ANDA RAHVALE TAGASI TEMA KEEL…

JAAN KAPLINSKI

„Keelepäästja”. Režissöör ja operaator: Liivo Niglas. Produtsendid: Kaie-Ene Rääk ja Liivo Niglas. Monteerija: Kaie–Ene Rääk. Helioperaator: Liivo Niglas. Heli kokkusalvestaja: Harmo Kallaste. Heli järeltöötlus: Harmo Kallaste ja Mart Kessel-Otsa. Graafiline disainer: Margus Tammik. Pilditöötleja: Mart Raun. Dokumentaalfilm, kestus 74 min. © F-Seitse. Esilinastus PÖFFil 2020.

 

Liivo Niglase dokumentaalfilm „Keelepäästja” keskendub lingvist Indrek Pargile ja tema tööle Põhja-Dakotas, Missouri jõe ääres olevas Forth Bertholdi reservaadis Twin Buttesis (see on reservaadis ühe kogukonna nimi), kus Park kirjutas oma keelejuhi, vana indiaanlase Edvin Bensoni toel aastaid üles mandani keelt. Lisaks keeleteadlase tööle on Pargi õlgadel nüüd ka vastutus mandani keele säilimise ja elluäratamise eest — ta õpetab kohapeal mandani hõimule nende endi keelt. (Vt ka „Vastab Indrek Park”, samas numbris.)

      TMK palvel vaatas Jaan Kaplinski „Keelepäästjat” ja jagas oma mõtteid.

 

Tundsin jidiši keele õpetajat, kes ütles enda kohta, et ta on võitleja kõigi lootusetute ettevõtmiste eest. Kui ta elab, jätkab ilmselt samas vaimus. Jidišiga olen ise natuke kokku puutunud: mu tädi oskas seda natuke, oli Valgas lapsena naabritelt õppinud. Ja kadunud tuttava Moišega isegi rääkisin seda veidi. New Yorgiski otsisin raamatupoodidest jidišikeelseid raamatuid. Neid oli, aga vähe. New York, kus jidišikeelne kultuur eelmise aastasaja alguspoolel elas ja õitses, on seda unustamas. Analoogiaid on mujal. On meilgi. Kadunud või kaduvat keelt on raske päästa, elustada. Iirimaal õpivad kõik koolis iiri elik gaeli keelt, aga elava, igapäevase keelena on see alles vaid üksikutes paikades. Tore oli ühele Arani saarele sõites kuulata koolilapsi iiri keeles lobisemas. Enamus inimesi aga tunnistab, et keelt nad passiivselt oskavad, aga ei kasuta ja peensusi ei tunne. Provanssaali keel Lõuna-Prantsusmaal, millel on sama uhke kirjanduskeele traditsioon kui iiri keelel, on ununemas. Inimesed sääl ütlevad, et aru kuigipalju saavad, aga ise ei räägi. Vanaema rääkis. Nii ütlevad paljud Lõuna-Eestist pärit inimesedki. Vanaemad-vanaisad on keele viimased hoidjad ja kasutajad. Minu vanaema oskas väga hästi võru keelt, tema jutus oli vahvaid tsitaate külainimeste ütlemistest. Aga niisama kodus vanaema võru keelt ei rääkinud. Ema ka mitte, kuigi temagi seda oskas. Mina õppisin keelt poisikesena kõigepäält külalastelt Eostes, siis juba sugulastelt Võrumaal ja hiljem juba teadlikult raamatutest.

Võru keel on kardetavasti ka hääbumas. Kuigi on omajagu nooremaid inimesi, kes seda kasutavad. Ka pääle keele-entusiastide, kes selle, umbes nagu mina, on ise korralikumalt ära õppinud. Aga see hiljem õpitud võru keel jääb paraku kesiseks, temas pole seda mõnu ja lusti, mis oli vanemate inimeste kõnes, kelle tõeline elav emakeel-kodukeel see oli. Olen kohanud ja kuulanud selliseid mõnusa keelega vanainimesi, olgu Võrumaal, Tartumaal või Mulgimaal. Nende keele võluv vabadus ja mänglevus tuli kindlasti ka sellest, et nad rääkisid nii, nagu olid lapsena kodus rääkima õppinud, kooli õigekeelsuslik õpetus ei olnud nende keeletunnet segama ulatanud. Nii ongi vabalt, mõnuga kõnelejaid koos kohalikkude keelte, murrete hääbumisega jäänud aina vähemaks.

Indrek Park kirjutas äsja Sirbis, et Tartu keelega on asjad halvemini kui võru keelega. Nii kahjuks ongi. Külas Tartumaa piiril, kus on meie maakodu, oli viiekümne aasta eest veel mitu vanatädi ja vanameestki, kes rääkisid ilusat Kambja murrakut. Nüüd on nad mulla all ja keele kasutajaid ma meie kandis ei teagi. Mis on eriti kurb, kuna Tarto-ma keel oli ju kirjakeel, milles Uue Testamendi tõlge ilmus pea inimpõlv varem kui Põhja-Eesti keeles. Ja see, veel 19. sajandil koolikeelena kasutusel olnud keel, jättis oma jälje ka hilisemasse kirjandusse. Artur Adsoni luuletused on kirjutatud pigem selles keeles kui tema koduses Rõuge murrakus. Olen kuulnud, et mõnes kirikus Lõuna-Eestis sai mõne aastakümne eest veel kasutada vana tartukeelset lauluraamatut. Ehk saab nüüdki.

Nii on lood Eestis. Ameerika põliskeelte saatuses on palju sarnast. Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kus mõnel pool põlisrahvas on isegi enamuses, suhtutakse nende keeltesse umbes nii, nagu suhtuti „maarahva keelde” mõnisada aastat tagasi: neid peetakse primitiivseks, uue aja asjadest rääkimiseks sobimatuks. Mäletan Peruu diplomaati, kes niimoodi väitis ketšua keele kohta, mida ta ilmselt üldse ei tunnud. Mina veidike tunnen. Ketšua keel on üks neid, kus eksisteerib kõneviis, mis annab edasi evidentsiaalsust, kõneleja kindlust või ebakindlust selles, kas see, mida ta teatab, on tõsi või ei. Eesti keeles on selliseks vormiks „kvotatiiv”, kaudne kõneviis, millega kõneleja annab edasi midagi, mida ta on kuulnud, aga pole ise näinud-kogenud. „Toomal olevat/olla hiljaaegu poeg sündinud”. Ketšua keele Cuzco kandi dialektides väljendatakse kindlust info usaldusäärsuses sufiksiga -mi, kuuldu edasiandmiseks on sufiks -s, seda, et info on kahtlane, kontrollimata, väljendab sufiks -cha. Indrek Park räägib indiaani keelest, kus piiblitõlkes kasutatakse sündmustest jutustades nimelt kvotatiivi: tegu on ju millegagi, mida jutustaja pole ise näinud. Nii kõlaks meie piibli algus siis: „Alguses loonud Jumal taeva ja maa. Maa olnud tühi ja paljas…” Mind hakkas huvitama, kuidas on ketšuakeelses piiblis. Uurisin järgi ja leidsin, et siin on siiski kasutatud mi-vormi, nagu oleks kirjutaja näinud, kuidas Jumal kuue päevaga maailma lõi ja Aabraham oma poega ohverdama läks. Ilmselt on siin tõlkijaid suunanud nende usk-usukindlus.

Mõned indiaani keeled on elavad, neid kasutatakse kõnes ja isegi kirjas. Ise olen kokku puutunud paari inimesega, kes oma emakeelt oskavad ja ka kasutavad. Nii Oklahoma cherokee’d, navajo’d Arizonas ja naaberosariikides ning mõned Kanada rahvad, näiteks cree’d. Kui olin kuu aega külalislektor Briti Kolumbia ülikoolis Vancouveris, käisin vahel indiaani kultuurikeskuses, mida pärismaalased ise nimetavad „Esmarahvaste haridusmaja” — The First Nations House of Learning. Sääl oli võimalus kuulata ühe lingvisti loengut, kes kirjutas parajasti doktoritööd oma vanaema keelest, mille omakeelne nimetus oli llakapamuhh; ei ole kindel, kuidas nad seda ise kirjutavad. Kuulsin kurba lugu indiaani laste vägivaldsest assimileerimisest. Riigil oli suur koolivõrk, kus lastest taheti kasvatada „tsiviliseeritud kanadalasi”, mille nimel neil keelati rääkida oma keelt, kanda oma riideid, isegi nende omad nimed muudeti euroopalikuks. Sellise poliitika üks tulemus ongi see, et väga paljud pärismaalased on oma keele ja kultuuri unustanud. Nüüd on assimilatsioonipoliitika muidugi kõrvale heidetud ja indiaanlastele on tagasi antud mõned neilt ebaõiglaselt ära võetud maad, mõnede eest on makstud kompensatsiooni, rahvaid on hakatud nimetama nende oma nimedega, näiteks „toorelihasööjate” — eskimote asemel nimetatakse neid nüüd inuittideks. Unustatud keelte, kommete ja uskumuste taastamine on aga raske, kui üldse võimalik. Siin toimub aga mõndagi huvitavat ja isegi lootustandvat. Juba nimetatud esmarahvaste koolimajas kohtasin meest, kes oli pärast teenimist sõjaväes ja tegelemist kompuutriäriga heitnud kõrvale kõik „valge tsivilisatsiooni” kombed ja saanud üheks taassünni aktivistiks. Tema lugu on tõeline lugu religioossest pöördumisest. Kuulsin ka mõne tema õpilase-kaaslase lugusid, milles oli ehedat loodususku, ehk võiks öelda ka maausku. Mees ise on ka „saunamees”, viib läbi rituaale indiaani saunas, mis neile on püha paik. Nagu mingil määral oli ka meie esivanematele. Oluline roll põlisrahvaste religioonis on mõnel taimel, mida puhasturiituses suitsetatakse, kotkal, kes on sõnumitooja teisest ilmast. Taim on vähemalt lõhnalt lähedane meie maarjaheinale, mis vanemas keeles kandis ka heinaema nime ja oli erilise tähendusega ka muistsetele eestlastele. Nii on meie ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste uskumiste vahel olemas paralleele. Huvitav oleks teada, kas ja kui palju on paralleele ka keelte vahel. Siin jääb minu teadmistest napiks, vaikselt loodan, et midagi aitab selgitada Indrek Park oma suurte teadmistega mimetest keeltest.

See, et ühe kadunud keele elluäratamisega tegeleb valge põhjaeurooplane, ei olegi nii eriskummaline. Huvi indiaanlaste vastu, olgu romantiline või teaduslik, on midagi, mis ühendab läbi aegade mitmeid Euroopa ja Ameerika intellektuaale. Meenuvad Chateaubriandi reisikirjad, kus ta indiaanlaste elust kirjutab sümpaatiaga ja asjalikult. Meenuvad ameeriklase James Fenimore Cooperi romaanid, iiri päritolu Mayne Reidi ja sakslase Karl May seikluslood. Ent teisalt saksa juudi päritolu antropoloogide Franz Boase ja Edward Sapiri uurimused, mis kõigutasid senist arusaama Lääne tsivilisatsiooni ülimast väärtusest, rehabiliteerides pärismaalaste kultuure, keeli ja religioone. Ei saa ka mööda iseõppijast-keelefilosoofist Benjamin Lee Whorfist, kes visandas oma teooria keele ja mõtlemise vahekorrast, mis on mõjutanud paljusid ka Eestis, näiteks Uku Masingut.

Teiselt poolt natuke isiklikumat ka. Olin koolipoisina seda meelt, et pean kord pääsema Ameerikasse, aitama luua sääl indiaanlaste riike või riiki, ajama suure osa valgeid Ameerikast minema. Samamoodi unistus oli Uku Masingul, kes mõtles isegi minna maiade juurde, et neidki omariikluse ja omakultuuri asjus aidata. Ja nagu teada sain, olid sellised mõtted lapsepõlves olnud ka kadunud kindral Aleksander Einselnil. Midagi indiaanlastes ja nende võitluses on, mis siingi on inimestes äratanud kaastunnet ja teotahet. Mis nüüd Indreku keelepääste-püüdes on leidnud hoopis realistlikuma, maalähedasema tee.

Ma ei tea, kas Indreku pingutus aitab mandani keelt unustusest päästa. Loodan väga, et aitab, aga kindel olla ei saa. Ent on ütlemata hää ja isegi vajalik, et on inimesi, kes on valmis võitlema „lootusetute ettevõtmiste” eest, kes püüavad kaitsta ja päästa massikultuuri ja turumajanduse teerulli ette jäävaid keeli, kultuure, liike, ökosüsteeme ja muud. Lootus on viimane, mis meilt võetakse, aga lootust on raske võtta. Ta on nagu rohi, mis ikka ja jälle tärkab põlenud, madalaks niidetud, mürgitatud maal.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon