PERSONA GRATA JAANIKA ARUM
Aprill, 2016Oled pärit sellisest väikesest kohast Pärnu lähedalt nagu Paikuse. Kas see koht tähendab sulle ka praegu midagi?
Tähendab väga palju. Hiljuti, kui mängisin Triin Ruumeti filmis „Päevad, mis ajasid segadusse”, tulid paljud asjad tuttavlikud ette. Lapsepõlv Paikusel on paljuski sarnane keskkonnaga, mida stsenaariumis kujutatakse. Paljud inimtüübid stsenaariumist on tuttavad, ma olen nendega istunud bussipeatuse taga, paadikas ja jaanitule platsil. Üheksakümnendad Paikusel olidki teatud mõttes päevad, mis ajasid segadusse. Praegu veidra ja naljakana tunduvad eneseotsingud väikese isoleeritud alevi paneelmajade vahel. Üritad suhestuda inimestega enda ümber, tabada reegleid, mille järgi suhted toimivad, neid reegleid lõhkuda ja oma kohta otsida. Väikses kohas elades — kõik teavad kõiki ja kõik on intiimne ja isiklik. Vanemaid külastades tulevad endiselt tänaval vastu tuttavad näod ja kutsuvad jõe äärde istuma. Siis tekib tunne, et aeg on paigal olnud, kuigi möödunud on kümme aastat. Tegelikult aeg liigub, lihtsalt sellele kohale omasel moel. Ja tekitab kodutunde.
Mida olulist oled oma kodust, vanematelt kaasa saanud?
Viimasel ajal olen päris palju mõelnud päritolule ja juurtele. Pidevate ümberkehastumiste kaudu, millele ma üritan küll võimalikult isiklikult läheneda, tõuseb tihti esile identiteedi küsimus. Kes ma siis ise olen selle juures? Kuna mu emal on juured Siberis, isa on aga itaallase ja sakslase segu, siis on end rahvuse mõttes ka keeruline määratleda, ma ei üritagi seda teha. Tegelikult on mul ka kaks nime — ristitud olen ma Annaks. Ema on õigeusklik ja see teema paelub mind praegu väga. Noorena püüdsin sellest eemalduda, aga nüüd proovin taas jõuda selleni, mida õigeusu tavade kohane kasvatus on mulle kaasa andnud, kuidas mind mõjutanud. Ja mida see õigeusk tegelikult endast kujutab.
Kuidas ema ja isa üldse siis Pärnusse sattusid, kui juured on mujal?
Isa poolel on palju salapära, aga ema töötas Siberi väikese söekaevanduse linnas Prokopjevskis ning saadeti puhkusele Pärnu kuurorti. Siis ta kohtuski tantsupeol mu isaga. Isa ei rääkinud vene keelt, ema ei rääkinud inglise ega muud keelt. Aga ilmselt midagi erilist nende vahel juhtus, sest ema kolis pärast seda kohtumist Pärnusse isa juurde elama.
Klassikaline küsimus. Miks valisid näitleja elukutse? Õppisid enne seda kunstiteraapiat Tallinna Ülikoolis?
Näitlejaks tahtsin saada, kui nägin lapsena esimest korda „Twin Peaksi”. Ma ei saanud kohe lavakasse sisse ja otsustasin minna psühhodraamat õppima. Mul oli soov saada psühhoterapeudiks. See ala seostus otsapidi ka teatriga. Kaks aastat kunstiteraapiat õppides sain väga vajaliku kogemuse: mind valiti praktikandiks laste ja noorte leinalaagrisse. See on koht, kuhu tulevad abi saama need lapsed, kes on kaotanud pereliikme. Leinalaagreid hakati Eestis korraldama pärast Estonia hukku.
Sa olid siis ise ju veel nii noor. Oli vist psühholoogiliselt päris karm proovilepanek?
Jah, aga meeskond oli väga toetav. Teismelised on alguses üsna segaduses sellest, kuhu nad sattunud on, aga väga ilus oli vaadata nende avanemist. Hiljuti toodi mulle pärast etendust kommikarp kaardiga, kuhu oli kirjutatud: „Aitäh, Kati leinalaagrist 2009.” See tüdruk oli leinalaagris seitsme aastane. Sel ööl pärast etendust mõtlesin pikalt teemale: vastutus publiku ees.
Oled viimasel ajal mänginud päris mitmes uues eesti mängufilmis. Räägi nendest kogemustest.
Koostöö Triin Ruumetiga oli heas mõttes pöörane kogemus. Triinul on imepärane võime panna inimesed vahetult koos töötama ja luua keskkond, kus kõik tahavad olla. Peaaegu kogu meeskond oli samast põlvkonnast ja see muutis õhustiku veel vahetumaks. On selge, et üheksakümnendate temaatikas on tema jaoks midagi väga isiklikku. Ta on julge ja avatud oma otsingutes ja teda on ka näitlejana hea usaldada. Ta aitab režissöörina sind oma mugavustsoonist välja ja uusi külgi avastada. Ta paneb otsima robustsemat, tooremat külge endast ja nägema selles oma ilu. Selle protsessi kaudu sain enda kohta midagi uut teada küll.
Aga Anu Auna „Polaarpoiss”. Seal on sul üks peaosa, mängid bipolaarse häirega tüdrukut. Kuidas rolli ette valmistasid? Kuidas võtted läksid?
Lugesin väga palju materjale ja tegin palju eeltööd, et stsenaariumis olev ja sümptomid omavahel enda jaoks sobituma saada ja leida ühisosad iseendaga.
See oli huvitav ja täiesti teistsugune kogemus. Suuremahuliselt olin enne seda mänginud ainult Veiko Õunpuu mängufilmis „Free Range” . Filmitegemine seostuski mulle selle kogemuse põhjal algusest lõpuni millegi väga intiimsega. „Polaarpoisi” võtteplatsil oli teistsugune õhkkond ja distsipliin, kus oli vaja väga kiirelt reageerida ja otsuseid teha. Veikoga filmi tehes oli võimalik võtta pikalt aega stseeni jaoks ja lasta sellel orgaaniliselt ellu ärgata. Aga saangi nüüd aru, et see on pigem suur erand filmitegemise juures.
Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi filmis „Perekonnavaled” on su peamiseks ekraanipartneriks Tambet Tuisk. Kuidas temaga koos töötada oli?
„Perekonnavaled” tegi minu jaoks väga eriliseks töö detailidega peennüanssideni. See, kuidas Tambet Tuisk partneriga arvestab, on imetlusväärne. See süvenemine, töövõime ja tööeetika, mida nägin, on midagi sellist, millest on palju kaasa võtta. Üks režissööridest ja operaator Manfred Vainokivi teeb dokumentaalfilme ja huvitav oli jälgida tema tunnetust mängufilmi
tegemisel.
Kes on su enda iidolid või eeskujud?
Naisnäitlejatest hindan väga Mirtel Pohlat, Mari Abelit ja Marika Vaarikut. Lavastajatest hetkel Lauri Laglet ja Juhan Ulfsakit: minu meelest oli Ulfsaki „Kaart ja territoorium” väga oluline samm repertuaariteatris ja üks olulisemaid lavastusi viimasel ajal. Viimasel ajal raputab mind ka Emer Värk oma visuaalsete lahendustega, tema võime neid ellu äratada, pakkudes võrdset partnerlust näitlejaga, mitte lihtsalt tausta. Hiljuti Kanutis nähtud „2341 AD” on lähiajast üks ilusamaid kogemusi teatris, vaatamata sellele, et seal puudusid näitlejad (oli ainult heli ja
visuaal).
Töötad praegu Vanemuise teatris. Oled rahul või jääb repertuaariteater juba väikeseks? Eriti kui eelistad sellist isiklikumat laadi lähenemist asjadele?
Ma arvan, et suures repertuaariteatris töötamine on olnud vajalik etapp. Distsiplineeriv ja kindlasti väga proovilepanev periood, väga oluline lavakogemuse ja rolliga töö tegemise mõttes. Aga tunnen, et on aeg ka edasi liikuda ja saada teistsuguseid kogemusi.
Kuidas sa tunned end lavale minnes? On alati närv sees?
Sellega seoses meenub mulle Maret Mursa lause, kui ma küsisin, et mille järgi valitakse inimesi lavakasse. Ta ütles: „Valitakse need, kellel tahe ületab hirmu.” Mingis mõttes ongi teater oma hirmudega tegelemine. Ma üritan luua proovides eeldused, et mul oleks igal õhtul etendust mängima minnes maksimaalset tahet otsinguteks ja avastusteks.
Keda pead oma õpetajateks?
Anne Türnpu on kindlasti üks olulisemaid ja asendamatumaid õpetajaid. Tal on väga eriline oskus tajuda iga inimese eripära ja läheneda individuaalselt nii, nagu seda õpilasel on sellel hetkel vaja, jättes oma isikliku ego tagaplaanile. Üheks olulisemaks tööks pean temaga tehtud lavastust „Lenni ja Kizoo” (Teatris NO99). See oli igal õhtul improvisatsioon üksikute kindlaksmääratud hetkedega laulu näol. Sellele eelnes muidugi prooviprotsess, kolm kuud distsiplineeritud tööd. See oli väga oluline protsess, mille kaudu õppida ennast ja partnerit usaldama ja tunnetama. Samas õppida ka eksima endale hinnanguid andmata. Lasta eksimusest pikemalt arutlemata lahti ja olla avatud järgmisele hetkele.
Kas on olnud ka mõni raamat, mida lugedes oled tundnud, et pärast seda on maailm ja sa ise kuidagi teine? Tavaliselt puututakse selliste elu ja mõtlemist muutvate raamatutega kokku gümnaasiumis. Kuidas sul oli?
Jah, selleks raamatuks oli kindlasti Hermann Hesse „Stepihunt” oma nihestatud reaalsuste ja inimlikkusega, eraklikkuse ja rännakutega. Kindlasti ka Bulgakovi „Meister ja Margarita”. Praegu Michel Houellebecqi raamatud. See on täiesti fenomenaalne, mida Houellebecq on suutnud. Vahepeal on minu meelest kaduma läinud ühise teemana raamatutest rääkimine. Houellebecq on selle taastanud. Erinevates ringkondades liikudes tulevad jälle ta teoseid või ta isik jutuks. Mulle meeldib tema maailmatunnetus, kuidas ta kasvõi „Kaardis ja territooriumis” veidral kombel manipuleerib oma surmaga ja suudab surma kaudu näidata elujaatust.
Tegid 2014. aastal monolavastuse „kokku • kukkumise • hetk”. Kuidas see sündis? Millest rääkis?
Kui ma olin lavaka lõpetanud, tekkis tahtmine võtta suuremat isiklikku vastutust ja ka kokku puutuda inimestega väljaspool teatrit, neid kohtumisi lavale tuua. Üheks mõjutajaks olid mu peres juhtunud sündmused, samuti kannustas ka vendade Dardenne’ide film „Kaks päeva, üks öö”. Ma nimetan seda lavastust sooloks naistele, kes ei jäänud võõraks. Kohtusin üle Eesti naistega, kes on kokku puutunud töö kaotusega, ja kutsusin nad külla. Lavastus ongi sellest, mis meie vahel juhtus kolme tunni jooksul, kui me jõime minu juures teed. Rääkida asjadest, millest ma ise mingil põhjusel ei julge rääkida, ja tegelda küsimustega, mis on mul jäänud küsimata. Ja selle kaudu tegelda ka oma hirmudega.
Tulevik?
Tahan eelkõige katsetada näitlejana enda jaoks uusi vahendeid ja esitada endale väljakutseid teatrimaastikul. Olla avatud uuele. Lisaks teatrile on plaanis kevadel teha ka koostöös kunstnik Kirill Tuliniga väike kakskümmend neli tundi kestev filmifestival teemal otherness ehk võõras olemine ühiskonnas, kuhu saab kanaliseerida oma suure filmihuvi.
Küsinud KATRIN MAIMIK
