LEWIS CARROLLI „ALICE IMEDEMAAL” KINOS, TEATRIS, MUUSIKAS JA KUJUTAVAS KUNSTIS

MATTIAS SONNENBERG 

Olen aja jooksul kokku puutunud Lewis Carrolli romaani „Alice Imedemaal” mitmete adaptatsioonidega, mis inspireerisid mind sukelduma selle loo kujutamisse erinevates žanrites ja analüüsima nende nõrku ja tugevaid külgi.

Kuigi Lewis Carrolli muinasjuttu „Alice Imedemaal” on praeguseks tõlgitud vähemalt saja seitsmekümnesse keelde, ei tuntud omal ajal Lewis Carrolli nime all kirjutanud Charles Lut­widge Dodgsonit kuigi hästi. Ta hoidis oma isikut saladuses ja tema kirjutamisest teadsid vaid tema lähedasemad sõbrad. Dodgson sündis kuninganna Victoria ajal, Briti impeeriumi õitsenguperioodil Cheshire’i krahvkonnas Loode-Inglismaal 27. jaanuaril 1832. Tal oli seitse õde ja kolm nooremat venda, keda ta väga hoidis ning mängude ja lugudega lõbustas. Loogikale ja sõnamängule toetudes leiutas ta anagramm-mängu Sõnaredel, Scrabble’i versiooni malelauale jpm.1 Ratsionaalse matemaatikuna ja vasakukäelisena oli ta äärmiselt loominguline ja tahtis astuda kunstiülikooli, kuid tema isa positsioon Oxfordi ülikoolis viis temagi sinna. Oxfordis õpetas ta ise hiljem matemaatikat ja loogikat ning kirjutas üksteist erialast raamatut: algebrast, geomeetriast, loogikast, matemaatilisi mõistatusi, ja tõestas Kronecker-Cappelli lineaarse võrrandisüsteemi teoreemi. Koolis rangelt puine ja igav õpetaja, oli ta eraelus, vastupidi, humoorikas ja mänguline, laulis hästi ning oli üldse mitmekülgselt andekas, mis avaldus ka tegevuses kirjanikuna, satiirikuna, poeedina, filosoofina, leiutajana ja fotokunsti pioneerina. Temast sai ka anglikaani kiriku diakon, kuigi preestriks ta ei hakanud. Dodgsoni elu mõjutasid mitmed tervisehädad, milles peitub ka võti tema isikliku elu puudutavatesse küsimustesse.2

Carrolli elulugu on põhjalikult lahanud Morton Cohen, Jenny Woolf, Karoline Leach, Anne Clark, Derek Hudson, Stephanie Lovett Stoffel jmt. Nende seas kerkib esile Coheni põhjalik, süngetes värvides raamat „Lewis Carroll: A Biography” (1995). Coheni kirjutatud biograafia tugevus seisneb selles, et ta töötas 1979. aastal koos Roger Lancelyn Greeniga läbi Dodgsoni ligi saja tuhande kirjaga kirjavahetuse, millest Oxfordi ülikool andis seejärel välja mahuka kaheköitelise raamatu. Karoline Leach asus 1999. aastal Dodg­soni isikliku elu varjupoole osas Coheniga eriarvamusele ja 2011. aastal kirjutas Jenny Woolf Dodgsonist läbini positiivse raamatu. Tõde jääb ilmselt kusagile Coheni ja Leachi käsitluse vahepeale ja päris selget pilti pole Dodg­soni elu privaatsest küljest saanud keegi. Tema päevikust on välja rebitud nelja aasta jagu lehekülgi (Liddelli perekonda puudutav), osa materjali on läinud kaduma ning tema n-ö igavast poissmeheelust kerkib ajaga esile üha vastuolulisemaid seiku. Autistlik Dodgson eelistas igal juhul laste seltskonda ja nendega suheldes ta ei kogelenud. Enamik lastest tema suhtlusringis olid tüdrukud, kes armastasid tema mängulist seltskonda. Seda roosat stsenaariumi võiks diagnoosida kui Peeter Paani sündroomi. Kuid Alice’iga olid lood teisiti. Kahekümnendates aastates Dodgson hakkab ajapikku nägema temas oma tulevast naist ja teeb Liddelli perekonnale ettepaneku asuda korraldama edaspidist abielu, nagu oli sellel ajal normaalne. Hinnatud perekonnast Dodgson kogus reputatsiooni, kuid Liddellid keeldusid abielust, sest eelistasid tütrele kõrgema seisusega meest. Alice kiindus hiljem Oxfordis kuninganna Victoria poega prints Leopoldi, kuid Leopoldile meeldis rohkem tema õde Edith. Seisuseta Liddellid ei saanud siiski siduda end kuningliku perekonnaga. Dodgson ei abiellunud kunagi. Tema mälestustes jäid aga püsima suvised paadisõidud Thamesi jõel Godstowi poole koos oma sõbra, reverend Robinson Duckworthi ja dekaan Henry Liddelli tütarde Alice’i, Edithi ja Lorinaga, triivimine kuldse valguse poole, kus elu pole midagi muud kui uni.3

 

„Alice Imedemaal” kinolinal

„Alice’i” esimesed adaptatsioonikatsed tehti kinolinal. Esimese, kaheteistkümneminutise lühifilmi Lewis Carrolli muinasjutust „Alice Imedemaal” lavastasid režissöörid Cecil Hepworth ja Percy Stow 1903. aastal, peaosa mängis May Clark. Sellele järgnesid arvukad filmid, igal uuel kümnendil. 1915. aastal tegi täispika filmi Viola Savoyga Alice’i osas režissöör W. W. Young, 1931. aastal valminud Bud Pollardi teatraalne film põhines aga Burton Harrisoni kolmevaatuselisel lastenäidendil, peaosas enesekindel, ilus ja blond Ruth Gilbert. Seda filmi nägi ka Alice Liddell-Hargreaves (1852–1934) 1932. aastal New Yorgis Lewis Carrolli 100 aasta juubeli pidustuste ajal. (Ühest loost, mille Carroll kord paadisõidu ajal rääkis, saigi 1865. aastal valminud romaan alguse.)

Esimese tõsiseltvõetava suurusjärguga all-stars-filmi tegid 1933. aastal Paramount Filmis Norman McLeod ja Hugh Harman. Filmis mängisid Charlotte Henry (Alice) ja selle aja suurimad Hollywoodi staarid Gary Cooper (Valge Rüütel), Cary Grant (Valekilpkonn), Charles Ruggles (Märtsijänes) ja teised, keda enamiku vaatajate pettumuseks polnud võimalik kostüümides üldse ära tunda.

1966. aastal lavastas Jonathan Miller 35-millimeetrise mustvalge telefilmi „Alice Imedemaal”. Milleri eesmärgiks oli eristuda varasematest Alice’i-filmidest süvaanalüütilise ja psühhedeelse lähenemisega teemale. Filmi muusika komponeeris sitarimeister Ravi Shankar. Alice’i unenäos ei maskeeritud mitte kedagi loomadeks, vaid kõik tegelased esinesid Victoria-aegsetes rõivastes, igaüks omamoodi veidralt hull. Inglismaal ja mujal sai see film vanusepiirangu K-18, et seda päevasel ajal kogemata lastele ei näidataks. Anne-Marie Malliku osatäitmisel loodi taotluslikult tuim Alice’i karakter, kelles peegeldus lapsepõlvest väljakasvamise valu, kuid tema apaatsuses oleks lavastaja võinud välja tuua rohkem nüansse. Filmis mängisid veel legendaarsed näitlejad Peter Cook (Hull Kübarsepp), Sir Michael Redgrave (Tõuk), John Gielgud (Valekilpkonn) ja Peter Sellers (Ärtu Kuningas). Milleri omalaadne film annab teosele täiesti uue vaatenurga ja sellel on kindel positsioon Carrolli tõlgenduste seas.

1966. aastal lavastas Alan Handley koomilise telemuusikali „Alice peeglitagusel maal”, milles üheksateistkümneaastane Judi Rolin tegi rõõmsa, tüdrukuliku seiklushimuga suurepärase Alice’i-rolli. See ameerikalik, Broadwayle omane maneer tõi siiski esile Rolini isikupära. Vaatamata sellele, et Handley muutis Carrolli teost kümnendiku võrra, õnnestus lavastus suurepäraselt ja kujunes positiivseks kogupere muusikaliks. Lavastuse John Tennieli illustratsioonidele tuginenud kostüümid pälvisid Emmy ja Alan Handley nomineeriti väljapaistva töö eest filmirežissööride ametiühingu (DGA) auhinnale.

Muusikali viiendas stseenis seisid tagaplaanil elavad kaelkirjakud ja kümnendas stseenis kõndisid lavale flamingod, kelle rahulike toimetuste kõrval laulis Judi Rolin väga kaunilt kõlava naiseliku hääle ja emotsionaalse tunnetusega Broadway helilooja Moose Charlapi võrratu loo „Kes sa oled?”. Handley telemuusikalist salvestati album, mis nomineeriti 1967. aastal osatäitmiste ja muusika eest Grammyle. Paroodiana lisati sinna „kolme nõia stseen” „Hansukesest ja Gretekesest”, „Uinuvast kaunitarist” ja „Lumivalgukesest”. Roy Castle mängis Hullu Kübarsepa asemel Lesteri narri, Jack Palance tegi suurepärase, Alice’it taga ajava deemoniliku Jorrulise, Jimmy Durante aga omapärase Kuugel-Muugeli, ning ka teiste osatäitmised õnnestusid. Film lõppes pidulikult Punase Kuninganna ja Valge Kuninganna teeõhtuga, kus ka Alice kuningannaks krooniti. Kuigi Handley nomineeriti DGA auhinnale, rikkusid filmi siiski mõned režissööri- ja operaatoritöö võtted ning montaaž.

1972. aastal William Sterlingi muusikafilmis mängis Alice’it väga hästi Fiona Fullerton, kes tegi 1985. aastal Roger Moore’i partnerina oma tuntuima rolli Bondi-tüdrukuna John Gleni filmis „007: Surma palge ees”. Samal aastal filmis Gavin Millar Dennis Potteri stsenaariumile loodud Gareth Daviesi telefilmil „Alice” (1965) tugineva eluloolise nüansiga filmi „Unistustelaps” (1985) telekanali BBC 1 sarja jaoks „Kolmapäevane näidend”, milles George Baker kehastas suure näitlejameisterlikkusega Charles Lut­widge Dodgsonit, sobides rolli nii oma tüpaažilt kui ka pikkuselt.4 Millari filmi põhirõhk oli leskproua Hargreavesil, kes meenutab oma New Yorgi reisil Dodgsoni ja Alice’i lugu. Peaosi kehastasid Coral Browne (Mrs Hargreaves), Ian Holm (Dodgson) ja Amelia Shankley (Alice). Biograafiliste faktidega läheb enim vastuollu meisterliku Holmi vanuseline ebasobivus kahekümne nelja aastase Dodgsoni kehastamiseks. Veidra, unenäoliste meenutuste ja reaalsuse segu esitava filmi tugevuseks on ilus ajastu tabamine — Harry Warreni muusika loob täiuslikult hapra romantilise õhkkonna. Holm mängis 1998. aastal koos Kate Backinsale’iga Alice’i rollis ka Valget Rüütlit John Hendersoni telefilmis „Alice peeglitagusel maal”. Samal ajal pälvis ta ka heakskiidu rüütelkonda vastuvõtmiseks ning detsembris, pärast filmi esilinastumist löödigi ta Buckinghami palees rüütliks.

1972. aastal jäi Nick Willingu tipp­animatsiooniga film sisult nõrgaks, seda vaatamata auhindadele ja filmis kaasa teinud Hollywoodi tuntud staaridele, nagu Martin Short (Hull Kübarsepp), Whoopi Goldberg (Irvik Kass), Gene Wilder (Valekilpkonn), Christopher Lloyd (Valge Rüütel), Robbie Coltrane (Kiigajon), Ben Kingsley (Tõuk) ja Sir Peter Ustinov (Morsk). Tina Majorino osatäitmine Alice’ina jäi tühjaks ja muidu sobiva tüpaažiga Martin Short mängis üle.

Tänapäevase kuvandi Alice’i seiklustest on loonud Johnny Depp (Hull Kübarsepp), Mia Wasikowska (Alice), Helena Bonham Carter (Punane Kuninganna) ja Anne Hathaway (Valge Kuninganna) Tim Burtoni filmis „Alice Imedemaal” (2010), mis sai 33 auhinda ja 63 nominatsiooni, sh kaks Oscarit — Colleen Atwood kostüümide ning Robert Stromberg ja Karen O’Hara kujunduse eest. Kahesaja miljonilise eelarvega film tõi sisse üle miljardi dollari, mis moodustab näiteks 14 protsenti Eesti riigieelarve mahust 2010. aastal.5 Tuludega siiski päris tippu ei jõutud, sest 2019. aasta lõppseisuga teenisid kõigi aegade suurimat filmitulu, kaks miljardit kaheksasada tuhat dollarit, vennad Anthony ja Joe Russo filmiga „Tasujad: Lõppmäng” (2019) ja peaaegu sama tuluga järgnes terve dekaadi esikohta hoidnud James Cameron oma 3D-pioneerfilmiga „Avatar” (2009).

Ei Disney stuudiol ega Tim Burtonil olnud huvi filmile järge teha, kuid 2016. aastal võttis selle töö ette James Bobin filmiga „Alice peeglitagusel maal”, kus Burton keskendus produtsenditegevusele ja Linda Woolverton jätkas Carrolli raamatu ümberkirjutamist. Stuudiol oli õigus, järg ei toonud pooltki oodatud tulust — vaid kolmsada miljonit dollarit üle maailma, mida antud kategoorias nimetatakse läbi­kukkumiseks.

Nendes Alice’i-filmides pakuvad kunstilist tipptaset võrratud kostüümid ja animatsioon, peamiseks kinomagnetiks on Johnny Depp Hullu Kübarsepa väga heas rollis, kuid sellega plussid ka lõppevad. Väliselt ilusad filmid logisevad sisuliselt kõige rohkem. Linda Woolverton nopib Carrolli raamatutest siit-sealt kuulsamaid tahke, millest keedab kohutavalt hapu kompotina kokku hübriidversioonid. Carroll oleks tahtnud kindlasti teada, miks tema nime all konstrueeriti kaks uut Alice’i-lugu, eriti see 2016. aasta täiesti segane järg. Kuid vastus Carrollile oleks, et tema nimi müüb hästi. Woolverton on teinud Disneyle uuenduslikke feministlikke stsenaariume, kaasa arvatud Alice’i-filmid, millel pole Carrolli teostega mingit pistmist. Kaasajastada võib, kuid Alice on loo keskse kangelasena laps ja Carrolli fantaasiamaailm „-ismidest” puhas. Esimeses filmis liitub üheksateistkümneaastane Alice oma vanade sõpradega, et võidelda uuesti Punase Kuninganna terrori vastu, mille keskseks tegelaseks on kujunenud Hull Kübarsepp, ja finaalis võitleb raudrüüs Alice Jeanne d’Arcina draakon Jorrulisega.

Carrolli raamatu järg „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” koosneb kaheksa malendiga (raamatu tegelased) konstrueeritud selgest maleülesandest, kus peatükkide käigus liigub Alice üle väljade etturina d2 kuni d8, kuni kuningannaks saamiseni viimasel ruudul. Peeglitaguses loos ei ole midagi juhuslikku, kõik on reeglipärane. Kuid samanimelises filmis seilab Alice heroilise kaptenina oma isa laeval Hiinas, satub Inglismaale naastes konfliktidesse ja põgeneb hullumajast peeglitagusele maale, asudes seal omakorda võitlusse Ajaga (Sa­cha Baron Cohen), ülesandega päästa ajamasinaga Hullu Kübarsepa perekond minevikust. Selle tulemusel on raamatuid mittelugenud põlvkond kasvanud üles Woolvertoni Kübarsepa-looga. Kõige noorema publiku jaoks on miinuseks Bobini filmi süngete, tumedate stseenide atmosfäär ja muusika. Mõlemas filmis lõhuti Alice’i unenägu ja vahetati välja reaalse Allilmaga (Underworld), millele lisandusid arusaamatud heroilised võitlused. Teine osa oli vürtsitatud arvukate robotlike koletistega — sekundid, minutid ja tunnid. Maailmas on nüüdseks produtseeritud niigi üleliia vägivalda, okultistlikke nõidusi ja Marveli ajastut kujutavaid filme; „Alice’ist” oleks võinud teha midagi ilusamat. Kokkuvõttes oli „Alice’i” teine film täielik ebaõnnestumine, kuid esimest võiks jääda iseloomustama tema pälvitud Oklahoma Filmikriitikute Auhinna tiitel „Mitte just kõige halvem film”.

 

„Alice Imedemaal” animafilmis

Carrolli fantaasia pakub rikkalikku materjali ka multifilmi žanrile, kuigi filminduse algusaastatel ei olnud Walt Disney 1920. aastate Alice’i-sarjal koos sealse kass Juliusega — kes sarnanes Otto Messmeri kass Felixiga — finantsilist edu ja ettevõtmine lõppes Kansase stuudio pankrotiga. Kuna kümneminutiline sari pakkus publikule rõõmu, jätkati tootmist uues Los Angelese stuudios, millest on nüüdseks saanud paljude ettevõtetega globaalne impeerium.

1951. aastal saatis „Alice’i” muusikalist multifilmi juba ülemaailmne edu. Selle peaosas oli kauni naiseliku häälega kolmeteistkümneaastane inglanna Kathryn Beaumont. Esmalt loodi mustandfilm, mille analüüsitud liikumise põhjal joonistati multifilm, kuid vaatamata viie aasta pikkusele tööle jäi lõpptulemus sisu osas pinnapealseks. Põhjus oli ka selles, et Walt Disney oli tüdinenud „Alice’i” multifilmidest ja keskendus muudele projektidele. Ilusa disneyliku algusega loos rõhuti 1950. aastate naiselikele iluideaalidele, kuigi Alice’i väga veetlevate maneeride taustal tekib küsimus, kus on ta prints. Kuid prints oli leidnud endale juba Tuhkatriinu 1949. aasta Disney multifilmis ning Alice tõdeb, käsipõsakil, filmi lõpu hüsteerilises kohtupingi­stseenis, et tal on igav. Filmi muusika komponeeris Disney kauaaegne helilooja ja dirigent Oliver Wallace, kes sai 1941. aastal koos Frank Churchilliga Oscari multifilmi „Dumbo” muusika eest, millest Tim Burton tegi omakorda 2019. aastal Walt Disney stuudioga ebaõnnestunud, kuid suurepäraselt animeeritud uusversiooni — võites seekord St. Louisi Kriitikute Assotsiatsiooni tiitli „Aasta halvim film”.

Alice’i-teemalisi multifilmiversioone on tehtud palju, kuni Jaapani tänapäevaste animasarjadeni. Kõige populaarsema, Disney varju jääva viiekümne kahe episoodiga sarja „Alice Imedemaal” (1983–1984)6 tegid Jaapani ja Saksamaa koostöös Shigeo Koshi ja Taku Sugiyama ja seda näidati peaaegu igal kontinendil. Uutest karakteritest tuuakse filmi sisse Valge Jänese sugulane, väike jänes Benny, kes saadab kübaraga Alice’it tema seiklustes. Esimeses osas sõidab Alice hobuvankril koos ema ja teenijannaga Londonisse sisseoste tegema. Ühest antiigipoe riidekirstust leiab ta silinderkaabust väikese Benny ja ostab kahekümne penniga selle kaabu ära. Tegevus toimub Carrolli konteksti arvestades Victoria-aegses maailmas, iga episoodi alguses suigub Alice unelaadsesse fantaasiamaailma ja ärkab episoodi lõpus. Carrollile endale oleks jaapanlaste sari ehk meeldinud; see on Disney ikoonilisest multifilmist mitmeid kordi parem, sest selles mõistetakse raamatu sisu ja karaktereid. Jaapanlaste multifilm on hea näide sellest, kuidas võib lavastada loo sisu ja tuuma, rikkumata seda uuendustega.

 

„Alice Imedemaal” Broadwayl

1915. aastal kirjutas Alice Gerstenberg väga hea lavateksti Aline Barnsdalli ja Arthur Bisselli lavastusele „Alice Imedemaal”, mis esietendus suure menuga Fine Arts Theatre’is Chicagos ja mis kutsuti juba märtsis Broadway Booth Theatre’isse. Muusikaline näidend oli külalisetendusena ka Hudson Theatre’is, mis asub Booth Theatre’ist viie minuti tee kaugusel neljakümne neljandal paralleeltänaval.

Esimene vaatus algab ideaalse sissejuhatusena Alice’i (Vivian Tobin) kodus, kus Dodgson (Frank Stirling) lahendab maleülesannet. Nende vahel tekib pikem dialoog malenditest, kaartidest ja muinasjuturaamatu kirjutamisest, mille käigus Alice jääb uniseks ja Dodgson soovitab tal teha enne teeaega väike uinak, lisades, et õhtusöögiks on kilpkonnasupp7. Alice uinub ja kandub vaikselt Imedemaale. Lavastusele tegi muusika Eric De Lamartier.

1932. aastal kirjutasid Florida Friebus ja Eva Le Gallienne Civic Repertory Theatre’is kahevaatuselise muusikalise näidendi „Alice Imedemaal”, kus mängisid Josephine Hutchinson (Alice), Richard Waring (Valge Jänes/Kits), Landon Herrick (Hull Kübarsepp/Kiigajon), Eva Le Gallienne (Valge Kuninganna) ja Florida Friebus (Irvik Kass/Mardikas) jpt. La Gallienne oli juba noorena Broadway täht; hiljem sai temast lavastaja, produtsent ja Civicu teatri juht. Elu jooksul edendas ta paljude näitlejate karjääri, mängis Broadway repertuaariteatri kujunemisel olulist rolli ja oli paljude sõnul lavastajana terve sajandi oma ajast ees. 1955. aastal kehastas La Gallienne uuesti Valget Kuningannat George Schaeferi filmis „Alice Imedemaal”, mis tugines tema 1932. aasta lavastusele, milles Gillian Barber tegi väga hea Alice’i rolli. Schaeferi muusikaline adaptatsioon jäi ustavaks Carrolli teosele; Friebus ja La Galliene hoidsid lavateksti alati originaalilähedase ega täiendanud seda.

La Gallienne’ile tugines ka 1983. aasta Kirk Browningi lavastus, mis salvestati seerias „Great Performances”. Filmi tegi eriliseks Hollywoodi staar Richard Burton (Valge Kuningas), kes mängis koos oma tütre Kate Burtoniga (Alice).8 Alkoholismiga võitleval Burtonil oli see paraku eelviimane aasta teatri- ja filmitöös. Kate Burton sobis hästi Alice’iks ja Andre Gregory tegi ühe aegade parima Hullu Kübarsepa rolli. Maheda bassihäälega Geoffrey Holder mängis salakavalat, voodoolikku Irvik Kassi, millega seoses meenub kohe tema tuntuim roll voodoonõiana (Baron Samedi) Guy Hamiltoni filmis „007: Ela ja lase teistel surra” (1973).

1982. aastast mainiksin Emile Ardoline’i lavastatud seitsmekümneminutilist telemuusikali „Alice palees” Elizabeth Swadosi muusikale, mis pakkus oma keskpärasusele vaatamata mõningaid häid lugusid ja lavastuslikke võtteid. Alice’it laulis praegune hinnatud Hollywoodi näitleja Maryl Streep, kes on alates seitsmekümnendatest aastatest laulnud arvukates Broadway muusikalides ning ka filmides.

1982. aastal maailmaesietendus Frank Wildhorni muusikale, Tampas Jack Murphy laulusõnadele ja Gregory Boydi libretole loodud suure eelarvega muusikal „Imedemaa”, mis jõudis 2011. aastal Broadway Marquis Theatre’isse ning läks ringreisile USAsse, Portugali, Inglismaale ja Jaapanisse. Carrollist inspireeritud lugu toimub tänapäeval; Alice Stetson (Janet Dacal) on lahutanud oma mehest Jackist (Darren Ritchie) ja kolinud koos tütre Chloega (Carly Rose Sonenclar) New Yorki Queensi agulisse, lootes lüüa kooliõpetaja töö kõrvalt läbi lastekirjanikuna. Imedemaale satub ta oma maja teeninduslifti kaudu. Muusikalis on Punase Kuninganna (Karen Mason) kõrval peamine vaenlane Hull Kübarsepp (Kate Shindle) — Alice’i mineviku ja oleviku vigade vari. Darren Rit­chie (Lewis Carroll/Jack/Valge Rüütel) on aga kangelane, kes tahab viia Alice’i ühe suudluse eest koju tagasi. Alice’it püüavad koju aidata ka Tõuk (E. Clayton Cornelious), Valge Jänes (Edward Staudenmayer) ja El Gato (Jose Llana).

Muusikali suurepäraselt õnnestunud meelelahutuslikus pooles loovad fantaasiarohke broadwayliku koosluse Susan Hilferty kostüümid, Neil Pateli lavakujundus ja Paul Gallo valgustus videoprojektsioonidega. Marguerite Derricksi koreograafia on sünkroonis tantsutrupi ja ülejäänud koosseisuga: parim originaaltantsunumber on „Tõugu nõuanne”, muus osas tugineb ta siiski vaid standardsetele tantsulistele elementidele. Frank Wildhorni muusika ei küüni paraku tema parimate muusikalide tasemele nagu „Jekyll & Hyde” (1990) või „Bonnie & Clyde” (2009). Wildhorni muusikale armastatakse ja ei armastata, kuid unustatakse, et õnnestumine oleneb suures osas laulusõnadest ja libretost, mis on antud juhul veidi nõrgad. Libretos eksitakse esmatähtsa nõude vastu hoida narratiiv selge ja jälgitav. Püütakse luua peenekoelisi seoseid Alice’i mineviku ja Imedemaa tegelaste vahel, kuid need lähevad lavastuse meelelahutusliku külje ja kohatise lihtsakoelise huumori taustal kaduma. Pealegi pärineb Boydi libreto idee Lyman Frank Baumi lasteraamatu põhjal loodud, kõigi aegade kalleima ning parima mustanahaliste filmimuusikali (Sidney Lumeti adapteeritud) versioonist „Võlur Oz” (1978)9, kus all-stars-koosseisuna laulsid Diana Ross (Dorothy Gale), Michael Jackson (Hernehirmutis), Richard Pryor (Võlur), Lena Hornet (Glinda), Nipsey Russel (Plekkmees), Ted Ross (Argpüks Lõvi), Mabel King (Nõid Evelline) jpt. „Võlur Ozi” tänapäevases versioonis oli Dorothy samuti elus hätta jäänud, Harlemi getos elav kooliõpetaja, kes satub Ozi võlumaale ja unistab koju tagasi jõudmisest. Muusikali narratiivis peegelduvad ajastu olulised, rassismiteemalised valupunktid, kuid libreto oleks võinud mõne peategelase ja vaenlase selgemalt lahti mõtestada, et anda loole sisulist selgust. Need väikesed puudujäägid kaalub aga üles väga hea koosseis, samuti suurepärane muusika ja esitused — kas või Michael Jacksoni legendaarne Hernehirmutis oma fantastilise vareselauluga „Sa ei saa võita ega suuda isegi tasa teha…”.

Mõlemas muusikalis kannustatakse uskuma oma unistustesse. „Võlur Ozis” veenab Lena Hornet (Glinda) Dorothyt selles Charlie Smallsi looga „Kui sa usud” ja „Imedemaa”-muusikalis astub lavale inglise härrasmees Darren Ritchie (Lewis Carroll), kes kannustab Alice’it oma unistuste poole püüdlema nende kahe esitatud duetis „Olen iseenda leiutis” — stseen, mille üle Carroll ilmselt õlgu kehitaks. „Imedemaa”-muusikali üheks parimaks looks oli E. Clayton Corneliouse (Tõuk) ja Janet Dacali (Alice) bluusilik duett „Tõugu nõuanne”. Kate Shindle (Hull Kübarsepp) laulab intensiivselt fantastilise revüüliku soolo „Hull Kübarsepp” ja Janet Dacal lõpetab õnneliku lõpuga muusikali meloodilise looga „Imedemaa leidmine”.

 

Broadwaylt West Endi vaadates — 1886. aastal oli Londonis esimeseks muusikaliseks pantomiiminäidendiks Henry Savile Clarke’i lavastus tantsu ja lauluga. Muusika komponeeris selleks tööks ideaalselt sobiv Walter Slaughter. Clark sai Carrollilt lavastamiseks loa ja Carroll tuntud teatrifanaatikuna võttis lavastusprotsessist suure innuga osa. Phoebe Carlo kehastas Alice’it ja näitlejate kõrval mängisid mitmeid rolle lapsed. Populaarseks osutunud lavastust etendati kuni 1927. aastani.

Vastandina Clarke’i koguperenäidendile lavastasid James Seager ja Oliver Lansley 2015. aastal Carrolli 150 aasta juubeliks Alice’i teemal vägagi omapärase täiskasvanute näidendi maailma innovaatilisima teatritrupiga „Les Enfants Terribles” (käsikiri: An­thony Spargo). Vaults Theatre’i vanas maa-aluses metroojaamas toimunud etendustel võttis publik tegevusest aktiivselt osa: lahendati mõningaid ülesandeid ja püüti kukutada võimult Ärtu Kuninganna. Alice (Philippa Hogg) oli täis entusiasmi ja avastamisrõõmu ning keeldus saamast igavaks täiskasvanuks. Publikut oli sama palju kui kaardipakis kaarte ehk koos nelja jokkeriga viiskümmend kuus. Valida sai kahe grupi vahel „Joo mind” või „Söö mind”, mis näidendi käigus jagunesid omakorda pooleks ehk nelja masti. Äärmiselt keeruka, arvutiga ajastatud süsteemi toel liikus publik gruppidena näidendi kahekümne kuues pildiruumis nagu kummitustoa labürindis. Osavõtjad nägid ära kõik stseenid, kuid grupid omavahel kokku ei puutunud, välja arvatud teepeol, kus kõik kogunesid ühe pika laua taha ja jõid tee asemel alkoholi. Samuel Wyer tegi tipptasemel kostüümid ja fantaasiarohke kujunduse ning rabas publikut illusioonide loomisega. 2017. aastal täiendas Seager lavastust ruumide osas ja see toodi uuesti Vaults Theatre’isse. 2017. aastal jõudis lavastus ka produtsentide Xie Yi ja Li Diani abil Shanghaisse, kus seda etendati kohalike näitlejatega.

 

(Järgneb.)

 

Viited ja kommentaarid:

1 Lauamängu Scrabble tänapäevase versiooni lõi pärast ülemaailmset majanduskriisi töötuks jäänud arhitekt Alfred Mo­sher Butts 1938. aastal.

2 Dodgsonil oli diagnoositud osaline autism või Aspergeri sündroom, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD), kroonilised migreenid, epilepsia, kogelemine, prob­leem kuulmisega jm.

3 Romaani „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” (1871) viimasel leheküljel annavad esitähed ülevalt alla teksti: „Alice Pleasance Liddell”.

4 Charles Dodgson oli Victoria aja kohta pikk mees, 1,80 m. George Bakeri pikkus oli 1,89 m ja Ian Holmil 1,65 m.

5 Filmi „Alice Imedemaal” (2010) kasum oli üle miljardi dollari ehk 14% Eesti 7 miljardi dollarilise (89,6 miljardit krooni) riigieelarve mahust.

6 Koshi ja Sugiyama animafilmi „Alice Imedemaal” jaapanikeelne pealkiri on „Fushigi no Kuni no Arisu” (ふしぎの国のアリス).
7 Kilpkonnasupi näol oli tegu 1750. aastate Inglismaa (ja ka muu maailma) populaarseima supiga. Lewis Carrolli ajaks oli kilpkonnade populatsioon drastiliselt langenud ja kilpkonnaliha asendati erinevates kombinatsioonides loomalihaga (valekilpkonnasupp). 1860. aastatel oli see kõige kallim supp üldse. Tänapäevalgi on kilpkonnad väga ohustatud loomaliik.

8 Walesis sündinud Richard Burton ja Šveitsis sündinud Kate Burton ei ole Tim Burtoni sugulased.

9 1978. aasta Sidney Lumeti „Võlur Ozi” versioon oli adaptatsioon 1974. aasta Charlie Smallsi „Võlurist”, mis sai 1975. aastal Broadway parima muusikali nimetuse, seitse Tony auhinda ja ühe nominatsiooni kostüümide ja lavastuse eest. Auhinnad ja nominatsioon läksid mitmekülgselt andekale näitlejale, koreograafile, tantsijale, lauljale, lavastajale ja kunstnikule Geoffrey Holderile.

 

Kasutatud allikad:

Carroll, Lewis 2008. Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi. Tallinn: Tänapäev.

Umland, J. Samuel 2015. The Tim Burton Encyclopedia. Rowman & Littlefield.

Cohen, N. Morton 1995. Lewis Carroll: A Biography. Knopf.

Leach, Karoline 1999. In the Shadow of the Dreamchild: A New Understanding of Lewis Carroll. Peter Owen.

Wilson, Robin 2019. The Mathematical World of Charles L. Dodgson. Oxford.

Griffel, Margaret Ross 2013. Operas in English: A Dictionary. Scarecrow Press.

BBC Radio 4 hommikusaade „Today” Felicity Dahliga. Roald Dahl wanted Charlie and the Chocolate Factory hero to be black. — BBC Radio 4, 2017. — https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-41257684

Oklahoma Film Critics Circle Awards. OFCC 2010. aasta auhinnad. — http://www.oklahomafilmcritics.com/awards

St. Louis Film Critics Association. StLFCA 2019. aasta auhinnad. — https://filmotomy.com/st-louis-film-critics-association-2019-nominations/

Corry, John 1982. Broadway. Eva Le Gallienne to return in ‘Alice in Wonderland‘. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/1982/06/04/theater/broadway-eva-le-gallienne-to-return-in-alice-in-wonderland.html

Vabariigi Valitsuse koduleht, 2010. aasta riigieelarve mahu statistika. —https://www.valitsus.ee/et/uudised/valitsus-kiitis-heaks-2010aasta-riigieelarve

Lewis Carroll, Alice Liddell, Tim Burton, Johnny Depp, Roald Dahl, Geoffrey Holder, Unsuk Chin, György Ligeti, Eva Le Gallienne, Salvador Dalí. — Wikipedia.

Encyclopedia Britannica. Lewis Carroll, Wars of The Roses. — https://www.britannica.com/

Conservapedia. Linda Woolverton. — https://www.conservapedia.com/Linda_Wool verton

Pollard, Bud 1931. Alice in Wonderland. Metropolitan Studios, Fort Lee, New Jersey. Videosalvestus.

Kearney, Martha 2015. The Secret World of Lewis Carroll. Swan Films, BBC. Videosalvestus.

Westergaard, Peter 2010. Alice in Wonderland. Albany Records, Albany, New York. Videosalvestus.

The Official Disney Fan Club. News, D23 Exclusive. 5 Rare Photos Reveal Secrets from Walt Disney’s Alice in Wonderland. Disney, 2016. — https://d23.com/5-rare-photos-reveal-secrets-from-walt-disneys-alice-in-wonderland/

Isherwood, Charles 2011. There’s No Place Like Queens. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/2011/04/18/theater/reviews/wonderland-gregory-boyd-frank-wildhorn-review.html

Filmid „Alice Imedemaal”: 1903, 1915, 1931, 1933, 1965, 1966, 1972, 1985, 1999, 2010, 2016. — DVD, VHS, Youtube. — Videosalvestused.

Taani Kuninglik Teater, Christopher Wheeldon „Alice i Eventyrland”, 2016. Videosalvestus. — https://kglteater.dk/xtra/forestillinger/forestilling-alice-i-eventyrland?section=31127

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon