VASTAB LINNAR LOORIS

Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris lõpetas Tallinna Balletikooli 2001. aastal  ja oli seejärel Estonia teatri balletisolist kuni 2005. aastani; pärast seda tantsis ta ühe hooaja Birminghami Balletis ning kuni Eestisse naasmiseni 2019. aastal Houstoni Balletis. Vestlesime temaga Estonia teatris, ajale vastavalt distantsi hoides. Leppisime kokku, et oleme „sina” peal.

Linnar Looris mais 2021.
Harri Rospu foto

Räägi, palun, sissejuhatuseks mõnest vapustavast kogemusest või suurest elamusest oma elus.

Need on mul alati olnud seotud mõne suurema elumuutusega, esimene neist minu kolimisega Inglismaale. Ma arvasin alati, et proovin kunagi kätt ka välismaal — või siis jalga (naerab), aga kui see juhtus, oli see huvitav ja šokeeriv, täiesti teine maailm… Tuli jälle päris iseseisvalt hakkama saada.

Ameerikasse asumisel oli väga palju heas mõttes ärevust, aga ka šokki. Jälle uus ühiskond, taas tuli harjuda uue olukorraga, mõnes mõttes ka uue repertuaariga  ja uute kolleegidega. Ja ütleksin, et ka Eestisse tagasitulek on olnud vapustav kogemus. Oma lapsepõlvetraumasid ei hakka ma siin lahkama. (Muheleb.)

Mul on olnud juba varajasest noorusest peale teadmine, et ma olen see, mida ma teen. Ma ei tea, kas see on kõige õigem viis ennast identifitseerida, aga nii see on kuidagi läinud. Seega, need kolm minekut-tulekut on mind elus korralikult läbi raputanud kas ujud või upud. Suurt toetusvõrgustikku ei ole mul kunagi olnud ja ma olen pidanud enamasti ikka üksi hakkama saama.

Tallinna Balletikooli õpilased Maie Uusmaa, Linnar Looris ja Irina Butkovskaja esitamas „Pas de trois’d” Pjotr Tšaikovski balletist „Pähklipureja” 1993./94. õppeaasta paiku.
Foto erakogust

Oma USAsse minekust oled sa rääkinud mitmes intervjuus.1 Aga miks sa valisid enne seda hoopis Birminghami?

Kui ma Estonias 2001. aastal alustasin, oli juba terve plejaad meestantsijaid sillutanud teed siit lahkumisele. Kui oled juba natukenegi tasemel, siis on loogiline, et lähed välismaale ja proovid seal karjääri teha. Ma saatsin oma videod väga mitmesse kohta. Tavaliselt kammitakse läbi enamus suuri truppe, aga vanemaks saades teed juba teadlikumalt valikuid — et kus ma sooviksin olla, kellena ma end näen. Noor tantsija tulistab igale poole, eriti praegu, kui kõike saab e-kirja teel hiireklõpsuga teha. Toona tuli siiski postiteenust kasutada.

Birminghamist tuli kohe positiivne vastus, arvatavasti seetõttu, et eelnevalt oli seal töötanud Tiit Helimets ja direktoril oli kogemus eesti tantsijaga. Mulle oli isegi veidi ootamatu, et see tööpakkumine tuli video põhjal. Kui ollakse kandidaadist huvitatud, siis tavaliselt kutsutakse ta enne kohapeale katsetele, aga mind oldi nõus kohe solistina tööle võtma. Eks mul oli toona pisut nina püsti. Tegelikult oli mulle ka juba varem välismaalt tööpakkumisi tulnud, ka La Scala ja Dresdeni Semperoper olid minust huvitatud, aga need ei olnud ahvatlevad pakkumised. Ma olin Estonias teinud solistirolle ja kuhugi rühmatantsijaks ei tahtnud ma minna. Kui Birminghamist pakuti solisti kohta, siis tundsin, et see on märk — ma lähen! Palju ma ei mõelnud, šokk tuli hiljem. (Naerab.)

Läksin siis toonase balletijuhi Tiit Härmiga rääkima ja mõtlesin, et kui ta palub mul jääda, siis jään veel üheks hooajaks. Aga Tiit ei palunud. Ta ütles küll, et „Mul on kahju, et te lähete”, ja mina vastasin: „Mõnes mõttes mul ka. Aitäh kõige eest! Ja nägemist siis.”

Birminghamis tuli otsida endale elamine. Esimese nädala jooksul ma hotelli eest ei maksnud, selle eest tasus teater. Raskusi tekitas näiteks see, et pank tahtis konto avamiseks elukoha aadressi ja üürileandja tahtis pangakontot, nii et mul tuli mõlema poolega läbi rääkida, et kes järele annab. Nädala jooksul leidsin kuidagi korteri. Küsisin töölt avanssi ja kui olin ettemaksu ära maksnud, jäi mulle nädala lõpuks kuus või kümme naela kätte. Selle eest pidin söögi ostma. Hea, et oli köök, kus sai ise süüa teha. Ootasin palgapäeva… See õpetas jällegi rahaga hoolikamalt ümber käima, kõik oli täielikult omal vastutusel. Kui pole tugivõrku, siis oledki ise, võtad endal natist kinni ja nii see läheb… Mäletan, et toidupoes arvestasin väga täpselt: võtan tomatid, makaronid, õli, maitseained — juba korras! Nälga ei jää. Võib elada. (Naerab.)

 

Trupi administratsiooni poolt abi ei olnud?

Üldiselt toetati väga vähe. Ma tulin toime, leidsin koha, kus elada — ja siis tuli kohe tuurile minna. Ja see käis nii: siin on sinu raha, mitte ainult päevaraha, vaid kogu tuuri raha; oleme neil päevadel seal ja seal; kus sa ööbid või elad, kuidas sa kohale jõuad, on sinu oma asi. Ja see oli paras ehmatus. Sain küll ööbimiskohtade bukleti, kust valida, aga see info oli väga puudulik, kõik tuli ise organiseerida. Pidin olema iseenda tuurimänedžer. Ma teadsin vaid, millal algab kusagil trenn, millal etendus, aga kuidas ma sinna saan ja kellega, see kõik oli enda teha. Kohalikele oli see muidugi lihtne, sest nemad olid seda juba aastaid teinud, kõik oli neil paigas. Kunagi oli teater küll kõike organiseerinud, aga ajapikku olid inimestel tekkinud omad soovid: mõnel oli kusagil tuttav, kelle juures elada, teine ei tahtnud minna rongiga, vaid eelistas oma autot… Ja lõpuks kujuneski nii, et anti raha ja ise hoolitsed, et oled õigel ajal õiges kohas, muu neid ei huvita. See erines täielikult sellest, kuidas tehti Estonias, kus kõik tuurid Eestis, Soomes, Venemaal, Ukrainas, Rootsis või ükskõik, kus me ka ei käinud, korraldati ära — oled bussis, rongis, sadamas või  lennujaamas vastaval kellaajal ning edasise eluolu pärast ei muretse. See kogemus pani mind enda eest teist moodi vastutama. Aga ausalt öeldes, ega mulle selline iseenda tuuri korraldamine ei meeldinud, ma tahtsin keskenduda sellele, mida ma laval teen. Ma sain hakkama, aga see ei olnud kõige meeldivam kogemus ja pikemas perspektiivis ma sellega kogu aeg tegelda ei tahtnud.

 

Kui palju oli Birminghami trupis välismaalasi?

Päris palju, kuigi ma täpset protsenti öelda ei oska. Tollal oli seal tantsijaid Austraaliast, Hiinast, Uus-Meremaalt, Jaapanist, Euroopa riikidest Saksamaalt, Austriast ja Hispaaniast.  Nii et oli üsna rahvusvaheline seltskond, kuigi kohalikke oli vist ikka sel hetkel enamus. Estonias oli minu lahkumise ajal eestlasi, venelasi ja ukrainlasi — meie põhiline töökeel oli vene keel — ja ma läksin siit täiesti ingliskeelsesse keskkonda. 

 

See on huvitav, kuidas üks teatud olukorras välja kujunev tava, iseenda tuuri korraldamine, jääb püsima ka siis, kui olud muutuvad. Ma olen kindel, et rahvusvaheline seltskond poleks eelistanud olla iseenda tuurimänedžer.

Ma loodan, et nüüd on asi paremaks läinud. Et enam ei öelda: siin on raha, siin on buklett — näeme! (Naerab.)

 

Ja kuidas nüüd Estonias välismaa tantsijate eest hoolt kantakse?

Me oleme püüdnud anda neile enne tööle asumist vajaliku info kohe kätte. Ma ei tea, kuidas oli enne mind, aga praegu üritame anda kogu pildi: Eestis on vaja teada neid ja neid asju; mis tingimustel saame teile elamisluba taotleda; mis tingimustel pangakonto avada; kui kiire see protsess on — ja tõlgime kõik ära. Teatrisisene töökeel on küll eesti keel, aga olulisemad asjad tõlgime ka inglise keelde. Tantsijad, kes on töötanud näiteks saksa kultuuriruumis, ütlevad, et seal toimub kogu töö saksa keeles — ja nii ongi. Mina ei eelda, et inimene, kes meile tööle tuleb, õpib kohe meie ilusa, aga raske eesti keele ära. Ent kui ta juba kauem siin on olnud, siis elementaarsed teadmised võiksid tal eesti keeles kindlasti olla. Oleme võimalikult vastutulelikud. Proovisaalis on praegu kogu töö valdavalt ingliskeelne.

 

Aitate ka elamispinnaga?

Elamise kohta saadame kõigile eelnevalt kinnisvaraportaalide lingid, mida me kõik ise kasutame, ja ühendame nad ka meie trupi tantsijatega, et ehk on kellelgi vaja korterikaaslast või on pakkuda vaba elamispinda. Sealt saab tavaliselt korraliku pildi meie võimalustest ja sellest, mis on neile endile majanduslikult võimalik. Tööpakkumisi tehes annan ka üürikorterite hinnaklassi vahemiku, et nad teaksid ligikaudu, kui palju nende palgast üürile kulub. Ma tean, mida tähendab võõrsile elama minna, seega vajalike asjadega aitame alati. Sel hooajal koostasime ka täieliku „uue tantsija manuaali”, kus on kirjas kõik vajalik Eestis elamiseks ja toimetulekuks, pluss kultuuri tutvustus.

 

Kuidas sa Houstonis sisse elasid?

Houstonis oli natuke kergem, sest klassivend [Robert Arold] töötas juba seal ja tema aitas mul elamist otsida. Esimesed paar aastat üürisime koos üht ridaelamut, temal oli võrgustik olemas ja selles mõttes oli Houstonisse lihtsam minna. Aga tööga oli ikkagi vaja kohaneda — uus repertuaar, uued inimesed, uus ülemus… Seal oli siiski vastuvõtt soojem kui Birminghamis. Mulle tundus, et seal suhtuti balletis välismaalastesse soojemalt. Sealne ühiskond näis olevat palju avatum ja vastuvõtlikum, inimest enda kõrval märgati.

Houston Balleti tantsijad (vasakult): Oliver Halkowich, Linnar Looris ja Joseph Walsh Stanton Welchi balletis „Tapestry” aastal 2012.
Melissa Phillipi foto

Tulen tagasi sinu õpingute juurde.2 Sa oled soojalt meenutanud oma õpetajat Aleksandr Basihhinit. Mida sa temalt õppisid?

Basihhin võttis liigutused n-ö pulkadeks lahti. Just meeste tehnika poolelt. Ja tegi seda nii, et ma sain aru. Kindlasti tegid head tööd ka Ago Herkül ja Vladimir Artamonov, kes õpetasid mind enne Basihhinit, aga nooremates klassides poisid eriti ei taipa, mis see ballett on. Tagantjärele mõtlen, et ma oleksin pidanud palju varem Basihhini käe alla saama, aga kuna tal olid teised õpilased, ei olnud see kahjuks võimalik. Basihhin võttis meeste tehnika niimoodi lahti, et andis meile kindla teadmise: ahhaa, nii saame selle elemendi kätte. Ei ole nii, et sulle kas on looduse poolt kõik antud või mitte. Ta tegi meile selgeks, et õige lähenemisega on võimalik teatud maani kõik tehnilised elemendid omandada. Kõiki liikumisi on võimalik osadeks võtta, teha üksiku detailiga tööd ja siis jälle tervikuks kokku panna  nii, et kõik sinu moodi toimib. Ta oli ka väga hea paaristantsu õpetaja, ma sain temalt paaristantsus väga hea aluse. See viis mind edasi. Ja tema jõulises, ehk isegi veidi robustses kohalolus oli vene kooli hinge ja tugevust, just selles, kuidas mees oma energiat väljendas. Ta oli emotsionaalne, mõnikord karjus või isegi äsas meid käte või kontskingadega, aga see ei tulnud kurjusest või soovist halba teha. See lõi minu jaoks hea energiaga atmosfääri,  et keegi võtab sul kratist kinni ja — teeme! Üks suur puudus tal siiski oli. Pidime koos minema ühele konkursile Soome, aga laeva peale minnes selgus, et teda ei ole… Ta ei ilmunud kohale, ma ei tea, miks. Minul aga oleks olnud sel hetkel nii väga vaja, et mu oma õpetaja oleks mu kõrval olnud. Sellel konkursil käisid ka Maria Seletskaja ja tema õpetaja Tiiu Randviir, kes püüdis ka mind toetada, kuid see polnud see. Vajalik tugi oli puudu. Basihhin andis küll hea tehnilise kindluse, aga tal jäi puudu õpilase emotsionaalsest toetamisest tähtsatel hetketel. Tagantjärele tarkusest võin öelda, et ma ei ole kunagi olnud mingi konkursitantsija, minu tugevus oli olla repertuaariteatri solist ja selles saatis mind ka edu.

 

Helen Org-Veidebaum on rääkinud, kuidas Ago Herkül neile teatrieetika selgeks tegi. Kui palju sina sellega kokku puutusid?

Ta püüdis meid harida teatri osas küll, rääkis lugusid Draamateatri näitlejatest ja sellest, kuidas ennast teatris ülal pidada… Ta püüdis oma loengutega meie silmaringi laiendada. Aga kui ta meile jutustas, kuidas ta poisikesena Draamateatri piletitädi ära rääkis, et tasuta etendust vaadata, siis tundus, et aeg ei ole enam päris see ja et vaevalt meid keegi nüüd tasuta etendustele laseb. Koduteatris Estonias käisime tihti, aga seal saime me tasuta etendusi vaadata tänu sellele, et koolil oli teatriga selline kokkulepe. Oleks olnud tore, kui ta meid Draamasse oleks viinud, me ise olime kahjuks liiga arad, et küsida. Eriala õpetamise koha pealt olid meie klassi õpilastel temaga erinevad kogemused. Agole oli tähtis, et kõik järele jõuaksid. Mina olin enne Agoga tööle hakkamist teistest natuke ees, kuna ma olin olnud kogu aeg kohal, n-ö tubli poiss. Nooremates klassides tegid paljud klassivennad poppi, mina õppisin ja arenesin kiiremini. Ja kui me Ago juurde jõudsime, siis ta hakkas teisi järele aitama ja mina tundsin, et jäin üksi. Mäletan, et pärast meie esimese aasta eksamit ütles Ago mulle: „Ma oleksin lootnud, et sa tantsid palju paremini.” Kahjuks ei tehtud mulle tundides mitte ühtegi märkust ja ma püüdsin ahmida teistele suunatud märkusi. Ma tundsin end ikka väga üksi, ta ei tegelenud minuga eriti. Võib-olla polnudki seda vaja, aga ma ootasin väga tagasisidet. Olin seni toetunud valdavalt õpetajalt saadud näpunäidetele. Kuid ei ole halba ilma heata — nii kujunes minus välja suur isiklik vastutustunne. Natuke tuli mulle sisse ka usaldamatust, ma ei hakka lootma õpetaja peale. No kui ta ei ütle mulle midagi, olgu nii, ma püüan ise hakkama saada! Basihhin suutis mind sellest natuke välja tõmmata, aga see, et ta konkursiks kohale ei ilmunud, oli minu jaoks järjekordne näide, et õpetajat ei saa usaldada, et tema peale ei saa loota. Õnneks oli mul Tiit Härmiga teatris hea kontakt ja mu usaldus pedagoogide vastu hakkas tasapisi taastuma. Aga jah, kooliajal sain ma raske õppetunni küll.

 

Kui mõelda selle olukorra positiivsele küljele, siis õppisid sa sellega ju asju põhjalikult analüüsima?

Jah, ma räägin ka balletikooli noortele: teadke, et teil on alati olemas vahendid iseendaga  töötamiseks. Kuulake oma õpetajat, aga tehke ka ise endaga kõvasti tööd. Te peate olema  ise võimelised aru saama, kas miski õnnestus või mitte, ja kui ei õnnestunud, siis kuidas seda parandada. Tuleb suuta ennast kõiges analüüsida. Sest kui te lähete lavale, siis tantsite ainult omaenese tunnetuse peal ja peate aru saama, kuidas te midagi teete. Teil pole laval kellegi peale loota peale iseenda.

Loomulikult on teatri- ja koolitöö erinevad. Koolis saab õpilane treeningtunnis tavaliselt rohkem tagasisidet, aga teatris ei jõua pedagoog/repetiitor nii palju igaühele tagasisidet anda, kui ta tahaks. Seega peab tantsija oskama ise seda tööd teha. Suutlikkus ise tööd teha ja ennast analüüsida on äärmiselt vajalik.

 

Oma varasemates intervjuudes oled sa maininud positiivses võtmes näitlejameisterlikkuse tunde balletikoolis. Kas räägiksid ka neist?

Näitlejameisterlikkuse tunde andis meile balletikooli endine direktor Enn Suve. Neis tundides oli turvaline õhkkond, mis on väga tähtis. Me alustasime lihtsate etüüdidega ja siis läksime raskemate peale, see kõik oli muusikas. Ma ei tundnud kordagi piinlikkust või häbi, ta lõi väga rahuliku atmosfääri: proovime, teeme, miski pole vale. Me saime üksteist analüüsida ja toetada. Tagantjärele mõeldes olen kindel, et just tänu nendele tundidele sain ma hiljem kergemalt tantsida jutustavaid ballette, keerulisemaid, näitlemist vajavaid rolle. Artistina pakkusid sellised näitlemisrollid mulle alati kõige rohkem naudingut. Ma ei kartnud seal kunagi lolliks jääda, vigu teha. Nii lihtne on ju kellegi viga nähes teda kuidagi naeruvääristada või temas mingeid komplekse tekitada— seda ei teinud Enn kunagi. Need tunnid meeldisid mulle tohutult! Etüüdid läksid üha raskemaks ja keerulisemaks. Mängisime läbi stseene ballettidest ja muinasjuttudest. Süžee anti ette, oli ka puhast improvisatsiooni. See oli üks paremaid tunde artistlikkuse arendamiseks. Ma olen hiljem paljudele kolleegidele neid näpunäiteid jaganud, just sellel esialgsel ebamugaval proovisaaliperioodil: püüdke unustada ära oma kolleegid, kes teie kõrval seisavad ja teid kuidagi hindavad või ise ebamugavust tunnevad, minge täielikult rolli sisse ja ärge kartke lolliks jääda. Just siis olete te autentne, ehe, nii õpite ennast ja oma võimeid tundma ning kontrollima. Just nii sünnib kunst. Ennu tunnis õpitu aitas hiljem ka pärast etendust rollist välja tulla. Olid osanud rolli sisse minna, elada, tantsida… ja siis ka välja tulla, see oli kuidagi loomulik. Nii et see kõik aitas mind väga. Iga inimene, kes lavale läheb, peaks saama tunda noorena sellist turvalist keskkonda, kus ta saab ennast väljendada, katsetada ja analüüsida — see annab palju kogu eluks. Ma olen teinud lausa vastava kava ja üles ehitanud tunnid, juhul kui peaksin kunagi õpilastega pikemalt tegelema. 

 

Kuidas on näitlejameisterlikkusega USAs?

Niipalju kui mina tean, ei ole neil balletikoolides ja -akadeemiates mingeid erilisi näitlejameisterlikkuse tunde. Näitlemisoskust arendab ikkagi individuaalne õpetaja ja vaid teatud rolli jaoks. Improvisatsioonitunnid on vist sellele kõige lähemal, seal hakatakse kompama esmaseid näitlemisega seotud tehnikaid ning katsetatakse enese vabaks laskmist ja teistmoodi väljendusviise. Samas me ju teame, kui vägev on nende muusikali- ja Broadway-kultuur; seega peaks siiski möönma, et näitlemine ja esinemine ei ole neile sugugi võõras, et nad on sellele väga altid ja avatud.

Soorituspsühholoogia aspektist on tõestatud, et kui tantsija mõtleb üksnes tehnilistele elementidele ja nende sooritusele, siis on suur tõenäosus, et ei tule välja ei roll ega tehniline element, kuna pinge on vaid ühes kohas ja väga limiteeritud. Seega, kui tantsija jätab oma keha rahule ja läheb kaasa looga või sellega, mida ta öelda tahab, tulevad asjad nagu iseenesest, loomulikult eeldusel, et oled proovisaalis korralikult tehnikaga tööd teinud. Vaimustav tehnika ja keha ilma sisulise küljeta mõjuvad publikule vaid  korra, publikut kõnetavad sügavalt ikkagi hing ja sisu.

Rollikujunduse juures on sageli määrav ajafaktor, aga sellega ei ole asjad enam korras ei siin- ega sealpool lompi. Põhjus: aega on vähe, väga vähe. Pidev intensiivne esinemine või prooviperiood, kus on vaja ette valmistada kogu repertuaar korraga, ei lase minna artistidega sügavuti rolli, lahata ja otsida. Tantsijad peavad rolli ära õppima võimalikult kiiresti ja kohe lavale minema, küpsemisaega on kahjuks vähem. Ja see kõik ei ole üldse lihtne, sest praegused noored on lühiajalise tähelepanuvõimega ja vajavad pikemat aega ning turvalist keskkonda avanemiseks ja kogu sügava info vastuvõtmiseks.

Mina, Tiit Helimets ja paljud teised välismaal edu saavutanud eesti tantsijad saime need teadmised koolist ja oma koduteatrist kaasa kiirustamata ja ma arvan, et seetõttu saatis meid ka rahvusvahelises balletimaailmas suurem edu. Siit ka meile kui uuele õpetajatepõlvkonnale väljakutse: kuidas anda kõik teadmised, mille me ise saime pikema aja vältel, nüüd edasi lühikese aja jooksul, kontsentreeritult? Tahaksime, et noor tantsija võtaks kõik kohe vastu ja et see toimiks nagu vanemate ja kogenumate artistide puhul, aga reaalsus on teine. Muuseas, palju on abi sellest, kui lasta tantsijal roll üles kirjutada ja kõik sellega seonduv samuti — nii on lihtsam rolli üles ehitada ja protsess ei hakka iga kord jälle nullist pihta.

Katharine Precourt ja Linnar Looris William Forsythe’i balletis „Artifact Suite”. Houston Ballet, 2016.
Amitava Sarkari foto

See tuletab mulle meelde Juta Lehiste sõnu, et sageli, eriti keerulisemate rollide puhul tantsis ta need trolliga tööle sõites mõttes läbi.

Professionaalne artist teeb alati iseseisvat tööd — uurib videomaterjale, loeb raamatuid, esitab küsimusi, otsib ja katsetab pidevalt —, sest ta tahab rohkem kätte saada kui lihtsalt pinnapealne rollikujundus ja tehnilised liigutused. Kui tantsijal on vastutustunnet, siis hakkab ta minema süvitsi. Noortel on alguses esikohal tehnika, alles hiljem hakatakse emotsionaalseid värve lisama ja rolli seda külge ka väärtuslikuks pidama.

 

Kes suurtest tantsijatest on sind innustanud?

Kooliajal nägime video kaudu n-ö standardeid: Rudolf Nurijevit, Mihhail Barõšnikovi, Vladimir Vassiljevit. Mind haaras Vassiljev oma energia ja vabadusega, see inspireeris mind. Pedagoogidest meeldis mulle väga koostöö Tiit Härmiga. Kõik esimesed tööd tegin ma tema käe all. Ta oli proovis põhjalik, aga samas oli seal ka vabadust. Ma olen talle väga tänulik selle eest, kuidas ta mind, noort tantsijat, usaldas. Koolikaaslastest olid mulle eeskujuks muidugi Tiit Helimets (lõpetas 1996), Stanislav Jermakov ja Artur Lill (mõlemad lõpetasid 1995); teatris Viesturs Jansons, Edvardas Smalakys, Sergei Bassalajev, Vladimir Arhangelski, Sergei Upkin, Vjatšeslav Samodurov, Ivan Kornejev ja Toomas Edur.

Linnar Looris (Siegfried) ja Kaie Kõrb (Odette) Pjotr Tšaikovski balletis „Luikede järv”. Tiit Härmi lavastus, Estonia, 2003.
Harri Rospu foto

Kas sa Māris Liepat ka mäletad?

Jaa… Üks video, mis meie ringkonnas liikus, oli „Bajadeer”, kus Liepa oli tõeliselt võimas Solor. See ajas meid, noori tantsijaid kohe ennast balletisaalis proovile panema. Ameerika meestantsijatest nägime video kaudu Fernando Bujonest, José Manuel Carreñot ja Carlos Acostat. Kõige suurema energialaengu saime Angel Corellast „Korsaaris’’. Kuidas tantsija saab sellise energiaga üldse laval olla!? Milline fantastiline tehnika ja dünaamika — ma ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud. Kui ma praegu oma tantsimisele mõtlen, siis võin öelda, et  mind viis edasi just nende eeskujude innustav energia, see inspireeris endaga tööd tegema, jäljendama nende dünaamikat, sammukombinatsioone ja tehnikat. Eeskujud andsid jõu, motivatsiooni ja meeletu õhina. Ja mitte ainult repertuaari mõttes, vaid just igapäevase treeningu osas — ma võin saali minna, proovida ja paremaks saada! Ja kui mul tulid Estonias esimesed suurrollid, siis… „Luikede järv” — aga palun! „Giselle” — teeme! „Shannon Rose” — igal juhul! Ma ei löönud põnnama. Ainus, millest ma algul ära ütlesin, oli Tiit Härmi pakutud Romeo, sest see tuli mulle emotsionaalses mõttes liiga vara. Ütlesin, et veel pole õige aeg, ma ei suuda seda rolli nii tantsida, nagu peaks. Nii et ma tegin tookord Mercutiot ja Romeo tuli hiljem.

Luana Georg ja Linnar Looris tantsupäeva galal. Estonia, 2016.
Rünno Lahesoo foto

Räägime repetiitoritest. Kunagi olid teatris väga pikad prooviperioodid, rolle valmistati ette aasta või isegi kauem. Kuidas sinu ajal oli? Kas oli aega või oli juba kiire? Millega tööd tehti, kuidas toimus  töö rolliga?

Aega oli. „Luikede järve” tegin Juri Jekimoviga, hiljem ka Tiit Härmiga, tema oli selle versiooni koreograaf. „Giselle’i” tegin ka Tiit Härmiga, „Pähklipurejat” ja „Uinuvat kaunitari” Viktor Fedortšenkoga. Me lihvisime tehnikat, kuid alati oli emotsioon kaasas ja sageli ka kujundlik pilt. Ma mäletan, et Viktor juhtis ikka tähelepanu sellele, et sa ei ava mitte lihtsalt kätt… Tehnilise sooritusega käis alati kaasas mingi visuaal, näiteks lükkasid või pritsisid vett või olid sul kujutletavad tennisepallid kaenla all… 

Härmiga läksime sügavuti, nii et ma olin vahel isegi ärritunud, et ei saanud „tantsida”. Tiit ütles siis: „Jaa, ma saan aru, et te tahate tantsida, aga see on lihtne! Teeme nüüd sammud korda: kuidas te sisse tulete, kuidas te vaatate ja pead pöörate, milline hingestatus teil on, mida te siinkohal tunnete.” See oli nagu autoga sõitma õppimine, et oled algul täiesti krambis, sest nii tohutult paljudele pisiasjadele on vaja korraga tähelepanu pöörata… Näiteks Albert’i roll „Giselle’is”— pidin jälgima, kuidas see keep mul õlal on, millises tempos ma samme teen, kui mul on leinameeleolu, millal ja kuidas lilled käest kukuvad… Olen ma II vaatuses kurb? Või olin juba I vaatuses? — Ei! Veel mitte! Kuidas ma Giselle’iga suhtlen? Olen ma üleolev, mängin ma teie kõigiga siin külas? Ja millal lähevad tunded tõsisemaks? Kus need mõttekohad tulevad? 

Mäletan ka tööd Elita Erkinaga, see oli vana Karenin Jurijus Smoriginase „Anna Kareninas”. Ma pidin Kaie Kõrbiga tantsima, kõik teised solistid olid haiged, mul oli vaid paar päeva aega… Ja Elita õpetas mulle terve rolli selgeks. Mulle jäi eluks ajaks meelde, kuidas Elita demonstreeris, mismoodi reageerida, kui keegi tagumisest kulissist stseeni tuleb või kui taamal midagi liigub… Kuidas mängivad silmad, nägu, kukal, selg, pea jne. Seda annan senini edasi noortele artistidele. Elus on nii, et kui kuuled midagi, pöörad end kohe ringi, aga laval nii ei saa. Tuleb õppida, kuidas su kukal tunneb, kuidas selg tunneb, kuidas sa võtad vaataja endaga sellesse kaasa, et see ei oleks igav, et selles oleks pinge. Või näiteks „Luikede järves” — et miks prints teeb kaare, mitte ei lähe otse luige juurde. Selles hetkes on imetlust ja imestust maailma ja luige üle — on see unistus või tegelikkus? Muidugi oli alati töö ka tehnikaga: „Nägu ja emotsioon oli korras, aga mida sa kehaga tegid? Elemendid ei tulnud välja!” Või vastupidi: „Tehniliselt oli hea sooritus, aga nüüd läks nägu ja tunne ära.” Sageli on laval näha, kuidas tantsija väljub rollist, sooritab tehnilised elemendid ära ja siis jätkab rolliga. Ülim eesmärk peab olema see, et roll ei kaoks laval ühekski hetkeks, mitte üheski liigutuses.

 

Seda kadumist on näha esietendusel just nooremate, vähem kogenud tantsijate puhul. On roll, siis tuleb tehniliselt raskem koht ja roll „ununeb” — ja tuleb pärast tagasi.   

Noortel ei ole praegu kerge, sest etenduste ettevalmistamise tempo on palju kiirem kui varem. Repertuaariteater, kus pidevalt on palju erinevaid etendusi, killustab prooviperioodi ära ja teeb uue rolli õppimise palju raskemaks. Lühike prooviperiood on aga väga intensiivne nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning nõuab repetiitorilt ja tantsijalt väga palju. Repetiitor peab ülitäpselt materjali tundma ja andma selle võimalikult kiiresti tantsijale edasi: esmalt sammud ja koreograafia ning kohe hakatakse tegema liigutusi ka õige emotsiooniga — need käivad peaaegu koos. Kõik peab väga kiiresti selgeks saama, mingit pikka otsimist ei saa kahjuks sellise tempo juures olla. Seega läheb noortel rohkem aega, et rolli valdamine loomulikuks muutuks.

Linnar Looris aastal 2019 balleti suveakadeemial noori juhendamas.
Jack Devant’i foto

Teiselt poolt vaadates on repertuaariteatris lootus, et artistil on aega etenduste käigus tööd rolliga jätkata. Tantsija ja roll ju arenevad lõppude lõpuks ikkagi laval. Balletiteatri eelis on ehk selles, et etendus püsib kauem repertuaaris ja et saab tantsida erinevate partneritega, kes panevad tantsija (ja rolli) erinevalt kõlama.

Olen sinuga nõus. Aga siin on ka üks ohukoht, ainult lavaarengule kindlasti loota ei saa. Enne esietendust on ettevalmistus ja kontsentratsioon tavaliselt intensiivsem ning roll saab algstaadiumis „valmis”; siis on esietendus, kus midagi õnnestub, aga palju ka ebaõnnestub. Ja nüüd tuleks minna tagasi proovisaali, analüüsida, lahata toimunut, töötada sellega, mis vajab parandamist. Ehk siis: olen nõus, et artist areneb laval, aga eeldusel, et töö proovisaalis ikkagi jätkub. Pahatihti kipub see aga ära jääma, kas ajapuuduse või laiskuse tõttu. Korra tegid, ja oledki valmis prints — edasi arened vaid laval! Ei ole kahjuks nii. Ainult etendusejärgne tagasiside ei taga veel, et artist suudab järgmisel etendusel oma vajakajäämisi ületada. Võib-olla viie aasta pärast, aga vaja oleks juba järgmisel nädalal, kuul, hooajal. Aga me püüame seda igakülgset edasiarenemise protsessi tagasi tuua; see peab olema. Etendusel näeme, milleks tantsija on antud hetkel võimeline, aga siis peame minema uuesti proovisaali ja jätkama hoolsat tööd.

Linnar Looris ja Viki Psichoyos õpetamas Eesti Rahvusballeti trupile Balanchine’i „Serenaadi” aastal 2020.
Rünno Lahesoo foto

Vajadus iga etenduse eel proovi teha on sõnateatris ilmselt täiesti tundmatu. Aga keha vajab igapäevast tööd, roll vajab enne etendust kehalist lihvimist ja kui tantsid uue partneriga, siis peab teineteist ka kehaliselt tundma õppima.

Kogemusega läheb kõik muidugi lihtsamaks, oskad end füüsiliselt ja vaimselt paremini seadistada ja siis on põhiraskus pigem uue partneri tundma õppimisel. Kuid alguses on selline uuesti proovimine repetiitori suunamisel väga-väga tähtis. Ainult ühest ettevalmistusperioodist ei piisa, tööd tuleb jätkata, et toimuks areng ja mitmekülgne edasiliikumine. 

 

Kui juba jutt partneritele läks, siis milline on hea partner?

(Mõtleb.) Hea partner on see, kes suhtleb avatult ega lähe proovisaalis liiga närvi. Koostöö on väga oluline, mõlemad partnerid peavad olema pühendunud teineteisega tantsimisele ja andma endast maksimumi, et kõik toimiks nii tehniliselt kui emotsionaalselt. Hea meespartner toob alati välja naistantsija parimad küljed. Iga kell, igal ajal, igas olekus. Hea naispartner tunnetab ja hoiab hästi oma keha ning annab kätte täpse tempo tehniliste elementide sooritamiseks. Mulle on oluline, et kõik muud asjad jääksid ukse taha, kui lähed proovisaali või lavale. Need on pühad kohad, kuhu isiklikku draamat kaasa ei tooda. Ma olen seal selleks, et aidata oma partneril paremini tantsida ja luua koos midagi enneolematult ilusat. Hea, avatud ja viisakas suhtlemine on väga vajalik,  nii luuakse ka parimad emotsionaalsed rollid ja duetid. Kui midagi ei sobi, peavad partnerid suutma seda normaalselt väljendada, nii leiame alati lahendusi. Ainult nii toimib tasemel paaristants. 

 

Jelena Poznjak on rääkinud, et kui ta tantsis „Libahundis” Tiinat Aleksandr Kikinoviga Marguse rollis, oli neil pikk periood, mil nad omavahel eraelus üldse ei suhelnud, aga laval olid ülimalt armunud.

Alati tuleb jääda professionaalseks. Kõik me oleme teinekord läinud lavale tundega, et ei tahaks… Keha karjub, et ei taha enam, sa oled emotsionaalselt kurnatud või on sul igav või mõtled oma argimõtteid (à la mis ma õhtul süüa teen), aga professionaalina  tuleb sul see ületada. Publik on saalis, publik maksab; me teeme seda publiku jaoks, et teda kuhugi teise reaalsusse viia. Juri Jekimov küsis kunagi minu käest: „Kellele sa tantsid?” See oli proov, kus ma olin väsinud ega pannud ilmselt tema märkusi tähele. Ja mina vastasin hoobilt: „Kuidas kellele? Loomulikult iseendale!” (Naerab.) Hiljem hakkasin sellele mõtlema ning mida enam ma etendusi tegin, seda enam mõistsin, et ma kindlasti ei tantsi ainult endale — ma tantsin publikule. Mis aitas mul teha järjest nelikümmend viis „Pähklipureja” etendust? See, et kellelegi publikust võis see olla esimene teatrikogemus. Ja loomulikult annan ma siis endast sada protsenti, mis sest, et kõigest on kõrini ning üks ja sama muusika ajab juba hulluks… Ma ei teinud kunagi laval „poole” jalaga, sest muidu oleks tulnud ka publikule raha tagasi anda. Ja leidsin alati viisi, kuidas ise oma tantsimist nautida, kuidas olla kohal, mitte autopiloodi peal. Oma sisemist tuld tuleb publikuga jagada. Publik võtab su energia vastu, annab seda tagasi ja tekib hea sünergia. See tunne on kirjeldamatu ja sellepärast me tantsimegi publikule.

 

Möödunud sügisel oli üle pika aja selline olukord, et saalis ei olnud turiste, seal istus meie oma publik. Kas sina tajusid mingit vahet?

Ma olin heas mõttes üllatunud, et nii innukalt kaasa elati. Meie teatris on olnud mingi stampmõtlemine, et turist on see, kes esimesena reageerib, aplausi algatab. Aga nüüd tuli välja, et meie omad inimesed elavad ka väga kaasa. See oli uskumatu, mis juhtus „Tšaikovski meistriteoste” esietendusel, kus publik tõusis pärast Mai Murdmaa lühiballetti vaimustunult püsti! Mai oli saalis ja selline vastuvõtt oli väga tore üllatus. See kinnitas, et kui me teeme ausalt ja hästi, siis see läheb publikule korda. Ja meid käiakse vaatamas ja meid hindavad ka meie omad inimesed.

 

Sügisel teatris käies tundsin, kuidas artistid lausa põlevad laval. Nad olid pidanud kaua aega teatrist eemal olema ja nüüd oli neil suur vajadus oma sisemist tuld jagada. Ka vaatajatel oli sisemine vajadus teatrisse tulla ja sellest osa saada. Suhe lava ja saali vahel oli kõikidel nähtud etendustel väga intensiivne ja soe.

Koroonaviirus on meile näidanud, kuidas kõik see, mis on artistile oluline, võidakse iga hetk sinult ära võtta… Sa saad aru, kui enesestmõistetavalt me seda kõike oleme võtnud. Nii et kui nüüd äkki  ei  saa proovisaali ja lavale… — mida? Et keegi ei saa? Et terve maailm ei saa? Mu Ameerika kolleegid ei ole juba üle aasta proovisaali ega lavale saanud. Ma arvan, et alateadlik hirm tuleviku ees pani meie trupi tegema etendusi hoopis teise energia ja tähendusega. Meil läks sel hooajal isegi kaua kõik õnneks, elasime nagu mingis kaitstud oaasis: haigestumisi ja isolatsioone ei olnud kuni novembri lõpuni, s.t kõik plaanitud etendused toimusid. Me pidasime ikka väga hästi vastu ja saime esietendusedki lavale tuua. Aga siis tulid jälle need isolatsioonid ja eriolukorrad, mis laastasid meid ikka korralikult.

 

Jah, tantsijatel on raskemgi kui mõnel teisel alal: kodus trenni tegemisest või metsajooksust ei piisa, et ennast heas tantsuvormis hoida. Ja kui ei tee koos tööd, kaob partneritunnetus — seda räägivad nagu ühest suust kõik tantsuga vähegi tõsisemalt tegelevad inimesed. Nendel, kes tantsuga ei tegele, on sellest ilmselt raske aru saada, kui oluline on töö proovisaalis.

Just. Ja on ka nii, et kui tuled näiteks puhkuselt, siis mitte miski ei valmista sind ette seitsmetunniseks tööpäevaks. Kodus ehk saad mingi põhja säilitada, aga et kuidagigi vormis püsida, peab olema juurdepääs saalile. Pandeemia tingimused on toime tulemiseks veelgi raskemad. Viimase eriolukorra ajal võimaldasime saalikasutust ühele tantsijale korraga, soovijad said endale saali broneerida kindla graafiku alusel. Tantsijad olid selle eest väga tänulikud, see aitas neil kuidagigi oma keha eest hoolitseda ja vormi säilitada. Ma olen tänulik meie tantsijatele, et nad on vastu pidanud ja andnud endast sel raskel ajal parima.

 

Ma tutvusin su plaanidega, sellega, milliseid koreograafe sul on kavas siia kutsuda. Leidsin sealt ka väga tuntud nimed, nagu Jiři Kylián, John Neumeier…

Ma tahaksin saavutada hea balansi. Tantsijad tahavad väga kuulsaid koreograafe — okei! See on sageli ka põhjus, miks ära minnakse, et siin ei saa piisavalt kuulsaid nimesid tantsida, et tahaks ju tantsida näiteks Ashtonit, MacMillanit, Forsythe’i, Naharinit, Kyliáni, Eifmanit… Kindlasti teeme kunagi ka nende koreograafide töid, aga samas ei unusta ma meie oma koreograafe. Teet Kask tuleb ja teeb just meie trupile uhiuue lavastuse. Ka Tiit Härmi kaheksateistkümne aasta tagune idee saab teoks, just meie trupile. See on mulle väga oluline, et meil oleksid teatris eesti koreograafide tööd. Et kui ei tule kogu aeg eesti tantsijaid peale, saaksime ikkagi aeg-ajalt eesti koregraafidega töötada. Neid noori välismaa koreograafe, kes tahavad meile lavastama tulla, on päris suur hulk, nii et tuleb hoolikalt valida, keda tuua. Ma tahtsin, et Boris Eifman tuleks ja lavastaks meile midagi, aga kahjuks ütles ta meie teatri kesiste võimaluste tõttu ära. 

Tantsijana oli mul väga hea koostöö John Neumeieriga ja ma sooviksin, et ta tuleks ja tutvuks meie trupiga — ehk suudame teda inspireerida. Mõelge, kui fantastiline oleks, kui näiteks Forsythe, Morris, Wheeldon või Neumeier meie trupile midagi lavastaks. Jah, selleks on meil ka raha vaja, aga ma usun, et see ei ole täiesti võimatu. Unistagem suurelt!

 

Kui Saima Kranig asutas tantsuteatri Nordic Star (1991), siis ta soovis, et lavastajad kasutaksid midagi Eestiga seonduvat, näiteks muusikat.

Jah, me peame eesti lavastajatele ja heliloojatele võimalusi andma. Sellepärast ma kutsusin ka Teet Kase lavastama. Timo Steiner ja Sander Mölder kirjutavad sellele balletile muusika ja üldse on kogu lavastusega seotud meeskond pärit Eestist. Seega me teeme oma asja oma inimestega ja mina usun sellesse. 

 

Ja kui riski pole, siis pole ka kunsti. Kunsti ei saa teha ainult turvatsoonis.

Just nimelt; natuke peab ikka riskima. Tiit Härmi uus täispikk ballett jõuab meieni täiesti  teistsuguse lahendusega, me püüame luua teatrisaalis täiesti teistsugust elamust. Teet Kask ei ole kogu meie trupile varem lavastust loonud, ma usun, et sellest tuleb midagi erakordset ja huvitavat. Järgmine hooaeg tõotab tulla väga põnev. Selliste uute lavastustega käib alati kaasas risk, et kas näkkab või ei.

 

Publik tahab ka täispikka klassikat…

Meil Estonias on vaja palju omatulu teenida, sest võrreldes teiste Euroopa ooperiteatritega ei toetata meid piisavalt. Seega me peame mängima lavastusi, mis toovad kindlalt raha sisse, ega saa alati loominguliselt teha seda, mida tegelikult sooviksime. Täispikk klassika on olnud alati hinnas ja me peame neid lavastusi esitama, sest nii hoiame traditsioone, püsime elus ja saame võtta mõningaid riske ka uute lavastustega.

 

Ma olen sinu varasemate intervjuude ja siingi läbi lipsanud lausete põhjal aru saanud, et sa oled lugeja inimene. Nimeta mõni teos, mis sind on mõjutanud või mis on sulle meeldinud.

Mind on rohkem huvitanud biograafiad ja inimeste eluteed kirjeldavad teosed. Olen neist saanud palju julgust, tuge ja inspiratsiooni, justkui võimaluse elada korraks kellegi teise elu…

Viimasel ajal ei ole ma juturaamatuid ega romaane lugenud. Mul on käsil vaid kahte sorti kirjandus: kuidas olla parem juht (naerab) ja kuidas leida ennast ning tulla toime potentsiaalse identiteedikriisiga (pärast tantsijakarjääri lõpetamist). Selline rohkem juhtimisalane ja eneseabikirjandus… Autorid: Viktor Frankl, Brené Brown, Laszlo Bock, Kevin Oakes, Simon Sinek, Michael Kaiser, Glennon Doyle, Nicole LePera… Aga kui ma noorem olin, siis lugesin palju igasugust kirjandust. Mäletan, et käisin Viljandis antikvariaatides ja ostsin endale kõik lühinäidendid. Mul tulid neid lugedes ideed, kuidas teha sõnalavastust, kuidas ühte või teist stseeni lahendada. Viimased poolteist aastat on rasked olnud ja uue töö kõrvalt pole lugemiseks palju aega jäänud. Nüüd alles hakkab vaikselt aega  juurde tekkima.

 

Kas oled õppinud ka delegeerima?

Mmm… vist natuke jah. Ma usun väga eeskuju näitamisse; delegeerimine on raskem, kuna vaikimisi olen ikka arvanud, et kõik tuleb ise ära teha. Delegeerimine ja kannatlikkus käivad käsikäes ja neid oskusi ma treenin päevast päeva: kui ma kellelegi ülesande annan, siis võin ka natuke oodata — ei pea olema nii kärsitu. Mida selgema pildi ma oma ootusest maalin, seda parema ja täpsema tulemuse saan. Aga tunnistan, et delegeerimine on olnud raske küll. Eriti siis, kui tuled kollektiivi, kus asju on tehtud mingil teatud viisil, pead algul palju ise ära tegema ja näitama eeskujuna teist suunda, sest uusi suundi ei võeta alati avasüli vastu.

 

Ameerikas on tantsutruppidel suureks tööpõlluks tavaliselt nn community work ehk siis kogukonnale suunatud tegevus, näiteks avatud tunnid kõigile (registreeritud) soovijatele tasemest sõltumata, kohtumised koolides jne. Kui palju sina sellega kokku puutusid?

Houstonis nii oligi. Meil oli oma balletiakadeemia ja selle õpilaste arv on mitmekordistunud just tänu kogukonnale suunatud tegevusele. Seal on avatud balletitunnid erinevatele tasemetele, võid olla kuuekümnene ja tulla oma esimesse balletitundi. Käiakse koolides esinemas, tehakse õpitubasid erinevatele rahvusgruppidele ja erineval majanduslikul tasemel inimestele. Meie osalesime palju loengutes ning etenduste-eelsetel ja -järgsetel intervjuudel, kohtusime uute õpilastega, viibisime sponsorüritustel. Selle pealt tuleb rahaline toetus, see tagab tunnustuse ja publikuhuvi. Sellise tegevuse tulemusel on ka balletiakadeemiasse suur tung, noored tulevad huviga õppima, tulevad ka poisid. Minus tekitas isegi imestust, et see on nii normaalne, et vanemad toovad poisse ka balletti õppima ja et valikus polegi ainult pesa- või jalgpall… See kõik tundus väga normaalne.

 

Kas sa näed ka Eestis võimalust selliseks kogukonnale käe sirutamiseks? Just selleks, et tantsimine ja tantsukunst ei jääks „laiade masside” jaoks üksnes iluasjaks. Et saadaks paremini aru, et tantsul on inimese elus väga oluline koht.

Ma olen väga tänulik meie vanemale põlvkonnale, kes toob noori teatrisse tantsu vaatama. Aga meil on vaja teha jätkuvalt tööd, et uuel põlvkonnal oleks tantsu vaatamise ja tantsimise vastu jätkuvalt huvi. Äärmiselt vajalik on jätkata koostööd koolidega ja tuua tants publikule nii lähedale kui võimalik. Näeme ju, et Eesti noortele tants üldiselt meeldib — vaadake kas või „Koolitantsu”, sealt käib igal aastal läbi tuhandeid noori. Kuidas me saame selle noore näiteks balleti juurde? Kas tantsujuhendajad üle Eesti, kes näevad noortes potentsiaali, suunavad nad professionaalse treeningu juurde? 

Teatris jätkame kindlasti oma balletti tutvustavate loengusarjadega, nii Tallinnas kui üle Eesti, ja lisame ka uusi huvitavaid vestlusi, intervjuusid ja kohtumisi meie tantsijate, lavastajate ja õpetajatega. Toome selle „kättesaamatu” maailma kõigile lähemale, näitame, et tantsukunst ei ole vaid eliitpublikule, see on meile kõigile. Nii et kindlasti ulatame käe meie kogukondadele, nii palju kui võimalik. Ja arvan, et tuleb tõsta ka professionaalsete tantsijate palka ja eripensioni. Usun, et kui tantsijatel oleks suurem majanduslik toetus, siis võetaks tantsimist Eestis ka tõsisema karjääri tegemise võimalusena ja lapsevanemad suunaksid oma lapsi rohkem professionaalse tantsu valdkonda, teades, et nad saavad  oma kauni ja raske elukutse eest hästi tasutud.

 

Ka USAs on palju loenguid ja artistidega kohtumisi. Ja mitte pärast etendust, nagu meil korraldab Sõltumatu Tantsu Lava, vaid just enne, et viia inimene juba soovitud lainele. Mäletan, et tegime 1999. aastal Estonia talveaias TanzWaaliga loeng-etenduse „100 aastat moderntantsu” ja tagasiside oli väga positiivne: lõpuks ometi me saame aru, mis asja ja miks need kaasaegse tantsu inimesed ajavad.  

Just! Meie turundus tegeleb kõige sellega. Kindlasti lisame veel etenduse-eelseid loenguid ja kohtumisi artistide, koreograafide ja ka pedagoogidega. Ja ma arvan, et võiksime katsetada ka etendusejärgsete kohtumistega, kas või kümneks minutiks. See lähendaks meid kõiki omavahel ja lisaks etenduse nautimisele erilisust. Püüame võimalusel avada ka proovisaali uksed — nt Tallinna Ülikooli koreograafia magistrantidel oli võimalus käia prooviprotsessi vaatamas, sest õppekava kuraator Oksana Tralla palus seda võimalust ja me hea meelega tegime nendega koostööd.  

Ma tahaksin julgustada inimesi tulema Estoniasse, muretsemata oma rõivastuse pärast. Tule ja ära pabista, et sul pole kõige uhkemat ülikonda või pidulikku kleiti! Kanna oma parimaid riideid, mis sul on, ja sellest piisab! Tule ja naudi ilusat kunsti!

Uskuge või mitte, aga maailmas on ka selliseid inimesi, keda tantsukunst liigutab nii hingepõhjani, et siit ilmast lahkudes annavad nad mõne trupi toetuseks ära kogu oma maise vara. Vaat niimoodi suudab tantsukunst inimesi liigutada! 

 

Tänapäeval on balletitrupid enamasti rahvusvahelise koosseisuga. Selle plusspooleks on vaieldamatult kogemuste vahetamine, üksteiselt õppimine. Millised võiksid olla miinused?

Erineva taustaga, erineva kooliga tantsijaid on raskem ühtseks tervikuks koondada, see võtab rohkem aega. Keegi haarab uut materjali ja stiili kiiresti, kellelgi võtab see palju kauem aega. Tantsija, kes on kogenud ja õppinud erinevaid tantsustiile, kohaneb kiiremini kui vähem koolitatud ja vähem kogenud tantsija. Keeruliseks läheb just siis, kui aega on vähe ja kui on vaja kiiret resultaati. Pahatihti on nii, et klassikalisem tantsija teeb klassikat ja kaasaegsema liikumisega tantsija kaasaegsemat stiili. Ideaalis võiksid kõik suuta tantsida kõike, see arendaks ja viiks edasi. Tantsuliigutuste erinevus on samuti vahel miinuseks, sest tantsu positsioone/liigutusi on erinevad koolid õpetanud erinevalt. Siis tuleb leida kuldne kesktee ja panna paika reeglid, mismoodi me antud kollektiivis/balletis neid liigutusi/positsioone teeme, et tulemus oleks ühtlane ja sünkroonis. Üldkokkuvõttes näen erinevate taustadega tantsijate puhul siiski rohkem plusse kui miinuseid: mida rohkem erinevaid tantsijaid meie ümber on, seda jõudsam ja kiirem on areng; ja see on ka vajalik konkurents.

 

Füüsiline ja vaimne tervis on omavahel tihedalt seotud. Praegune koroonakriis on toonud esile ka vaimse tervise probleemid. Tantsijate füüsilise tervise eest hoolitsevad Estonias füsioterapeut ja massöör. Aga vaimse eest?

Eelmisel hooajal tegime koostööd spordipsühholoogiga. Kuna see hooaeg on olnud isolatsioonide tõttu nii segane, ei ole me jõudnud sama spetsialisti palgata. Aga igal hooajal on meil kavas teha eesti ja inglise keeles terviseseminare ning võimalus on ka individuaalkonsultatsioonideks. Tegemist on sama spetsialistiga, kes nõustab tippsportlasi: kuidas esineda, kuidas saada jagu rambipalavikust, kuidas pärast etendust maha rahuneda ja kuidas suuta vastu pidada pidevalt tippvormis olles, sest sageli on pinge suur, vähemalt kaks etendust nädalas pluss saali- ja lavaproovid. Meil on kontaktid arstide/terapeutide/nõustajatega, kelle juurde saame tantsijaid vajadusel suunata. Tagasiside on olnud positiivne — abi vajamine ja küsimine on normaalne nähtus. Rõõm on tõdeda, et balletis on viimasel ajal hakatud üha rohkem tegelema vaimse tervisega ja kasvanud on arusaam, et meil tuleb olla vaimselt terve ning et selleks on vaja tuge ja teadmisi. 

 

Mida pead trupijuhina oluliseks?

Ma suhtlen tantsijatega kindlasti ausalt ja avatult, see on mulle oluline. Räägin oma plaanidest ja sellest, mida ma näha tahan, millist tööd ma hindan. Kes teeb korralikult tööd ja areneb, see pälvib ka tunnustust. Püüan tantsijate aega mitte raisata ja olla nendega aus; see puudutab eriti just ametiredelil tõusmist ja uusi rolle.

Mul on tantsijana olnud halbu kogemusi, olen raisanud mõnes kohas aega, ning nüüd loodan, et ma ise käitun tantsijatega teisiti. Houstonis jäidki mõned mu kolleegid ootama oma rolle ja ametikõrgendust, sest juht ei suutnud neile öelda, et ta ei näe neis potentsiaali. Ükskõik, mida tantsija ka ei teeks, juhil peab olema julgust olla aus, sest tantsija karjäär on lühike. Rollid tuleb reaalselt lahti rääkida ja tuleb ka kaardistada, mida on vaja erialaselt teha, et ametiredelil edasi jõuda, või siis põhjendada, miks edutamist ei toimu. Juht peab rohkem ka oma inimlikkust näitama: oma vigu tuleb tunnistada ja nende pärast vabandada. Paljud juhid ei tee seda, sest nad peavad seda nõrkuseks. Mina usun vastupidist — see näitab juhi tugevust! Seda kõike on muidugi lihtsam öelda kui teha, aga ma püüan alati näha ka ennast seal teisel pool. Ma tuletan endale ikka aeg-ajalt meelde — ja mul on ka märkmed selle kohta —, kuidas oli olla tantsijana selles olukorras. Mõnes asjas ma mõistan kunstilisi juhte nüüd palju rohkem (kuigi ka hindan karmimalt), sest näen, milline see amet tõeliselt välja näeb.

 

Eesti ballett on sündinud mitme žanri teatris. Vajadus professionaalsete tantsijate järele sai alguse operettide ja ooperite tantsustseenidest. Praegu balletitrupp neis kaasa ei tee. Kuidas sina sellesse suhtud?

Ma arvan, et Estonia ooperites, operettides ja muusikalides peaksid meie tantsijad tegema kaasa nii palju kui võimalik, see annab hea tantsukogemuse. Seetõttu püüan ma rakendada tantsijaid muusikalavastustes nii palju, kui logistika lubab. Seal on tantsijatel n-ö lahtitantsimise võimalus. Kui Mai Murdmaa ütles oma tantsijatele, et minge varieteesse ja tantsige end seal lahti, siis mina suunan nad operetti, muusikali, ooperisse. Mul on tohutult kahju, et meie tantsijad ei saanud kaasa teha „West Side’i loos”, aga nii see läks. Tantsija õpib teise žanri kogemusest väga palju, see on rikastav, vabastav, täiesti teistsugune rutiin. Ma olen väga selle poolt.

Eesti Rahvusballett aastal 2020.
Rünno Lahesoo foto

Ja lõpuks fantaasia vallast — milline on sinu arvates tantsukunsti ja balleti tulevik?

Euroopas on tendents, et klassikaline ballett hakkab vaikselt hääbuma. Vana klassikat tehakse ümber. Standardklassikat ei ole nii lihtne repertuaaris hoida, sest see nõuab teatud koolitatust ja kõrget taset. Kõike tahetakse kaasajastada ja moderniseerida. Asi on läinud meelelahutuslikumaks, kuna see kiiresti-kohe-ruttu-kultuur tekitab vajaduse kiiresti vahelduvate, pinnapealsemate naudingute järele. Tantsukunst peab tegema läbi oma muutused, otsimised, kordused, revolutsioonid jne ja eks me siis näe, mis sellest kõigest püsima jääb. Ma usun, et klassika ei sure lõplikult välja, väärt teatrid hoiavad traditsioone ja selle vastu on ka jätkuv publikuhuvi. Tehnoloogiline videomaailm, kuhu ka tants praegu liigub, on tegelikult retrohõnguline, neid lahendusi on kasutatud ka minevikus. Mina usun, et hea, kõnetav, sisurikas tantsukunst jääb püsima. Üheööliblikaid tuleb ja läheb alati.

 

Vestelnud HEILI EINASTO

 

Viited:

1 Vt ka: Linnar Looris 2009. (Intervjuu.) Balleti võimalikkusest Teksases. — Eesti Ekspress, 25. V. — https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69229089/balleti-voimalikkusest-teksases? 

Linnar Looris 2019. (Intervjuu.) Rahvusballeti uus juht Linnar Looris, meie mees Ameerikast. — Eesti Päevaleht, 6. IV. — https://epl.delfi.ee/artikkel/85826735/rahvusballeti-uus-juht-linnar-looris-meie-mees-ameerikast

Linnar Looris 2019. (Intervjuu.) Linnar Looris: tantsida tuleb oma kodulinnani välja. — Sakala, 23. IX. —  https://sakala.postimees.ee/6832772/linnar-looris-tantsida-tuleb-oma-kodulinnani-valja; 

Delta: Stuudios on rahvusballeti juht Linnar Looris ja ooperi välissuhete juht Helen Lepalaan. — ERR, 1. IX 2020. — https://podtail.com/podcast/delta/delta-stuudios-on-rahvusballeti-juht-linnar-looris/; 

2 Linnar Loorise elust ajal, mil ta üksi Tallinna Balletikoolis õppis, on juttu Kaja Kärnerile antud intervjuus saates „Kajalood”. — ERR 17. X 2020. — https://vikerraadio.err.ee/1142876/kajalood-linnar-looris-tookus-ja-puhendumine-viis-mu-tippu

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist