MILLEST ME RÄÄGIME, KUI ME RÄÄGIME KINNISVARAST?

OLIVER ISSAK

„Kas te olete oma kohaga rahul”. Autorid-esitajad: Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner. Dramaturg: Maria Arusoo. Valguskunstnik ja tehniline direktor: Oliver Kulpsoo. Helikunstnik: Artjom Astrov. Esietendus 24. VIII 2020 Kanuti Gildi SAALis.

 

Alustuseks. Nii nagu ükski kunsti- või kultuurialane vestlusring ei saa järgneva aasta jooksul tõenäoliselt üle ega ümber koroona teemast, mis jätkuvalt meie uudisvoogu ja töökollektiivide kohvinurgavestlusi sisustab, nii ei saa ka ükski 2020. aasta lavastusi pikemalt käsitlev arvustus ilmselt mööda kas või mõnest põgusastki repliigist antud teemal (olgu selleks siis viiruse mõju loomingule, piletimüügile, isiklikule elutunnetusele või teatrisüsteemile tervikuna). Loodetavasti võtab kunagi mõni semiootik lähemalt vaatluse alla, kui sügavale on tunginud see viirus meie mõttemustritesse, mõjutanud meie maailma- ja olemistaju. Tõdemus, et ta (loodetavasti küll vaid abstraktsel kujul) siseneb vargsi teatrisaali (aktiveerudes iga köhatuse, umbsuse või ebamugavustunde korral), on veel pikka aega „uus reaalsus” (kui kasutada koroonadiskursuse sõnavara). Kunsti ühe mõtestamiskategooriana jääb koroona kui distantsi, ebakindlust, üksindust ja tühjust sümboliseeriv kontseptsioon kindlasti veel aastateks kasutusse.

„See on paratamatu(s),” nagu ütlevad Eero Epner ja Juhan Ulfsak esietendusele eelnenud intervjuus.1 „Kas te olete oma kohaga rahul” on justkui musternäide juhtunust: proove alustati veel kriisieelsel ajal, need katkestati peaaegu esietenduse eel ja jätkati pärast suvist pööripäeva. Koroona mõningad mõjud on ka saalis nähtavad (üsna rangelt piiratud publikuhulk, kohtade hajutatus jne), kuid sisulised temaatilised paralleelid on pigem iga vaataja seoste tõmbamise vili, kuivõrd see üldse on muidugi meie eneste valik, mis mõtted meie peas keerlema hakkavad.

„Workshopi” loonud koosluse uus lavastus esietendus 24. augustil.

 

Kinnisvara

Teatris ja kunstis laiemalt on tihti nii, et teatud teemad hakkavad ringlema erinevate loojate mõtetes ühel ajal, kuid üksteisest sõltumatult. Nii valmis vaid kaks nädalat enne kõnealust lavateost nelja naise ühistöö „Standard” (esietendus 12. augustil), mis tõukus samuti kinnisvaratemaatikast, kuid keskendus rohkem ruumi väärtusele, milles viibime, luksusele ja elustiilile, mida ihkame. Neli naist kutsusid kümneliikmelise publikuhulga ühte verivärskesse (luksus)korterisse, et nendes ruumides üsna mittekonventsionaalses vormis kinnisvara kui elustiili ideaali ja teatavat standardit käsitleda. Kuid kui Mändla-Koldits-Pohla-Salurand on vaataja viinud kinnisvarani, siis Kangro-Ulfsak-Epner toovad kinnisvara vaatajani.

Ja tõesti, ei ole tavaline, et keegi ehitab teatrisaali seina ja selmet raamida sellega ruumi mõnda külge, asetab halli, näotu, täiesti ükskõikse (paneelmajaliku) lameduse otse parteri ja lava vahele. Maast laeni, seinast seina. Muidugi ei ole selles ka midagi erakordset — sein võidakse veel maha lõhkuda, finaalis sellest robustselt (fanfaaride taustal ja kindlasti heroiliselt) läbi murda või muud moodi temaga tegelda. Aga siin seda ei toimu, see sein jääb, jääb halliks, jääb terveks, jääb puutumatuks etendusest etendusse. Jäävad ka kohad, kuhu maha istutakse, jääb tolm, mis ruumis pidevalt kohta vahetab, ja jäävad hääled, mis tänavalt kostuvad. „Aga mis muutub?” küsib keegi publikust. Perspektiiv.

      Eks see ole vist loterii, kuhu me sünnime. Esimesele või teisele korrusele, katusekorterisse või keldriboksi. Kohavalik (või kohaõnn) määrab suuresti, milline perspektiiv esimestel eluaasta(kümne)tel meile avaneb: kas näeme aknast kauguses helget tulevikuhorisonti või suruvad võõraste inimeste sissekiikavad pilgud meid toa pimedate nurkade üksindusse. Kas trambib keegi meie kohal või tajume ise eraldatud katusekorteri üksindust, oma eemalejäetust?

See ruum — (esimene?) kinnisvara — jääb iga inimesega alatiseks kaasas käima. Minevikukehastuste peale ehitame tulevikuootused, kunagine elu kortermajas võib sünnitada soovi omada oma maja (neljateistkümne aknaga) või elu kesklinnast eemal, kuid samas januneme olla pidevalt tsentrumis, kõige ja kõigi keskmes. Kinnisvara asub meie minevikus ja samas näeme seda (tihti üsna kesksel kohal) oma tulevikulootuste kangastustes. Oma koha otsing kestab kaua, oma ruumi kujundatakse pidevalt ümber.

Gaston Bachelard kirjutab oma teoses „Ruumipoeetika”, kuidas just ruum on meie mälestuste keskne element ja ajal ei ole mingit tähtsust (sest aja kestmist uuesti läbi elada ei ole võimalik).2 Me mäletame stseene, rohkem isegi ruume. Ulfsaki jaoks on see teine korrus (ning skepsis esimese korruse elanike suhtes), Epneril küsimus, kes ja miks elab temast kõrgemal. Kangro mäletab veel valmimata maja ja sellest aimuvat võimalustetulva.

„Maja varjab unelust, maja kaitseb unelejat, maja lubab meil rahus uneleda,”3 kirjutab Bachelard. Ja just kogetud, läbielatud ruumide(s) unelemine on lavastuse esimeses pooles kesksel kohal. Kõneldakse ruumidest, mis mõjutasid või mõjutavad nähtavat perspektiivi, analüüsitakse seda, millist ruumi me kõik koos siin ja praegu täidame. Sest ega teatriski pole midagi teisiti. Tribüün jaotub ridadeks, igas reas omad kohad. Igal kohal on oma väike erinevus, oma perspektiiv, mis määrab, kuidas lavalt nähtu paistab. Tihti pole kohad nummerdatud, nii et mängu tuleb taas saatust määrav loterii.

On ilus, kuidas enamasti vaid sõnadega suudetakse muuta minu kujutlust ümbritsevast, minu perspektiivi ümbritsevale. Minu tajuga mängitakse, mind mängitsetakse. Ühel hetkel jäetakse aga sõnad kõrvale ja asutakse füüsiliselt ruumi ümber kujundama, seda muidugi vaikselt, pigem muutuse võimalust markeerides, kui seda täielikult (ja kestvalt) esile kutsudes.

See kõik on peen, detailne ja mõõdetud, kuid samas ei puudu tervikust ka teravus ja intensiivsus (Epneri fenomenaalne näpuosutus või Ulfsaki paljaks rebiv energiapurse). Valle-Sten Maiste nimetab seda tabavalt tegijatele omaseks stiiliks4 ja see stiil on tõesti väga ilmekas. Peen kunst. Kvaliteetne teater.

Eriti nauditav on etendajatepoolne igavuse, ka teatava ebaõnnestumise lubamine, sellega leppimine. Pigem tehakse alati vähem, jäetakse ehk üldse tegemata, kui et hakatakse parandama, täiendama, kompenseerima. Pigem vaikida, kui kõnelda vajaduseta.

Kui Kristina Normani lavastus „Kergem kui naine” — mis on etenduskunsti musternäidis, tõesti väga hästi läbikomponeeritud lavastus, kus dramaturgiliselt on kõik detailid paigas, iga stseen viib kuhugi, lisab midagi, lõpeb ja algab õigel ajal, midagi ei jää venima, pole üleliia ega jää ka puudu — mõjub lõpuks liiga lihvitult, on liiga well-made, siis Kangro-Ulfsak-Epner mõjuvad haavatavamana, justkui oleks dramaturgiasse jäetud auke ja tühimikke, kuhu saab korra sisse kukkuda, andes tervikule seeläbi haprama iseloomu.

 

Installatiivsuse installeerimine

Üsna jõudsalt tungib siin teatrisse ka installatiivsus. „Installatiivsete lavastuste üks peamisi tunnusjooni on ruumi asetamine lavastuse fookusesse,” kus „arvestatakse etenduspaiga eriomase füüsilise ruumiga”.5 Oluliseks saavad sellised mõisted nagu ruumiline taju, kestuslik esteetika ja aeg, millel lastakse rahus voolata. Vaataja peaks ruumi/etendust kogema, tajuma ja selles olema, selmet otsida kindlat süžeed, konflikti või selget lõpplahendust pakkuvat deus ex machina’t.

„Ärksameelsust võikski ehk kirjeldada vaataja meelte ja mõtlemise aktiveerimisena. Samas uinutavad ärgast meelt installatiivsetes lavastustes ka staatika ja pika kestusega stseenid ning endasse haaravad, ruume hõlmavad visuaal-helilised stseenid. Seega publik justkui pendeldab
unelemise ja ärksuse vahepeal, olles kord avatud tähendusteta, vaid meeltele mõjuvatele esteetilistele stseenidele, kord valmis nähtut analüüsima.”6

 Evelyn Raudsepp toob oma magistritöös välja, et kui tegevuskunstis on enamasti oluline protsess, tegutsemine, siis installatiivsuse puhul on kesksel kohal mingi installeeritud ruum-olukord, mida publikule esitletakse, lastes seejärel ruumil enesel (ilma etendajateta) mõjuda.7

Pausid, mida Epner-Ulfsak-Kangro oma teksti vahele teevad, mõjuvadki niimoodi. Installeeritakse uus ruumitaju (mõne tekstikatke, mõttekillu kaudu, püüdes nihestada vaataja ruumitaju) ja lastakse sellel seejärel kuulaja mõtetes realiseeruda. Oluline on siinjuures ka lavastuse keskel toimuv muutus, kus sõnadest saavad teod ja kus üritatakse seinaplaadiga füüsiliselt mõne vaataja ruumitaju muuta, valitsevaid perspektiive (ja ebaõiglust) ümber kujundada. Kuid jälle — plaat asetatakse vaataja ette, oodatakse, vaadatakse, tunnetatakse, lastakse ruumil kehtestuda, mõjuda ja seejärel paigaldatakse sein mõnda teise kohta.

Tavapärane distants, mis teatrisaalis (või ka kunstiruumis) vaatajat ja teost eraldab, on siin kadunud. Publik ja näitlejad ongi kunstiteose enese sees, keset installatsiooni. Kangro-Epner-Ulfsak modifitseerivad, keeravad ja väänavad seda ruumi(taju), seda installatiivset olukorda, olles samal ajal ka ise keset installatsiooni, installatsiooni osad.

Oluline erinevus Raudsepa magistritöös välja toodud tegijatest (Henri Hütt ja Kadri Noormets) tekib aga ruumi loomiseks kasutatud „materjalis” (tavapäraselt valgus, heli või mõni objekt). Kangro-Epner-Ulfsak on tunduvalt sõnakesksemad, kuid sõnal on siinkohal teistsugune roll/tähendus kui tavaliselt — just sõna on see vahend, millega uut ruumi, uut perspektiivi, uut tunnetust vaataja (ruumi)tajusse installeeritakse. Sõnast saab tegu.

 

Staatika

„Installatiivsed lavastused on enamasti staatilised.”8 See on muidugi mõistetav, sest installeeritud uued tunnetused ja perspektiivid nõuavad aega, et mõjuda. Ja aega lavastuses võetakse. Sellega käib kaasas ka teatav igavus, osalt häirimatu, alati olemas olev tühisus, lõpu kohalolu, mis võimaldab näitlejatel pidevalt öelda: „Noh, nüüd ongi siis kõik.” Ja ometi katkestab mõni repliik vaikuse, tekstikatke jätkab lõpetamata, juba peaaegu maad puudutavat tervikut. Taas väike tõus. Ja taas kulgemine. Õhkõrn lina jätkab pidevat dramaturgilist hõljumist.

Sarnast „strateegiat” kasutavad ka Oliver Kulpsoo loodud valguskujundus ja Artjom Astrovi omapärane helimaastik. Need on vabad ja iseseisvad kõnelejad, kes sekkuvad aeg-ajalt näitlejate mängu, täiendavad ja toetavad, vahel ka segavad ja võtavad sõnajärje üle. Üksikud metalsed trummihääled kajavad tühjuses, seosetult, ilma selge rütmita. Aeg-ajalt plingib mõni tuluke, üks prožektor süttib, põrandalamp laotab oma sumeda valguse üle saali. Ja taas — nad algavad siis, kui tundub, et kõik kohe lõpeb.

 

Ruumilised valikud

Suve hakul avaldati järjekordne Eesti inimarengu aruanne, mis seekord kannab tabavalt pealkirja „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud”.9 Just ruumilised valikud, mille ees me (iga päev) seisame, valikud, mis tihti ei pruugi ollagi meie valikud (vaid määratud kõrgemate jõudude loterii tulemusel), on ka selle pooleteise tunni jooksul fookuses. Kas nendest ruumidest (olgu siis valitud või määratud ruumidest) avanevat perspektiivi on võimalik ka muuta, seda etenduse jooksul välja ei öelda. Tahaks loota, et on. Aga kõigepealt tuleb endalt küsida, kas ma olen oma kohaga rahul.

 

Viited:

1 Kas te olete oma kohaga rahul. Vestlevad Maria Arusoo, Eero Epner, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Priit Raud. — https://vimeo.com/450070218

2 Gaston Bachelard 1999. Ruumipoeetika. Tallinn: Vagabund, lk 45.

3 Samas, lk 42.

4 Valle-Sten Maiste 2020. Miljoni dollari kvarteti hääbumisgruuv. Sirp 11. IX. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/miljoni-dollari-kvarteti-haabumisgruuv/

5 Evelyn Raudsepp 2017. Installatiivsus teatrilavastustes. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 21–26.

6 Evelyn Raudsepp 2017. Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti teatri näitel 2014–2017. Magistritöö. Tallinn: Eesti Kunsti­akadeemia, lk 47.

7 Samas, lk 20–22.

8 Samas, lk 36.

9 Linnastunud ühiskonna ruumilised vali­kud. Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. — https://inimareng.ee/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist