PERSONA GRATA MARTTI HELDE

Donald Tomberg (D. T.): Sa oled pärit Rootsi külast Kohila vallast. Oletan siis, et sul on ka oma talukoht. Kui jah, siis mis on talu nimi?

Martti Helde (M. H.): Talu nimi on Kuusiku.

 

D. T.: Loomi ka pidasite?

M. H.: Pidasime.

 

D. T.: Nii et lahtist heina oled teinud?

M. H.: Jah, olen loorehaga mööda põlde loogusid teinud, talvel metsast puid välja vedanud ja… need tööd on tuttavad.

 

D. T.: Mitu lehma teil oli?

M. H.: Mingil ajal äkki isegi neli, aga kui olin juba teismeline, siis ei olnud enam ühtegi. 90-ndatel läks paljudes taludes nii, et loomapidamine hääbus. Ja siis oli juba tavaline töötegemine, ema töötas linnas, isa Raplas.

 

D. T.: Oled varasemates intervjuudes öelnud, et su loomingulise maailmavaate kujunemisel oli väga oluline roll vanaisal. Räägi temast veidi lähemalt.

M. H.: Vanaisa oli algul Pärnus kirikuõpetaja, hiljem ta kolis Kohilasse. Kui ta kirikuõpetajana töötas, olin mina veel väike. Ja kui ma olin juba mõtlev tegelane, siis ta oli minu jaoks pensionieas vanaisa, kes kunagi oli olnud kirikuõpetaja. Ja meie sõprus rajanes suuresti lugude jutustamisel.

 

D. T.: Millest ta siis rääkis?

M. H.: Sõjast rääkis palju; ta oli Teises maailmasõjas. Sõdis seal üsna noorena vene poolel. Ta oli üheksateist, kui kaotas rindel oma jala. Ja kuna ta õde oli saksa poolel lendur, siis selle eest saadeti vanaisa hiljem vangilaagrisse.

 

D. T.: Kuidas ta siis sellisele saatusele tagantjärele vaatas? Mõned inimesed ju kibestuksid.

M. H.: Minu arvates oli vanaisa kogu aeg ülimalt eluterve. Ma mäletan, et tal olid ka mingid teemad, millest ta väga palju rääkida ei tahtnud, aga üldiselt oli ta väga vitaalne, naeratas, tegi nalja ja ikka naisterahvastele komplimente — lõpuni välja tohutu härra. Haiglas kõik arstid ja õed armastasid teda… Tema suutis oma ühe jalaga saavutada rohkem kui paljud kahega.

Tema lood ja nende jutustamise oskus kujundasid paljus minu maailmapilti. Istusin ta juurde maha ja siis ta hakkas kuskilt otsast minema… Ja ta suutis oma sõnadega tohutult haarata. Ma olen hiljem lugenud tema kohta mingeid kirjutisi — väidetavalt oli ta suutnud kasvatada Pärnus oma koguduse arvu mitmekordseks. Tema jutuajamised olid põnevad, inimesed tulid teda kuulama. Laas oli tema eesnimi, Laas Helde, Luiks kutsuti. Lui, see on Sõrve sääre nimi, ma eeldan.

 

D. T.: Õppisid Kohila gümnaasiumis, hiljem tuli BFM. Kuidas su avastused ja valikud nooruses toimusid?

M. H.: Lapsena ja ka praegu istusid mulle hästi igasugused käelised tegevused. Ma nikerdasin hästi palju, mulle meeldis teha n-ö eimillestki midagi. See oli ka põhjus, miks ma läksin kunstikooli. Mind käivitasid siis ja käivitavad ka praegu ülesanded, kus on ette antud piiratud arv lahendeid ja sa pead neist kokku panema mingi kolmanda asja. Nagu ka kunstikoolis — sul on ainult neli paberit ja siis sa teed sellest maja.

 

D. T.: Ja vahendite piiratus on seejuures tähtis?

M. H.: Minu jaoks küll. Mulle sobib hästi, kui on vähem vahendeid.

 

D. T.: See paneb mõtte tööle ja seal on ka selline ellujäämise moment.

M. H.: Just nimelt. Ja loomingus on samamoodi, et kui sa sead endale mingid piirangud, siis nendes raamides sa saavutad väga kiiresti vabaduse. Piirangud ei ole tegelikult piirangud, vaid annavad suuremad tiivad kui kõikehõlmav vabadus. Ja teine asi, mis mulle juba üsna varases eas oluliseks sai, oli kirjutamine. Mu vanaisal oli ka kirjutusmasin ja seda ta siis laenas mulle. Nüüd on see kirjutusmasin minule jäänud. Tegelikult olin ma algklassides keeleliselt üsna saamatu, aga põhikoolis tuli meile emakeele õpetajaks Ingrid Oksar ja tema kuidagi suutis panna mu kirjutama. Nüüd tagantjärele saan aru, et ta ei õpetanud mitte ainult grammatikat — kuigi ma pean ka sellest väga lugu — ,vaid õpetas mõistma, milline võim võib olla sõnal. Millist ruumi on võimalik sõnadega luua, mida on võimalik sõnadega saavutada.

 

D. T.: Jah, sõna jõud ja selle tajumine on täiesti omaette teema. Kuidas sulle tundub, kuidas me oma kaasajal sõnaga ümber käime?

M. H.: Kui ma vaatan, mis on juhtunud, siis tundub, et sõna on aina rohkem minetanud oma tähtsust mõtte kandjana ja on saanud lihtsalt emotsioonide väljendamise vahendiks. Või ütleme nii, et kaamerat kasutades sa paned sinna ette mingi läätse, läbi mille sa kujutist püüad. Selline „lääts” on meil justkui kaotsi läinud, sõna kasutatakse kuidagi liiga otse ja nii on hakanud ära kaduma ka see oma ruum, mida sõnaga saab esindada. Väga vähe on neid, ka kultuuriinimeste hulgas — ja neid ma vaatan ju eriti —, kes suudavad oma sõnadega väga täpselt mõtet väljendada. Nad on valinud just need konkreetsed sõnad, nad teavad, mida need tähendavad, ja see on ka nende sisemise ruumi peegeldus. Ja päevapoliitikas või argielus ei näe ma sellist hoolt ja taotlust hoopiski mitte. Tihti isegi nagu ei teadvustata, et selline võimalus on olemas.

 

D. T.: Nojah, eks see ole läinud ka nii, nagu postmodernsuse lastele kohane. Kuna mingit metafüüsilist tõelust enam ei ole — ei tohi olla, sest see ahistaks —, ei saa ega või ka sõnad enam essentsiaalsega seotud olla. Ega laiemalt võttes reaalsusega, tegelikkusega, mis on samuti üks põlatud sõna. Me ei peagi tingimata seda käiku läbi mõtlema, me lihtsalt tajume seda, nagu (vaimseid) tingimusi, mis meie ümber on. Ja samas, kuna side tegelikkusega on kaotsi läinud, on sõnad justkui ainus tegelikkus, mis meil veel on. Meile on jäänud vaid tegelikkus, millel puudub side tegelikkusega. Ja siit läheb sirge sild üha vohavama sildistamise, teatud ideoloogiliste diskursuste ja eks ka poliitkorrektsuse juurde, kus loeb vaid see, kuidas väärtuspõhiselt räägitakse, justkui loodetaks, et sellest piisab „tegelikkuse maailma” konstrueerimiseks, milles me elame. Näiteks ütlen, et sugusid ei ole, ja siis neid ei olegi. Aga küsimustega edasi liikudes: kuidas sa filmini jõudsid?

M. H.: Tegelikult tahtsin ma kaua aega hoopis näitlejaks saada. Kohila koolis oli väga aktiivne näitering, kus ma käisin teisest klassist kuni keskkooli lõpuni. Me käisime palju kooliteatrite festivalidel ja pakkusime konkurentsi Valter Uusbergi Rapla trupile, kus mängisid sel ajal Uku Uusberg, Pärt Uusberg, Mikk Jürjens jt. Kohila ja Rapla trupp… me pakkusime teineteisele pinget. Ja näitlemist ma mõtestasin palju kellegi teise elu, kellekski teiseks kehastumine, see kõik oli mulle hästi põnev. Näitering ja kunstiring olid minu koolipäeva lahutamatu osa ja ma olin täiesti veendunud, et lähen lavakasse. Aga film tuli juurde tänu sellele, et naabripoisil oli kaamera, ja sellega me siis toimetasime. Niisama filme vaadates ei tundnud ma kunagi, et see on nüüd „see asi”. Üks poiss Kohilast, kes elab kuskil metsa vahel…, ma isegi ei teadvustanud, et on olemas selline amet nagu režissöör. Aga naabripoisi kaameraga tegin esimesed filmikatsetused juba põhikooli lõpus ja avastasin, et on olemas ka selline vorm oma ideede ja mõtete väljendamiseks. Keskkooli ajal tulid VHSi kõrvale juba väikesed lindid, mini-DV-kassetid, ja ka kaamerad uuenesid; arvuti ja internet tulid sel ajal jõudsalt peale. See kõik muutus mulle koduseks ja nii oli ka võimalik ise asju kokku panna. Gümnaasiumi lõpuks olin ma teinud juba võrdlemisi palju väikseid filmikatsetusi. Ja kui siis mu emakeele õpetaja Ingrid näitas mulle artiklit, et avatakse BFM, mõtlesin ma, et noh, mis seal ikka, proovime. Lavakasse ma läksin ka ja sain seal esimesest voorust edasi, aga juhtus, et lavakas ja BFMis olid järgmise vooru katsed täpselt samal ajal. Ma mäletan, et vend viis mind tookord autoga Tallinna ja küsis veel Ülemiste ristmikul, et kuhu siis läheme. Et kas filmikooli või lavakasse siis oli filmikool veel Mustamäel. Ja ma ütlesin, et lähme filmikooli. Ja nii läkski. Aga noh, lõppes sellega, et magistrikraadi tegin ma lavakas.

 

D. T.: BFMis juhendas teid Jüri Sillart. Oli teil vahva kursus?

M. H.: Oli. Ma arvan, et meil oli täpselt selline vaim, nagu ühte kursusevaimu võib ette kujutada. Sest karakterid olid meil ikka täiesti „siga ja kägu”. See oligi kõige kihvtim, et Jüri oli suutnud kokku panna täiesti erinevad inimesed. Ja see koosmõju toimis heas mõttes plahvatuslikult, meie koostööd olid ikka väga loomingulised. Kool oli meil siis Mustamäel, filmipaviljon Kotka tänaval, ja me võisime seal teha ükskõik mida. Me võisime seal ehitada ja magada ja see oli omaette elu — nüüd on kõik juba nii kliiniliseks ja puhtaks aetud. Jüri tegi head värki, et meid kokku pani.

 

D. T.: Sa ütlesid, et naabripoisiga kaamerat katsetades avastasid, et on olemas ka „selline vorm”. Kas sa avastasid siis selle keele või maailma või kuidas?

M. H.: Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub, et film hakkas mulle meeldima sellepärast, et ma nägin, et sellega on võimalik tekitada mingi ruum. Et on olemas väljund, millega saab edastada sellist sõnumit ja nõnda, nagu teiste meediumitega võimalik ei ole. Ja see pakub mulle pinget tänapäevani, sest see on miski… Inimesed maksavad raha, et tulla pimedasse ruumi kokku ja lasta ennast täielikult, sada protsenti lahti — ja see, mis nüüd hakkab juhtuma, ma lasen sellel juhtuda.

 

D. T.: Kui sinu filmide peale mõelda, siis kõigi nende puhul („Risttuules”, 2014, „Skandinaavia vaikus”, 2019 ja lühifilm „Superbia”, 2016) paistab silma otsingulisus ja eksperimenteerimine vormiga. Ütleksin ka, et sinu tööde puhul on autori hääl, vaade ja ka käekiri äratuntavad. Tundub, et sulle on omased teatud minimalism ja aeglus — aja tajutavaks muutmine, meditatiivsus ja läbikomponeeritus. Ka eri teemadel on allhoovuses olemas kohtumiskohad. Ja huvitav, et eksperimenteeriv vorm on sul samas organiseeritud rangete reeglite järgi. „Risttuule” vormi organiseerib printsiip, et kaamera liigub läbi fikseeritud misanstseenide, liikumatute piltide sees. „Skandinaavia vaikust” jällegi see, et sama ajakvant ja sealsed sündmused avanevad järgemööda läbi kolme vaatepunkti, mis on omavahelises suhtluses ning kus omakorda kõrvutuvad subjektiivne ja objektiivne tasand. See struktuur on range, lihtne ja samas huvitav — meenutagem, et sa arendad dramaturgiat seal ka ajapiiride, nähtavate sündmuste horisondi mõningase nihutamisega eri peatükkides. Niisiis, iga su filmi puhul on oluline ka vormiline lahendus. Kas sa mõtled vormi kaudu?

M. H.: Selles mõttes jah, et ma püüan alati otsida seda vormi, mis tõstaks esile näidatavat lugu parimal võimalikul viisil. Ja mulle meeldib, kuidas vorm, mille läbi ma hakkan seda lugu jutustama, end ilmutab tavalistelt ta teeb seda n-ö ise, ma ei peagi eriti valimisega tegelema. Sisu ja vorm tulevad koos, sest vorm väljendab seda sisu. Vorm peab looga, selle algosaga, essentsiga ühenduses olema. Nii oli „Risttuulega” ja ka „Skandinaavia vaikusega”. Tavaliselt sünnivad need asjad järsku ja sa saad kohe aru, kas asi on õige või mitte. Nii et jah, ma ikkagi mõtlen läbi vormi, või noh, läbi kujutise. Ja kui ma töötan pildiga, siis ma püüan leida need kujutised, mis atmosfääri kõige paremini edasi annavad.

 

D. T.: Vormi kaudu on ju hea mõelda. Mulle tundub, et nii teevad vähesed, aga vormi kaudu mõtlemine aitabki neil sisule läheneda.

M. H.: Nõus.

 

D. T.: Kui sa kujutad ette oma järgmist filmi, siis kas see on sinu jaoks tervik juba algfaasis?

M. H.: Ei, tervik kujuneb. Mul on olemas mingi essents, ma näen seda finišit, majakas kuskil nagu vilgub ja ma tean, kuhupoole ma jooksen, aga ma ei tea, mis teed pidi ma sinna jooksen. „Skandinaavia vaikus” õpetas mulle taas, et film on elusorganism — ma võin ju ühe asja paberile kirjutada, aga see, mida kirjutasin, ei juhtu niikuinii. Kui sul on kümned ja kümned inimesed meeskonnas, siis igaüks toob projekti midagi omalt poolt. Seega on neid asju võimatu ette näha. Sa võid teha oma parima ja eeldada, kuidas kõik juhtub, aga sada protsenti ette näha pole võimalik.

 

D. T.: Paar küsimust veel ka su esimese filmi, „Risttuules” kohta. Kuidas sa küüditamise teemani jõudsid? Miks sa sellest filmi tahtsid teha?

M. H.: „Risttuules” sai alguse dokumentaalfilmina ja kui me esimese stseeni ära olime filminud, saime aru, et see on hoopis mängufilm. Ja nii me siis tegimegi seda edasi. Ja kuigi me mängufilmi toetust ei saanudki, anti meile näpuotsaga mingeid tillukesi summasid, et me oma ettevõtmise ikkagi lõpule saaksime viia. Ma ei ole kunagi planeerinud teha ajaloolist draamat. Aga kui ma juba tegin, siis ma läksin ikka täiega sinna sisse. See oli kuidagi nagu lisakütus, mis tohutult motiveeris. Ma tajusin tol hetkel väga hästi, et see on oluline teema ja rääkimata lugu. Peale Jüri Sillarti „Äratuse” polegi meil ju sel teemal mängufilmi žanris midagi tehtud. Ma mäletan, et tundsin seda vastutust et mitte kuidagi ei tahaks ebaõnnestuda. Ja nüüd, tagantjärele vaadates on mul hea meel, et ma andsin endast kõik ja rohkemgi veel.

 

D. T.: Aga kuidas sa aru said, et niisugune vorm, liikumatud pildid, on see õige?

M. H.: See tuleb konkreetselt ühest kirjast. Me lugesime arhiivimaterjale ja kogusime kirjavahetusi ja ühes eesti naise kirjas oli selline koht: „Mul on tunne, nagu aeg oleks seisma jäänud.” Sealt see alguse sai. „Risttuules” puhul ma tahtsin tekitada vaatajates samasugust tunnet, nagu sel naisel oli kirjutades. Et nad ei saaks mitte ainult läbi vaatamise aru, mis juhtub, vaid vaadates ka tunneksid, et aeg on seisma jäänud. Ja läbi selle kogemuse saaksid aru, mida tundsid need inimesed seal. See on täiesti teistsugune koht ja hoopis teistmoodi, kogemuslik vaatamine.

 

D. T.: „Skandinaavia vaikust” aitasid sul teha samad prantslased, kes levitasid Prantsusmaal filmi „Risttuules”. Kuidas „Risttuulel” Prantsusmaal ja ka laiemalt levis läks? Ja kuidas sul prantslastega nii hea klapp tekkis, et nad ka „Skandinaavia vaikuse” tegemist toetasid?

M. H.: „Risttuules” linastus Prantsusmaal seitsmekümnes kinos ja vaatajaid kogunes neli korda rohkem kui Eestis — umbes 80 000. Kokku osales ta rohkem kui kuuekümnel festivalil ja oli levis rohkem kui kümnes riigis: Brasiilias, Norras, Hollandis, Soomes… Ta läks paljudes riikides vaatajatele korda, publiku vastuvõtt oli väga hea ja ka kriitikud armastasid seda filmi. Väga huvitav minu meelest, et eesti ajalooline draama võib niimoodi rännata.

Prantsusmaal levitas seda ARP Sélection, mis on seal üks suuremaid ja kurikuulsamaid art house-filmide levitajaid. Seal on tõeliselt huvitavad inimesed, nad avastasid näiteks Wong Kar Wai. Nad armastavad filme tõepoolest südamest ja püüavad viia art house’i ka peavoolu. Nad leidsid „Risttuules” üles enne Toronto esilinastust, helistasid levitajale, vaatasid filmi läbi ja ostsid selle juba enne festivali ära. Ja hiljem olid nad hirmus pahased, et see film Cannes’i ei läinud — nad isegi otsisid üles inimese, kes Cannes’is selle valiku tegi, helistasid talle ja ütlesid, et see on hullumeelsus, et see film ei ole siin.

Üldse, prantslased on heas mõttes hullud, nende filmitaju on lihtsalt nii teistsugune… Ja need arutelud, mis Prantsusmaal filmi teemal toimuvad, on küpsed, film on seal enesestmõistetavalt kunsti osa. Ühesõnaga, prantsuse levitajad ütlesid, et kui sa midagi uut teed, teeme koos, me kindlasti tahame toetada. Ja nii see juhtuski. Tegelikult on „Skandinaavia vaikus” ju mikroeelarveline film.

 

D. T.: Mis teie eelarve oli ja kuidas see jagunes?

M. H.: Kokku alla kolmesaja tuhande. Eesti riigi panus oli 120 000. See on ikka tõeline „mikrofilm”. Naljaga pooleks, need on ka nagu need loomingulised piirangud, millest ma rääkisin — minu puhul need toimivad, produtsentidel on raske.

 

D. T.: Sa ütlesid, et „Skandinaavia vaikuse” tegemine õpetas taas, et film on elav organism. Kas „Skandinaavia vaikuse” stsenaariumi ja valminud filmi vahel on sinu jaoks oluline vahe?

M. H.: Jah, muutusi on päris palju. Me viisime teda ikka väiksemate vahenditega rajale; algul oli näiteks palju rohkem sündmusi. See essents, mis praegu on ekraanil — stsenaarselt tuli lugu kaasa, aga see tunnetus sündis ikkagi kusagilt mujalt. Niimoodi paberilt lugedes paistab ta hoopis teistsugune film.

 

D. T.: Kas võib siis öelda, et ta hakkas ise ennast juhatama?

M. H.: Täiesti kindlalt. Me läksime sellega kaasa. Näiteks me alustasime ju seda hoopis värvifilmina. Ma usun, et filmikunst on elav organism ja kui sa juba kord selle autoga sõidad, siis võibki olla õige minna sinna, kuhu ta sind juhatab.

 

D. T.: Minu arvates kumab sinu filmidest ka religioosset tunnetust. Näiteks „Superbia” tegeleb selle teemaga üsna otse. Aga ka „Risttuules” — see, kuidas sa kujutad kannatust just nagu läbi loori, nii et kogu aeg jääb sinna kõrvale teise tasandi võimalus… „Skandinaavia vaikuses” on inimesed, kes tahavad elada normaalselt, aga ei saa. Mingid tingimused ja põhjused viivad neid katastroofini ja need põhjused pole ilmtingimata nende sees. Muidugi on selge, et kui sa ärandasid auto, siis võetakse sind vastutusele, aga samas on seal kõrval ka saatuse temaatika. (Tüdruk ütleb: „Muidu ei oleks me kohtunudki.”) Need inimesed seal on sellised, kellest kõnnitakse mööda. Me ei näe neid, sest me teame, et midagi head sealt ei tule — ja võib-olla ei tulegi. Ja ometi… nad ei ole kalestunud, nad ei ole küünilised, mingi alal hoitud sisim puhtus on seal ka väga oluline. Ja lähedus — sest kummalgi, ei õel ega vennal, pole kedagi teist lähedast. See ühiskonna viimane, äravisatud liige ja puhtus temas, mis otsib võimalust, aga mida maailmas ei näi olevat… Oled sa nõus väitega, et religioosne tunnetus ja religioossed küsimused on su filmides sees?

M. H.: Jah, muidugi need küsimused seal on. Aga ma arvan, et nad on täpselt nii kaugel, nagu religioon minu elust on olnud. Ta on kogu aeg olemas, ta on nagu mingi majakas, mis aitab mul ennast positsioneerida ja mõjutab mingite õrnade teede kaudu mu valikuid. See on asi, mis kuidagi jookseb minust läbi, ma võtan ta omaks, ei aja teda tagasi, aga ma kunagi ei tegele sellega. Ta ei ole esimeses ringis ega dominant. Ma ise pole oma filme sellise pilguga vaadanud. Aga „Skandinaavia” puhul me rääkisime küll päris palju ka sellisest jumalikust vaatest. See on ka üks põhjus, miks droonikaadrid sisse tulid. Naiskarakter ütleb ühes kohas, kus räägitakse oma vanematest: „Mul on tunne, et nad jälgivad meid.”

Ja see saatis meid kogu aeg: meie jaoks see vaade linnulennult oligi vanemate pilk, mis neid saatis.

 

D. T.: Aga see juba ütlebki üksjagu ära. Et mis sinna ruumi astmetena mahub. Aga küsimustega edasi minnes: kuidas sujus koostöö näitlejatega?

M. H.: Me arutasime hästi palju. Me mõtestasime vaikust ja seda, kuidas vaikus võib olla nii erinev. Sõnastasime selle nii, et vaikus inimeste vahel, see on sõnade puudumine, aga mitte kunagi mõtte puudumine. Ja karakterite perspektiivist on oluline, millel nendevaheline vaikus üldse põhineb. Kui nad ei ole kümme aastat teineteist näinud ja kui neil on selline minevik, nagu neil on… Ja kui vaataja saab osa sellest, kuidas nad vaikivad, siis vaikus, mis on filmi lõpus, on justkui seesama, mis oli alguses, aga ometi täiesti erineva tähendusega.

Rea ja Reimo kasvasid sellesse filmi lõpuks nii tugevalt sisse, et ma võiksin öelda, et nemad ikkagi lõpuks lõid selle ruumi. Kõige raskem osa puudutas teksti. Need monoloogid seal filmis on oma laadilt kirjanduslikud ja sellist teksti on näitlejatel sisemonoloogina äärmiselt raske esitada. Sel teemal oli meil väga palju arutelusid. Me otsisime, mis võtmes see peaks olema, ja need otsingud olid väga eriilmelised. Mõlemad, nii Rea kui Reimo, on väga head kaaslased. Ma arvan, et me oleme õnnistatud siin väga heade näitlejatega, kes on kaasamõtlevad, iseseisvad ja ka mängus režissöörile suurepärased partnerid.

 

D. T.: Lõpetuseks veel: millised ilmad sulle meeldivad?

M. H.: Mul ei ole lemmikilma. Mulle meeldib vaheldusrikkus, meeldivad päike ja lumi, vihm, selge ilm ja pilv, kui nad on kõik kuidagi tasakaalus. Näiteks praegu me oleme olnud siin neli kuud pimedas ja ma olen tohutult rõõmus selle päikese üle, mis täna väljas on. Praegu mulle meeldib see. Aga ma arvan, et kui iga päev oleks selline ilm, siis ma hakkaksin juba pilvi igatsema.

 

D. T.: Ja millised maastikud sulle meeldivad?

M. H.: Viimasel ajal olen ikkagi mägede poole ära läinud. Kui küsida, kas mets või meri, siis ma valiksin metsa. Jõgi või meri — jõgi. Aga viimasel ajal olen hakanud lõbu tundma kõrgemates kohtades turnimisest.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist