Mitte ei mäleta, kas Evald Aavikul olid ka Irdi lavastatud „Külavahelauludes” (Vanemuine, 1972) säärased šarmantsed vuntsid nagu siinsel esimesel fotol. Sinna kuhugi kaugele jääbki mu esimene mälestus Evaldist. Aga „Klaverihäälestaja tuleb kolmapäeval” (1973) — sealt ongi see esimene pilt — on veel üks filmitudengite kursusetöö, mis otsekui ime läbi on meieni jõudnud. Valentin Kuigi ja Mihkel Ratase filmike osutus Moskvas VGIKis nii populaarseks, et kadunud ta ongi, igaveseks. Aga ei! Palju hiljem põrkab Evald filmi helimehe Jaak Ellinguga kokku: „Mihkel olevat teinud salaja filmist lubatud ühe asemel kaks koopiat ja selle teise olevat ta andnud kingituseks Evaldile, kes selle omakorda viinud Kuressaare lossi (muuseumisse) varjule. Edasi oli juba lihtne: tõime koopia Tallinna ning ma digiteerisin selle.” Ainus filmikoopia on tänaseni hoiul Kuressaare Muuseumis.
Evaldiga olen helimehena kambas olnud kahe mängufilmi peal, mille võtteplatsidel võetud mitme fotograafi piltidest siinse fotonurga kokku panengi. „Tuulte pesas” (1978, rež Olav Neuland) mängib Evald tumma austerlasest desertööri. Küllap tema näitlejaelu kõige kasinama tekstiandmisega roll. Et selle filmi montaažirežissööriks on Eevi Säde, palub Evald pärast filmikoopia valmimist Eevil kokku kerida töömaterjali jäägid, kus teda näha on. Tehnoloogiliselt lähevad need nn tööpositiivi karbitäied filmilinti kõik nagunii põletamisele. Evald saabki filmikarbid pealdisega „Evaldile” ja tõelise Saaremaa patrioodina viib need sünnisaare muuseumi, kust kahekümne aasta möödudes neist lahti tahetakse saada: „Monteerimata töömaterjal — milleks?” Sedasi on 2010. aastal need karbid jälle meie peres, võtan sealt sisse skännida ja restaureerida mitmeid operaator Arvo Iho filmifotosid, mis siin nüüd näha on…
„Jõulud Vigalas” (1980) on Mark Soosaare mängufilmidebüüt. Ebaharilik oma sünnimomendist alates — Mark juba üksjagu maineka dokumentalistina peab enne tegema lühikese nn õppefilmi „Õpetaja”. Stuudio nõudmine, mis Soosaart pisarateni solvab. Ja alles siis käivitub peafilm, millest saabki „Jõulud Vigalas”. Et olen siin-seal sellest filmist rääkinud, valisin siia peamiselt pilte Evaldist ja ebatraditsioonilistest võtteplatsidest. Või ka ebatraditsioonilisest režissöörist, kalossid jala otsas rippumas.
Aga tõelise Laipmanni kui tribuuni, rahvajuhi olemus segab kogu aeg Evaldit. Näitleja kõhklev olek ja õbluke, mitte väga macho’lik kuju ning Laipmanni eneseohverduslik minek Vigala rahva eest surma jääb tüseda põhjata. („Arukas kahtleja,” ütleb Mark ise.) Jah, „peksta ma ennast ei lase, ma olen vaba Eesti mees…” Evald usubki ennast Margi „Jõulude” peal mitte sama hästi tundnud olevat kui Neulandi „Tuulte pesas”: „…polnud niisugust klappi…” (Olin mõlema loo helimees.) Krambivaba, ebafilmilik õhkkond Margi juures — see on küll tõsi.
Et Evaldil Tartus arvutit polnud, on meie telefonijutud mõnikord tundidepikkused. Otse uskumatu vedamine, et saab Nõukogude armees aega teenida siinsamas Tartu garnisonis, kus staršinaa unustab ta eesti päritolu ning hoiatab linnalubade puhul: oldagu ettevaatlikud, kõik nad ju fašistid… Ning mõnusad väljasõidud rahvaga kohtuma, mina tasuta kaasaandena kambas. Jaak Lõhmusel on hea klapp Palamuse inimestega, käimegi seal „Tuulte pesa” näitamas. Ja siis Tartu Athenas perekondlikult väikese publikuga „Jõulud Vigalas”. Hüvastijätul poetab Evald veidi ootamatult jutu sisse midagi oma kaksikutest poegadest! Või kuulsin valesti?
Kolgakülas, seal Loksa lähedal, veedame sumedal septembriõhtul rahvarohke kohtumise meenutustega Jüri Müüri filmist „Inimesed sõdurisinelis” (1967/1968). Evald on selles filmis noor rühikas leitnant Aava, siinsamas metsa all olid õppelaagrite võtted.
Hoopis värviline on mälestus tema 75. sünnipäeva dokumentaalsest introspektiivist „Evaldi tekk” Tartu Uues Teatris 24. jaanuaril 2016. Viimane piltki on siia laenatud Postimehe asjakohasest artiklist, piltnikuks Gabriela Liivamägi. Eksin tulles ära (Tartu on suur linn!) ja jään hiljaks, saali enam ei lasta. Aga mul on kingituseks suur pakk fotosuurendusi Evaldist! Kui siis kuidagi saalin hiilin, arvab ajakirjanik mu hilinemise etenduse käsikirja sisse sätitud olevat…
Pikk sünnipäevalaud ja pits kohvi, saan korraldajatelt mälestuseks suure plakati „Evaldi tekiga”. Öösel sajab paksu laia lund, kui rühin üle Toomemäe sugulaste juurde öömajale. Valvas politseiauto sõidab tasakesi kaasa, ju vist arvavad mu plakatirulli raketiks?
Kolleeg Jaak Elling hüüab mulle Evaldi lahkumispäeval: „Küünal vaikselt vilgub…”
