INIMESELT INIMESELE — AGA MINA?

OTT KARULIN

Oled sa mõelnud, kui hea saade oleks „OP”, kui sina seda toimetaksid? Muidugi oled, sest rahvusringhääling on üldrahvalik vara ja selle programmid peavad vastama igaühe ideaalile. Igameheõigust ei hakka ma järgnevalt siiski taga ajama, aga et siin-seal on kõrvu jäänud kultuuritegelaste rahulolematus ERRi kultuurikäsitlusega, tekkis huvi mõista, kuhu see koer ikkagi täpselt maetud on.

„OPi” saatejuhid Margit Kilumets ja Margus Tabor.
ERRi foto

Teatrikriitikuna on mul arvustuste kirjutamisel välja kujunenud kolmeastmeline protsess: kirjelda, mida sa näed, püüa mõista tegijate kavatsust ehk mida nad tahtsid sulle näidata, ning analüüsi, kas nähtu ja eeldatavalt näidata tahetu kattusid või esines kommunikatsioonihäireid (ja kui esines, siis miks). Lähtun neist sammudest ka siin, võttes vaatluse alla „OPi” kui ERRi kultuurisaadete lipulaeva viimased kaks hooaega. Ajavahemikul 12. IX 2019 kuni 27. V 2021 läks eetrisse 63 saadet, kus oli kokku veidi üle 290 saatelõigu (täpset numbrit ei saa anda, sest mõne saate puhul on ETV veebilehel lõikudeks jagamine tegemata jäänud ja saate üldtutvustusest polnud ka aru saada, mis teemasid täpselt käsitleti). Peab muidugi arvestama, et selle perioodi sisse jääb ka ikka veel lainetav koroonakriis, mis on mõjutanud sedagi, mida „OP” üldse käsitleda saab (seega peaks statistikat lugema olukorrateadlikuna), kuid samal ajal võib arvata, et tegijate kavatsus tuleb seeläbi isegi paremini välja, kuivõrd saatemeeskond on olnud sunnitud leidma uusi vaatenurki.

Kirjeldus. Kui „OP” jõudis 2014. aastal oma 500. saateni, korraldati konverents, kus pidasin ettekande minagi. Toona keskendusin küsimusele, kes saavad „OPis” sõna, ja leidsin statistika põhjal, et neid inimesi on üle 2200, kellest enam kui kolmel korral oli toona kaamera ees seisnud umbes 500 inimest ning üle kümne korra 50 inimest. Keskendusin siis kitsamalt teatrile ja teen seda ka nüüd samal eeldusel, et mis ilmneb ühe kultuurivaldkonna kohta, kehtib suurel määral ka teiste puhul. Järeldasin, et „OPi” järgi esietendub peaaegu veerand kõigist uuslavastustest Eesti Draamateatris, kolmandiku uuslavastustest toovad välja Tallinna Linnateater ja Vanemuine (tegelikult oli nende kolme panus uuslavastustesse kokku veidi alla viiendiku) ning suuruselt neljas teater on Eestis Teater NO99. Seega võis väita, et „OP” valib ennekõike suuri ja tunnustatuid, aga ka seda, et nende huvikeskmes on teoste tutvustamine, kuid nende tõlgendamine ja neile väärtushinnangu andmine on tagaplaanil (kriitikutele anti siiski järjepidevalt sõna). Tuli tõdeda sedagi, et teater saab võrreldes teiste kunstiliikidega rohkem eetriaega.

Kristjan Port räägib „OPis” Märt Piusi lavastusest „Ujuja”.

Viimase kahe hooaja põhjal seda viimast enam väita ei saa, sest teatriteemaliste saatelõikude osakaal on veidi üle viiendiku. Tegelikult on „OP” viimastel aastatel suutnud väga hästi hoida käsitletavate valdkondade vahel tasakaalu, tuues ühtviisi püünele ka kujutava kunsti, muusika ja kirjanduse teemasid ning varasemast ehk enamgi arhitektuuri. Uue valdkonnana on lisandunud moekunst. Lähenemisviis teemadele on aga märkimisväärselt muutunud: kui varem oli kõige tavapärasem, et uuslavastuse puhul saavad sõna lavastaja ja kriitik (ehk teost käsitleti pärast esietendust), siis viimastel hooaegadel kõneldakse lavastusest juba enne esietendust ning lavastaja kõrval intervjueeritakse peaaegu alati ka (pea)osatäitjat. Sageli on neile juurde otsitud ka keegi kõrvalseisja (üldjuhul mõnes muus valdkonnas tunnustatud tegija), kel on teoses käsitletavaga mingi seos (näiteks Märt Piusi lavastuse „Ujuja” ühes lõigus osales Kristjan Port, kuivõrd teoses on juttu spordist ja selle eetikast, ning Hendrik Toompere lavastuse „Suur Siberimaa” saatelõik keskendus küsimusele, „mis pilguga vaatab Eerik-Niiles Kross lavastust oma isast”). Palju kasutatakse ka kultuuriloojaid mõne teise valdkonna teoste mõtestamisel — eriti kui saab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ehk leida mitut valdkonda ja nende tegijaid ühendav teema (näiteks saatelõigus „Hele Kõrve kahe kommuuni vahel” sai nimetatu kõnelda Tallinna Linnateatri lavastusest „Kommuun”, kus ta ise näitlejana kaasa teeb, ning samuti Margit Lillaki dokumentaalfilmist „Südamering”).

Henrik Kalmet lahendab „OPi” luuleülesannet.

Teiseks jääb silma, et „OP” armastab jätkuvalt ära märkida tähtpäevi (olgu selleks siis mõne teatri või näitleja sünnipäev) ja ammutab inspiratsiooni auhinnaga pärjatute nimekirjadest. Samuti on „OP” väga hästi kursis Eesti loojate sugupuude ja abielusuhetega ning neid ka demonstreeritakse. (Mõned näited saatelõikude tutvustustest: „Kalmetid kinos ja teatris”, „Vello Jürna tütar käib isaga ühiseid radu”, „Näitlejapaar Tiina Tauraite ja Erki Laur suudavad karmist karantiiniajast leida võimalusi enese täiendamiseks ja -harimiseks loomingulises vallas”, „Tiina ja tema näitlejast poeg Karl Robert Saaremäe on teatritööst hetkel vabad ja naudivad aeglast elurütmi”.) Kaks viimast saatelõiku nimetatutest jäävad aega, mil teatrid olid suletud.

Tiina Tauraite ja Erki Laur võõrustavad „OPi” oma kasvuhoones.

Kui vaadata, milliste teatrite uuslavastused „OPi” tähelepanu pälvivad, siis troonib edetabelis endiselt Eesti Draamateater (8 lavastust), aga teisele kohale on tõusnud Ugala (5 lavastust). Neljal korral on juttu tehtud Tallinna Linnateatri uuslavastustest ning kolmel korral Vanemuise, Rakvere teatri ja Estonia uudisteostest. Viimastel hooaegadel väga heas hoos olnud ja ohtralt tunnustähti kogunud Von Krahli teatrisse pole „OP” vaadeldaval perioodil jõudnud.

 

Kavatsus. Eelkirjeldatu põhjal võiks saate juurpõhimõtte sõnastada kui „inimeselt inimesele”. Eesmärk on teha magasini tüüpi saadet, kus tegija ise avab oma (ja teiste) loomingu tagamaid, kuid lähtepunkt on võimaluse korral pigem üldinimlik (näiteks saatelõigus „Jaan Rekkori hoogne hooaeg” osundati näitleja suurele töökoormusele korraga kahes teatris ja linnas) või vahva (näiteks saatelõik „Estonia õmblejad tudeerivad itaalia keelt” käsitles peagi esietenduvat Gianluca Schia­voni balletti „Alice Imedemaal”). Kriitikud saavad küll mõnikord sõna, aga pigem siis, kui on vaja mõnda keerulist teemat rahvale selgitada või siis luua mälusild üle teatriloo. Esimese näiteks on Mart Kangro lavastuse „Enneminevik” käsitlemine, kus kriitik Kadi Herkülil paluti selgitada, miks on eestlasele raske müüa kaasaegset tantsu (ja kunsti). Teise näiteks sobib Jaak Alliku tagasivaade Eduard Vilde „Tabamata ime” varasematele lavastustele, kui näidend esietendus Lembit Petersoni käe all lavaka diplomitööna Theatrumis. (Muide, Allik on üks vähestest, kelle teadmisi on „OP” kasutanud vähemalt kolmel korral.) Seega kannab saadet tugev soov tõlkida looming   n-ö inimkeelde (eks ole ka varasemate teoste meeldetuletamine muu hulgas vaataja isikliku emotsiooni elluäratamise teenistuses), mida iseloomustab ehk kõige paremini saatejuht Margit Kilumetsa palve Inga Salurannale enne voogteatriplatvormi e¯lektron saatelõiku: „Kuidas sa kõige lihtsamas keeles kas või enda jaoks oled selgeks mõelnud, et mis asi see on, mida te teete?”.

Tiina Mälberg ja Karl Robert Saaremäe „OPil” külas.
Kuvanopped

Analüüs. Ma usun, et „OPi” tegijad vastaksid ise sellele küsimusele enam-vähem samamoodi, nagu mina nende kavatsuse kirja panin. Seega julgen väita, et see, mida saate vaataja näeb, ja see, mida tegijad soovivad, et ta näeks, kattuvad. Kahtlemata on praegune „OP” märksa ajakirjanduslikum kui kümmekond aastat tagasi ja nii mõnigi kord on tulemuseks tõepoolest huvitav lähenemisnurk, mis seob omavahel mitu kultuurivaldkonda — erilise õnnestumise korral ka üle aegade. Mulle tundub, et viimaste hooaegade tõeliseks jackpot’iks just tegijate kavatsust arvestades on saatelõik pealkirjaga „Isa ja „Isa””, kus Maria Peterson võrdleb enda lavastatud Florian Zelleri „Isa” — selles mängib peaosa lavastaja enda isa Lembit Peterson — ning samal näidendil põhinevat filmi An­thony Hopkinsiga peaosas (režissööriks näitekirjanik ise).

Sellegipoolest pole kuidagi võimalik põhjendada, miks saavad kõige rohkem tähelepanu just need teatrid, mis seda pingerivi veavad. Kahtlemata on ka Eesti Draamateater olnud viimastel hooaegadel huviäratavas loomepalangus ja Ugala jõudnud aastaauhindade nominatsioonideni sagedamini kui paljud teised teatrid, kuid ometigi ei saa kuidagi lahti tundest, et neid valikuid kannab ennekõike mugavus. Kahjuks on statistika külmalt aus: saatejuhtide eraelulised seosed mõjutavad seda, keda ja millest kõnelema kutsutakse. Eriti jääb see silma, kui kõrvutada keskmisest sagedamini külastatud teatrite nimekirja saatejuht Margus Tabori tööraamatuga ehk sellega, millise teatri truppi ta parajasti kuulub (kuigi ka ERRi enda praeguste ja endiste töötajate kultuurilembust tavatsetakse näidata). Aga eks ole seegi ju kooskõlas varem sõnastatud „OPi” „inimeselt inimesele” põhimõttega.

„OP” võiks ju olla saade, mis aimab teatrisündmust ette (kes vähegi regulaarselt võimalikult erinevates teatrites käib, paneb üldjuhul pihta) ning oskab (ja tahab) näha sündmuslikkust ka mujal kui nendes kõige suuremates või saatejuhtidele lähedasemates teatrites. Lihtsas keeles ja võimalikult paljudele saab rääkida ükskõik millest, kui tegijad ise materjalist üle käivad. Ma ei hakka siinkohal tsiteerima rahvusringhäälingu töötajaid, kes on ühel või teisel moel vastandanud meedias enda tehtavat n-ö kitsale kultuuriringkonnale sobivaga (justkui see, kui üks looja räägib teise looja teosest, ei oleks kultuurikäsitluse kammitsemine kitsalt tsunftisiseseks ettevõtmiseks), kuid viitan siiski rahvusringhäälingu seadusele, mis seab ERRi esimeseks eesmärgiks toetada eesti keele ja kultuuri arengut. Pole midagi parata, areng on alati samaaegselt erisuunaline, ühtviisi juba uuristatud voolusängis kulgev ja uusi läbimurdeid õõnestav — jah, aeg-ajalt ka tupikusse jõudev, aga needki ilmingud jätavad oma jälje peavoolule.

Kui saate tegijad tunnevad, et olen neile siinkohal liiga teinud, siis tasub pöörata nõudlik pilk ERRi juhtkonna poole, sest „OP” sellisel kujul, nagu ta praegu on (ehk kenasti oma kavatsuse kohane), saab olla selline vaid juhul, kui mõnes teises ERRi programmis pakutakse teistlaadi lähenemist. Ma üldse ei vaidle vastu seisukohale, et ETV prime time peaks kõnetama võimalikult suurt inimhulka (kuigi see ei välista julgemaid teemavalikuid ja pühendunud tööd ka esmapilgul raskesti mõistetava vahendamisel), aga „Plekktrumm” üksi ei tasakaalusta te­leprogrammide kultuurikäsitlust pii­savalt, et keskmisest pühendunum kultuuriaustaja saaks pidada ETV2 kanaliks, kus lisaks teoste ja suundumuste vahendamisele neid ka tõlgendatakse ja nende üle vaieldakse. Jah, muidugi on ERRil veel lisaks kultuuriportaal ja raadioprogrammid, kus leidub kõhutäidet ka sisulise analüüsi näljas kultuurihuvilisele, kuid esimene taaskasutab suures osas SA Kultuurileht väljaannetes ilmunut ning raadioeetristki on vähemalt üks kultuurisaade podcast’iks taandatud (millegipärast on „Teatrivahti” iga kuuga aina keerulisem ERRi veebist üles leida ). Seega, ehk ikkagi on põhjendatud rahvusringhäälingu kultuurikäsitlus korra rahulikult läbi kõigi tema programmide ja platvormide üle vaadata ja vajadusel katsetada uute formaatidega (sest ka katsetamine on osa arengust, lausa selle mootor). Nii saab ka „OP” jätkata lähenemisega, mis ajakirjanduslikust loogikast lähtuvalt on igati põhjendatud, kuid ei pea samal ajal pakkuma ka kõike muud, mida polegi mõistlik ühe saatega kavatseda.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist