DŽÄSSI- JA BLUUSISUVEST 2021

September, 2021

TIIT LAUK

XXV FESTIVAL „JUU JÄÄB”

Üks tähelepanu vääriv muusikaüritus on ajalooks saanud. Kahekümne viiendat korda toimunud üritus — on seda vähe või palju? Eriti kui arvestada, et see festival on olnud järjepanu igal aastal, isegi pandeemiast hoolimata, ja sugugi mitte suurlinnas, vaid väikesel Muhumaal. Tundub, et seda on siiski piisavalt palju, et teha väike tagasivaade.

Festivali nimi „Juu jääb” võeti kasutusele pooljuhuslikult pärast esimest õnnestumist, osutus prohvetlikuks ning hoogu ja haaret paistab üritusel jätkuvat. Džässiga seonduvatest festivalidest on see Eestis üks vanimaid — vaid „Tudengijazz” ja „Jazzkaar” võivad uhkust tunda veelgi pikema ajaloo üle. Festivali kunstiline juht Villu Veski ei ole piiranud end kindla stiiliga, nimetades ettevõtmist tulevikumuusika festivaliks. Villu sõnul oli üks peamisi eesmärke tõestada, et tulevikumuusika pole ainult elektrooniline (masina)muusika. Žanrid ja stiilid segunevad ning nendevahelised piirid hägustuvad pidevalt; jäävad vaid hea muusika ja head muusikud.

Festivali „Juu jääb” kunstiline juht Villu Veski.
Foto: Sander Ilvest / Scanpix

Selle ürituse puhul pole esmatähtsaks peetud kommertsedu. Iseenesest ei saa kommertsedust küll päriselt mööda vaadata, kuid esinejate valikul on Villu lähtunud põhimõttest, et nende muusika peab teda inspireerima, tekitama soovi koos nendega mängida. Ja seda ta enamikul juhtudel ka teeb. Festival vääribki tähelepanu ka seetõttu, et Villu Veski ise on rahvusvahelise tasemega tegevmuusik. Villu arvab, et ainult tegevmuusik on  suuteline tajuma, millised muusikud on vaja kokku saada, et toimuks „sündmuse künnist ületav event”. Ja nii see on läinudki: uhke tunne on  vaadata Euroopa tuuri kalendrit, kus seisavad kõrvuti Muhu Muusikatalu ja Montreux’ džässifestival.

Festivali korralduslik pool on viimasel ajal jäänud Inna Veski hooleks. „Juu jääb” on olnud rändav festival, esimene kord toimus see toona alles restaureeritavas Pädaste mõisas, edasi Koguva külaplatsil, Nautse-Mihkli talus ja 2009. aastal koguni Havail!¹ Ja nüüd lõpuks paistab, et on eesmärgile jõutud, sest praegune festivalipaik Muhu Muusikatalus tundub vastavat kõigile kriteeriumidele: see on piisava suurusega, mõnusalt vaba miljööga ja asub inspireeriva looduse keskel. Villu Veski tunnistab, et talle oli eeskujuks „Pori jazzi” idee ühendada džässmuusika ja looduse sünergia, eriti siis, kui seda festivali peeti Kirjurinluotol. Festivali „Juu jääb” omapäraks on seegi, et Villu tutvustab ise kõiki esinejaid ja intervjueerib neid laval. Kõik pole paraku siiski roosiline — mitte kõik küla elanikud pole sedasorti muusika austajad ja nagu külavanema kommentaarist selgus, on vastuseis kohati hilisele ajale kanduvale ja kellaajale mittekohase tugevusega muusikale üpris tugev.  

Aga nüüd asja juurde. Alustuseks tuleb kahjuks öelda traditsiooniliselt, et kuna festivali kontserdid langesid osaliselt ühte ja kontserdipaikade vahemaad olid küllaltki suured (Kuressaare ja Muhu Muusikatalu), siis ei olnud võimalik kõiki kontserte kuulata. Valik on aga alati mingil määral subjektiivne.

 

1. juuli

Festivali avakontsert: Sketchbook Quartet (Austria) Kuressaare Arensburg Boutigue Hotel & SPA päikeseterrassil. Laval ansambel koosseisus: Leonhard Skorupa (saksofonid), Andi Tausch (kitarr), Daniel Moser (bassklarnet, FX), Konstantin Kräutler (trummid).

Viini Sketchbook Quartet esines festivalil „Juu jääb” esmakordselt. See küllaltki ebatraditsioonilise koosseisuga kvartett iseloomustab ennast nii: „Loomingus hoiame ukse avatuna kõikvõimalikele eksperimentidele; laval sulatame kokku kõike, mis vähegi sobiv tundub, proge- ja surfirokist kammerliku džässini; rohkete improvisatsioonidega liugleme üle tihedate rütmimustrite.” Seda kõike võis nende esitusest ka leida. Eksperimente oli tõesti rohkesti. Kahjuks polnud vabaõhulava esinemiseks just parim paik, nii veenvusest kui mängulustist jäi vajaka. See võis olla muidugi tingitud ka vähesest publikust.

Sketchbook Quartet.
Irina Mägi foto

 

Ivi Rausi plaadiesitluskontsert „Üks-Teist” Muhu Muusikatalus. Laval: Ivi Rausi & ansambel koosseisus: Ivi Rausi (vokaal), Raun Juurikas (klahvpill), Karl M. Pennar (kitarr), Robert Rebane (bass), Mihkel Metsala (flüügelhorn), Ahto Abner (trummid).

Ivi Rausi on džässlaulja, improvisaator, muusikalooja ja arranžeerija, muusik, kelle teekond on kulgenud klassikalisest muusikast džässini ja sealt regilaulu kaudu kaasaegse vaba improvisatsioonini. Tema muusikaline keel on julge ja eksperimentaalne, balansseerides „hulluse” ja lihtsa ilu piirimail. Lisaks tavapärasele vokaalile kasutab ta silbikeelt (ehk skat-laulu²) ja kõikvõimalikke naturaalseid hääleefekte, mida miksib elektroonikaga. Ivi Rausile meeldib mäng tema ilus ja eheduses. „Üks-Teist” on Ivi Rausi kolmas autorialbum, kahe sõbra — Ivi Rausi  ja Anneliis Kõivu — ühine looming. Muusika autor on Ivi Rausi, tekstid on sündinud Anneliis Kõivu sulest. Arranžeeringud, mida on loomingulises protsessis rikastanud kaasategevate muusikute ideed, on loonud Ivi Rausi. Albumi muusikaline keel on džässilik. Kõik lood kõlavad eesti keeles. Siin on post­bluusi, hea tuju bossanovat, prantsuse kohviku svingi, kerget ska fiil’i, unenäolist tantsumuusikat ja mõndagi muud. Nagu Ivi algul ütles: „On hea, kui mõni neist lugudest jääb meelde, kutsub esile laheda emotsiooni, kisub tantsima või jääb koguni kummitama.” Lahe kava suurepärases esituses; plaadile julgen ennustada head müügiedu.

 

JT Conception Muhu Muusikatalus

JT Conception (endine Trump Conception) on bassist Janno Trumpi kokku kutsutud ja tema loomingut esitav kümneliikmeline gruuviorkester: Janno Trump (basskitarr, Moogi bass ja kompositsioonid), Madis Muul (klahvpillid), Pent Järve  (kitarr), Dmitri Nikolajevski (trummid), Caspar Salo (löökpillid), Danel Aljo (tenorsaksofon), Keio Vutt (baritonsaksofon), Allan Järve (trompet), Jason Hunter (trompet), Johannes Kiik (tromboon). Kodumaiste muusikagurmaanide südamed võitis bänd džässi, rokki ja funki sulatava särava muusikaga juba oma esimeste kontsertidega 2015. aastal. Praeguseks on JT Conception välja andnud kaks kauamängivat heliplaati bassisti loominguga, „One” (2016) ja „Wait For It” (2017), ning pälvinud hulga nominatsioone ja auhindu kohalikul muusikaskeenel, mida kroonib aasta džässansambli tiitel 2019. Oma täidlase bigbändiliku kõla ja intensiivse muusikalise energiaga on JT Conception võitnud kuulajaid ka naaberriikides, viimaste aastate jooksul on esinetud džässifestivalidel Riias, Klaipedas ja Vilniuses. Ja julgen ennustada, et see on alles algus. Nende kavas oli seda professionaalset täpsust, sädet ja mängurõõmu, milleta pole võimalik sellist muusikat esitada. Elamuslik esitus, mis ka publikult tormilise vastuvõtu leidis. Kõik liikmed on meie noorema põlvkonna tippude seast. Edu teile!

 

Sharón Clark (USA) & Mattias Nilsson (Rootsi) Muhu Muusikatalus

Duo Sharón Clark (vokaal) ja Mattias Nilsson (klaver) oli üks tänavuse festivali pärle, kellel oli ainsana festivali raames kaks kontserti — Pädaste mõisa ja Muhu Muusikatalu laval (teine kontsert 2. VII). 2012. aastal New Yorgis kohtunud muusikud on koos mööda maailma kontserte andnud. Esinetud on tuntud festivalidel nii Euroo­pas, Aasias kui Aafrikas. Washington DCst pärit Sharón Clarki jõulist ja suure ulatusega häält on sageli võrreldud souli-, džässi- ja bluusimaailma tuntuimate lauljate Ella Fitzgeraldi, Billie Holiday ja Sarah Vaughani häälega. Clark on esinenud koos Duke Ellington Orchestraga, Smithsonian Jazz Masterworks Orchestraga ning Richmondi ja Baltimore’i sümfooniaorkestriga. Clarki lavapartner, rootslane Mattias Nilsson on üks Skandinaavia omanäolisemaid pianiste, kes on oma karjääri jooksul jõudnud anda ühtekokku enam kui 1000 kontserti ja esinenud 32 riigis üle maailma. Nilsson ühendab oma improvisatsiooniderikkas muusikas põhjamaised traditsioonid klassikalise, folk- ja džässmuusikaga. Ja teeb seda ülimalt stiilselt ja väljapeetult, tema mängus pole ühtki liigset nooti. Duo vastastikune mõistmine oli ideaalne, nende stiilipuhas kava ei jätnud kedagi ükskõikseks. Minu ja kogu publiku siiraimad komplimendid! Sellel kaval oli vaid üks suur puudus — ta lõppes liiga kiiresti. Soojas suveöös pääses eriti mõjule lisapalaks esitatud „Summertime”.

Sharón Clark & Mattias Nilsson.
Gorm Valentini foto

 

Sammalhabe & Ki En Ra Muhu Muusikatalus

Reklaam kuulutas, et järgmine esineja, Sammalhabe, „on produtsent, muusik, räppar, laulja. Mida iganes sul hetkel vaja on. Võbeleb hip-hopi, räpi, trapi, r’n’b, indie’i, souli, kütte jne rütmis. Lavalaudadel proovivad Sammalhabe & Ki En Ra kombineerida elektroonikat ja orgaanikat, jõudes õige õhutemperatuuri, niiskustaseme ning kuulajate koostööga harmoonilise sümbioosini.” Nende etteastet kuulates tekkis paratamatult küsimus, kas tulevikumuusika sinnakanti tüüribki. Kahtlemata on ka sel stiilil oma kuulajaskond (eriti pärast kolme õlut), sest ka muusikaga mitte kokku puutuv seltskond vajab midagi, millele kaasa jõmiseda. Antud juhul nende esitus mind ega kasina aplausi järgi otsustades ka publikut eriti ei võlunud.

 

2. juuli

Maris Pihlap Muhu Muusikatalus. Maris Pihlap (vokaal ja viiul), Martin Mänd (kitarr) ja Johannes Eriste (trummid).

Nagu reklaamis kirjas, viib tänavu plaadifirma TIKS rekords alt oma debüütalbumi „What Have You Become?” avaldanud ja seda siin esitlenud pärimusmuusika taustaga laulja ja viiuldaja Maris Pihlap kuulaja helirännakule, kus põimuvad üheks džäss-, pärimus- ja elektronmuusika. Muusiku sõnul algab iga tema uus lugu alati tekstist, kas siis laulusõnadest või lihtsalt väga tugevast kontseptsioonist pealkirja kujul. Minul tekkis kohe küsimus, miks ühe vähese esinemiskogemuse ja pärimusmuusika taustaga laulja esikplaat peaks olema ingliskeelne. Loodab ta sellele tõesti suurt rahvusvahelist levikut? Sellesse perspektiivi mul antud juhul küll usku ei tekkinud. Erinevate stiilide miksimine kuulama panevat tulemust ei andnud, plaadiostmise soovist rääkimata.

 

Tõnu Naissoo Hammond trio Muhu Muusikatalus

Tõnu Naissoo Hammond trio koosseisus Tõnu Naissoo (Hammondi orel ja Moogi süntesaator), Danel Aljo (sopran- ja tenorsaksofon), Ahto Abner (trummid) on tegutsenud väikeste vaheaegadega juba alates 2011. aastast, mil ilmus nende esimene album „A Time There Was”. Trio muusika hõlmab stiilidest peamiselt post-bop’i ja mainstream’i ning ka funki elemente. Helilooja ja klahvpillimängija Tõnu Naissoo on üks rahvusvaheliselt enim tuntud eesti vanema põlvkonna muusikuid. Ta on ka meie aktiivseim džässmuusik, kes on välja andnud üle 20 heliplaadi, neist 15 viimast Jaapanis (!), olles nii vaieldamatult sealne tuntuim eesti džässmuusik. Nagu Tõnu kontserdile eelnenud intervjuus Villu Veskile ütles, meil neid kahjuks osta pole võimalik, tollimaks teeks hinna ebamõistlikuks. Naissoo Hammond Trio oli üks selle festivali vaieldamatuid tippe, seda nii muusika kui mängutaseme poolest. „Juu jääbil” kuulsime muusikat nii nende debüütalbumilt (1968) kui ka erinevaid džässistandardeid ja lugusid roki- ja popiklassikast. Lisaks Hammondi orelile kasutas Naissoo oskuslikult Moogi süntesaatori huvitavaid kõlavärve. Sopran- ja tenorsaksofonil mängis Danel Aljo ning trummidel Ahto Abner. Suurepärane ansambel, minu hinnangul selle festivali parimaid. Jään huviga nende järgmist kontserti ootama.

Tõnu Naissoo Hammond Trio.
Rene Jakobsoni foto

 

Vanessa Haynes (Suurbritannia/Soome) Muhu Muusikatalus

Suurbritannia džässfunki supergrupi Incognito esilaulja Vanessa Haynes oma ansambliga Vanessa Haynes Band koosseisus Vanessa Haynes (vokaal), Tom O’Grady (klahvpillid), Kari Paavola (trummid), Markku Kanerva (kitarr) ja Antti Ahtoniemi (bass) jõudis sel suvel festivalile „Juu jääb” oma Põhjamaade ja Baltikumi tuuri raames. Ansambel oli reklaamis tituleeritud üheks festivali peaesinejaks. Juba aastaid Suurbritannia muusika­skeenel tegutsenud, Trinidadi saarelt pärit Haynes on eelkõige tuntud oma võimsa vokaali ja energilise esinemismaneeri poolest. „Juu jääbi” kontserdil sai kuulda lugusid nii Haynesi sooloalbumilt kui ka tõelist funki- ja souliklassikat.

Muhu Muusikatalus astus Haynes üles koos oma abikaasa, tunnustatud klahvipillimängija Tom O’Gradyga. Neile sekundeeris soomlaste rahvusvaheliselt hinnatud muusikutest koosnev saatebänd, mida juhib trummar Kari Paavola. Hoolimata austust tekitavast teoste nimekirjast ei pakkunud kõnealune koosseis siiski sügavat elamust. Solist jäi, seda eriti feeling’u osas, selgelt alla päev varem kuuldud Sharón Clarkile, soomlastest saatebänd aga samas stiilis esinenud JT Connectionile. Olid nemadki vaieldamatult heal professionaalsel tasemel, kuid nende mängus polnud seda mängurõõmu, mis teisi ja publikut nakatanuks. Kokkuvõttes korralik tantsubänd, ei enamat. Aga kui aus olla, siis džäss oligi ju ligemale pool sajandit põhiliselt tantsumuusika…

 

Sander Mölder ja sõbrad Muhu Muusikatalus. Laval: ansambel koosseisus Sander Mölder, Marie Vaigla, Ott Ojamaa ja Daniel Levi.

Sander Mölder on  mitmekesise muusikalise tausta ja laia käekirjaga helilooja, produtsent ja muusik. Tšellomängijana alustanud saarlasest on tänaseks saanud üks mitmekülgsemaid loojaid eesti muusikas, kes tunneb ennast kodus kõikvõimalikes rollides, muusikalistes žanrites ja koosseisudes. Festivalil „Juu jääb” esitas Mölder oma juba tuntud ja ka veel värsket ja ilmumata materjali, tema ülesandeks oli päeva lõpetamine. Oma ülesandega sai koosseis suurepäraselt hakkama.

 

3. juuli

Lastekava „Midagi uut” Muhu Muusikatalus

​Reklaamis küsiti, mis juhtub, kui Meriväljal saavad kokku head sõbrad Karoli, Anneli, Lenna, Else, Grete, Marii-Heleen, Emili ja Sonja. Ning sünnib „midagi uut”, s. t kokku saavad lõbusad Merivälja laululapsed ja oma loomingut esitavad noored instrumentalistid Tartu, Viljandi ja Pärnu muusikakoolidest. Seega oli see festivali nimega otseselt seotud ettevõtmine ja loodetavasti neist tulebki meie muusika uus põlvkond. Sellised esinemised on nii lastele kui nende vanematele ülimalt tähtsad. Merivälja laululapsed võtsid asja tõsiselt ja nende elurõõmsat esinemist oli lust vaadata. Veidi kriitilisemad võinuks juhendajad olla nn omaloomingu puhul, millest nii mitmedki numbrid polnud veel lavaküpseks viimistletud. Aga oli ka meeldiv üllatus — Pärnu Muusikakooli noormees Erik Kala esitas džässiklassiku Horace Silveri pala, improviseerides täiesti vabalt! Tõsi, ta kasutas välismaal üpris populaarset nn „üheta” plaati, s. t saatepartii on sisse mänginud profid, solisti rida tuleb õpilasel endal täis mängida. Nii saab harjutada koos heal tasemel saatjatega ja Erik tegigi seda märkimisväärselt heal tasemel. Siit on peatset täiendust loota meie džässmuusikute perele. Tänagem nende juhendajaid Marge Loiku ja Indrek Oseleini.

 

Trio: Tafenau — Agan — Tafenau Muhu Muusikatalus

Raivo Tafenau (saksofon) ja Ain Agan (kitarr) on koos musitseerinud juba peaaegu kakskümmend viis aastat, neil on olnud lugematu hulk live-kontserte, stuudioprojekte ja ilmunud sooloalbumeid. Festivali „Juu jääb” laval ühines duoga Raivo poeg Ra­muel Tafenau rütmipillidel, kes vaatamata oma noorusele on juba ilmutanud kohalikes džässiringkondades soojalt vastu võetud autoriplaadi ja osaleb väga aktiivselt ka Eesti džässielus. Koos nopitakse välja parimad palad meeste originaalloomingust ja mängitakse ka maailmaklassikat ehk džässistandardeid. Trio omapärane ja väga õhuline helipilt on festivali programmis kindlasti maiuspalaks ja meeldivaks muusikaliseks vahelduseks.

 

Mari Jürjensi ansambel „Oma ilus ja veas” Muhu Muusikatalus. Laval koosseis: Mari Jürjens (kitarr ja laul), Aivar Surva (klaver ja trompet), Sten-Olle Moldau (kitarr), Ain Agan (elektrikitarr), Robert Jürjendal (elektrikitarr), Indrek Mällo (kontrabass).

Mari Jürjens on vabakutseline näitleja, laulja ja laululooja. Tänaseks on ta ilmutanud  neli sooloalbumit oma autoriloominguga: „22” (2010), „Maa saab taevani” (2013), „27” (2016) ja „Omaenese ilus ja veas” (2020). Festivalil „Juu jääb” esitati Mari viimaste aastate  loomingut ja teoseid plaadialbumilt „Omaenese ilus ja veas”. Nimetatud album pärjati Eesti muusikaauhinnaga kategoorias „autorilaul /rahvalik album”; ühtlasi pälvis Mari Kuldse Plaadi auhinna „Aasta naisartist 2021”. Oma lähimineviku kohta ütleb ta järgmist: „Viimase nelja aasta jooksul olen ma kogenud suuri muutusi ja kasvamist, tundnud ilmatut tuge ja rõõmu ja sukeldunud rohkem kui kunagi varem inimeseks olemise küsimustesse.” Plaadialbumi „Omaenese ilus ja veas” laulud räägivadki Mari sõnul „inimeseks olemise võlust ja vaevast ning sellest, kuis me teineteist vajame”. Kuigi esinejaile pole midagi otseselt ette heita, jäi loodetud elamus pisut kesiseks. Aga on juba kord nii, et ka parimail ei tule kõik alati soovitud kombel välja. Või ehk ongi inimeseks olemine selline?

 

Forq (USA) Muhu Muusikatalus

Maailmatasemega USA instrumentaalkvartett Forq oli festivali „Juu jääb” üheks tänavuseks peaesinejaks. Nime Forq alla on ühinenud neli andekat improvisaatorit, heliloojat ja interpreeti, kelle karjäärikirjeldused on pungil koostöödest A-kategooria popstaaridega, esinemistest kuulsatel muusikafestivalidel ja kõikvõimalikest muusikaauhindadest.

Klahvpillimängija Henry Hey ning Grammy auhindadega pärjatud ansambli Snarky Puppy asutaja ja bassimängija Michael League’i 2012. aastal ellu kutsutud ansambel Forq on dünaamilise ja kahtlemata meeldejääva helikeelega kvartett, mis sulandab oma loomingus oskuslikult erinevaid muusikažanre. Siiani neli albumit välja andnud ansambel on maailmalavadel oodatud esineja. Ta on tuuritanud USAs, Euroopas, Hiinas ja Austraalias ning mänginud paljudel tuntud muusikafestivalidel.

Bändi üks loojatest, klahvpillimängija Henry Heye on teinud muu hulgas koostööd David Bowie, George Michaeli ja kollektiiviga Empire of the Sun ning on kõrgelt hinnatud muusik ja helilooja. Kvarteti teise looja, bassimängija Michael League’i asemel oli nüüd Forqis koha sisse võtnud Kevin Scott, suurepärane improviseerija, kes suudab vallata erinevaid stiile džässist heavy metal’ini ning on tänu oma mitmekülgsele tunnetusele ja mänguoskusele leidnud rakendust näiteks John McLaughlini, Akoni, Monica, Wale’i ja paljude teiste artistide salvestustel ning turneedel. See oli hea näide elektroonika ja instrumentaalmuusika ühendamisest ehk festivali uutest muusikaideedest.

 

Festival lõppes stiilselt kirikukontserdiga Muhu Katariina kirikus. Kahjuks polnud võimalik seda kuulata, kuna pidin varahommikuse praamiga mandrile naasma. Kolm päeva täis arvatavat tulevikumuusikat oli läbi. Kuulata oli võimalik viitteistkümmend esinejat, s.t umbes kuutteist tundi valdavalt suurepärast muusikat. Nii võib XXV festivali „Juu jääb” lugeda kordaläinuks. Soovin jõudu tegijaile ja jään huviga ootama järgmist festivali.

 

Kommentaarid:

¹ Seal filmiti kaadrid filmile „Saarte värvid” (Allfilm, 2012).

² Skat-tehnika on improvisatsioonilise vokaalse džässmuusika võte, kus kasutatakse vabalt rütmi sobivaid silpe, arvestamata nende tähendust.

 

 

XXVII HAAPSALU

„AUGUSTI­BLUUS”

Baltimaade suurim ja vanim bluusifestival „Augustibluus” toimus tänavu juba 27. korda. Vahele on jäänud vaid 2020. aasta, mil COVIDi-pandeemia sellele kriipsu peale tõmbas. Vastavalt festivali järjekorranumbrile toimus tänavu Haapsalus 30. juulist kuni
1. augustini ühtekokku kakskümmend seitse kontserti. Järgnevas ülevaates annan edasi oma muljed ajalist toimumist järgides.

 

30. juuli

Esimesena astus Africa pubi terrassil üles tartlaste kooslus Autt of Office koosseisus Urmas Kõrgesaar (kitarrid ja vokaal), Eiko Kuusik (juhtiv vokaal ja akustiline kitarr), Aavo Altna  (löökpillid), Üllar Kärt (suupillid ja kitarrid) ja Peeter Jaska (bass ja fretless-bass). Neid tutvustavast tekstist saame teada, et see, alates 2002. aastast tegutsev Tartu bluusi- ja rokibänd tähistab tänavu oma 20. tegevusaastat ja et „Augustibluusiks” valmis bändil teine plaadialbum. Bänd osaleb aktiivselt ka Tartu bluusiklubi viljakas tegevuses. Kõik selle bändi muusikud, osa neist hobipillimehed, on pikaajalise esinemiskogemusega, mis on omandatud mitmekümne aasta jooksul erinevates eesti bändides mängides. Bänd esitab omaloomingulist muusikat ja tuntud kavereid, propageerides samas, eestikeelset teksti hinnates, ka eesti roki- ja bluusiklassikat. Just tekstid ongi selle bändi üks tugevaid külgi, kuid esiletoomist väärivad ka laulja väga hea diktsioon ja heal tasemel stiilsed suupillisoolod. Omapäraselt vaimuka ideena oli neil lisaks kontserdi sissejuhatusele ka „väljajuhatus”, millega tutvustati esinejaid mõnusa omaloomingulise bluusi saatel. Igati meeleolukas algus kolmele muusikast tulvil festivalipäevale!

Kuna bluusi puhul on vägagi tähtis koht tekstidel, luulel, on „Augustibluusil” traditsiooniliselt kavas ka muusikaliste vahelõikudega luuleprogramm „Bluule”. Sarja „Romantiline luulekava” muusika ja luule põimik „Bluule” on „Augustibluusil” kavas juba seitsmendat korda ja toimub alati spetsiaalselt valitud esinejatega. Seekord astusid üles Gaute Kivistik ehk Rohke Debelakk ja Georg Merilo (luule) ning Kalle Vilpuu (kitarr ja muusikalised vahepalad). Sõna „bluule” (= bluus + luule) mõtles Merilo spetsiaalselt välja lugupidamisest „Augustibluusi” vastu. Kõik senised „Bluule” kontserdid Haapsalus on läinud täismajale. Varasemalt on bluusipeo luulekontsertidel sõnaga üles astunud Merle Palmiste, Raivo Trass, Kärt Kross-Merilo, Juss Haasma, Lauri Liiv ja Hardi Volmer. Muusikaliste vaheklippide eest on hoolitsenud Raul Vaigla, Alar Kriisa, Vilho Meier, Mai Agan, Ain Agan, Carlos Ukareda ja Taavi „Taff” Aavik. Ka seekord oli
Haapsalu Kultuurikeskuse väike saal triiki täis ja humoorikas kava leidis sooja vastuvõtu.

Pealaval alustas kontserdipäeva Toomas Lunge & Crosswood koosseisus Toomas Lunge (vokaal), Riho Gross (kitarr), Ivo Jääger (basskitarr), Arvo Lepik (klahvpillid) ja Ove Maidla (trummid). Crosswoodi asutasid 2014. aasta varakevadel Tartu muusikud, kes on varem kaasa löönud mitmetes legendaarsetes kooslustes, nagu näiteks ROSTA Aknad ja Suuk, ning keda seob ühine armastus bluusi ja bluusil põhineva roki vastu. 2019. aasta lõpus liitus nendega Toomas Lunge. Praegu juba keskealiste meeste noorpõlvelemmikud jäävad 1960. ja 1970. aastatesse ning bändi fookus püsibki enamasti just sellel perioodil. Mängitakse lugusid Peter Greeni ja Fleet­wood Maci, Atomic Roosteri, Creami, Johnny  Winteri, The Allman Brothers Bandi jt repertuaarist. Koosseisu tulemuseks on omapärane sümbioos solisti kantrilikust ja bändi bluusilikust maneerist. Pisut harjumatu, kuid miks mitte? Huvitav kild mosaiigist.

Järgmiseks esinesid Aapo Ilves ja Sõbrad koosseisus Aapo Ilves (vokaal ja kitarr), Argo Toomel (bass), Silver Ulvik (trummid), Gunnar Kõpp (kitarr) ja Avo Ulvik (klahvpillid). Aapo Ilves & Bänd andis oma esimese kontserdi 2019. aasta jaanuaris legendaarses Von Krahli baaris. Tookord oli tegu ühekordse projektiga, kuid juba siis mõistsid kõik bändi liikmed, et see esinemine ei jää viimaseks. „Augustibluusil” esitab Aapo koos bändiga valdavalt oma lugusid. Märksõnadeks rock’n roll ja bluus, mida on vürtsitatud sisuka sõnumiga. Nendele märksõnadele vastavalt üles ehitatud kavas valitses üpris raju, rokilik lähenemine bluusile. Ei oska öelda, kas põhjuseks oli varasest kellaajast või väga kehvast vihmasest ilmast tingitud vähene publikuhuvi või mõlemad korraga, aga õiget mängurõõmu neil ei tekkinud.

Järgmisena astusid lavale Jaan Pehk ja Vaiko Eplik, mõlemad tuntud muusikud, kes tutvustamist ei vaja. Nende esinemine jättis mulje, et siin on olnud mängus COVIDi piirangud ja esinejatel pole olnud aega oma kava korralikult ette valmistada. Esimene pool kavast jättis rohkem trubaduuriliku kui bluusiliku mulje, teine pool oli rohkem stiilis „andke andeks, aga meil pole, mida mängida”. See oli nii tuntud muusikute puhul ootamatu. 

Stockholmi bänd Emil & The Ecstatics on Euroopas tuntud nimi. Lugematute festivalide, klubide ja nelja täispika albumi järel on selge, et see bänd koosseisus Emil Arvidsson (vokaal ja kitarrid), Johan Bendrik (Hammondi orel ja klaver), Mats Hammarlöf (bass) ja Daniel Olsson (trummid) väärib tähelepanu. Vaatamata paljudele suurepärastele plaadiarvustustele peab The Ecstatics oma tugevaimaks küljeks elavat esitust. Seda kinnitab nende sõnul arvukas ekstaatiline publik üle kogu Euroopa — ja nüüd ka Haapsalu publik. Bändi viimane üllitis kannab nime „Live at Fasching”, kus on püütud seda ekstaasi ka jäädvustada. Kuuldavasti oli selle müügiedu ka „Augustibluusil” märkimisväärne. Hoolimata vahepeal tihedaks muutunud vihmast pani bänd rahva elama. Siin oli kõik hea: väga hea solist, tasemel pillisoolod ja eelkõige bluusile ainuomane meeleolu ehk feeling. Ja nii polnud bändil lisapaladest pääsu.

Emil & the Ecstatics: Emil Arvidsson.

Robbie Hill Band kooseisus Robbie Hill (Suurbritannia, kitarr ja vokaal), Tatu Pärssinen (Soome, trummid) ja Masa Vallius (Soome, bass) on Šoti/Soome bänd. Šotimaalt pärit Robbie Hillil on seal bluusi sügavaimal tasemel mõistva noore talendi maine. Ta on tuuritanud risti-põiki läbi Ühendkuningriigi, ahmides endasse oma kodumaa rikkaliku muusikapärandi mõjusid. Üheks tema mentoriks olev briti bluusi suurkuju Otis Grand olla soovitanud Hillil silmaringi laiendada ja ka mujal maailmas ringi vaadata. Robbie ütleb, et ,,kui Otis Grand midagi ütleb, siis noor bluesman võtab kuulda”. Hill suunduski Skandinaaviasse, kaasas vaid seljakott ja kitarr. Tänaseks on peamiselt Soomes resideeriv Robbie Hill tuntud kui üks Põhjamaade ägedamaid bluusimehi ja oodatud külaline bluusilavadel üle kogu Euroopa.

Kuigi see Šoti-Soome segabänd jättis üldiselt hea mulje ning ka feeling’uga oli kõik korras, eelistan enne neid esinenud rootsi muusikuid. See võib tulla ka asjaolust, et neid oli ühe võrra rohkem (ikkagi 1/4 koosseisust!), sealhulgas silmapaistvalt hea klahvpillimängija, mis muutis kõlapildi oluliselt huvitavamaks ja mitmekesisemaks.

Projekt „Raul Ukareda 50” lõpetas pealaval reedese pika ja üldiselt küllaltki sisuka päeva (Kuursaalis ja Africa ööklubis jätkus tegevust veel kauaks), olles pühendatud festivali ühe põhikorraldaja, Raul Ukareda 50. aasta juubelile. Raul Ukareda on elupõline bluusientusiast, „Augustibluusi” programmijuht ja üks tuntumaid eesti bluusikitarriste. Oma visiooni muusikas kirjeldab ta kui „sügavat igatsust ja lootust millegi tabamatu järele”. Tema mäng on alati kirglik ja keskendunud  ning ta on oodatud muusik paljudes eesti ansamblites. Suurimat edu on Ukareda saavutanud ansambliga Compromise Blue, millega esineti juba 1990. aastate alguses mainekatel Euroo­pa ja Ameerika festivalidel.

Oma poolesajandat sünnipäeva tähistas Ukareda loomulikult „Augustibluusil” koos vanade ja noorte sõpradega, väga heade muusikutega. Lavale astusid Hedvig Hanson, Robert Linna, Emil Rutiku, Villu Veski, Jaak Ahelik, Avo Ulvik, Ülo Krigul, Argo Toomel, Mike Miley, Carlos Ukareda, Jaak Oserov, Andres Kontus, Margus Männa ja Ain Kalme. Pean tunnustavalt mainima, et seitsekümmend viis protsenti kavast oli tipptasemel, demonstreerides meie parimate bluusimuusikute vaieldamatult rahvusvahelist taset. Eriti tõstaksin esile kontserdi seda osa, kus laval olid Compromise Blue endised ja praegused tegijad. Üldisest tasemest langes välja kontserdi lõpuosa, mis oli pühendatud Jimi Hendrixi muusikale. Nagu juubilar mainis, on Jimi Hendrix olnud tema iidol juba varasest noorusest peale. Aga ta mainis ka, et Hendrixi musitseerimise järeletegemine on praktiliselt võimatu. Paraku sel korral leidis see tõestust. Robert Linna ei ole veel piisavalt küps muusik, kuigi on ilmselgelt teel sinnapoole, ja võimalik, et põhjus oli ka „Augustibluusi” tüüpilisel veal, võimendusel. Nimelt pidas helipuldis olija vajalikuks tugevuseheeblid põhja lükata ja nii oli võimatu tabada muusikute häid kavatsusi. Sellele probleemile on varem korduvalt tähelepanu juhitud, kuid näib, et kahjuks kurtidele kõrvadele.

Ääremärkusena olgu mainitud, et Raul Ukareda, kes tähistab oma juubelit juba eelmisest sügisest peale, pühendas sellele ka sügisesel „Jazzkaarel” esitatud, Jimi Hendrixi viimasest ja kuulsaimast plaadist „Band of Gipsys” (mille ilmumisest möödus samuti 50 aastat) inspireeritud kava. Toonane, meie parimatest noortest muusikutest koosseis eesotsas juubilari ja René Puuraga tuli sellega hiilgavalt toime.

 

31. juuli

Festivali teine päev algas muusikale vahelduseks Emil Rutiku bluusiviktoriiniga, kus oli küsimusi nii bluusi kui ka Haapsalu linna ja selle kuulsa raudteejaama kohta. Järgmine kontsert just seal toimuski.  

Randal Randoja on Tartu bluusi­trubaduur, kelle looming tuleb elust enesest, nagu ta ka ise ütleb: „Minu muusikas kõlavad lood nii enda kui ka sõprade ja tuttavate kogemustest.” Randoja laulab eesti ja inglise keeles sellest, mida kõrv kuuleb, silm seletab ja millest rahvasuu kõneleb. Seega on kõik bluusile vajalikud komponendid olemas. Haapsalu vana raudteejaam oli suuruse poolest tema kavale just paras paik. Kuigi ta on tegutsenud ka mitmetes bändides, on talle südamelähedasem siiski ülesastumine trubaduurina, kitarride ja jalatrummiga, väiksematel kontsertidel ja festivalidel üle Eesti. Pretensioonitu ja lahe olme­bluus.

Andres Rootsi reklaamist loeme: „Prantsuse bluusiajakiri Blues Again! kirjutab, et Tartu slaidkitarrist Andres
Roots on nagu Bordeaux’ vein, mis aastatega aina paremaks läheb; ameeriklaste Bman’s Blues Report kiidab tänapäevase ja traditsioonilise tasakaalu tema muusikas ja raamat „Eesti muusika 100 aastat” tutvustab meest kui „Eesti kitarristide hulgas rahvusvaheliselt tuntuimat puhta bluusi mängijat”. Mullusel „Augustibluusil” oleks Roots tähistanud kahekümne aasta möödumist oma esimesest esinemisest Haapsalu publiku ees ja esitlenud USAs, Šotimaal ja Eestis salvestatud kontserdivõttega plaati „Mississippi to Loch Lomond”. Pandeemia tõttu jäi ära ka plaadiesitlustuur; selle asemel avaldas Roots sügisel eriolukorraaegsete kodusalvestuste albumi „Tartu Lockdown”. Roots on „Augustibluusil” üles astunud eri bändide koosseisus viisteist korda, tänavusel festivalil sai aga esmakordselt kuulda tema soolokava. Sellist CVd ei saa kaugeltki igaüks välja käia.

Läksingi suure huviga kuulama, mis tal seekord öelda on. Oma esimeses soolokavas näitas Roots erinevate kitarride ja Mississippi bluusi stiili suurepärast valdamist. Paraku ei olnud vist „tema päev”, ideed ja mänguvõtted hakkasid korduma, värskeid mõtteid ei jätkunud kogu kavasse. Aga hea katse igal juhul — ega meil ju selle stiili soliste nii palju olegi.

Ansambel Von Dorpat on „spirituaalne ja samas romantiline, ühtaegu kosmopoliitiline ja kodumaine”, nagu nad ise enda kohta ütlevad. Koosseis Johannes Vedru (vokaal ja klahvpillid), Henri Lohk (vokaal ja kitarrid), Erki Veikar (vokaal ja basskitarr) ja Kaarel Adamson (vokaal ja trummid) on tegutsenud alates 2010. aasta septembrist. Nende repertuaari põhjaks on Johannes Vedru ja Henri Lohu looming, mida ansambel on ühiselt töödelnud ja täiustanud. Loomingulises tervikus on muusikal ja sõnadel võrdselt tähtis roll. Tekstid on pigem isiklikud, kuid mitmel juhul kannavad endas ka teatud elutarkust või tähelepanekuid meid ümbritseva suhtes. „Loodame kõigile huvitatud kuulajatele pakkuda jätkuvalt helidemaailma, mis paistaks Eestis silma oma eripärasusega: oleks kontaktis ameerikaliku musta muusikaga, kuid sisaldaks samas eestikeelset kvaliteetset lauluteksti,” ütlevad nad.  2018. aastal ilmus ansambli esikalbum „Kõik jutud”, mille publik väga soojalt vastu võttis. Von Dorpati teine album näeb ilmavalgust tänavu sügisel. Seega on see juba (meie kontekstis) piisavalt staažikas bluusibänd, millel on olnud aega küpseda. Nende seekordset ülesastumist kuulates tükkis paraku jääma mulje, et tegemist on mõningase üleküpsemisega. Kõik oli justkui omal kohal, aga mängurõõmu oli vähevõitu, esinemine oli kuidagi tujutu.

Teise päeva pealavakontsertide rea avas noortest muusikutest koosnev Kaibald, Hiiumaast inspireeritud, rahvusvahelise taustaga bänd, kes tutvustab end nii: „Eesti ainsa kõrbe, Kaibaldi liivaku järgi nime saanud ansambli kõla kompab piire bluusi-, roki-, vesterni- ja kantrimaailma vahel. Eriline kõrbelik kitarri-saund aitab luua muusikale filmiliku meeleolu, sekka kergelt unelevaid 70-ndate helinüansse. Kaibaldi lood sünnivad sügaval Hiiumaa metsade vahel saunamajakeses, kus ülimat vaikust segab ainult mööda kõndivate lehmade ammumine.”

Kaibald on värske kooslus, mille sünniks võib pidada 2020. aasta jaanuari, kui bändiproovi ilmusid esimesed oma lugude alged. Enne seda tehti muusikat nime The Fine Tunas all, repertuaaris peamiselt neile meelepärased bluusikaverid. Reklaam „Augusti­bluusi” kodulehel teatab: „Bänd sai alguse sellest, et laulja Liisi otsis oma häälega kokku sobivat kitarrikõla. Lõpuks leidis ta Riho ja ta elektrilise bluusi sound’i. Ühine muusikaline tunnetus inspireeris üheskoos muusikat tegema. Trummar Doni ning austraallasest basskitarristi Mike’iga alguses lihtsalt koos jämmimisest kasvas välja päris bänd.”

Kontsert „Augustibluusil” oli nende esimene suurema auditooriumi ees esinemine. Sageli kasutatakse kontsertiderea esimese esineja puhul väljendit „tal on au avada”, kuid tegelikult on see ebatänuväärne koht kavas, seda eriti tundmatule noorte ansamblile — tuleb neil ju alles kogunev publik õigele lainele viia ehk üles soojendada. Kaibald sai oma ülesandega enam-vähem hakkama. Tunda oli siiski mõningast närvilisust ja ettevaatlikkust, mis pärssis õige feeling’u tekkimist. Mõelda tasuks ka kava ülesehitusele. Kuid muidu igati tubli algus bluusi­skeenel!

Ansambli Bourbon Sugar koosseisu kuuluvad Grigori Rõžuk (kitarr ja vokaal), Samuel Reinaru (vokaal), Meelis Niine (bass) ja Johan Klaus (trummid). Reklaamtekstis iseloomustatakse neid kui Tallinnast pärit kvartetti, kes mängib tugevate psühhedeelse roki mõjutustega bluusipõhist funk and roll’i. Inglis- ja eestikeelset omaloomingut esitav ansambel on üles astunud mitmetel festivalidel, „bändi singlid on nii kodu- kui välismaiseid raadiolaineid võngutanud”. (Facebook) 2020. aasta lõpus ilmus bändi debüüt­album „Make a Wish”, mis lindistati valdavalt Haapsalu lähistel asuvas Ungru loomemajas. Kava alguspool oli üpris raju ja vastas täielikult eeltoodud stiilimääratlusele. Teine pool oli pisut rahulikuma loomuga. Publikut elama nad aga ei saanud.

Airi Allvee & Underwater Blues Band esines koosseisus Airi Allvee (laul ja kazoo), Argo Toomel (bass), Andu „Tibu” Kõiv (klaver), Ivar Kannelmäe (kitarr ja bandžo), Olavi Oismann (saksofon ja klarnet) ja Petteri Hasa (trummid). Airi Allvee jaoks on bluus olnud alati see vundament, millele ta on toetunud nii oma õpingutes kui ka hilisemas karjääris. Oma suuremate eeskujudena mainib ta Etta Jamesi, Koko Taylorit, Aretha Franklinit, aga ka Nick Curranit, Jimmy Vaughani, Kid Ramost jt. Underwater Blues Band on sõpruskond, keda ühendab armastus Texase bluusi vastu. Tegelikult on see seltskond mänginud ka muid stiile, aga eesmärgiks on alati korralik bluusipidu. Kõige meeldejäävamad sündmused on Airi sõnul tema jaoks olnud „Augustibluus”, Tuletorni kontsert Rannapungerjal ja „Sõru jazz”.

Seekordne kava oli väga heal tasemel esitatud stiilne tüüpiline rockabilly-bluus. Stiilne oli Airi nii lauljana ja kazoo-soolodes kui ka kava juhina. Väga stiilselt head olid ka kõik saateansambli muusikud. Eriti tooksin välja pianisti stiilipuhta esituse, seda nii saadetes kui ka soolodes. Nii väljapeetud kava oli lausa lust kuulata!

Järgmisena oli laval Tarvo Valm Band. Tarvo tutvustab ennast ja bändi nii: „Olles seni olnud kitarriga paljude artistide taustal, oli nüüd aeg astuda bändi ette. Viies kuulajad kantri, folgi, roki ja bluusi radadele, neist ühtki eelis­tamata, saab seda kokku võtta ühele ugri bändile kohase terminiga „saunarokk”.” Kuid ega Tarvo üksi laval olnud, talle sekundeeris „dünaamiline, ekstraordinaarne, maskuliinne, vir­tuoosne” (Tarvo tutvustusest) jne duo Elvis Jakobson ning ankrumees Danel Pandre. Need kaks meest on kodus kõigis eelmainitud stiilides ja sobivad väärindama Tarvo Valmi loomingut. Sama kirju kui tutvustus oli ka kontsert ise, algul tüüpiline rokk, edasi ka kõiksugused teised stiilid, eriti kantri. Sümpaatsena mõjus meie hulgast tänavu lahkunud muusikutele pühendatud lugu.

Seejärel jõudis järg festivali ühe peaesinejana reklaamitud soomlanna Erja Lyytineni kätte. Kuna see nimi on enamikule meie bluusisõpradele suhteliselt tundmatu, on kohane teha veidi põhjalikum tutvustus.

Erja Lyytinen.
Fotod: Augustibluus

Alates oma kümnenda stuudioalbumi ,,Stolen Hearts” ilmumisest 2017. aastal on Erja Lyytinen osalenud Soome MTV saates ,,Tähdet, tähdet”, võitnud Euroopa aasta kitarristi auhinna, esinenud uusaastaööl oma kodulinnas Helsingis 80 000 pealtvaataja ees, jaganud lava legendidega, nagu Carlos Santana, Dan Aykroyd ja Jennifer Batten, soojendanud Sir Tom Jonesi ning andnud aastas peaesinejana üle kogu Euroopa rohkem kui sada kontserti. Lyytineni muusikaline haare on lai, hõlmates kõike head, mida leidub kaasaegses bluusrokis, samas on ta siiski inspireeritud ja mõjutatud bluusi esiisade pärandist. 2018. aasta juunis esines Erja külalisena Carlos Santana kontserdil Helsingi Kaisaniemi pargis 20 000 kuulaja ees. Santana ei olnud tunnustusega kitsi, kiites Erja etteastet kui inspireerivat ja lisades, et Erja on pärit tulevikust ja et selline tulevik talle meeldib. Lyytineni produtseeritud uusim album „Teine maailm” tähistab uut peatükki nii tema isiklikus kui ka tööelus. Albumil teeb kaasa hulk Erja häid sõpru ja kolleege, nende seas Sonny Landreth ja endine Michael Jacksoni kitarrist Jennifer Batten. Erja „slaidkitarrikuningannaks” kasvamise põnev teekond sai hiljuti kaante vahele tema esimeses elulooraamatus ,,Bluusikuninganna” („Blueskuninga­tar”), mis ilmus soome keeles 2019. aasta sügisel. Mullu hääletasid kriitikud ja fännid Erja Lyytineni ajakirja Guitar World edetabelis ,,30 tänapäeva parimat bluusikitarristi maailmas” 14. kohale selliste bluusilegendide seas nagu Joe Bonamassa, Eric Clapton, Derek Trucks, Buddy Guy, John Mayer, mõne aasta eest ka „Augustibluusil” esinenud Eric Gales ja paljud teised.

Tutvustuses mainitakse teda kui slide-kitarri virtuoosi, „Augustibluusil” kuuldu põhjal küsiksin hoopis: on ta laulev kitarrist või kitarri mängiv laulja? Mõlemat tegi ta võrdselt hästi ja ebasoomlaslikult temperamentselt. Ka kuuldud kontserdil sattus ta nii hoogu, et mängis tubli pool tundi üle ettenähtud aja ja publiku tungival soovil veel ligi veerand tundi kestnud lisapala. Kahjuks ei ole kusagilt leida tema bändi liikmete nimesid; laval ta neid küll nimetas, aga see mattus ülitugeva võimendusega helidesse. Mainida oleks neid tahtnud küll. Kõik bändi liikmed mängisid ka pikad ja sisukad soolod; eriti huvitavana tooksin välja trummari ligi kahe minuti pikkuse soolo. Omapärase kontrastina esitas Erja ülivaikselt, üksi ja vaid ühel keelel mängides Édith Piafi kuulsa šansooni „La vie en rose”, saateks vaid mõned üliharvad ja vaevukuuldavad akordid orelilt. Kokkuvõtvalt saab öelda, et see neljakümne viie aastane, igati üliheas vormis ning sümpaatne rokidaam ja kaksikute ema (rokkariks tõrgub keel teda nimetamast) teenis oma peaesineja staatuse auga välja.

Laupäevaõhtut jäi lõpetama Brasiilia/USA kitarrist Artur Menezes, üks kiiresti tõusvaid tähti bluusitaevas. Menezes on energiline, kuid samas tundlik kitarrist, kelle mängus põimuvad bluus, funk ja psühhedeelse roki elemendid Brasiilia rahvalike rütmidega, luues omanäolise kõla, mis köidab ka nooremat publikut, olles heaks tõestuseks bluusi jätkuvast elujõust ja üha uuenevast aktuaalsusest. Mõned autoriteetide arvamused: „Menezes on digitaalajastu rõõmustav kompromiss Carlos Santana ja Rod Stewarti vahel. Tal on esimese eksootiline stiil ja viimase töökas ja maalähedane ellusuhtumine” (Blues Blast); ,,Artur on superstaar, kes alles ootab avastamist. Kartmatu mängija” (Joe Bonamassa); ,,Menezese kõla on tõeline väärtus — üliäge roki-sound, mida vääristab õige kogus bluusi ettearvamatust” (Blues Rock Review). Kui lisada siia mõned nimekate konkursside preemiad — Artur Ernie Balli konkursi peaauhind ja aastal 2018 International „Blues Challenge” Gibson /Albert Kingi parima kitarristi preemia —, siis oli küllaga põhjust teda kuulama minna.

Peab mainima, et eeltoodud iseloomustus Menezese mängustiili kohta pidas paika. Peale erinevate stiilivõtete äratas tähelepanu ka tema ebabluusilik harmooniakäsitlus. Kahjuks segas nende finesside nautimist seesama võimenduse (täpsemalt küll helitehniku) probleem — heli tugevus sulatas kõik peenemad nüansid ühtseks müraks. Kahju! Menezese saatebändiks/kaaslasteks olid eesti muusikud eesotsas Raul Ukaredaga ja see, valdavalt rahvusvaheline jämm toimus suurel laval. Loodetud elamusest jäin aga nii mina kui ka suur osa publikust eeltoodud põhjustel paraku ilma.

 

1. august

Pühapäeval astus Villa & Restoran Soffa terrassil rahva ette Stefano Barigazzi. Stefano hakkas laulma ja kitarri mängima viieteistkümneaastaselt ja asutas ansambli The Poor Boys — bluusiduo (kitarr ja trummid). Mängiti peamiselt Põhja-Mississippi hill country bluusi. The Poor Boys salvestas ühe EP ja kaks täispikka albumit ning esines festivalidel.  2019. aastal võitis Barigazzi koos ansambliga The Drive Itaalia „Blues Challenge’i” ja teenis reisi „European Blues Challenge’ile” Ponta Delgadasse Assooridel. Praegu töötab ta oma esimese sooloalbumi kallal. Stefano Barigazzi muusika on sügavalt juurdunud deltabluusis, kantris ja folgis, segatuna New Or­leansi funk’iga. Selliste eelteadmistega siirdusin tema kontserdile.

„Augustibluusil” esines Barrigazzi sooloartistina ja nii oli võimalus kuulda Sitsiilia Mississippi deltabluusi. Sellise nime tuletasin ma teda kuulates ise — pakutu oli kohati idamaiste harmooniatega vürtsitatud, aga delta­bluusi vormis ja võtetega esitatud sitsiiliamaiguline bluusisegu. See oli mõnus algus päevale, kohvitassi kõrvale võis nautida vägagi temperamentset ja heal tasemel, normaalse tugevusega esitust. (Sama artisti esimeselt kontserdilt Haapsalu vanas raudteejaamas olin olnud sunnitud lahkuma talumatult tugeva helinivoo tõttu.) Villa & Restoran Soffa terrassile ja selle aia taha oli kogunenud vähemalt sama palju publikut kui raudteejaama ja kestev aplaus andis tunnistust kontserdi õnnestumisest.

Festivali lõpetamine toimus viimaste aastate traditsiooni kohaselt Haapsalu toomkirikus. Lõpetamise au oli usaldatud bluegrass’i–ansamblile Robirohi. See oli kapitaalselt teine stiil võrreldes eelnevate päevade rokkansamblitega, rõhutades bluusi võimaluste mitmekesisust. Toomkirik ühelt poolt küll sobis sellisele minimaalset võimendust vajavale stiilile, teisalt aga muutis see esinemise pisut keeruliseks — Haapsalu toomkirikus on nimelt üks Eesti kirikute pikemaid kajasid. Robirohi tuli oma ülesandega hästi toime ja nende kohati neljahäälne vokaal koos stiilile omase viiuli ja mandoliiniga kõlas vägagi loomulikult ja kompaktselt, andes kuulajate kõrvadele pärast kolmepäevast pinget meeldivat vaheldust.

 

Lõppkokkuvõttes võib lugeda ürituse kordaläinuks. Hoolimata mõningatest probleemidest kava kokkupanemisel olulist langust festivali üldises tasemes märgata polnud. Kava tervikuna oli tugevalt kreenis roki poole. Kuigi bluusistiilide valik oli ehk tavalisest mitmekesisemgi — rajurokist bluegrass’ini —, võis vaid Ukareda juubeli kava esimese poole džässroki alla paigutada. Seda oli niisuguse mastaabiga festivali jaoks ilmselgelt vähe. Nagu „Augustibluusi” vanemate vendade, festivalide „Jazzkaar” ja „Juu jääb” kavadest nähtub, pole bluus džässimeeste huviorbiidilt kuhugi kadunud.

Uute ja huvitavate kohtumisteni!