MIS PUUDUTAB EESTI STSENOGRAAFIAS

MAE KIVILO

„Siin ei ole midagi keerulist. Kas puudutab? Kas mulle vaatajana läheb korda, mis laval toimub? Tehnilised küsimused on selle kõrval teisejärgulised,” ütleb Kaie Mihkelson. Sõidame läbi suveöö etenduselt koju, Tallinna poole. Põldude kohale tõuseb kuu. Teatriliidu bussis lahkab sõnalavastuste žürii nähtud etendust. Tuuakse võrdlusi, avatakse tausta, vaieldakse maitse üle — teatrirahva kombel kirglikult. Vahel jõutakse ühele meelele, teinekord jäädakse eriarvamusele, ent huvitavad on need vestlused alati.

Sõnalavastuste žürii vaatab aastas sadakond etendust, mina olen olnud žürii ridades viimased kaks aastat. Teatrikunstniku kullipilguga uurin kõike, mis seotud lavakujunduse, kostüümi, valguse ja videoga. Mis siis on kahel viimasel aastal1 silma jäänud? Millistel radadel kõnnivad kolleegid-stsenograafid?

Üks rabavamaid ja meeldejäävamaid lavakujundusi kahe aasta jooksul on Pille Jänese kujundus Rakvere teatri lavastusele „Miks Jeppe joob?” Kolgaküla rahvamajas. Millegipärast ei olnud ma voogavate viljaväljade vahelt kitsasse rahvamaja saali astudes valmis kujunduseks, mis „kõlbaks täitsa eraldi installatsioonina Kumusse”, nagu kirjutab Meelis Oidsalu Sirbis2. Olen Meelisega nõus. Vanamoeline kõrge lavapoodium jagab lavaruumi kaheks. Tihe kõrge kuivanud kuuskede rivi lavaesisel põrandal annab lummava täpsusega edasi äärmist viletsust, vaesust, kurku kriipivat janu ja pidevat hämarust, millest külajoodik Jeppe välja ei saagi. Vorstikestest keed okste vahel võiksid mõjuda naljakalt, aga ebaloomulik kooslus koos sünge helitaustaga vaid kasvatab ohu- ja õõva­tunnet. Pime taretagune mets ja selles kaikuv seakisa vastandub lavakõrguses trooniva mõisahärra helesinise magamistoaga, mille kuldsed tähed sulevoodi kohal pakuvad vaatajale erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kontrast lihtsurelike ja väljavalitute maailma vahel on võimas ja kujuneb omaette sümboliks. Samasuguse uhke mustvalge joonega on lahendatud kostüümid. Igavleva härrasrahva rõivaste viimnegi pisiasi pakub nauditavat vaatemängu ja mõtteainet, vaesed külainimesed seevastu veavad end ringi üheülbalistes, viimase lõpuni kulunud räbalates. Siin tuleb rõõmustada ka kostüümide teostuse üle — harva näeb nii usutavaid räpaseid „vanu kaltse”.

Ludvig Holberg, „Miks Jeppe joob?” Lavastaja: Hendrik Toompere. Kunstnik: Pille Jänes. Jeppe — Eduard Salmistu. Rakvere teatri esietendus 7. VI 2019 Kolgaküla rahvamajas. Alan Proosa foto

 

Pille Jänes loob tehnilisi trikke kasutamata kitsale ja ebamugavale lavale kaks vastandlikku, koos tukslevat maailma. Tulemuseks on vaimukas ja tõlgendus- ning mänguvõimalusi täis lavaruum.

Ka teine Pille Jänese töö, „Linnade põletamine” Draamateatri väikeses saalis, kinnitab kunstniku meisterlikku üleolekut ruumi mõõtmetest. Väikese saali ahtast ruumist viiakse vaataja kavalate dekoratsioonide, ehituslike nõksude ja videopildi abil sujuvalt ühest Tartu paigast teise: plangu äärde, köögilaua taha, talveõhtusesse parki, naabritädi juurde, anatoomikumi. Pidevas muutumises ruum kaotab füüsilised mõõtmed. Elustuvad isiklikud ja kuuldud Tartu-kogemused ja nõukamälestused, tekib mitmekihiline läbipõimunud atmosfäär. Nagu elu ise. Pildid ilmuvad ja kaovad, vahepeal valgustub välja seinafaktuur — laval on kõik pisiasjadeni läbi komponeeritud. Läbi komponeeritud küll, aga mitte tuimaks tambitud. Ajastutäpsed, detailirohked ja samas loomulikult mõjuvad kostüümid kinnitavad meistri taset.

Kai Aareleid, „Linnade põletamine”. Lavastaja: Priit Pedajas. Kunstnik: Pille Jänes. Valguskunstnik: Kaido Mikk. Videokunstnik: Ann Einberg. Tiina — Teele Pärn. Esietendus 9. XI 2019 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

 

Kui Pille Jänese loodud kujundid näivad sündivat pigem intellektuaalsetel otsinguretkedel, siis Kristjan Suitsu lavamaastikud kasvaksid justkui tunde pealt, puhtast emotsionaalsest visioonist. Põnev on jälgida meest, kelle töövõimel ei näi piire olevat. Tegemist on kahe viimase aasta kõige enam esietendusi andnud stsenograafiga. Suitsul on anne tõlkida lavastus visuaalsesse keelde keeruliseks minemata. Tema unenäolised lavad võivad olla lakoonilised, mõni esmapilgul vaat et igavgi. „Nukumaja, osa 2” Draamateatri väikeses saalis toob vaataja helevalgesse väärikasse kassettseintega ruumi. Näib, et tegu on esindusliku linna- või mõisamajaga, paigaga, kus kõik on korras ja kontrolli all. Esialgne illusioon rahust ja puhtusest hakkab etenduse arenedes asenduma ängistusega. Lähemal vaatlusel selgub, et seintes pole ühtegi akent. Valgus hoovab ülevalt, läbi suure mattklaasist katuseakna, mille sõrestik meenutab ühtäkki vangla trellitatud aknaid. Kristjan Suitsu kujundus teeb lavalt midagi eemal­damata ja sinna midagi lisamata kaare esinduslikust väikekodanlikust hallist ahistava puurini. Kujundus pole pelgalt taust näiteseltskonnale, vaid mängib tegelasena kaasa. Sellises ruumis satub luubi alla iga detail ukselingist põllepitsini. Mind veel praegugi inspireeriva värvielamuse sain Nora (Kersti Heinloo) väljanägemisest: sügavroheline kostüüm, natuke valget pluusi, leekivad juuksed ja rohurohelised sametkingad. Maaliline, habras ja enesekindel värvipalett. Kristjan Suitsul on lisaks oskuslikule kujundiloomele veel üks trump, valguskunstniku oskused ja kogemus. „Emilie Sagée” Kellerteatris ja „Persona” Vanemuises on selle kõnekaks näiteks. Niigi visuaalselt tugevasse ja omanäolisse Kellerteatri repertuaari sobitub sõnadeta lavastuse — tegijate sõnul meelemüsteeriumi — lummav kujundus nagu valatult. Iseenesest pole laval midagi keerulist. Must peegeldav põrand, raagus oksad, drapeeritud kangad. Lihtne laud, toolid. Pesukauss. Varjud ja peegeldused ootamatult süttiva ja kohe kustuva valguse rütmis. Udu imbumas silmakoobastesse. Klišeelikud elemendid on kindlakäeliselt koondatud visuaalseks närvikõdiks.

Lucas Hnath, „Nukumaja, osa 2”. Lavastaja: Mehis Pihla. Kunstnik: Kristjan Suits. Nora — Kersti Heinloo ja Torvald — Jaan Rekkor. Esietendus 29. III 2019 Eesti Draamateatri väikeses saalis. Heikki Leisi fotod

 

Suitsu julged eksperimendid said mullusel koroonakevadel täiendust eksperimentaalse lavastusega „Inimese hääl”. Üksi, distantsilt ja ekraani vahendusel vaatamiseks loodud lavastust mängiti kolm korda. Voogteatri tarbeks ehitati Tallinna Linnateatri Lavaauku fragment moodsast eramust. Kaamera jälgis maast laeni ulatuva akna kaudu teisel pool toimetavat naist, kes liblikana laperdab vastu elu klaasseina. Ühiskonnale keerulisel ajal ei jäänud Kristjan Suits vastutustundliku kunstnikuna käed rüpes paremaid aegu ootama. „Mul on tunne, et tuleks katsetada ja luua mingisugune uus meedium, uurida, kas teater on üldse online’is võimalik,” ütles ta intervjuus Heili Sibritsale.3 Näib, et tänavune kevad annab võimaluse teemat edasi arendada, esimesed tõsiseltvõetavad sammud on tehtud.

„Emilie Sagée”. Autorid ja lavastajad: Kersti Heinloo ja Raho Aadla. Kunstnik: Kristjan Suits. Kunstniku assistent: Maia Vahtramäe. Valguskunstnikud: Kristjan Suits ja Triin Suvi. Emilie Sagée — Eva Püssa ja Arolin Raudva. Esietendus 15. VIII 2019 Kellerteatris.

 

Tallinna Linnateatri esimeseks lavastuseks ajutises teatrimajas oli sügisel esietendunud „Nad tulid keskööl” Jaagup Roometi sünge, dünaamilise, üldistava ja samas detailirohke lavakujundusega. Kujundus on kõige paremas mõttes teatraalne oma liikuvate, jõhkra viimistlusega seintega. Teatraalne, aga mitte „papist”. Suur lava ja liikuvad seinad annavad võimaluse tekitada kiiresti uusi ruume kodusest kohvilauast, Gestapo ohvitseri kabinetist, sunnitöölaagri kongist kuni Da­chau koonduslaagri suure panoraamvaateni. Viimane on muljetavaldav. Lavasügavuses avanev koonduslaagri argipäev sööbib sügavale mällu, ehkki saab lavaaega vaid paar minutit. Julget võtet liikuda väga kiiresti ühest pildist teise kasutatakse veelgi. Vaevu jõuab päikesevalgus trellide vahelt kongi põrandale pikad triibud vedada, kui pilt juba vahetub. Vaataja on visuaalsest laiskusest üles raputatud, tema siseilm on puudutatud.

Mark Hayhurst, „Nad tulid keskööl”. Lavastaja: Diana Leesalu. Kunstnik: Jaagup Roomet. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Irmgard — Anu Lamp. Tallinna Linnateatri esietendus 24. X 2020 Salme Kultuurikeskuse suurel laval.
Siim Vahuri fotod

 

Lisaks suurele üldistusele on Jaagup Roometi kujunduses oluline koht viimistletud detailidel. Bareljeef seinal, kuuliaukudega vanglauksed ja hallid plekilised madratsid annavad teksti edasi omas keeles.

Minimalismi poole kaldu lavakujundustele pakub hoogsat vaheldust Illimar Vihmar „Tango” kujundusega Endla teatris. Laval laiub olmepoeesia, keset lava kõrgub argipäeva kuhi. Elu käib, kõik on veidi unenäolises, boheemlikus reaalsuses, keset igavesti lõpetamata remonti, igavesti kestvat sissekolimist. Värvide pillerkaar ja pilla-palla majapidamine on kaugel perepoeg Arturi unistusest traditsioonilisest väikekodanlikust korrast ja kindlustundest, kodust, kus on aukohal araukaariad, raamatukapid ja pitskardinad. Kostüümid teevad sujuva hüppe 1970-ndate hipiajast 19. sajandi algusesse, andes märku perekonna vastutulekust Arturile tema otsingutes.

Sławomir Mrożek, „Tango”. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik Chris Kirsimäe (TÜVKA, juhendaja Margus Vaigur). Esietendus 25. I 2020 Endla Küünis.
Priit Loogi foto

 

Autor on näitemängus väga täpselt kirjeldanud nii lava kui ka kostüüme, nii et kunstnikul ei jää muud üle, kui vastu hakata, vaikselt kuuletuda või täie lustiga kaasa mängida. Just seda viimast Illimar Vihmar teebki.

Kairi Mändla kujundas Vargamäe nõlvadele suurejoonelise vaatemängu „Eesti jumalad”. Hiiglasliku mänguruumi tervikuks sidumine ei ole kergete killast ülesanne. Kunstnik kehtestab end värvide plahvatusega, silmapiirini ulatuval alal kulgeb värviliste siidilippude all narride laev, millelt pilku lahti ei saa. Viieteistmeetrine killavoor ilmub vaatajate ette justkui teisest reaalsusest. Narride laev saab mängupaigana keskse koha, sõites vajadusel mitmeks osaks, muutudes pulmalauaks või katafalgiks. Erakordselt soe ja tugev tuul möllab suurte siidikangastega ja näitab, kui tilluke on inimene looduse ja saatuse ees. Tähelepanuväärselt fantaasiarikkad kostüümid teevad näitleja eest pool tööd ära, mis nii mastaapse vaatemängu puhul on suureks plussiks. Kairi Mändla töömeetodit võiks pidada kollaažitehnikaks. On kunstnikke, kes ammutavad sisekaemusest, teised järgivad puhast visiooni, ent Mändla tugevuseks on tsiteerimise oskus. Ta leiab, kombineerib ja mõtestab julgelt eklektilisi kooslusi.

„Eesti jumalad”. Lavastaja: Jan Teevet. Kunstnik: Kairi Mändla. Esietendus 25. VII 2019 A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel.
Johan Elmi foto

 

Karl Saksa „Planet Alexithymiat” vaatasin Kanuti Gildi SAALis. Keegi pole lavakujundamise tööd enda omaks tunnistanud, küllap on siis tegu lavastusmeeskonna ühisloominguga. Algus on pikk ja sõbralik — jõuan tõesti kohale ja saan lavastuse lainele. Minu ees on sujuv valge ruum, ilma ääreta tühjus. Tühjuse sees, esiplaanil seisab valge nahkne tool, ilmselgelt mõeldud mingiteks protseduurideks. Puhas, olmevaba lava on suurepärane taust, et lennutada vaataja sisekosmosesse. Eesmärgiks on uurida kehas olemise piire ja keha kui väljendusvahendit, kui materjali, millest vormitakse meie olemise skulptuurid või ausambad, potid või pannid. Või siis saab sellest lihtsalt üks vormitu kamakas.

„Planet Alexithymia”. Autor ja lavastaja: Karl Saks. Valguskunstnik ja tehniline tugi: Henry Kasch. Pildil: Karl Saks ja Ruslan Stepanov. Kanuti Gildi SAALi esietendus
1. VII 2020 Rakvere teatri väikeses saalis festivalil „Baltoscandal”. Alan Proosa foto

 

Vaataja kannatuse proovilepanek on ilmselt tegijate üks eesmärkidest. Ja tore ongi, teinekord jõuab pingutuse kaudu katarsiseni või avaneb mõni uus mõtteväli, millel liikuda. Vastutasuks ootaks ka tegijatelt maksimaalset pingutust kõigis pisiasjades, ka lavakujunduses ja kostüümides. Kulunud musta värvi T-särgid ja suvalised, trennist jalga jäänud lühikesed püksid olid küll lati alt läbi jooksmine ja lõhkusid hoobilt valge lava kosmilise lummuse. Meie koduplaneedi kulunud argipäev voolas läbi Nike kõvera kriipsu lavale ja tegi oma töö. Saatan on teatavasti pisiasjades.

Von Krahli teatri „Sa oled täna ilusam kui homme” lavastajaks ja kujunduse autoriks on Lauri Lagle. Tegemist on stiilselt minimalistliku ja mõnusalt vaba lavakujundusega. Esemed, näiteks suusad ja arvuti, seisavad käeulatuses seina ääres ja võetakse mängu, kui järg nendeni jõuab. Suur taustasein muutub kord taevaks, kord läbitungimatuks metallseinaks, siis mõneks järgmiseks kohaks, mille defineerib igaüks ise. Siim Reispass loob valgusega ühe atmosfääri teise järel. Vaataja leiab oma alateadvusest ja kogemuspagasist üles just tema jaoks töötavad paigad. Selline valgusepõhine lavakujundus on nii-öelda rätsepatöö. Igaühele vastavalt tema eluslepile. Lava keskel on pikk laud, millele kihiti kogunevad laualinad nagu argipäevane tolm. On näha, et kujundus on kasvanud lavale koos lavastusega, edenenud proovides. Jaanus Vahtra loodud kostüümid on puhta joonega, ajatult elegantsed oma värvilises heleduses. Lava ja kostüüm viitavad tormile veeklaasis, muredele ja probleemidele headel aega­del, mil ei pea mõtlema leivale. Ega isegi mitte saiale. Aga need ongi need küsimused iseendale, mille eest kaua ära joosta ei saa. Lavastuse ja kujunduse kerge krüptilisus on hea võti isiklikule salaarhiivile pihta saamiseks.

„Sa oled täna ilusam kui homme”. Lavastaja ja kunstnik: Lauri Lagle. Valguskunstnik: Siim Reispass. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni esietendus 12. IX 2020 Sakala 3 teatrimajas.
Herkko Labi foto

 

Eesti lavadel eelistatakse enamasti kujundikeskset, tinglikku lähenemist. Oma osa selles on kindlasti koolkonna mõjul. Meie stsenograafiaõpe on kuni üsna hiljutise ajani kulgenud laias laastus Mari-Liis Küla taktikepi mõjuväljas nagu näitleja- ja lavastajaõpe Panso omas.

Eesti teatri lavakujunduste taseme üle nuriseda pole põhjust. Kõige rohkem on ehk suures pildis puudu noortest tegijatest. Toimivate klassikute kõrval tahaks kiigata päris noorte lavakujundajate tegemisi.

Põnevaid tulemusi võib anda kogenud teatrikunstnike üleilmne sundpuhkus ja võimalus nautida kolleegide tööd online– ja voogteatris.

 

Viited:

1 Käsitlen lavastusi, mis esietendusid aastatel 2019–2020. Kirjutan mind puudutanud ja mulle korda läinud töödest; õnnestunud ja inspireerivaid kujundusi oli rohkem, kui siia mahuks.

2 Meelis Oidsalu 2019. Kaabu kätte ja joon maha. Sirp 30. VII. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kaabu-katte-ja-joon-maha/

3 Heili Sibrits 2020. Kristjan Suits: Eesti teater sai koroonas hakkama väga halvasti. Postimees, 9. VI. — https://leht.postimees.ee/6992158/kristjan-suits-eesti-teater-sai-koroonas-hakkama-vaga-halvasti

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon