„Lahkumine Tallinnast. 1941”. Režisöörid ja stsenaristid: Jaak Kilmi ja Kiur Aarma. Produtsendid: Kiur Aarma, Jaak Kilmi, Hanna Kauppi ja Marko Röhr. Operaatorid: Kullar Viimne, Ants Martin Vahur, Egert Kamenik ja Meelis Veeremets. Helilooja: Ardo Ran Varres. Helirežisöörid: Tanel Roovik, Danek Kaunissaare ja Veiko Anvelt. Monteerijad: Jaak Kilmi, Martin Männik, Altti Sjögren ja Jaak Ollino jr. Dokumentaalfilm, kestus 75 min. ©Traumfabrik. Kaastootjad ©Pimik/Matila Röhr Productions. Esilinastus 6. II 2025 festivalil „DocPoint Tallinn”.
Minu onu kummalised väljalõiked 1941. aasta ajalehtedest, kleebituna suuretele vihikulehtedele. Miks ta nii tegi? Ajastu on vägevalt sees.
Ühel kenal märtsipäeval (nii ju ikka alustatakse?) pakub toimetaja Donald Tomberg mulle kirjutada Kilmi ja Aarma uuest sõjafilmist „Lahkumine Tallinnast. 1941”. Ta on kusagilt välja koukinud mu ürgvana loo Sirbist („Kas liiga palju ajalugu?”), kus ma tõesti meenutan meie filmiideed Balti laevastiku superhalvasti ette valmistatud ja superhalvasti läbi viidud põgenemisoperatsioonist augustis 1941. Äkki antakse andeks, kui sealt Sirbist veidi tuunituna taastrükin.
Kas liiga palju ajalugu?
„Mul on filmi idee!” hõikab Miša Beilinson ja tassib mind Pegasuse kohvikusse, kus lihtsurelik jõuab sel ajahetkel veel kohvi ja võisaiade eest maksta. Miša on Tallinnfilmis kroonikaosakonna toimetaja, täna mäletame teda Juudi Gümnaasiumi direktorina. Ja käib välja põneva plaani: teha film 1941. aasta augustilõpu Balti laevastiku laevakaravanist. Tunnistan, et mul on sellest „kangelaslikust läbimurdest” Kroonlinna üpris ebamäärane ettekujutus, sest punast propagandajuttu sel teemal olen vältinud, ehkki muidugi tean kümnete laevade põhjaminekust ja imelistest pääsemistest, tulevane laulja Georg Ots näitena alati käepärast. Miša on üksikasjadega rohkem kursis, sest Pihkva Pedagoogilise Instituudi on ta lõpetanud ajaloolasena, siin Pegasuses aga tunnistab, et säärane filmiidee sündis mõningasest sentimentaalsusest. Tema isa oli selles karavanis ja hukkus, Miša teab kuidagiviisi, et ta olla maetud mingile Soome lahe saarele. Miša oli siis veel sündimata, tema ema, noor juuditar, tõi poisi ilmavalgele kusagil tagalas, kuhu oli jõudnud evakueeruda. Ja täna ütleb Miša lihtsalt: „Tahan sinna saarele viia kimbu lilli…” Me mõlemad oleme piisavalt pragmaatikud, et taibata — ükski vägi ei lase meid lihtsalt niisama nendele rangelt valvatavatele, nn kinnistele saartele. Kui ehk film? Esiotsa teeme vaikset luuret ja läheme Narva maanteele Balti Sõjalaevastiku muuseumi (see oli peda vastas). Eruohvitser näitab meile jämeda saksa terastrossi lõiku, taolisest oli punutud kaks või kolm allveelaevadevastast võrku risti üle Soome lahe, millega hoiti kõik ellujäänud Nõukogude allveelaevad kuni 1944. aastani Kroonlinnas lõksus. (Kahekordne, 30 miili pikkune terasvõrk silmadega neli korda neli meetrit tõmmati Naissaare ja Porkkala-Kallbådani majaka vahele 100 meetri sügavusse.) Samas muuseumis loeme sõjaaegseid Soome ajalehti nende dramaatiliste sündmuste kohta, aga ei midagi rohkemat. Veel pole ilmunud tõsiseltvõetavaid uurimusi, need saavad ilmuda alles 10–20 aasta pärast, aga meie tahame teha filmi nüüd. Küllap oleme naiivsed, kuid mitte nii naiivsed, et ei annaks endale aru NSVLi sõjalaevastiku arhiivide suletusest ja totaalsest salastatusest. No hüva, vaatame, kaugele me pääseme, kui piirame filmi vaid eestlaste osavõtuga 41. aasta augustipäevadest. Olime 1972. aastal Olav Neulandiga filminud jäälõhkuja Suur Tõll kaptenit Hermann Tõnissood, kes viis vana laeva läbi miiniväljade Kroonlinna. Tal oli enam-vähem täpne päevaraamat („Juminda kohal oli tulistamine nii tihe, nagu oleks kadakapõõsas põlenud!”), häid ja värvikaid detaile. Otse tema kõrval läks paari minutiga põhja eskaadrimiinilaev Jakov Sverdlov. Tallinnfilmi heliosakonna mehaanik Väike Kutt (eraelus Alfred Truuste) lebas raskelt haavatuna liikumatult ühe laeva trümmis, kui Saksa sööstpommitajad Stuka Ju-87 laeva tulistasid, vene sanitarka viskus paanikas kummuli Kuti peale… Praeguse ENSV Kinokomitee peatoimetaja Rafail Beltšikovi, 1941. aastal vabatahtlikult NKVD hävituspataljoni(!) astunu alt läks staabilaev Viroonia põhja, Beltšikov päästeti pärast mitmetunnist ujumist… Paneme kokku lühikese esildise dokfilmide toimetusele, mis mul siin kannab kuupäeva 18. veebruar 1985. Igatahes saame komandeeringu ja sõidame Mišaga Leningradi, astume uhkesse Börsihoonesse Neeva kaldal, kus nüüd on Sõjalaevastiku Keskmuuseum, ja saame jutule osakonnajuhataja, esimese järgu kapteniga. Too ei varjagi oma imestust: „Poisid, te olete hullud! See 180 laeva ülesõit 28./29. augustil 1941 on Venemaa laevastiku kogu ajaloo kõige häbiväärsemalt dramaatilisem lugu, sellest pole isegi ühtegi kandidaaditööd kaitstud! Ja teie tahate teha filmi!” Aga nähtavasti oleme piisavalt hullud, et tema usaldust väärida, ja ta viib meid alla keldrisse kinnisesse käsikirjade osakonda. On endiselt 1985. aasta.
Sealne arhivaar, erumereväelane, on lahkus ise, ta on teeninud koos eestlastega ja nii ei lähegi palju aega, kui ta toob meile virna toimikuid. Need on tähelepanuväärsed paberid — 17 kaptenit ja tüürimeest teistelt sõjalaevadelt kirjeldavad eskaadrimiinilaeva Jakov Sverdlov kapteni Spiridonovi kangelastegu, kes püüdis oma laeva ohvriks tuues päästa ristleja Kirovit (selle peal oli laevastiku komandör viitseadmiral Tributs). Skeemid, koordinaadid, kaugused ja detailid — „Nagu praegust hetke mäletan allveelaeva periskoobi vahujutti… Mäletan torpeedo vahujälge”… ja samas vaimus edasi. Sverdlov läheb hiigelplahvatuses pooleks, ime läbi pääseb kapten Spiridonov. Meie abivalmis arhivaar, nüüd veidi konjakilõhnaliselt jutukam, täiendab: „28./29. augustil 1941 polnud Soome lahes tegutsemas ühtegi Saksa ega Soome allveelaeva, küll aga ujus vähemalt 10 000 miini. Kutsusime lugupeetud veteranid kokku — näidake, kus te olite selle plahvatuse ajal. Nojah, vaid üks kapten oli selle õnnetuse hetkel silmsides Sverdloviga. Ja põhjendus oli ju inimlik — 2. järgu kapten Spiridonov nimelt degradeeriti madruseks, ta oli hea meremees, vaja tema rehabiliteerimisele kaasa aidata.” Ning sõbralik arhivaar lisab kuldaväärt sententsi — „Valetavad nagu kõik pealtnägijad”.
Mis võimalikesse filmimaterjalidesse puutub, siis siin jääb meie abistaja vastuse võlgu ja sestap läheme Mišaga Leningradi Kroonikafilmide Stuudiosse, sest selle stuudio mehed olid 1941. aastal filmimas Tallinnas ja laevadel. Just nemad on Kirovi peal üles võtnud paljutsiteeritud põleva Tallinna panoraami augustis 1941. Lähemal uurimisel on näha, et tegelikult põlevad mereäärsed hiigelsuured kütuselaod või -mahutid. Meie režissöör Ülo Tambek on 1966. aastal nimelt siit saanud oma dokfilmile „Memento” pika filmilõigu sõjalaevadest Tallinna reidil.
Kuuleme küll üht-teist nendest sõjaoperaatoritest, kellest paraku kaks või kolm hukkusid laevadel, iImselt koos kaamerate ja võetud filmilindiga, aga muud sel hetkel teada ei saa. Täna jah, sügisel 2010 tean isegi Vene rindeoperaatorite nimesid: J. Utšitel, Lampreht ja Znamenski, TASSi fotograaf oli Nikolai Janov, kelle viis fotot nendest päevadest on meie filmiarhiivis olemas.
Tallinnas saab Lennart Meri kuulda meie ideest ja noomib raskete sõnadega — fosforiidiaeg surub peale, aga teie ajate väljal tuult taga! Eks tal oli ju omamoodi õigus, sinnapaika lugu jääbki, ootama värskeid tegijaid.
Miša lilled isa mälestuseks jäävad viimata. Ja minu teada pole sellest tragöödiast siiani filmi tehtud. (Sirp, 19. XI 2010)
Mihhail Beilinson veel Tallinnfilmi toimetajana.
Film sellest tragöödiast tehakse siiski
Olematusse pudenenud idee korjab 40 aastat hiljem üles uus eesti filmipõlvkond. Jaak Kilmi on sündinud 1973, Kiur Aarma 1975. Neil puudub õnneks igasugune füüsiline/füsioloogiline kontakt tolle ajastuga, sõjaga ülepea. Mis ei tähenda, et loojatena poleks nad sõda uurinud: 2005. aastal teeb René Vilbre filmi „Kuum külm sõda: Haukka grupp”, kus Kiur Aarma on produtsent ja kaasstsenarist, 2006. aastal on Kiur Aarma samuti produtsent ja kaasstsenarist Raimo Jõeranna dokfilmis „Sinimäed”. Seega võiks jutuks olev film olla veel üks akadeemiline pilguheit möödanikku. Umbes nii, nagu minule oli algkoolis Jüriöö ülestõus oma Tasujaga.
Siin olen üksjagu kahevahel. Minu enda alles jäänud mälukombitsad ulatuvad sööstpommitajate Stukade õppelendudeni kodusel Pärnu lennuväljal 1943–1944, aga ka Saksa õhutõrjekahurite flakkide laiskade valgete popsahtusteni kõrgel taevas, kui need rohkem moe pärast tulistavad liiga kõrgelt üle linna lendavaid Vene pommitajaid ja meie koos kasvatajatädidega neid lasteaia õues vahime! Meie pere kartulimaa on otse Sauga lennuvälja kõrval, Stukad ja Hark-Antsud (Fieseler Fi 156) pargivad ju siinsamas…
Sööstpommitaja Stuka Ju 87. Lehekülg lennukite välimäärajast lennuväe abiteenistuslastele (LwH).
Enn Säde erakogu fotod
Režissöörid-stsenaristid Kilmi ja Aarma tajuvad ülihästi veealuseid karisid, mis selle loo juures neid varitsevad. Ennekõike sadade sarnaste ajalooliste montaaž-dokfilmide näol maailma filmiturul, mille loojatel on peale kopsaka eelarve käes ka filmiarhiivid üle ilma. Mine ja vali, ja maksa! History kanalid jms…
Üks võimalus on teha traditsiooniline sõjaajalooline montaažfilm traditsioonilise kõiketeadjast autori/diktoriga. Kardetavasti laia publiku jaoks veidi kuiv. Aga põrgulikult põnev minusugusele! Kes ma tõepoolest miskipärast olen sõjavärgi vastu rohkem huvi tundnud, kui sobiks. (Jüri Müüri Saksa lennuväeabiteenistuse aeg, soomepoiste Jätkusõja seigad, raamat sõja-aastate Pärnust…) Siin on aga lugu Balti laevastiku põgenemisoperatsioonist, millest venelastepoolseid autentseid filmikaadreid on oh kui vähe ja nendegi päritolust meie filmi tegijad miskipärast vaikivad.
Autorid teevad panuse emotsionaalsusele. Näitlejad loevad kaadritaguse tekstina erinevate inimeste südantlõhestavaid lugusid uppumisest ja pääsemisest ja palju muud. Aga minusuguse huvilise jaoks jääb üldpilt, ajalooline foon tüseda toeta. Muidugi, nüüd hakkan oma filmi kokku panema? Tule taevas appi!
Aga ega ma enda vastu saa — filmis nähtava taha jäävad ju oi missugused militaarajaloolised seigad, mis välja tooduna hoidnuks veidi monotoonseks kippuvat lugu värvilisemana!
Kas või see nn mobiliseeritute kokkuajamine laevadele. Et sakslaste pealetung oli ebameeldivalt kiire, saadi „natsionaliseeritud Eesti Vabariigist” püssi alla ju enamasti Lääne- ja Põhja-Eesti mehi, küllap oma 18 000 meest. Minu isa kuulus küll mobilisatsiooni alla, aga et Pärnus jäi see „ajapuudusel” läbi viimata, siis sedakorda läks perel õnneks. Ning laevadele nad viidi. Mis edasi juhtus, sõltus õnnest.
26. augustil algab Tallinna kaitsmise agoonia, sealt edasi kaos ja brutaalne hävitustöö. Samal ajal on Tallinna sadamatesse kogunenud vähemalt 12 000 üksjagu paanikas punaarmeelast, kesklinn on juba sakslaste käes. Paraku panevad mitmed laevad tühjalt ajama, transportlaevad võtavad peale paarsada inimest, sinna mahtunuks aga vähemalt 2000. Nendest soldatitest saavad sõjavangid. On imede ime, et neid troppi kogunenud mehi ei märganud Saksa lendurid. Küsimus ju lihtne: mis mõtet oli laevadele ajada sovettidesse ilmselgelt tõrjuvalt suhtuvaid mobiliseeritud eestlasi? Esimene küüditamine oli kuu aega tagasi… Punaväelased teavad: Pribaltika on võõras ja vaenulik. Sõjatribunal on sissepiiratud Tallinnas juba surma mõistnud vähemalt 1 875 inimest, spionomaania on totaalne. Reidil tiirutavad eksootilised ja antikvaarsed laevad saavad saksa mürskudega üksjagu pihta, seega tuleb leida süüdlane, „sihtur”, kes sakslastele justkui laevade koordinaate edasi andnuks. Leitaksegi — sadamas üks nimetuks jäänud kalalaev, millel on tõesti peal tavaline raadiosaatja. Terve meeskond lastakse sealsamas maha…
„Lahkumine Tallinnast. 1941”, 2025. Režissöörid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma.
Aga miks see niiviisi juhtus?
Filmi algus jääb venima. Mullegi tuntud lõks: autorid avastavad arhiivides põnevaid kaadreid ja eeldades, et vaataja nagunii pole sõja alguse militaarajalooga tuttav, pakuvad meile ikkagi üksjagu teada-tuntud filmikaadreid. Selliselt monteeritud filmide „tõe ja õiguse” piir ähmastub, mingi dualism teeb ettevaatlikuks, ehkki „see võis ju nii olla”. Ja et kordagi ei täpsustata, kust see või teine pilt on võetud, kaotab lugu tükikese oma usaldusväärsusest. Aga „nii on alati tehtud”. Nojah, juba Jüri Müür hoiatas: kritiseerida tuleb autorite positsioonilt, mitte sellelt positsioonilt, mida ma ise oleksin tahtnud või osanud oma suurest tarkusest teha.
Siit tekibki küsimus, mis mind kogu filmi jooksul vaevama jääb ja millele autorid ei vasta: miks see kõik 1941. aastal niiviisi juhtus? Kuidas sakslased tulevad nagu nuga läbi sulavõi, pool Punaarmeest on kas vangi langenud või sakslaste poole üle jooksnud? Miks Balti laevastik (BMF) istub rahulikult Tallinnas lõksus ega võta midagi ette isegi sakslaste ja soomlaste avalikult miine panevate laevukeste vastu ja seda oma, BMFi sügavas operatiivtagalas? Vene autorid nimetavad seda Teise maailmasõja suureks saladuseks. Kõrgemate laevastikujuhtide peas eksisteeris ka meeleheitlik idee lasta end interneerida kogu laevastikuga neutraalses Rootsis! Rootsi oli sellega arvestanud ja pani ise miinid välja, sakslasi sellest õigeaegselt hoiatamata. Kolm Saksamaale miinide järele kihutavat Saksa miiniveeskajat lendab Ölandi juures õhku. Lisaks sellele oli Nõukogude väepealikel veelgi fantastilisem mõte murda läbi Taani väinade Põhja-Jäämerele!
„Lahkumine Tallinnast. 1941”. Kaadrid filmist
Häältekoor
Filmi autorid valivad pehme maandumise ega roni põrgulikult-vastikult huvitavatesse poliitilistesse seikadesse. Umbes 50 inimest, omamoodi häältekoori meetod, nagu Kiur Aarma seda hüüab, on pandud jutustama oma lugusid, aga võõraste häältega. Nagu nüüd alatasa teatrilavadel näha on — nn dokumentaariumid, reaalsete inimeste räägitule põhinevad lood. Lembit Peterson olla öelnud, et see on üks võimalus elu lavale tuua. Vabandan alandlikult, aga mulle see etenduskunst ei meeldi. Sama ka siin filmis — nähtavasti peletab mind siin topeltvale, sest ekraanil on laev „üldse”, sadam „üldse”, hääl „üldse”. Ja hääled üksjagu eksivad. Ei olnud ristleja Kirov reidil liikumisvõimetu, ei olnud Soome lahes Saksa laevastikku jms… Jah, ma olen salvestanud Suure Tõllu kaptenit Hermann Tõnissood, tema kähisev vanainimesehääl on ju Neulandi filmis olemas, kuigi mitte oma laevapäevikut lugemas.
Kapten Hermann Tõnissoo oma parimatel aegadel.
Katkeid Hermann Tõnissoo päevikust:
1. august 1941. Sain käsu minna jäämurdja Suure Tõllu peale kapteniks. See on nagu välk selgest taevast — nii vastumeelt on see määramine mulle.
Suur Tõll on vilets laev, jookseb koerakäiku, külg ees.
25. august 1941. Algab evakueerimine. Toodi autokoorem vorsti ja juustu. Pommid kukuvad üsna külje alla.
Pardale on tulnud juba üle 1000 inimese — naised-lapsed, valitsuse liikmed.
28. august kell 15.00. Hakkame liikuma, kiirus — 13 sõlme. Meid on üle 128 laeva.
Kell 21.32 käib ilmatu jõmmkärakas. Miiniristleja Sverdlov murdub pooleks ja vajub põhja.
Juminda neem. Plahvatustel pole vahet, pidev ragin, palju saksa lennukeid.
29. augusti õhtul jõuame Leningradi. Admiral Tributs annab mulle semaforiga tänu hea juhtimise eest.
Kapten Tõnissoo räägib meile tol korral oma mikroskoopilises töötoas, kus valmivad tema toredad laevamudelid, loo sellest koerakäigust. Vana laev oli kahe vindiga ja kippus külg ees sõites jätma muljet, otsekui väljuks karavanist; NKVD-lasest politruk käis nagaaniga ähvardamas. Nendel päevadel ei maksnud inimelu midagi…
Muidugi on mul kõrvus ka Rafail Beltšikovi käre hääl, 1977. aastal oli ta meil Lennart Meri filmirühma „Linnutee tuuled” n-ö poliitiliseks toeks välisvõtetel Ungaris; 2004. aastal tegime temaga Jüri Müüri filmile pikema intervjuu. Tema „Punaarmee tõlgiks” nimetamine on siiski pool tõde, astus ta ju 1940. aastal otsekohe vabatahtlikuna NKVDsse. Aga loomulikult saab minu kuulmismälu segada vaid mind, ei enamikku teisi vaatajaid.
Kapten Tõnissoo aastal 1972 oma uskumatult täpseid laevamudeleid tegemas.
Enn Säde erakogu fotod
Tagamaadest…
Filmi autorid teevad näo (häda sunnil, sest läheb veel vähemalt 50 aastat, kuni nad ehk saaksid kinnistesse Vene sõjaväearhiividesse, kui ajalugu ülepea alles jääb), et 1941. aasta sõjalaevade istooriad neid väga ei huvita.
Ilmaasjata! Nad saaksid tsiteerida vene autoreid, kes vabamatel 90-ndatel rääkisid maailmale bolševike hullumeelsest maailmarevolutsiooni ideest ja oma Suure Laevastiku ehitamisest, et minna Läänemerelt välja ja purustada kas või nende mälus ikka veel tegutsev Esimese maailmasõja aegne Briti Grand Fleet. Ja veel kord teada anda, et selsamal 1941. aastal polnud Soome lahes praktiliselt tõsist Saksa laevastikku ning et venelaste üleolek vaenlastest siin merel oli kahekümnekordne! Aga Stalini 30-ndate aastate enesetapjalikud puhastused olid laevastikust ära koristanud parimad spetsialistid jne…
Kuid stopp! See oleks jutt mingist teisest filmist, küllap väga vajalikust. Samas, neid tagamaid teadmata jääb selgusetuks, miks see hiigelpikk laevakaravan valib põgenemiseks nn keskmise trassi, mis juba kihiseb miinidest. Kuigi kindlasti mitte 60 000 tükki Soome lahes, nagu meile filmis paaril korral kinnitatakse. Nii palju neid õudseid „rosinaid” võinuks olla ehk terves Läänemeres alates Esimesest maailmasõjast. Minu amatöörlikud otsingud kättesaadavas kirjanduses seda müstilist 60 000 kuidagi ei kinnita.
Nn lõunatrassil oleks karavan liikunud piki Eesti põhjarannikut, mis teadaolevalt oli miinivabaks traalitud, aga oh häda — et Punaarmee maavägedest on vaat et pool vangi langenud või sakslaste poole üle jooksnud, kardavad väejuhid nii Moskvas kui laevastikus sama kordumist. Ajavad laevad kaldasse ja annavad ennast vangi? Saksa rannasuurtükke alles veetakse kohale, Luftwaffe on küll juba õhus. Balti laevastiku 3. osakonna (eriosakond!) ülem diviisikomissar Lebedev trükib väsimatult ettekandeid kõikide potentsiaalsete reeturite kohta, alates admiral Tributsist ja lõpetades baltlastest laevnikega, kes tulnuks ammu maha lasta. Kes aga tõesti oma laevadega manööverdades mõnikord nii ehk teisiti koju tagasi tulevad.
…mitme kandi pealt
Ja ikkagi on „Lahkumine Tallinnast. 1941” vägev film, aitäh! Vahvad kaadrid laevade lossimisest, inimestest kaldal ja laevadel, jumal teab kust leitud arhiivimaterjal. Ja minu, vana filmimehe häda on selles, et pelgan libakaadreid. Ons need ikka siin, Soome lahel filmitud? Kõik need kohutavad plahvatused, hukkuvad laevad… Ma püüan olla alandlik autorite suhtes ja häälestan oma närvisüsteemi rahulikumaks vastuvõtuks, sest ega me tollest möödanikust enne lahti saa, kui oleme seda kaasatundvalt või osavõtlikult mõistma õppinud. Meid on „hellitatud” Euroopa (Ukraina!) või Lähis-Ida uute sõjapiltidega, mis otsevaates, live’is, toovad diivanil lesivale vaatajale kätte ehtsa vere ja ehtsa surma. Kuhu sa lähed, inimene?
Aga seal, augustis 1941, on Vene laevnikud hädas totaalselt nässus kompassidega, pimesi koperdamisega miiniväljal. Miine panevad sakslased, soomlased ja venelased, ka „omad” kaardid on vigased. 20 vene allveelaeva hukkub, küll pealveesõidul. Saamatu navigatsioonioskus, omad lennukid ei leia oma eskaadrit. Küll nähakse kummitavalt palju vaenlase (pimesi ujuvaid!) allveelaevu, mis liiguvad otse muinasjutulise osavusega miinide ja nende ankrutrosside vahel…
Autorid „kuulavad ära ka teise poole”, st istuvad Luftwaffe lennukitesse. Nojah, ega see sõda just iseäranis ökoloogiline olnud: masuudimeri, põlevad laevad, kümned tuhanded surnukehad. Mingit hoomatavat ettekujutust taevasse lastud õhutõrjemürskude või merre sihitud lennukipommide arvust ju tänaseni pole. Kas need kõik on seal ikka veel alles? (Lihtsalt võrdluseks: ühel 1944. aasta öisel Helsingi pommitamisel laseb üks Soome õhutõrjerügement välja 12 858 granaati. Venelased pilluvad sel ööl üle 7000 pommi Helsingi peale.)
Eraldi filmi saaks Soome lahe saartele pääsenud merehädalistest. Ainuüksi Suursaarele, mis enne Talvesõda kuulus Soomele, võis koguneda üle 10 000 inimese!
Siia, seoses saarega ja üllatava vahepalana paar tähelepanekut eesti filmiilmast: 1963. aastal tuleb Suur-Tütarsaarele Kaljo Kiisa filmi „Jäljed” filmirühm, et filmida proloogi. Kiisk ütlebki: „Seal seisid kõik kahurid ja patareid nagu sõja ajal, see oli nagu proloogiks loodud.” Rein Maran tuleb 1993. aastal samuti Suur-Tütarsaarele, et võtta siin pikemalt üles pisikesi närilisi, lagritsaid oma loodusfilmile „Operatsioon „Lagrits””. (Ja ikkagi operatsioon!) Uurin täna Tõnu Talpsepalt, Marani teiselt operaatorilt, üksikasju. Kaks põnevat ekspeditsiooni sõja teele jäänud saarekesele. Muidugi ei pääsenud Marani rühm Eestist Mahu sadamast saarele, vaid pidi sõitma Luga (Laukasoo) sadama kaudu. Mingid sõja jäljed, Saksa flakipatarei jäänused, poollagunenud kirik, mis on piirivalvele heinaküüniks ja kus meie filmimehed magavad…
Kogu Balti laevastik sõidab Tallinna lõksust Kroonlinna lõksu. Sakslased on Leningradi ümber piiranud, aga ei kiirusta linna vallutamisega. (Veel üks Teise maailmasõja suur saladus?) Ka jäälõhkuja Suur Tõll on nüüd Leningradis. Meeskond, nagu peaaegu kõik baltlastest laevnikud, arreteeritakse. Laevale pannakse uus meeskond uue kapteniga, sest hilissügisel, novembris 1941, kui meeleheitel laevastik (BMF) toob Hanko (Hangö) sõjaväebaasist ära oma väed ja laevad, saadetakse päästetöödele ka Suur Tõll, kuid „kivisöe halva kvaliteedi pärast kutsutakse varsti tagasi”. Miskipärast arvan ma põhjuseks olevat uue meeskonna saamatuse.
Laevade Kroonlinnas seismine toob palju tööd Luftwaffele, aga et tollased kahurimürsud ja lennukipommid on veel „pimedad”, st mitte isejuhtivad, läheb uskumatult palju lahingulende tühja, enne kui ooberleitnant Hans-Ulrich Rudel suudab otse enesetapjaliku pikeerimisega oma Stukaga saata tuhandekilose pommi lahingulaevale Marat, mis pika agooniaga põhja vajub. Hans Rudelist tulebki Saksa Luftwaffe äss, senise ajaloo suurim lahingulendur (2 530 lahingulendu).
Ja nüüd ka laeva mineerimisest, millest filmis teeb juttu Suure Tõllu teine tüürimees Aleksei Hiedel. See lugu oleks olnud väärt lahtirääkimist, ehkki ronib juba filmist väljapoole. Asi pole ainuüksi vanas jäälõhkujas. Septembri alguseks oli Leningrad tihkes piiramisrõngas, blokaadis. Kõrged nõukogude väejuhid polnud kunagi arvestanud Leningradi rinde ja Balti laevastiku totaalse vangilangemisega, mis nüüd ukse ees oli. Sestap järgnes plaan totaalseks hävitamiseks, millele Stalin ise alla kirjutas. Linna mineerimine (58 000 objekti) pluss laevastiku uputamine ja õhkulaskmine. 13. septembril 1941 on alla kirjutatud detailne direktiiv selleks hävitustööks: kuidas ja kuhu uputada missugune laev jne. Seda on praegugi uskumatult kõhe lugeda. Linna elanikkond neid seltsimehi üldiselt ei huvitanud.
Natuke siis ka arvude maagiast. Olenevalt arvutamise metoodikast loetakse hukkunuks 15 000 kuni 18 000 inimest. Ja seda kolme-nelja päeva jooksul. Vene-Jaapani sõjas 1905. aastal hukkus koos laevadega 5000 vene meremeest, 6000 võeti vangi. Siin aga oli vaja läbi murda viis korda suurema laevastikuga, kui oli admiral Rožtestvenskil Tšušima lahingus. „Tallinnast lahkub 153 sõjalaeva ja kaatrit, samuti 75 laevastiku abilaeva.” (Andrei Platonov) Ning siiani täpselt teadmata hulk väiksemaid tsiviillaevu ja ujuvvahendeid.
Neid laevu ja laevukesi on liidetud ja lahutatud, aga et seda lugu ei ole sündmuskohal kirjeldanud ükski pilvel istuv ajaloolane, jääb nõustuda ajalooprofessor Platonoviga: kui hukkub üle 50% karavani laevadest, loetakse seda hävinguks. See olekski Tallinna operatsiooni üldhinnang.
Soome Virkki diversioonigrupi asi on segane ja nõudnuks filmis rahulikumat selgitust. Et see polnud tuntud Erna grupp, jääb mulle kogu jutt veidi ebatäpseks. Miks nad siis ikkagi sõidavad 26. augustil üle miinivälja juba sakslaste hõivatud Eesti põhjarannikule?
Tänapäevased soomlaste võtted sukeldumisest ja miinidest ning laevavrakkidest nõudnuks minusuguse jaoks, kes ma seda müstilist allveeilma ju ei tunne, suuremat autoripoolset seletust. Pealegi jääb film seal otsekui seisma. Miks on sukeldujal nii palju kõiksugu balloone? Kui sügaval tegevus toimub? Olen ju muidugi kuulnud ohtudest süvasukeldumisel, aga kuidas siin on? Ning vrakist endast võinuks rääkida, et mis laev ja kui sügaval. Kuna see tore habemik Juha Flikman tuukrilaevalt võtab endale ka filmi kokku võtva tegelase rolli, tahtnuks teada, palju neid vrakke on leitud ja kaardistatud. Allveearheoloog Vello Mäss on teinud vrakiregistri, võinuks siinkohal seda ikkagi nimetada. Praegu aga esineb Flikman liiga ülbelt-enesekindlalt: „Keegi ei tea sellest tragöödiast…” No ikka teatakse küll!
Muidugi — ebaterve uudishimu, antagu andeks.
Filmi lõpp läheb lohisema, ilmselt tulnuks kogu lugu veidi lühendada. Need NATO miiniõhkijad on kurjast. Jälle on Säde-vanamees oma filmi tegemas… Kohe lõpetan.
Üks õõnsaks tegev lugu veel, mis nagu sulgeks mu kõhedad heietused. Miša Beilinson, kellest alguses juttu oli ja kelle isa hukkus sellel operatsioonil, on fanaatiline koduümbruse ekskursioonijuht, ise küll Juudi kooli direktor, ja läheb 20. juulil 2009 oma grupiga Naissaarele. Ronib seal kusagil Kindluspargi müüridele, kaotab tasakaalu, kukub alla ja sureb sealsamas… Sõda saab ta ikkagi kätte. Minu poolt on lilled Miša mälestuseks sinna tänaseni viimata.
Kasutatud kirjandus:
Andrei Platonov 2005. Tragedii finskogo zaliva. Moskva, Terra Fantastica.
Igor Bunitš 1997. Tragedia na Baltike. Avgust 1941. St Peterburg, Oblik.
Mati Õun 1996. Võitlused Läänemerel. Suvi 1941. Tallinn (kirjastust pole märgitud).
Hans-Ulrich Rudel 2009. Lahingupäevik. Tallinn, Olion. Tõlkinud Paul Olev Mõtsküla.
Claes-Göran Wetterholm 2004. Surmameri. Läänemeri 1945. Tallinn, Olion. Tõlkinud Vladimir Beekman.
Hans-Eberhard Brossok 1999. Süda vaekausil. Tallinn, Olion. Tõlkinud Vladimir Beekman.
Antero Raevuori 2014. Hävittäkää Helsinki! Helsingi, Otava.
