Laur Lomper, „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku”. Lugulaule.
Tõnu Oja, „Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe”. Tõdemusi. Koostajad: Maarja Undusk ja Villu Kangur. Toimetaja: Mari Tuuling. Kujundaja: Kaire van der Toorn-Guthan. Kirjastus Helios, 2024.
Tõnu Oja: „Minust ei saa staari teha. Ma ei oska staarina käituda, ega taha, mul hakkab häbi. Kui keegi hakkab mind kiitma, muutun ma irooniliseks, tõmban ennast ise alla. Ise muidugi mõtlen, et räägi veel.” (Teater. Muusika. Kino 1999, nr 3)
Nii on lausunud Tõnu Oja kakskümmend kuus aastat tagasi, kui TMKs ilmus temast mu näitlejaportree „Naljakas, et ühel tähel ei vedanud…”. Küllap ta kirjutaks oma mõttekäigule tänagi alla. See portreelugu on mulle oluline. Ja mitte ainult sellepärast, et sain tookord ajakirja aastapreemia. Põhiliselt ikka usaldava dialoogi tõttu Tõnu Ojaga. Tema sai sel kevadel meespeaosatäitja aastaauhinna.
Kes on Laur Lomper, teadsin juba siis, oleksin justkui alati teadnud. Isegi natuke üllatav, et Tõnu Oja pseudonüüm polegi üldteada tõik, vaid oli kellegi jaoks uudis, sinnamaani kui…
…kui jõulukuul 2024 ilmus Laur Lomperi ehk/ja Tõnu Oja luuletuste raamat „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku”. Muudkui lugesin, ümisesin endamisi lauluviise, meenutasin nii mõndagi magusmõru nostalgiaga, ent avastasin ka täitsa uusi luuletusi. Kuidagi kohemaid hakkas kimbutama kiusatus, et mis oleks, kui kirjutaks sellest raamatust vastukaja. Muidugimõista jälle TMKs, maheda paatosega väljendudes: veerand sajandit hiljem… Aga mitte auahnusest ega edevusest. Tänutäheks.
Aga siis juhtus miskit kentsakat. Tundsin, et appikene, seekord ma tõesti üldse ei oska! Tuttav tunne niikuinii, aga vahi vaenlast, no ei tule vaimu peale, nagu õhkaks kuulsuse narr Vesipruul. Eks see Tõnu Oja tõrksus kiitmise suhtes peluta kah omajagu. Veelgi põhjatum on hirm, et nüüd jäängi jänni. Ja päevad muudkui lähevad, tähtaeg ligineb üleloomuliku kiirusega ja loobuda kah nagu ei raatsi…
Laur Lomperi lugulaulud ja Tõnu Oja tõdemused on isikupärased. Äratuntava käekirjaga. Sõnavalik algupärane, stampidest prii, rütmid-riimid kerge krutskiga, hoolivad, südamlikud, nukkernaljakad. Nagu tema rollidki, eks ju.
Praegugi sõidavad Tõnu Oja ja Piret Kalda väsimatult mööda Eestit ringi Komöödiateatri lavastusega „Lumevangis”, toovad-viivad inimestele teatrirõõmu kodukanti kätte. Keegi saalis mäletab Oja ja Kalda tandemit Osvaldi ja Laurana Jaan Tätte „Ristumises peateega”, keegi teine Jüri ja Ullana teleseriaalis „Papad-mammad” (kuus hooaega, 2016–2019), keegi kolmas on fännanud nii seda kui teist ja muidugi palju muidki rolle. Ilmtingimata vaadatakse seda talvist armastuslugu mis tahes aastaajal just lemmiknäitlejate pärast. Ja jäädaksegi vaatama, mitusada korda veel võiks vabalt mängida. Komöödia lõpus on Tõnu Ojal šarmantne tantsusooloke, tore muhe täpp i peal. Tema tantsisklemine on sama ainuline kui sõnade tantsitamine luuleks ja lauluks.
„Lumevangis”, mis lust! See finaalpiruett, muigegramm.
Publik mõnuleb, päikene sulatab palgeid.
Mõnus, kuis kestab Tõnu tantsisklev samm
(Osvald? Hee, varem, „Tere!”) — mul mälus, tal jalges.
Pole laval ta hoopiski elevants,
aimub poognates vallatlev autoparoodia,
kavalat elegantsi kiirgab ta tants,
ei ihka lakk-parketti, ei maotut oodi ka.
Ohoo, jaa-jaa, need isevärki tantsusammud… Järsku käis mu sees veider krõks! Vurasin parajasti bussiga ühte Eesti teatrilinna, kus Tõnu Oja muide nii mänginud kui lavastanud on, ja siis ühtäkki sosistaski peibutav hääl: aga mis oleks, kui kirjutaks vastukaja värsis?! Jahmatav, aga ka ahvatlev idee. Selge kui seebivesi, et risk läbi kukkuda on kümme… Mis asja mere kalda pääl! Tuhat, sadakümme tuhat korda suurem risk kui ootuspärases proosavormis. Aga ma vähemalt proovin. Sootuks sõnatu allaandmine oleks sama piinlik, kardetavasti häbistavam veel.
Rahva Raamatus südamel hakkas nii soe,
oma esikteost esitles sääl Laur-Tõnu.
Kaval raamat, kaks ühes, eest või tagant loe.
Autogramme sai topelt, autor leidis häid sõnu.
Kuue paiku ma huviga vahtinud
iga kell, kolme ja seitsme paiku.
Riimirõõmu ja sõnumit januga ahminud,
kuhjub kuulmeisse laulude vaiku.
(N)ohhh… Ei olnud see hoopiski Kroonika.
Ikka Teatermuusikakinu.
Toimetaja ei pöördunud sooviga,
ise nõudsin: see lugu saab minu!
Ennast manitsen siin: ära ometi kekuta,
oled teoses et sees suisa eesnime-pidi…1
Tähtsam tõik: Tõnuta Raadioteater ei saa,
loeb aus inimhääl, p…õrgusse AI-vai pimevidin!
Helde looja, vast pooligi laule ei teand
mina, mõnda isegi teatrivallast?!
Täitsa tundmata „Jää” mul, ohka või nea end.
Mis veel rääkida Harku vallast!
…Järsku välkvalge paanika tabas mind.
Assa nuga, ma üldse ei oska!
Mauhh! see äratundmine rabas mind:
õigeid sõnu ju kuskilt ei osta.
Nähh, miks ometi andsin end üles ma?
Milleks saamatult pruukida sulge.
Võinuks hoida vaid raamatut süles ma.
Tärmin kukil, ei loobuda julge.
Igiammu, kui olin veel peaaegu noor,
näitleja Oja Tõnust sai kribatud lugu.
Tookord TMK andis preemia, oo-oo,
viivuks pidasin endast vist päriselt lugu.
Valmis kirjatükk Tõnuga kahasse.
Olen tänini temale üdini tänulik.
Mnjaa, ei läind jagamisele raha see.
Tõnu näitlejaauhinna sai. Kunst on pikk!
Küllap olin ma raasuke armundki,
egas teistmoodi teatris ma siiani maldagi.
Tookord valgustas Tõnu Oja sarm undki,
laval kuldne kalake, Raag, Piret Kaldagi.
Muuseas, lavarollide fotode valikut
luuleteoses ma liiga heasti ei hooma.
Mitu elavat pilti jääb puudu, sa jutt,
eks neid mälus pea juurde looma ja tooma.
Aga eluloo raamat see tõelikult on,
sinavam pool õrnalt isiklikki.
Vanaisa Tõnu on… vohh! Lihtsalt on.
Pole vaja tal suvalist laiki, ei klikki.
Õhtul kogu kambaga me vaataks ulmefilmi,
mõtleks, mida homme teeks, ja pärast mõtleks ringi.
Ja kui üks teist tülitsedes hakkaks mulle vastu,
mina oleks tema poolt ja iseenda vastu.
(Tõnu Oja, „Väljavõtteid kirjavahetusest Mirdiga”, lk 43)
Kõikse lemmikumaid laule mul kolm,
hingelaadilt ju melanhoolik ma, hmm…
Ei see tähenda, et leheküljile tolm
kuhjuks, kirjas kus värss lõuapoolikum.
Sa võid, sa võid ju kaalu jälgida,
kuid patt on sootuks ära nälgida,
kui loobud hõrgutistest, pimeloom,
kängub ka su armas iseloom.
(Laur Lomper, „Kaalujälgija”, lk 25)
Üks lemmik ammu hinges kumiseb,
L’Dorado „Ma tean, et sa hoolid…”
Kui kuulen, jälle aeg otsekui seiskuks.
Mu minekud kaugele kandusid,
veel kaugemal unelmad randusid.
Ei loobuda või — ma ju vandusin,
et kohtun kord tõotatud maaga.
(Laur Lomper, „Sina hoolid ikka”, lk 42)
Teine puudutav „Tänulaul”.
Hapram hingeilm lauljal ja kuulajal varuks.
(Ja no Seemani Sepole passib see kenasti.)
Sest me ei taipa, me ei tea,
kas noolib kuri meid või hea?
Pole põhjust põhjuseta lärmata,
võivad lärmis närvirakud kärvata.
Mõni tunne tahab tasakene tärgata,
aeg on enda kõrval endasugust märgata.
[Laur Lomper, „Märkamise aeg (Tänulaul)”, lk 106]
Kolmas, see kõige hellem,
plaadilt kuulata tihti ei raatsigi.
Kui kuulan, on südames püha.
Ja nii imelik, kangastub üha,
kuis Tõnu seda laulaks puhta üksipäini,
häälel väheke kähedal.
Kuigi Rembetese kireval plaadil ei kõla see päriselt nii,
vaikselt kuulatan, vargsi neelatan…
Siis, kui merre uppund päikse viimne kiir
valguse viib
ja tuul puude latvu
hommikuni sahistama jääb,
head ööd, lausub laps ja
unes homseid unistusi näeb.
(Laur Lomper, „Vaikelu”, lk 49)
Mis siin enam seletada.
Tallinn — Pärnu — Kuressaare, küünlakuu 2025
P. S. 1.
Lemmiknäitlejaga koos vananeda on hää,
taipan, „Totalitaarset romaani” kui vaatan.
Meister vaikib. Ta mõtleb. Tasa praguneb jää.
Taastub lootus ja taganeb saatan.
MEISTER: Keegi mõtleb just nii: kui tema välja kannatab, siis on veel mingisugust lootust. Isegi kui sa teed kolme näitlejaga mingis nurgataguses proovi, siis keegi ikkagi teab — ta on siin. Ja mina tean, et too teine on siin. Need on nagu märgutuled küngastel. Vaatad ja mõtled: ahaa, seal põleb tuli, järelikult võib veel elada.
(„Totalitaarne romaan”)
Viide:
1 Tõnu Oja luuletus „Raadioteater 95”,
lk 28–30.
Mainitud lavastused:
„Lumevangis”. Patrick — Tõnu Oja. Judith — Piret Kalda. Autor Peter Quilter. Tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja Egon Nuter. Komöödiateater, 2023.
„Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest”. Osvald Koger — Tõnu Oja. Laura Siig — Piret Kalda. Roland Räim — Andres Raag. Autor ja lavastaja Jaan Tätte. Tallinna Linnateater, 1998.
„Tere!” Pääru Tolksti — Tõnu Oja. Autor ja lavastaja Jaan Tätte. Tallinna Linnateater, 1997.
„Totalitaarne romaan”. Meister — Tõnu Oja. Autor Marius Ivaškevičius. Tõlkijad Ilona Martson ja Ene Paaver. Lavastaja Hendrik Toompere jr. Eesti Draamateater, 2024.
P. S. 2.
Loodan siiski, ehk Tõnu annab mul andeks,
et see laul ei saand ladus, ei süva.
Omaette vast suud sätib vaimukaks vandeks,
kuid poolkuuldavalt ümiseb: „Hüva …”
Muigaks ta, muigaks ma,
pole lausel, ei laulul veel lõpp.
