — sest pisut kohmakas, komplik, suurejooneline ja enesekeskne on jutt niigi. Lusmägi: „Mul on väga suured nõudmised teistele inimeste ees!”).

Poisid osalevad oma „Praktikumi” äriideega noorettevõtjate konkursil „Entrum” ja loodavad võita, aga peavad kaadrisse jääma mittevõitjatena. Lusmägidele on löök valus, sest nende „Praktikum” pakkus gümnaasiumi lõpetajatele võimalust end mõnes äriettevõttes proovile panna, et tulevikuplaanides ja soovides selgusele jõuda, aga konkursi võidab hoopis nooremate poiste „Nätrum”, mis toodab nätsu (filmist see ei selgu), ja president Ilves annab auhinna just „Nätrumi” meeskonnale!

Kui tavaliselt on mul hea meel, kui asju üle ei seletata, siis siin oleks küll tahtnud teada, mis on „Entrum” ja „Nätrum”, kes need tegi ja milleks (netist leian, et „Entrumi” on käivitanud Eesti Energia). Dokkides pole vaja lahti seletada inimlikku sisu, hea, kui säilib pinge ja soov vaatajana inimest mõista, aga kui näidatakse mingit ettevõtet, üritust, sündmust ja see jäetakse arusaamatuks, siis peab selleks olema hea põhjus. Palun ärge jätke fakte segaseks, aga palun ärge kommenteerige inimesi. Filmis läheb aega, enne kui saad aru, keda ja miks näidatakse. Selles loos oleks võinud kaardid kohe avada. Vendi Lusmägisid kasutatakse klišeekujudena, ühemärgilistena. On see ilus või inetu, ei tea, aga küllap edasipüüdlikud vennad jäid rahule, et neist on tehtud film.

Seega pole film paha, aga jääb oma sõnumi edastamisel või probleemipüstitusel (kui kaugele on hea noorusliku egotsentrilise maksimalismiga minna) poolele teele. Me ei saa vendadest Lusmägidest teada mitte midagi väljaspool noorärimehe rolli, me ei näe nende inimlikkust, olmelisi olukordi, nõrkushetki. Ometi on idee õhku viskamine hea. Pakun, et samadest poistest tuleks teha uus film kümne-kahekümne aasta pärast. Siis tekiks asjale suurem tähendus.

 

„Kellele lüüakse pulsikella”. Režissöör: Andres Keil. Operaatorid: Joosep Matjus, Siim Sillamaa, Andres Keil. Heli: Joosep Matjus, Siim Sillamaa. Helitöötlus: Tenno Toomistu. Originaalmuusika: Lauri Lüdimois. Montaaž: Siim Sillamaa. Produtsent: Siim Sillamaa. 28 min.© Pimik, 2014.

PULSIKELL_6_netti

Multifunktsionaalsel Andres Keilil on õnnestunud saada nõusolek toimetaja Priit Pulleritsult — entusiastlikult rattasõitjalt ja suusatajalt, et tõsta ta pjedestaalile filmis harrastussportlastest. Pullerits tuleb tões ja vaimus kaasa ja filmi algul näeme suusatava toimetajaga vaheldumisi ta steitmente teemal „sport teeb mehe”. Tahtmatult tekib huvi, mis hoiaku võtab Keil Pulleritsu suhtes, kes laulis kiitust hokiväljakul vanade mängijate kõrval parimaks kuulutatud Vladimir Putinile ja vajutas mutta rolleriga pruudi juurde sõitnud (ja turvameeste eest plehku pannud) François Hollande’i kui lödi­püksi.

Mul on tunne, et Keil tahab küsimärgi alla panna harrastusspordi, mis kasvab monomaaniliseks, obsessiooniks. Kui tervisespordist saab mehelikkuse etalon, elueesmärk, mille all võib kannatada spordimehe pere (naistervisesportlastest filmis juttu pole). Tal on vaja keskset kangelast ja ta teab, et musterharrastussportlasena eksponeerib end meelsasti Priit Pullerits. Kui see köieots on Andres Keilil pihus, ei hakka ta ometi tiidsalt sikutama. Keil jääb poolele teele. Sest milleks Pulleritsuga tülli minna! Küllap see on mõistlik lähenemine, aga film jääb niipidi üsna hillitsetuks pildireaks.

Näeme, et harrastussport on kirg (et mitte öelda endorfiininarkomaania — filmis räägitakse spordisõltuvusest), mida paljud tegijad väärtustavad vaat et üle kõige. Jah, Soomes-Rootsis võtavad neist dopingut (ehedat) riigiti 10 000 või 40 000 sportijat (kõik mehed?), Eestis pole me veel teinud rehkendust, ehkki SA Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port on kindel, et me sörgime neis asjus skandinaavlaste sabas.

Priit Pullerits intervjueerib kirglikku spordimeest Heino Puud ja kuulab naeratamisi, kuidas too pajatab, et naisega on juttu tulnud teemal „kas mina või jalgrattad” ja siis on lastud kõrvad alandlikult alla ja tunnistatud: „Sorry, jalgrattad.”

Hoiak, et kellele on jalgpall parem kui seks, aga kellele pedaalid, suusad ja kepid, kumab filmist läbi. Film jääb siiski teema lahkamisel poole vinna peale. Vist oli Keili lootus, et Pullerits kogu ooperi ise suureks laulab, ülehinnatud. Natuke oleks lavastaja pidanud asja avardama. Me näeme harrastajaid, kes tahavad väga mehed olla. Ja spordiarste, kes on kahtlevad ületreenimise suhtes (mis pole uudis). Kus on teised mehed ja nende hoiakud, arvamused? Ja naised? Ülejäänud ühiskonnaliikmed? Mis nood arvavad?

Kas peaks filmi pealkirjast rääkima? Otse ei pea, aga siiski… Pealkiri on puust ja punaseks tehtud südamearst Rein Vahisalu kujundit loova repliigiga lõpus — harrastusjalgrattur vahtis nelja tunni jooksul 100 km läbi Eesti sõites visalt pulsikella, aga kas ta maastikku ka vaatas? Ei, ta vaatas oma surmakella.

Kui ma enne kurtsin, et selgust ja kunsti on lugudes vähe, siis „surma tiksuv pulsikell” on liiast. Jah, me teame Ernest Hemingway romaanipealkirja „Kellele lüüakse hingekella”, aga kust oli see pärit? Jah, John Donne’ilt. Ja Donne’i kirjakoht ütles? Eks ta ütles, et me kuulume kokku ja kui ühele kuulutatakse surma, siis selles on kõigi surma ettekuulutus. Poeesia? Jah. Harrastussportlastega seotud? Ega vist. Pealkiri on meeldejääv, kuigi kistud ja kohatu.
Võttes kuus filmi kokku, tundub mulle, et sõelale jäävad pigem esimesed kaks, kus teema jäi segaseks, aga olid persoonid, kel oli lugu (või sisekonflikt). Mees, kes flirdib rohkem autode kui naistega, ja Kuveidi-Eesti vahel identiteeti ja kohta otsiv naine. Neis oli näha, et töö käigus idee kasvas.
(Järgneb)

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon