KOROONA-AASTA: ÜKS SAMM TAGASI JA KOLM EDASI

KAJA KANN

Esimene koroona-aasta on nüüd lõppenud. Aeg lugeda tibusid. Etendused, mis toimusid koos publikuga teatriruumis, on loonud näitlejatele kummastava vaatepildi maskis publikust. Vaatajad pole kurtnud, nad on tänulikud, et said osa elavast teatrist. Üldise, teadmatusest tingitud ärevuse taustal on tegijatel olnud siiski rohkem aega ettevalmistusteks, mille tulemusena on need lavastused, mis said õnne osaliseks esietenduda, üle kesmise head. Koroona-aastal ei tulnud lavastusi nagu Vändrast saelaudu. Elav teater astus sammu tagasi ja see on üks hea asi.

Need tegijad, kellel polnud võimalust teatrimajas pikemaid ja põhjalikumaid proove teha ega publikuga reaalselt kohtuda, otsivad internetikeskkondades uusi tegutsemisvõimalusi. Lastele ja täiskasvanutele on ette loetud raamatuid. Koolilastele töötubade pakkumisega on ulatanud teater abikäe ka koolidele. Teatriga tegelevaid inimesi ja nende tegemisi tutvustatakse erinevates iseorganiseeritud taskuhäälingutes. Koostööd on tehtud ka Elisa platvormiga, kus on kasutatud lakke kinnitatud 360-kraadise nurgaga kaamera reaalajas tehtud ülekannet lavastusest. Kuulmismeelele on erinevad teatrid pakkunud samuti mitmeid uusi vorme, olgu selleks siis telefoni teel ette kantud lavastus või isiklik jalutuskäik, ükskõik millises paigas teatrikogeja siis ka ei viibiks. Tuleb vaid jälgida kaasa antud juhendit ja osaleda. Voogedastused on muutunud peaaegu igakuiseks. Institutsioonid kannavad netis üle sisukaid konverentse ja jututubasid, mis koroonakriisita oleksid ligipääsetavad vaid vähestele asjaosalistele. Ja lõppude lõpuks on saanud vaadata veebist palju head välismaist teatrit. Kõik need näited ütlevad, et teater on astunud kolm pikka sammu edasi, on olnud külluslik aasta.

Teatrit defineerib lisaks tegijale ka vaataja olemasolu. Inimesed elavad täiesti erinevat elu, aga samal ajal on see ka lõpmata sarnane. Ka vanasti ärgati hommikul ja õhtul mindi magama. Kuid vanasti läks keegi kooli, keegi lasteaeda, keegi tööle. Nagu teatritegija, nii on ka vaataja praegu uues olukorras. Nüüd ei lähe keegi kuhugi. Kogu pere on kodus, kõik harjumuspärased asjad tehakse kodus. Kool on kodus, töö on kodus, trenn on kodus, restoran on kodus ning kodus on ka teater, muusika ja kino. Hea on, kui kõikide nende tegevuste jaoks on erinev ruum, kuid kahjuks kipub kõik see toimuma köögilaua taga. Ja kõik see jõuab kuulajani kõrvaklappidest või vaatajani ekraani kaudu.

Vanasti tegi teatrikülastaja otsuse lahkuda kodusest rutiinist, võtta lapsehoidja, minna sõbraga teatrisse. See tähendab, lahkuda privaatsest ruumist ja minna avalikku ruumi. Nüüd peab inimene lubama teatri oma privaatruumi. Kooliõpetajad on kurtnud, et lapsed ei taha veebitundides kaameraid sisse lülitada just põhjusel, et kodu on liiga isiklik paik. Nad ei taha riputada oma töid igasugustesse keskkondadesse, kuna seal saavad neid sirvida ka kaasõpilased. Uus teater, mis toimetab veebikeskkondades, kutsub meid taas ja taas juba ammu ära tüüdanud ekraani ette ja avama oma kodu võõrastele. Vanasti avati arvuti siis, kui midagi vaja oli, olgu selleks salvestatud muusika või Youtube’i lemmikkanal. Nüüd öeldakse kellaaeg, millal ja mida sa võiksid vaadata. Ma ei tea, kui õigustatud on online-teater, see teadmine, et teater toimub siin ja praegu, sest teatrivaataja ei soovi külastada veebiteatrit koos oma lastega. Ta tõesti ei soovi teatrit nautides näha arvutiekraani kõrval köögilauda katvat saiapuru. Skisofreeniline olukord vaataja jaoks. Varem oli siin ja praegu minu kodu, minu saiapuru ja kohe-kohe keema minev vesi, millest saab minu piparmünditee. Teatrivaataja aju tõrgub seda kõike vastu võtmast, minu elu ei saa ju olla teater.

Või saab? Niisuguses olukorras peab ütlema, et voogteater on tulnud selleks, et jääda, aga vaatajaks on väga spetsiifiline inimene. Keegi, kellel pole peret, ja keegi, kes ei käi tööl — või õigemini keegi, kelle töö ongi teatri vaatamine. Voogedastus on väga hea võimalus karantiinis istudes oma meelt lahutada. Saades terviseametilt telefonikõne nõudega isolatsiooni jääda, on heal järjel olevatel peredel olemas võimalus rentida mõni tühi korter, eralduda, minna pere juurest ära ja nautida lisaks Zoomi-koosolekutele ka voog­edastusi. Ehk siis: voogteater on üksiku ja jõuka inimese teater. Tallinnas olevat ligi pool elanikkonnast juba üksi elavad inimesed. Seega publikut jagub.

Teatri muutumisega peab muutuma ka vaataja! Ma väga loodan, et seda õpetussõna ei võeta liiga tõsiselt ja et iga üksik vaataja ei hakka kohe muutuma. Oleks ju alatu nõuda inimestelt lõpetada pereelu ja eralduda üksindusse ekraani vahtima. Kui uuel teatril on mingi ühiskondlik missioon, siis ei tohiks see olla soov tekitada ühiskonda veel rohkem üksikuid inimesi. Virtuaalne teater on hea lahendus neile, kes juba nagunii nõnda elavad.

Ja siis see teater ise. Aasta jooksul on saanud selgeks, et selle teatri kõige silmapaistvam osa ei ole enam näitleja. Tegutsev näitleja on ekraanil samasuguse tähtsusega kui objektid, millega ta toimetab. Karisma lihtsalt ei tule läbi. Kui kaasaegset tantsu defineeriti varem läbi huumoriprisma kui hingeldamise saatel maas aelemist, siis nüüd on aelejaks kaamera ja kohaks sein, aga ikka hingeldamise saatel. Ja loomulikult muutub üha tähtsamaks tehnika, eelkõige teatri edastajate ja seejärel ka vaataja oma.

Vaataja ja tegija võivad viibida ükskõik mis riigis, läbi online-sündmuse saavad nad tõesti kokku. Siin-ja-praegu-hetk on saavutatud. Uueks küsimuseks saab, kuidas teha nii, et vaataja ei tunneks, et kuna ta on kõikjal, ei ole ta kusagil. Kuidas tekitada ekraanidefitsiiti, et vaataja tunneks vajadust end helendava ekraani ette istutada? Viimasena peab mainima ka keskkonnasäästlikkust. Kui palju läheb iga voogeldamise tagajärjel õhku reaalselt energiat või salvestatakse data’t ja kuhu see ikkagi salvestub? Vastust ma ei tea, aga kummalisel kombel meenub Liina Keevalliku ja Mart Kampuse „Pilveooper” — ehk saab sealt vihjeid otsida.

Virtuaalses teatris on vaataja peremees. Vanamoodsalt öeldes on telekapult ju tema käes. Meil on ammu olemas kakukaamera, on olemas televisioon ja raadio, kus kontakt vaatajaga on vahendatud. Järgmiste aastate ülesandeks saab uute vormide varustamine ka uue sisuga, mis muudaks maailma paremaks, mitte ei korrutaks vana. Tuleb mõelda läbi, mida toob kaasa üleavalikustatus ja kõikjalolek, et vaatajad, kes möödunud aasta jooksul on tõdenud, et nende elu ongi nagu Facebooki sein, ei eemalduks teatrist veel rohkem.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon