PEATÜKK RAAMATUST „EALES EI LEIA ALGUST”
Juuni, 2021Meie foto ja filmi suurmeister Rein Maran saab 13. septembril 90-aastaseks. Selle austust vääriva tähtpäeva puhul avaldame ühe peatüki peatselt ilmuvast raamatust „Eales ei leia algust”. Üks pool sellest raamatust on Rein Marani fotod „Linnutee tuulte” filmivõtetelt 1976–1977, mille juures ta oli peaoperaator. Käsikirja autoriks ja režissööriks oli teatavasti Lennart Meri. Teine pool raamatust on filmirühma liikmete päevikute, meenutuste ja ülestähenduste abil otsekui selle tähendusrikka filmi ülesvõtmise argipäev — kõikide oma seikluste, haiguspäevade, halva tuju, tehniliste viperuste („film kui tehnoloogia sulane”) ja lõppude lõpuks vägeva finaaliga. Kokku kirjutas selle „Linnutee tuulte” helimees Enn Säde.
Alljärgnevas lõigus on Lennart Meri ja Rein Maran jõudnud Soome, esimesele filmi ette valmistavale matkale. Aeg on november-detsember 1976. Tegemist on Tallinnfilmi esimese rahvusvahelise filmiga, partneriks Soome kommertsstuudio Mainos-TV.
Rein Maran: „Lennart Meri tundis mind küllalt hästi ja mina teda samuti. Kui ta tegi mulle ettepaneku rännata tema filmi peaoperaatorina mööda soome-ugri rahvaid, siis tundus see nii võluv ja intrigeeriv, et ma oleksin selle kaasa teinud ka paljalt söögi eest.” (2011)
Ja ühel paha tuju hetkel 13. detsembril 1976 Helsingis: „Lennarti ebatäpsus ja hoolimatus asjaajamises hakkab pikapeale närvidele käima. Hakkan kahetsema, et üldse võtsin selle töö ette… Ülepea tahaks juba koju tagasi. Ära on tüüdanud kogu see jama.”
Kõik me oleme üksnes inimesed…
Lennart on kutsunud Reinu ja mind veel 1970. aastal kaasa lööma „Veelinnurahva” filmingul, paraku oleme mõlemad Eesti Telefilmis ametis Karasjovi „Lindpriide” peal ja „rändamine mööda soome-ugri rahvaid” lükkub seitse aastat edasi. Aga me jõuame Reinuga selle „Lindpriide” pooleteise aasta jooksul (1970–1971) koos ära süüa puuda soola, lõpus üsna kibedat. Film teadupärast keelatakse peaaegu kahekümneks aastaks. „Värviliste unenägude” aastast (1974) rääkimata. Peaksime teineteist ju hästi teadma ja usaldama, ehkki veregrupilt oleme üpris erinevad inimesed. Rein on sissepoole pööratud meelelaadiga inimene, suisa introvert, kes omas kinnisuses mõnikord muigama paneb. Rein, anna andeks! Tema loodusfilmide tegemise aegu, kus minagi kaasa lõin, juhtus nii, et Reinu koledasti salastatud info oli meile kõigile ammu teada…
Ja nüüd siis Lennarti filmi juurde.
Nädalapikkune kultuurikontaktide sidumine ja Soome etnograafiliste filmide vaatamine on läbi, läheb sõiduks. Lennart on juba reede hommikul Rovaniemisse lennanud, Rein ja Matti Saanio seavad sihiks Joensuu, mis jääb kirdesse ja kuhu on 456 kilomeetrit. Äkki tuletab ennast meelde talv ja ehkki soomlaste autodel on meile tundmatud/kättesaamatud naelkummid, on tee väga libe, kümmekond autot kraavis upakil. Reinust saab vaatleja: „Maastik on lausa jumalik, kerges lumekattes metsad vahelduvad üksikute talude ja küladega. Prevaleerib moodne ehitus, kuid on ka väheseid säilinud vanu taluhooneid oma punakaspruuni rootsi värviga.”
Rooli hoidev Matti Saanio on noores Joensuu Ülikoolis kaheks aastaks fotograafia professor kuupalgaga 5500 marka; praegu osaleb ta ülikooli ja UNESCO koostööprogrammis. Kauges tulevikus saab ka Reinust professor.
Rein Maran ja Lennart Meri novembris 1976 kusagil Rovaniemi mail.
Matti Saanio foto
Õhtul lähevad nad veel külla siinsele fotograafile Jussi Jänisele, kelle 40 x 50 cm värvifotod Reinu pahviks löövad. Maran on tollal teatavasti üks esimesi värvifotodega tegelnud eesti fotograafe, ta tunneb asja läbi ja lõhki ning põnev on lugeda tema muljetest: „Täiesti vapustavad on suured 40X50 värvifotod Lapimaa sügisesest värvimaailmast. Neid on ligi 40 tükki, tehtud slaididest Helsingi vastavas laboris 200 marka tükk. Värvide mäng — kaskede kollane, vaevakaskede tulipunane. Väiketaimed härmatises jne. Värvide erksus ja puhtus on lausa põrutav… Kulutused nende fotode tegemiseks kandis Joensuu Ülikool, kes määras talle vastava stipendiumi…”
Reinu tunnete üle pole aus siinkohal spekuleeridagi!
Rein püüab sulanduda Soome maastikku
Pärast ööbimist Joensuu hotellis läheb matk edasi. On pühapäev, 28. november 1976.
Tasapisi nihkutakse põhja poole, eesmärk on ju saamidega kokku saada. Rein teab hästi, et nad ei tee teadus- ega isegi mitte nõndanimetatud populaarteaduslikku filmi, mille alla saaks paigutada Reinu enda loodusfilmid. Teadusfilm tähendaks suurt süvenemist asja olemusse, süvenemine tähendaks aga aega, küllap isegi pikemat elamist uuritavas keskkonnas. Aeg filmis on aga konkreetne füüsikaline suurus — valgustundlik lint.
Tõesti-tõesti, Lennart ja Rein on suutnud kõikvõimalikesse rahvusvahelistesse protokollidesse sisse kirjutada maagilise arvu 14 000 m negatiivlinti Kodak 5247. Lahti seletatult: me oleme saanud filmi kulu koefitsiendiks 1:10. See on enneolematu suurusjärk, nii et „Linnutee tuulte” lõpusirgel kuulsin MTV enda filmioperaatorite üksjagu kahtlev-kadedaid jutte: „Kuidas see teil õnnestus? Üldhariv kultuurfilm ju…”
Esiotsa, tundub, ei vaeva Rein oma pead tulevase „päris”-filmiga ja läheb muidugi pöördesse müstilistest maastikest läbi sõites. Ja pildistab, pildistab palju, sest ega ju oma fotograafi-olemuse vastu saa. Aga ta poleks Maran, kui kõike kenasti üles ei märgiks: „Kolmas film pildistatud Kelvä ja Vuonislahti vahel, nii nagu teinegi. Vanad Soome talud Lääne-Karjalas. Pielineni järve idakaldalt Vuonislahti külas. Lõpp Sarkula teeristi juures, pikk talu, vanade puude tüved.
4. fotofilmi algus. Lieksan Pappilanniemi, Pielisen museo… Paar üldvaadet, väga huvitav sõit mööda Soomemaad, vanu maju, loodusvaateid. DX film, vastavalt valgusmõõdiku näidule ja rohkem 1–2 korda.”
Kui ma praegu mööda neid Reinu märkmeid rooman ja Soome kaardil kolan, et kogu seda ettevalmistusekspeditsiooni mingil moel kaasa teha, on mul väheke sant tunne. Hilisemate filmingute juures on Reinul võtta oma märkmed ja vanade talude geograafia, aga etnograafilise kogufilmi kompaktsuse huvides lendavad tõepoolest kenad loodusvaated enamasti esimestena välja. Hea küll, ma ju tajun kõik see aeg, et Rein teeb Soomes ülestähendusi oma hüpoteetilise, oh kui hüpoteetilise loodusfilmi tarvis. Kuidas nad ütlevadki — iial ei või teada.
„Kell 15 on juba täiesti pime, pildistamise aega kõige tundlikumale filmile kõige rohkem 4 tundi. Kulud — söön tee peal, 15 marka.”
Vanad Karjala ja Lapi talud, lumesadu. Puukirik ja surnuaed Putasjärvil, suured puuristid. Üle jõe vanu soome külasid…
Lennart „Linnutee” soomekeelses käsikirjas: „Loodus on filmis peategelaste hulka kuuluv. Mida kaugemale minevikku süveneme, seda täpsemini ja vahetumalt ilmneb kultuuri sõltuvus loodusest, seda tähelepanuväärsemaks läheb side kultuuri, orgaanilise maailma (taimed, loomad) ja looduslike tingimuste (maapind, atmosfäär, topograafia) vahel.”
Samal õhtul sõidetakse Rovaniemisse, hotelli Pohjanhovi, kus Lennart peatub toas number 432. Rein saab kätte ka Volkswageni võtmed. See on üsna vana mikrobuss, soomlaste protokollides kleinbussi ja selle ümber koguneb meie teadmata huvitavaid tähelepanekuid. Nimelt on MTV meeldivalt üllatunud, kui selgub, et me kõik oskame autot juhtida ja saaksime ilma Soome-poolse bussikuski’ta (juhita) hakkama. MTV on kommertsstuudio ja 23. septembril 1976 rehkendab nende ärijuht Matti Ristimäki, et sedasi (kui eestlased ise sõidavad) hoiaksid nad kokku peaaegu 26 000 marka. Nagu eespool märgitud, maksab kogu Kodaki toorfilm 48 800 marka. Nii et meie „omaosalus” polegi nii väike.
Eesti mehed Volkswagenit taltsutamas
Rein saab samal õhtul praktiseerida tolle Volkswageniga, mis on pagana harjumatu, sest istud nagu kits pukis. Ja selle riistaga tuleb läbi sõita tuhandeid kilomeetreid mööda polaarteid! Pealegi selgub järgmisel külmal hommikul, et auto ukselukud on jäätunud ja soojendusmehhanism ei tööta. Kohalik autoteenindus aitab hädast välja. Ja Rein lisab sügavmõttelise lause: „Neil oli elamuslik organisatsioon…”
Lennart püüab taltsutada Volkswagenit. Inari-Soomes novembris 1976.
Rein Marani foto
Ta pildistab metsamotiive ja Matti Saaniot — „Nõiduslik ümbrus, aga ei saa seda vist kätte.” Säärase nendingu peale lubab Saanio laenata Reinule värvipiltide jaoks oma teise Nikoni fotoaparaadi. Samas ilmutab ta ühe oma mustvalge DX-filmi Mikrodoli ilmutiga Matti Saanio juures ja märgib tagasihoidlikult: „Tundlikkus rahulikult 400 ASAt.” Peab olema olnud „nõukogude” piltnik, et taibata sellise kõrge valgustundlikkuse olemust!
Minu vaikses sõnaveeretamises tuleb nüüd üks imelik hetk. Mõlemad eestlased on enda teada suured matkajad või reisijad olnud, aga nüüd, otse talvisel polaarjoonel, avastavad nad, et neil ei ole sooje talverõivaid ega saapaid. Kus nad siiani olid? Bensiinijaamast saab Rein saapad (154 marka), hangitakse ka villased aluspüksid; Matti Saanio abikaasa Elsa pakib kaasa uhked nahkpüksid ja toiduaineid. Minnakse ju Põhjanabale, päriselt siiski Ivalosse, siit oma 330 kilomeetrit. „Peaaegu et tore seiklus on alanud, tõesti kl 12. 41 ületasime polaarjoone Rovaniemist välja sõites.”
Mis üldplaanis tähendab, et nad on nüüd Kirde-Soomes Inaris.
Esimesed sadakond kilomeetrit sõidab Rein, siis peab Lennart ilmtingimata pukki saama. Paraku lõpeb see soolosõit paarikümne kilomeetri pärast väga järsku — „läheb säravalt valgeks ja me peatume kraavis.” Mõne aja pärast on peatunud neli abivalmis soomlaste autot ja nad aitavad meie mehed kimbatusest. Edasi sõidavad teised mehed ja Rein nendib hiljem: „Ei saa öelda, et Lennart just eriti kohkunud oleks olnud.”
Matti võtab piloodi rolli, sest tee läheb väga keeruliseks. Sõit lõpeb veidi enne NSVLi piiri; pööratakse vasakule väga kitsale, vaevu autolaiusele teele ja peatutakse ühe väikese maja juures. Siin elavad pesueht koltasaam Yrjö Saijets ja tema naine Elsa. Väike peatus, pererahvaga tutvumine — harukordselt sümpaatsed inimesed. Ja siis mootorsaanile, riided ja toidunatuke järelsaanile, õigupoolest põdrarakendile. See peaks olema Reinu esimene sõit mootorsaaniga. Sinna, st järelkelgule, ka Lennart kui kapten ja sõit läheb üle järve, küllap alla ühe kilomeetri. Peatus ühe fantastilise maja juures — palkehitis põneva kaminaga, rikkalik õhtusöök, soojuse hubasus, kohv. Magavadki siin õndsalt, otsekui poleks kusagil mujal maganudki. Tõsi — villavarustus esimest korda seljas.
Saamimaa, mis on olemas ja mida pole
Need on esimesed saamid, kellega meie matkajad nüüd tuttavaks saavad. Mine tea, ehk tulevased filmiosalisedki? Asutakse Inari järve ääres kusagil Paatsvuono väila juures, päris lähedal Nõukogude Liidu piirile, vaata et paar-kolm kilomeetrit. Küllap on siin juba Soome-poolne piiritsoon, mida püütakse mitte märgata. Reinu märkmetesse ilmuvad nimed, palju nimesid. Üks ungarlane hüppab esile; tõsi, temaga vist siiski ei kohtutud. Paavo Pandy (kirjaviis kahtlane) on siia Kultalahtile asunud veel enne sõda ja jäänudki siia. Kui palju neid polaarjoonest tükk maad põhja pool elavaid ungarlasi siis maailmas ikka on? Matti Saanio viib meie mehed kurssi siinse eluoluga — ollakse ju tulnud peaaegu valge lehena, sest kodus, Eestis, on korralikku Soome kaartigi raske leida, rääkimata siis infot saamide elukorraldusest Soomes. Keelemurde järgi (tõsiselt tuleb rääkida muidugi eraldi keeltest) on koltasaame ehk 200–500 inimest, inarisaame samuti mõnisada, tundurisaame või ka põhjasaame üle paarikümne tuhande. Seega neli ametlikku keelt, kui lisada ka soome keel. Moodsad teabeleheküljed räägivad asustustihedusest 0,46 inimest ruutkilomeetri kohta. See aga tähendab, et talud asuvad kümnete kilomeetrite kaugusel üksteisest ja nende juurde ei vii õieti ühtegi teed. Ülesõidud on vaata et paaritunnised: suvel teadagi paatidega, talvel mootorsaanidega.
Rein Maran Inari-Soomes novembris 1976. „Pildistamise aega vaid 4 tundi.”
Lennart Meri foto
Kohaliku postivedaja Veijo Saijetsi postiring on oma 250 kilomeetrit. Ja siis, maandudes taas igapäevasesse ellu, avastab Lennart meie majaperemehe Yrjö Saijetsi hubases tares telefoni, mille abil saadab telegrammi Tallinna. Noh, et oleme polaarjoone taga ja külma ainult miinus 15 kraadi, ei midagi muud… Vahetevahel tundub, et kaugemas minevikus on põlissoomlastepoolne tagakiusamine, ehk isegi diskrimineerimine saamidele raske haava löönud, ja nüüd püütakse riigilt võtta, mis võimalik. Meenutan praegust juttu kirja pannes ühe praeguse saami filmimehe Paul Simma hämmingut kaugest noorusest: nii soomlased kui tegelikult ka saamid ise suhtusid halvakspanuga koltasaamidesse, kes pärast Suonikyla ja Petsamo Nõukogude Liidu valduseks saamist kolisid või evakueerusid Inari maakonda. Kuna paljudel neist olid selleks ajaks venestatud perekonnanimed ja mõned neist olid isegi õigeusklikud, nähti neis sissetungijaid, kui nad soomlaste maadele tulid. Veel praegugi, 2021. aastal räägitakse siinsete koltasaamide kõige madalamast ühiskondlikust positsioonist teiste etniliste rühmades seas. Või on siin taga ehk soomlaste süütunne? „Soome on soomlaste jaoks liiga suur.” Vaata, kuidas sellest räägib Jörn Donner, see igavene vastutuult sõudja: „See, mis Soomele pärast sõdu järele jäi, oli piisav. Territoorium ei ole tingimata õnnistus. Venemaa puhul näib see olevat needus.” Kuidas seda saaks või tohiks filmis näidata?
Ööbima jõutakse Ivalosse ning esimest korda satutakse ka kohaliku raadiojaama, Saami Raadio küsitletavateks. Kas polnud müstilises nõukogude kodanike välismaal viibimise eeskirjas, millega hiljem Moskvas tutvuma pidime, ka lause, mis ühemõtteliselt keelas intervjuude andmise? Üks kirikuõpetaja, kes kohale on tulnud, teatab kõikide saamide maarjapäevast 28. märtsil Enöntekiös. Ning selle teate taha pannakse kaks hüüumärki: „midagi huvitavat!?”
