„PÄRAND”. ANU RAUA VÄRVILINE ILMARUUM LOODUSE JA KULTUURI ÜHENDAJANA

SIIRI TARRIKAS

„Pärand. Anu Raud”. Režissöör, stsenarist, operaator, muusikaline kujundaja ja monteerija: Erle Veber. Droonikaadrid: Madis Reimund. Produtsent: Erik Norkroos. Helirežissöör: Harmo Kallaste. Helisalvestaja: Mart Kessel-Otsa. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, kestus 75 min.© Umberto ja Ko. Esilinastus 14. II 2021 Eesti Rahva Muuseumis.

 

„Pärand” on režissööri, stsenaristi ja operaatori Erle Veberi portreefilm Anu Raua maailmast, milles looduslähedane maaelu ja värvirikas tekstiilikunst moodustavad harmoonilise terviku. Dokumentaalfilm näitab Anu Rauda tema vähem tuntud rollides: perenaise, talupidaja, õpetaja ja giidina ning paneb mõtlema oluliste eluväärtuste ja nende edasikestmise üle. See on filosoofiline mõtisklus reaalsusega ühenduses olemisest läbi traditsioonilise eesti taluelu. Talu on koht, kus loodus ja kultuur põimuvad loomulikul viisil ja kus me saame heita pilgu asjade olemusele just läbi nende argise kasutuse, leides sügavamaid tähendusi kehaliste tajukogemuste ja töö kaudu. Kuigi film avab hästi Anu Raua maailma ja aitab vaatajal näha tema unistusi ja argielu, oleks võinud ehk rohkem sisse põimida ka vaipade lugusid.

Anu Raud.
Erik Norkroosi foto

 

Tekstiilikunstniku kodu on Kääriku talus Viljandimaal, ajaloolises Heimtali vallakeskuses, mille ta tahab muuta loomeinimeste maakeskuseks, kus saaks unistada, maalida, viiulit mängida ja leida inspiratsiooni lihtsast elust, tööst ja puutumata loodusest. See on Anule tähendusrikas ja maagiline koht, kus ladvalinnud toovad maa peale taevast rahu ja argiste päevade mustrisse on poetatud jaopärast „ilutäpikesi” kõigile, kes seda otsima tulevad. Selles paigas saab „ilmaruumist eluruum”, sinine lagi ulatub siin lõpmatult kõrgele ja metsaseinad terendavad kaugel silmapiiril. Siin saab kiigel mõtiskleda ja heina niita, järves ujuda ja kangaid kududa. Müüdud vaipade eest ostetud talud saavad Anu hoole all inspiratsiooni ja kogemuste allikaks paljudele kunstnikele, kirjanikele ja muusikutele, sest, nagu Anu ütleb, „tükike Eestimaad on ilusaim varandus”.

Film on dokumentaalne, kuid selles on palju erinevaid tähendustasandeid. Eelkõige on see portreefilm, kuid sellesse on sisse toodud ka filosoofilisemad noodid. Anu on tõeline eesti naine, kes teab vanarahvatarkusi, oskab käsitööd ja tunneb loodust. „Rahvus on väärtus,” ütleb ta, sest võõras ei oskaks ega suudaks neid kohti sellisena armastada ja hinnata. Kes veel teaks õunapuude lugusid ja peaks edasi vanaisa rehnutiraamatut? Kes oskaks kasutada vanu tööriistu, laulaks vanu laule ja hoiaks õnnelikuna ema floksipeenart? Tõeliselt saab armastada vaid seda, mida tunned. Vanad talukohad kannavad endas edasi kõigi nende unistusi ja emotsioone, kes seal on varem elanud. Anu unistab vanade tavade ja tarkuste elus hoidmisest, sest juurteta inimesed on kõik sarnased. Ainult juured, mis ulatuvad sügavale kultuuripärandisse, saavad olla eluterved ja tugevad ning anda inimesele tõelise omapära ja sügavuse.

Visuaalselt algab film stseeniga, kus Anu Raud avab ukse ja astub koos koertega välja lumisesse ja vaiksesse koduõue. Filmi algus räägib vaikusest ning seda rõhutab ka saatemuusika puudumine. Veel enne aga, kui näeme esimest kaadrit, kõlab filmi sissejuhatuseks ootamatult koera tervitav haugatus. Looduslähedane algus ja aeglane kulgemine määrab kogu ülejäänud filmi meeleolu. Taluelu, esivanemate pärand ja elu jätkumine maal, mis  saavad filmi keskseteks teemadeks, on esil algusest peale. Olulisel kohal on filmis ka loomad: kassid, koerad ja kanad ning ämblik akvarellipurgis. Meeldejääv on aeglane kaader, kus kaamera fookuses on suur vaip, mille eest kass spontaanselt läbi jalutab. Filmi minimalistlik narratiiv jätab ruumi vaataja eneserefleksiooniks ja Anuga kaasa mõtlemiseks elu püsiväärtuste ja nende kestmise üle. Tekib sisekaemuslik suhe vaataja ja filmi vahel. Film asetab vaatajad Anu kõrvale, näitab maailma tema pilgu läbi, tema sisemonoloogi kaudu. „Kunsti tehakse üksinda,” leiab Anu ja seda loovat üksiolekut on filmi kaudu oskuslikult edasi antud. Filmist kiirgab Anu soojust, rahulikkust, lihtsust ja loomisrõõmu. Aeg-ajalt ja pigem ootamatult kohtame filmi sisse pikitud huumorikillukesi ja omalaadset muhedust. See on tunnetuselt aeglane film, mis avab vaataja meeled aja sügavamale tajumisele ja mõtisklustele.

Kunstnik tunneb argiste asjade hingeelu ja otsib iluraasukesi, mida maaelu ja loodus pakuvad. Kuuseladvad, metsamüür, virmalised ja laululinnud — need kõik jõuavad omal moel tema vaipadesse ning annavad elujanu ja -rõõmu edasi ka järgmistele põlvedele. Eesti maanaiste südikus ja tugevus on etnograafiliste tekstiilide kaudu tuntav tänapäevalgi. Anu suudab seda traditsiooni edasi kanda ja ehkki tema vaibad on kõik omanäolised, on neis peidus samasugune kodusoojus ja hingerahu nagu esiemade kudumiteski. Need vaibad jutustavad meile kõigile igiomaseid eesti lugusid. Neil vaipadel saab kuusemets rahvariided selga ja muutub pühakojaks, rehielamu on täis elu ja laulupiduliste rahvarõivad on lustakalt kirevad ja mängulised. Värvide paigutus kangastel kannab ühtset, terviklikku ideed, viies vaataja maagilisse tajuruumi. Tekstiilid ei ole ainult vaatamiseks mõeldud kunst, neil on oma tekstuur, lõhn, pehmus või karedus. Vaibakunst on olemuselt lähedane maalikunstiga. Vaipade kaudu muutuvad kavanditel olnud pildid elusaks, neid saab katsuda, tunnetada nende energiat.

Loomeinimeste maakeskus on Anu unistustes samuti elus. See ei ole klaasi taha peidetud ilu nagu uutes kõledates muuseumides. Siin on kõik päris. Kõike saab ise läbi teha ja tunnetada, katsuda, nuusutada ja maitsta. Siin toimetab maaelu oma eheduses. Kassid, kanad ja koerad kuuluvad siia, nagu aiamaa, mets, hommikune kaste ja salajased maasikaväludki. Ka vaibad ja rahvariided kuuluvad siia, sest nad on siin loodud ja siin on neil tähendus. Asjad vananevad, saavad ajast märgituks ja väärtustatuks oma loomulikul viisil. Kunstiteosed näitavad vaatajale, kuidas kunstnik on tajunud osakest maailmast, luues võrdluspunkti vaataja tajukogemustega ja aidates tal avardada oma maailmatunnetust uue perspektiivi kaudu. Juri Lotman on näinud kunsti rollina inimestele valiku pakkumist seal, kus elu seda ei anna (Lotman 1990: 443). Kuigi kunst on dünaamiline ja sellel on võime erinevates kontekstides  teiseneda, kõnelevad kunstiteosed oma autentses ümbruses publikuga siiski kõige arusaadavamalt ja veenvamalt. Õiges kontekstis loovad nad oma reaalsuse, oma võimaliku maailma. Nii vaibad kui rahvariided säravad kõige rohkem just neile sobivas ümbruses. Ka Juri Lotman on öelnud, et „minimaalne töötav tekstigeneraator pole mitte isoleeritud tekst, vaid tekst kontekstis, tekst koostöös teiste tekstide ja nende semiootilise keskkonnaga.” (Lotman 2013: 217)

Anu kannab filmis eranditult rahvarõivaid. Rahvarõivad võiksid olla eestlaste riidekapis aukohal. „Kui kõigil inimestel on erinevad riided, siis on üldpilt hall,” ütleb Anu. „Üks värv ja üks muster ühendavad inimesi”, need näitavad, et inimestel on „üks eesmärk ja üks ühendav tõekspidamine”. Laulupidudel on ilus näha, kuidas värvilised rõivad toovad kontrastina välja pluuside valevuse. Anu on kõik selle ka oma vaipade sisse kudunud. Anu vaibad tunduvad teistele täiuslikud, kuid kunstnik teab ja tunneb nende  „kiikse”, kuigi jätab need saladuseks, sest siis säilib ka täiuslikkuse igatsus. „Et kunsti teha, peab olema kogenud sügavaid tundeid, nii leina kui armastust,” leiab Anu. Elutarkus ja kogemused kogunevad tasapisi, aga kindlalt − seda ei saa tagant kiirustada. Kunsti saab samuti kõige paremini luua rahulikus üksinduses. Läbi kunsti saab maailma näidata veelgi kaunimana, kui see tegelikult silmale paistab. Kunst toob esile kunstniku nägemuse ja võimaldab hoomata kogetu koloriiti. Et aga ilu maailmas märgata, on vaja kogemusi. Elada tuleks kvaliteetselt ja kiirustamata, et oleks aega mõtiskleda, vaadata märke ja leida tähendusi, võtta hommikuti linnupetet ja õhtul nautida päikeseloojanguid. Seda kõike tahaks Anu teistega jagada enne, kui on hilja. Sest mõnikord on ilu nii palju, et seda on „raske üksinda vaadata”.

Filmis luuakse erinevaid visuaalseid tehnikaid kasutades, paigalseisu ja liikumist vastandades kohati lausa hüpnootiline aja kulgemise ja hetkes viibimise atmosfäär. Palju on lähikaadreid ja isegi kaadreid, kus kaamera on kas Anu kõrval või selja taga, filmides seda, mida temagi näeb. Mõnes kaadris on ainult peategelase käed. Sellised kaadrid näitavad maailma Anu silmade läbi, tema vaatepunktist. Kaadrite kompositsiooni üheks levinud vormiks filmis on ka peategelase näo suur plaan kompositsiooni keskmes. Võttestiil on enamasti dünaamiline, seda isegi staatiliste objektide puhul − kaamera liigub, kuigi objektid on paigal. Vaibad on kontrastiks filmitud enamasti staatilise kaameraga, et märkida nende olulisust. Huvitavad on ka väga sujuvat kaamera liuglemist kasutades filmitud kaadrid pikkadest vaipadest, mis panevad vaataja linnuna lendama üle tekstiilidel kujutatud lummavate maastike. Kaamera võttestiil on enamasti aeglane ja voolav, kuid mõned dialoogikohad on markeeritud ebastabiilse kaameratöö kaudu, mis jätab mulje üheskoos kõndimisest. Ka dialoogide puhul näidatakse meile Anu vestluspartnerit justkui Anu enda silmade läbi.

Filmis kasutatakse põhiliselt diegeetilist heli (keskkonnahelid, monoloog, dialoog), muusikat on kasutatud põhiliselt üleminekute mahendamiseks. Vaevumärgatav, kord õrn ja helisev, kord šamaanitrummi meenutava kõlaga muusika muudab üleminekud kaadrite vahel sujuvaks ja lisab emotsioone. Film, mille jooksul oleme olnud koos peategelasega, talle lähedal ja temaga koos, lõpeb järkjärgulise eemaldumisega, ülevaatlike droonilt filmitud kaadritega. Anu sõidab soome kelgul metsateele, jättes meid oma mõtetega üksi. Päris talu ja mets muutuvad maastikuks vaibal, transformeeruvad kõigi filmis esile toodud väärtuste abstraktseks sümboliks. 

Anu tahaks olla „maavanaemaks”  võimalikult paljudele noortele, kes seda vajavad, et vanavanemate vaimne ja materiaalne pärand ei vajuks unustusehõlma. Üha kiirem ja informatsioonirikkam ühiskond pakub aina vähem sisu ja tähendusi, kuid see ei tohiks muuta inimesi nii ükskõikseks, et nad ei märka enam teisi enda kõrval, loodust, päikesetõusu või hiirekõrvu puudel. Sügavama tõe või oma autentsema mina otsingud vajavad vaikset, tsivilisatsioonist eraldatud kohta. Vaikust ja iseenesega olemist ei maksa karta, sellega harjub. Anu tahabki anda noortele võimaluse kogeda virtuaalse elu kõrval tõelist rõõmu oma kätega tehtud tööst. Iga naine võiks osata nõela käes hoida ja kududa kordki elus paari sokke, arvab Anu. Kunstnik on leidnud läbi loomingu tee ilu ja meelerahu juurde ja tahaks seda teed ka teistele kätte juhatada, sest „õnnelik on see inimene, kellele tema töö on nauding”. Igaühel on mingid talle endale tähenduslikud sümbolid, mis äratavad alateadvuslikke mustreid ja ergastavad seeläbi loomingut, ning nendega saab kokku kasvada tähenduslike paikade ja elukeskkonna kaudu.

Aet ja Jüri Kuuskemaa pärandavad Anule vaipu. Pildil ka helirežissöör Mart Kessel-Otsa.
Erik Norkroosi foto

 

Tekstiilikunstnik kogub rahvuslikke esemeid, mille kaudu jõuavad meieni esivanemate elulaad, vaimsus, tööoskused ja uskumused. Igaühel neist on oma lugu rääkida. Leitav tähendus, nagu ka lugu, võib igaühe jaoks olla erinev, pakkuda mitmeid võimalusi selles sisalduvaid detaile erinevate mõttelõngade abil ühte põimida. Loovus saabki alguse oskusest näha seda, mida teised varem tähele ei ole pannud. Kunstniku ja vaatajate koostööna sünnib looming, uus sünergia. Rahvakunsti muuseum ei tohiks piirduda üksnes kultuurimälu hoidja ja uurija rolliga, vaid peaks olema ka kultuurimälu ja mälukultuuri kujundaja. Just seepärast ongi Anu roll oluline, et lisaks säilitamisele ja hoidmisele teeb ta kõik, et anda edasi nii tööoskusi kui ka oskusi rahvakunsti tähendusi mõtestada ning loovalt edasi arendada, sest ainult arenemises on elu. Liialt kanoniseeritud rahvakunstist kaob spontaansus ja ehedus. Kunstiesemetest saadavad elamused võivad olla mitmekihilised: elamused esemetest enestest ja nende kasutamisest, nende tekstuurist, värvidest, kirjadest ja sümbolitest, lugudest, mäletamise viisidest ja mälestustest, tõlgendustest ja loomingust.

Teatavat hingesugulust tunneb Anu jaapanlastega. Külalisi Jaapanist käib tal tihti ja läbi oma loomingu leiab ta nendega kergesti ühise keele (vahel vallatult nautides ka seda, et nad eesti keelest aru ei saa). Jaapani filosoofia peab oluliseks isiklikku seotust reaalsusega, käsitledes suhet teadmise ja teadja vahel orgaanilise ühendusena, mitte sillana teadja ja sellest eraldiseisva teadmise vahel.1 Jaapanlaste jaoks on filosoof see, kes üritab mõista reaalsust selle sees töötades, mitte sellest eraldi olles, sest sügavam arusaamine jõuab nendeni, kes isiklikult reaalsusega tegelevad, muutes ennast ja oma töö vilju üheskoos, koherentse ja harmoonilise tervikuna. Nad näevad, et Anu on leidnud Tee, mille kaudu kunstnik ja tema looming muutuvad ja arenevad koos, dünaamilises ühenduses olles. Loomingu kaudu on võimalik avastada oma koht ümbritsevas maailmas, mõtestada elu ja leida oma kutsumus.  Kunstiteose kaudu ei tule olemine esile mitte enam argisena, vaid sügavama ja sümboolsemana, asjade ja inimese olemus avaneb uutmoodi. Anu näeb rahvalikke mustreid ja kujundeid kirjadena, visuaalse keele tähestikuna, mida peab oskama lugeda ja selles oma kirju kirjutada, et jõuda rahvakunsti peidetud tähendusteni. Putukakirjad ja kassikäpakirjad, maasikakirjad ja lillekirjad — kunstnik oskab anda kõigele oma näo ja värvi, lisades vürtsiks veidi ülemeelikust ja huumoritki. Vaibad mängivad olulist rolli autokommunikatsiooniprotsessides. Nii vaibad kui ka kunstniku „kehateadvus” muutuvad koos, ühises kehastunud loomise aktis. Anu ütleb, et „kõige ilusamad asjad saavad vaipa kootud”. Rahvakunst, sarnaselt jaapani filosoofiaga, õpetab meile, et tervik ei koosne ainult osadest, vaid iga osa kannab endas ka tervikut ja infot terviku kõigi teiste osade kohta. Vaibad ja rahvarõivad kannavad erinevaid tähendusi ja osalevad semiootiliste protsesside eri tasanditel isiklikust kog­nitsioonist sotsiaalse identiteedini, üksikust kunstiteosest traditsioonilise kultuurimälu kandjateni.

„Pärand. Anu Raud”, 2021. Režissöör Erle Veber.
Kaader filmist

See on tähelepanuväärne ja inspireeriv portreefilm väga mitmekülgsest inimesest, kes suudab ja tahab teistele edasi anda rahvakunsti oskusi ja ilu ning võimaluse kogeda neid elavas taluelu kontekstis. Anu roll kultuurimälu hoidja ja edasikandjana (millele antud film on suurelt jaolt pühendatudki), on sama oluline kui tema roll tekstiilikunstnikuna. Materiaalsed ja eksistentsiaalsed aspektid on esindatud filmi erinevatel tasanditel, pannes vaataja mõtisklema ka enda koha üle maailmas ning aja kulgemist teravamalt tunnetama. Antud filmi kaudu edasi antud väärtused ja filmi enda tähendus muutuvad aja jooksul kindlasti veelgi sügavamaks ja olulisemaks, nagu ka Anu loodud muuseum ja loomeinimeste keskuski. Anu oskab meile näidata, et elul peavad olema värvid — selle muster on kõigil erinev, kuid sära andvad ilutäpikesed tuleb igaühel endal leida ja mustrisse kududa.

 

Viide:

1 Japanese Philosophy. Stanford Encyclopedia of Philosophy. — https://plato.stanford.edu/entries/japanese-philosophy/#PhilEngaKnow

 

Kirjandus:

Lotman, Juri 2013 (1987). Tekst ja kultuuri mitmekeelsus. — Acta Semiotica Estica XIII, lk 211–217.

Lotman, Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon